Hagi alus ja kohtu selgitused
) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulu ja osaliselt sissenõutavaks muutunud viivise osas. Seega kohus rahuldab hagiavalduse 07.07.2019 sõlmitud laenulepingust nr xxxx tuleneva põhivõlgnevuse summas 6 686,76 eurot, intressi 848,15 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise summas 133,37 euro osas. Samuti rahuldab kohus hagiavalduse laenulepingust nr xxxx tuleneva põhivõlgnevuse summas 1 591,92 eurot, intressi 118,80 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise summas 90,68 eurot osas. Hagi jääb rahuldamata osas, millega hageja palub kostjalt välja mõista 07.07.2019 sõlmitud 2 laenulepingust nr xxxx sissenõutavaks muutunud viivise summas 396,22 (529,59 – 133,37) eurot. 2.
Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-109-11, nr 3-2-1-56-08, nr 3-2-1-106-13). 2.3. Kohus on tuvastanud, et hageja arvestab laenulepingust nr xxxx tulenevat viivist Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe tingimuste alusel intressiga võrdses määras, s.o 0,088% päevas. Kohus on seisukohal, et Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe tingimuste viivise kohta sätestatu puhul on tegemist tüüptingimustega võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 mõttes. Arvestades, et Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (nt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-2-1-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt
lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohtu hinnangul on Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe tingimuste viivise kohta sätestatu puhul tegemist tühiste tüüptingimustega, kuivõrd see kahjustab kostjat ebamõistlikult. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Käesoleval juhul sõlmis kostja lepingu tarbijana. Kohus on seisukohal, et lepingu nr xxxx tingimuste punkt, mille kohaselt kaasneb maksetega hilinemisel krediidiandja õigus nõuda viivist 3 lepingujärgses intressimääras või seadusejärgses intressimääras, kui see on kõrgem, on tühine. Lepingus kokkulepitud intressi määraks on 32% aastas. Tüüptingimustega laenulepingus märgitud viivise määr ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe tingimuste viivise kohta sätestatud punkt tühine aastas arvutatava 32 % suuruse viivise määra osas. Kokkulepitud viivisemäär, mis ületab seadusjärgset määra rohkem kui kolm korda, ei kajasta kohtu hinnangul kohast proportsiooni seaduses sätestatud viivisemäära suhtes ja on tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Ainuüks asjaolu, et pooled on viivisemääras 32 % aastas kokku leppinud, ei muuda viivisele kohalduvat määra kehtivaks. Ebaproportsionaalselt suure viivise määramine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus sissenõutavaks muutunud viivise nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära järgi (8% aastas). Kohus arvestab võlasummalt 6 686,76 eurot perioodi 29.01.2021 kuni 29.04.2021 (91 päeva) eest viivist järgnevalt: Võlaperiood % aastas 29.01.2021 - 29.04.2021 8 % päevas Summa päevas 0,021918 1,465591 Perioodis Perioodi päevi summa 91 133,368781 Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr xxxx tulenevalt sissenõutavaks muutunud viivised alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni (perioodi 29.01.2021-29.04.2021 eest) summas 133,37 eurot. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 3.
lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.
lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagiavalduse ca 96 % ulatuses. Kohus asub seisukohale, et arvestades hagi rahuldamise ulatust, tuleb menetluskulud jätta täielikult kostja kanda. 4. Juhindudes
lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 550 eurot. Käesoleva tsiviilasja hinnaks on
Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga kuni 10 000 eurot tasuda riigilõiv summas 550 eurot. Kohus leiab, et hageja poolt tasutud riigilõivu näol on tegemist 4 põhjendatud menetluskuluga. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetlusulu 550 eurot (riigilõiv). 5. Hageja taotlusel märgib kohus
lg 4 alusel, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 6. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (
/allkirjastatud digitaalselt/ Aleksandr Kondrašov kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.