) § 66 lg 5 ja KAK p-i 2.1.3 b kohaselt. 4) Kaebajal ei olnud esitada ühtegi tööd, kus tema osalusel koostatud arvutuslik energiamärgis oleks esitatud ehitisregistrisse. Nii näiteks esitas kaebaja referentstööna Sillamäe J. Gagarini 7 hoone energiaarvutused (kaebuse lisa „LOOTUS Energiaarvutused. Tulemused.pdf“), mis on kaebaja poolt dateeritud 02.11.2020. Ehitisregistri põhjal on aga antud hoonele väljastatud arvutuslik energiamärgis 03.04.2019 R. K. poolt. EHR-s leiduva energiamärgise juures puudub igasugune viide kaebajale. 5) Hindamiskomisjoni liige teostas ühele pisteliselt valitud referentstööle (Tiigi 6, Voka eramaja), ekspertiisi ning tuvastas töös rohkelt vigu, mis viitab kaebaja olematule töökogemusele ja valdkonna õigusaktide mittetundmisele. Tuvastati ka ebamõistlikult palju puudusi programmi kasutamisoskustes, mis on kõik tõenäoliselt tingitud olematust töökogemusest. Vead märgisel ja mudelil on niivõrd ulatuslikud, et neid ei saa nimetada juhuslikeks ja väikesteks eksimusteks, vaid annavad aimu sellest, et kaebajal puudub oskus teha valitud energiatõhususe modelleerimise programmiga tööd ilma täiendava juhendamiseta või senisele töökogemusele tuginevalt, ilma täiendava koolituse ja nõustamiseta. Samuti on ETA märgise puudused antud hoone juures niivõrd ulatuslikud, et neid ei saa lugeda pisivigadeks, vaid need mõjutavad oluliselt hoone energiatõhususlikku toimimist. Vastustaja selgitas kaebajale korduvalt, milliseid dokumente ning miks tuleb esitada. Samuti küsis vastustaja kaebajalt korduvalt lisaselgitusi esitatud referentstööde osas ning võttis neid ka arvesse. Seega leiab vastustaja, et ta pole rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Olenemata sellest, kas lugeda hindamiskomisjoni protokollis toodud puudusi ETA arvutustes ulatuslikeks ja olulisteks või mitte, ei saa vastustaja endiselt kaebajale taotletud kutset väljastada. Seda põhjusel, et tehtud referentstöid pole tehtud selleks pädeva isiku juhendamisel ning järelevalvel. 6) Kaebaja hinnangul tuleb lisaks referentstöödele võtta VÕTA põhimõtetest lähtuvalt arvesse ka tema 35-aastast töökogemust energeetika valdkonnas erinevatel positsioonidel: küte ja ventilatsiooni projekteerimisel, soojustehnikainsener suure ettevõte energeetikaosakonnas, soojusvõrkudes projektijuht hoonetes soojusarvestite paigaldamisel, suur veevarustusettevõte mõõduosakonna juhataja ja sh 10-aastane TTÜ Virumaa kolledži soojusenergeetika lektori kogemus. Kaebaja puhul pole võimalik rakendada KAK p-i 2.9, mis puudutab VÕTA põhimõtete rakendamist. Seda põhjusel, et varasem töökogemus ei kata energiakasutuse modelleerija tase 7 osakutse saamiseks vajalikku kompetentsi – ehitise energiakasutuse modelleerimine ja arvutusliku energiamärgise koostamine. Kaebaja viidatud töökohtade puhul on tegu sootuks teise spetsiifikaga töökohtadega, kus ei tegeleta hoonete energiakasutuse modelleerimise ja miinimumnõuete tõendamisega. VÕTA programmiga arvestati niipalju, kui kaebaja puhul võimalik oli. Sobilikuks hinnati nii kaebaja hariduslik taust, kui ka tema poolt läbitud täiendkoolitused. 5 3-21-195 7) HMS § 40 lg 3 p 2 kohaselt ei pea menetlusosalist ära kuulama, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Vastustaja ja kaebaja pidasid enne kutsekomisjoni otsust tihedat kirjavahetust, milles vastustaja selgitas kaebajale korduvalt nii nõuete tausta ja vajadust kui ka seda, millised dokumente ning kogemust täpselt on vaja selleks, et oleks täidetud kutseandmise nõuded. Järelikult ei ole rikutud ärakuulamisõigust ning lisaks dokumentide põhjal hindamisele on vastustaja arvesse võtnud ka kaebaja selgitusi. Kuna kaebajale jäeti 2019.aastal kutse andmata sisuliselt samadel põhjustel, pidi kaebajale juba 2019.aastal olema selge, et töökogemuse saamiseks on vajalik, et referentstööd tehtaks pädeva isiku juhendamisel. Seega ei saanud jääda kaebajale ka seekordsel taotlemisel selgusetuks töökogemuse sisulised nõuded. 8) Haldusasjas 3-18-1432 on kvalifikatsiooninõuete all mõeldud nõudeid varasemale töökogemusele ja haridusele, kuid käesolevas asjas on küsimuse all ka kaebaja tõendatud oskused, õigemini nende puudumine piisaval määral. Vaidluse põhituum seisneb kahes küsimuses: 1) kas kaebaja töökogemuse nõue on täidetud, kui esitatud referentstööd pole tehtud pädeva juhendaja juhendamisel ning järelevalvel. Samuti vaieldakse selle üle, kes on pädev juhendaja ning kuidas loetakse töökogemuse nõue tõendatuks, 2) kas kaebajal on täidetud kompetentsusnõuded, kui taotleja ei valda valdkonda reguleerivaid õigusakte ega ka kasutatud simulatsiooniprogrammi. Sisuliste oskuste kontrollimine väljub
lg 4 reguleerimisalast ja võib olla sätestatud asjakohases kutsestandardis ja kutse andmise korras (erinormi asemel kohaldub üldnorm). Seetõttu vaatamata ministri määruse puudumisele on kutsekomisjon teinud kehtiva õigusega kooskõlas oleva otsuse kaebaja kompetentsusnõuete osas. Määrusega ei kehtestata erinevaid kvalifikatsiooninõudeid võrreldes kutsestandardiga ja kutse andja kutse andmise korras sätestatud kvalifikatsiooninõuetega. Seega isegi juhul, kui kohus tühistaks EKVÜ kutsekomisjoni 11.12.2020 otsuse osakutse energiakasutuse modelleerija, tase 7 andmisest keeldumise osas ning kohustaks EKVÜt kvalifikatsiooninõuete kehtima hakkamisel kutse andmise taotlust uuesti läbi vaatama, tuleb EKVÜ-il oma uues otsuses lähtuda samadest alustest nagu 11.12.
normid, mis kuuluvad kohaldamisele ka käesolevas asjas. Teatud tegevusaladel pädeva isikuna tegutsemiseks nõuab
kutse omandamist (
lg-d 1 ja 2).
lg 2 loetelu hõlmab nii teedeehitust (
lg 2 p 1), mis oli asjas 3-18-1432 vaidluse esemeks, aga ka energiamärgise andmist ja energiaauditi tegemist (
lg 2 p-d 4 ja 5), mis on kajastatud diplomeeritud energiatõhususe spetsialisti kutsekirjelduses lähtuvalt diplomeeritud energiatõhususe spetsialist, tase 7 kutsestandardist. Seega Riigikohtu järeldused, mis käisid teedeehituse valdkonna kohta, kohalduvad ka diplomeeritud energiatõhususe spetsialisti kohta, kuna õiguslik regulatsioon on sama.
lg-s 4 on sätestatud volitusnorm, mille kohaselt minister kinnitab kvalifikatsiooninõuetena muu hulgas haridus- ja töökogemusnõuded, millele peab isik kutse saamiseks vastama. Riigikohus tuvastas, et minister ei ole kehtestanud
3-21-195 24 lg-tes 4 ja 5 nimetatud kvalifikatsiooninõudeid, mille alusel oleks võimalik kutset anda või sellest keelduda (otsuse p 26). Riigikohus leidis, et
lg 4 kohustab ministrit teatud tegevusalade kohta määrust andma ning ei jäta selleks otsustusvabadust (otsuse p 24). Riigikohus analüüsis
lg 4 alusel kehtestatud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 23.11.2017 määrust nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ (edaspidi: määrus nr 61) ning leidis, et selles määruses ei sätestata isikule esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid ehk millistel tingimustel (millise hariduse ja töökogemuse korral) on võimalik kutse anda. Riigikohus märkis, et määruse nr 61 § 1 lg-t 1 ei saa mõista kui normi, millega määrusandja on kvalifikatsiooninõuete kehtestamise edasi delegeerinud kutsesüsteemi organitele (otsuse p-d 25, 35). Õigusnormid, mille minister pidi
lg 4 kohaselt kehtestama ja millest sõltus kaebaja tühistamis- ja kohustamisnõude lahendamine, olid jäänud vastu võtmata (otsuse p 27). 9. Riigikohus tunnistas kvalifikatsiooninõuete kohta
lg-s 4 nimetatud määruse kui õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohus pidas vajalikuks rahuldada E. T. (kaebaja asjas 3-18-1432) kaebus osaliselt ning tühistada MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liidu teedeinseneride kutsekomisjoni kutse andmisest keeldumise otsus ja ning kohustas MTÜ-d Eesti Asfaldiliit E. T. kutse andmise taotlust uuesti läbi vaatama. Seda juba olukorras, kus minister on vajaliku määruse kehtestanud. Halduskohus pidas 08.06.2021 määruses käesolevas asjas möödapääsmatuks ka antud kohtuvaidluses juhinduda Riigikohtu Üldkogu lahendist haldusasjas 3-18-1432. Ühest küljest võib küll väita, et käesolev asi on haldusasjast 3-18-1432 erinev, kuna vaidlust ei ole selles, et kaebaja vastab diplomeeritud energiatõhususe spetsialisti haridusnõudele ning käesolevas asjas oli vaidluse all see, kas kaebajal on nõutav töökogemus. Kohtu arvates ei vii see erisus haldusasjast 3-18-1432 erinevale tulemustele, kuna kvalifikatsiooninõuded hõlmavad nii nõudeid haridusele kui ka varasemale töökogemusele. Riigikohus rõhutas, et
lg-s 4 nimetatud ministri määruse esemeks on muu hulgas tingimused, millele isik peab kutse saamiseks vastama, ehk hariduse ja töökogemuse nõuded (3-18-1432, p 23). Käesolevas asjas on vastustaja keskseks väiteks, et kaebajal ei ole KAK-s nõutavat 2- aastast töökogemust. Vaidlust ei ole selles, et ka kaebaja taotletava kutse ‒ diplomeeritud energiatõhususe spetsialisti ‒ puhul ei olnud kvalifikatsiooninõudeid kehtestatud määrusega nr 61, vaid need tulenesid kutsestandardist ja KAK-st, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et Riigikohtu üldkogu tuvastatud põhiseadusvastane olukord puudutab ka kaebaja taotletavat kutset. Seetõttu kuulub kaebus rahuldamisele. Asjaolu, et kaebajale kutse andmisest keeldumine võib olla põhjendatud teistel alustel ‒ nt olulised puudused kaebaja referentstöödes ‒ ei saa muuta ebakorrektsel õiguslikul alusel antud õigusakti õiguspäraseks. Kas kaebajale on põhjust kutset anda, tuleb selgitada asja uuel läbivaatamisel.
Kohtule nähtuvalt ei ole määrusandja 02.07.2021 redaktsiooni kavandanud jõustuma ka tagasiulatuvalt, mistõttu ei saa seda 7 3-21-195 käesolevas asjas tehtava otsuse hindamisel arvesse võtta. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus märgib, et õigusliku aluse olemasolu on haldusakti materiaalse õiguspärasuse eeldus ning õigusliku aluse puudumist ei ole üldjuhul võimalik tagasiulatuvalt kõrvaldada. Kohus ei saa asuda hindama, kas sama haldusakt tuleks ka uuel õiguslikul alusel välja anda. See tähendaks kohtu panemist haldusorgani rolli, st kohus väljuks talle põhiseaduse ja seadustega antud raamidest. Vastavat rolli ei saa kohtule omistada ka menetlusökonoomia kaalutlustel, ehkki see võib tunduda teatud olukordades otstarbekas.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.