Obsah (7)

§ 175§ 180§ 337§ 339§ 341§ 61§ 342

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8.september 2021.a, Tallinn (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-21-210 Kohtukoosseis Julia Katškovskaj

§ 175lg 1 p-de 3, 4 ja 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti U.

Gerasimovilt välja riigituludesse menetluskuluna sundraha 1460 eurot, DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0908 kulu 399 eurot, DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0895 kulu 570 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisi nr 20EAOS0056/403 ja sellega seotud lisauuringute kulu 343 eurot ja määratud kaitsja tasu 1760,40 eurot, s.o kokku 4532,40 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määrati, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest igakuiselt 377,70 eurot. DNA-ekspertiisi kulu 171 euro ulatuses ja DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0895 kulu 855 euro ulatuses jäeti riigi kanda. U. Gerasimov mõisteti KarS § 113 lg 1 järgi süüdi selles, et tema lõi 16. augustil 2020 Tallinnas aadressil XXX eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne kl 17.47 tahtlikult, eesmärgiga põhjustada teise inimese surm, ühe korra X terariistaga rindkeresse, millega tekitas X-le vasakule poole rindkere eespinnale rinnaõõnde ulatuva torke-lõikehaava koos südame vasaku vatsakese vigastuse ja vasakpoolse vererinnaga. Vigastuse tüsistusena esines äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust, mille tagajärjel X suri. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. L. Suik taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Alternatiivne taotlus on kergendada mõistetud karistust. Apellant taotleb kohtuotsuse tühistamist

§ 337lg 2 p 2 alusel.

Oma taotlusi põhjendab kaitsja järgmiselt. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust. Kohtuotsuse resolutiivosa ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine seisneb selles, et kohus leidis, et süüdistatav pani teo toime kaudse tahtlusega. Kohtu järeldus tugineb süüdistatava ütlustel ja

1. septembri 2020 jälitustoimingu protokollil. U. Gerasimovi ütluste kohaselt ei soovinud ta lüüa X rindkeresse, vaid õlga ja seda vaid hirmustamiseks. Kohus luges süüdistatava ütlused selles osas ebausaldusväärseteks. Selline kohtu hinnang põhineb asjaoludel, et U. Gerasimov ei suutnud kohtus seletada, miks ta tabas kannatanut rindkeresse, samuti ei pidanud kohus võimalikuks, et arvestades tekitatud haava sügavust, on see tekkinud noa libisemise tagajärjel ning lisaks ei pidanud kohus tavapäraseks, et nuga kasutati teise isiku maha rahustamiseks. Need asjaolud ei ole kaitsja hinnangul piisavad, järeldamaks, et U. Gerasimovi käitumises esines kaudne tahtlus X surma põhjustamiseks. U. Gerasimov on kogu kohtumenetluse käigus- nii kohtusaalis antud ütlustes kui ka
2. septembri 2020 jälitustoimingu protokollist tulenevalt- öelnud, et ei soovinud kannatanut lüüa rindkerre, vaid õlga. Löök õlga ei ole inimesele surmav, seega ei ole alust rääkida kaudsest tahtlusest X-le surma põhjustamisel. U. Gerasimov ei pidanud võimalikuks ega möönnud, et tema löök võib sattuda teisele inimesele rindu, seega saab tema tegevust vaadelda surma põhjustamisena ettevaatamatusena KarS § 117 tähenduses. Ütluste usaldusväärsust pole alust kahtluse alla seada vaid seetõttu, et U. Gerasimov ei suuda kohtus selgitada, miks ta tabas kannatanut rindkeresse. See, et nuga rindu tabas, on kahetsusväärselt 2 asjaolude kokkusattumine: mõlemad mehed olid tugevas alkoholijoobes, nende koordinatsioon oli häiritud, ei saa välistada, et sellel hetkel X ennast liigutas, mistõttu nuga tabaski vale kohta. Asjaolu, et tavapäraselt ei rahustata inimesi maha noaga vehkides on õige. Antud juhul pole tegemist tavapärase situatsiooniga, sest ei saa eeldada tavapärast käitumist tugevas joobes isikutelt, kes on ohtralt alkoholi tarvitanud mitme kuu vältel. Kohus on jälitustoiminguga kogutut meelevaldselt tõlgendanud. Jälitustoimingu protokollist tuleneb, et U. Gerasimov räägib ka oma tuttavatele ühise viinavõtmise käigus avameelselt, et ta ei soovinud X rindu lüüa. See tõend on olulisim allikas süüdistatava tahte tuvastamisel – olles alkoholijoobes, sõprade keskel puudus U. Gerasimovil põhjus oma tegevuse ilustamiseks. Tema tahe ei olnud kaudselt suunatud sellele, et X rindu lüüa. Asjaolu, et U. Gerasimov möönab, et tal oli äkkviha ja intsidendi ajal ta ütles: „Oh sa raisk, ma löön su maha“, ei saa automaatselt viidata, et ta soovis või möönis kannatanu surma. Alkoholijoobes inimeste sõnavara ei ole sageli peenemakoeline ning öeldakse mõtlematusi. Sellest väljendist ei saa välja lugeda U. Gerasimovi soovi X maha lüüa. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb kaitsja hinnangul alljärgnevas. Kuigi nii süüdistatava ütlustest kui ka jälitustegevusega kogutust tuleneb otseselt, et U. Gerasimovi tahteks ei olnud põhjustada kannatanu surma, leidis kohus ekslikult, et U. Gerasimov tegutses vähemalt kaudse tahtlusega X-le surma põhjustamises. Seetõttu ei ole U. Gerasimovi süüdimõistmine KarS § 113 lg 1 alusel põhjendatud. Alternatiivselt vaidlustab kaitsja kohtuotsust karistuse mõistmise osas. KarS § 113 lg 1 näeb ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. U. Gerasimovile mõisteti üheksa aastat vangistust. Kohus kohaldas liiga ranget karistust, mis ei arvesta isiku süü suurusega. Kohus märkis, et arvestab kergendava asjaoluna kahetsust, kuid see ei nähtu mõistetud karistuse pikkusest. Karistuse puhul on oluline, et see mõjutaks süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitseks õiguskorda. U. Gerasimovil puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, tegemist on peaaegu 60-aastase mehega, kellel on vilets tervis. Antud süütegu on otseselt põhjustatud alkoholi kuritarvitamisest. Tegemist on ühekordse episoodiga ning kuritegelik käitumine pole tema elustiiliks. Kohane on mõista miinimummäära lähedane karistus,põhjendatud oleks KarS § 74 kohaldamine. Kaitsja leiab, et tegelikkuses tagaks karistuse eripreveniivsid eesmärke just kriminaalhooldusega katseaeg koos kohustusega läbida sotsiaalprogramm kriminaalhooldaja ettepanekul ning alkoholikeeld. Tallinna Ringkonnakohtu
3. augusti 2021 määrusega määrati apellatsioon läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja menetlusosalistele anti aega esitada kirjalikke seisukohti ja taandusavaldusi kuni
4. septembrini
5. MÄÄRATUD TÄHTAJAKS ESITATUD MENETLUSOSALISTE KIRJALIKUD SEISUKOHAD Prokurör on seisukohal, et Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaitsja apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Apellatsiooni väidete osas leiab prokurör, et kohus hindas äärmise põhjalikkusega kõiki kohtus uuritud tõendeid ning kohtu analüüsist ei nähtu eksimusi. Kohus hindas ütluste usaldusväärsust ja põhjendas, miks ta omistab jälitustoimingu protokollist nähtuvale suurema kaalu. Kohus on hinnanud ka U. Gerasimovi teojärgset käitumist ning see on lisanud kaalu ka teo toimepanemise hetkel U. Gerasimovi tahtlusesse puutuva hindamisel. Prokurör ei nõustu kaitsja järeldusega, et U. Gerasimov rääkis oma kõnedes erinevatele tuttavatele tõtt toimunu osas ning et kohus on ekslikult jätnud selle õige tähelepanuta. Vastupidi, kõnedest jääb selge mulje, kuidas U. Gerasimov üritas ennast ja teisi veenda, et X surmal on teine põhjus, kui tema enda tahtlik vägivaldne käitumine. Maakohtu otsusest nähtuv 3 põhjalik analüüs kummutab võimaluse, et X lõi ennast ise või et U. Gerasimov oleks soovinud lüüa hoopis õlga. Prokuröri hinnangul on tarbetu hakata maakohtu otsuses toodut ümber kirjutama vastuses apellatsioonile. Lisaks ei eksinud maakohus U. Gerasimovile karistuse mõistmisel. Kaitsja väide, et U. Gerasimovile pole kuritegelik käitumine elustiiliks, on eksitav. Kuigi kohtumenetluse alguse ajaks ei olnud U. Gerasimovil enam kehtivaid kriminaalkaristusi ja karistuse mõistmisel oli kohus sunnitud arvestama sellega, siis on nii kohtumenetluses tunnistajate ütlustest, süüdistatava ütlustest, aga ka tõkendi kohaldamise määrusest näha, et tegemist on isikuga, kes on pikki aastaid viibinud vanglas erinevate kuritegude toimepanemise eest. Kohus ei ole otseloomulikult sellist U. Gerasimovi varasemat elukulgu arvestanud karistuse mõistmisel, kuid kaitsja väide on eksitav. Süüdistatav U. Gerasimov esitas kohtu määratud tähtajaks seisukohad, mis on pealkirjastatud apellatsiooni täiendusena. Kuna tähtaeg apellatsiooni esitamiseks ja täiendamiseks on möödunud, arvestab kohtukolleegium esitatud dokumenti kirjaliku seisukohana. Süüdistatav selgitab, et ei soovinud tappa X, tahtis teda vaid õlga lüüa, mida enda meelest tegigi. Seda, et nuga rindkeresse sattus, sai ta teada alles uurijalt. Sisuliselt kordab süüdistatav kaitsja apellatsioonis väidetut, heidab maakohtule ette ebaõigeid järeldusi ja eriti, mis puudutab jälitustoimingu protokolli põhjal tehtut. Väidab, et C on üle 66 aastane, pikalt alkoholi tarvitanud, tema juttu uskuda ei saa, ta ei saanud arugi, kes keda ähvardas. Tegelikult ütles X hoopis temale, et lööb ta maha ja maakohus on X sõnad pannud temale suhu, lisaks tema häälitsust „mhmh“ on tõlgendatud, kui C-ga nõustumist. U. Gerasimov manitseb ringkonnakohut arvestama, mida ütles Euroopa Kohus jälitustegevuste kohta asitõendina. Karistusaeg on sedavõrd pikk, et võrdub tema jaoks eluaegsega. U. Gerasimov palub, et ringkonnakohus kõik üle kontrolliks ja muudaks kvalifikatsiooni ja karistust. Temal oli siiras soov kõik algusest lõpuni ringkonnakohtule ära rääkida, kuid paraku ta ei teadnud, et suulisest istungist peab ta eraldi teatama. RINGKONNAKOHTUSEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud maakohtu otsusega, esitatud apellatsiooniga, prokuröri ja süüdistatava seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks eraldi vastata süüdistatava enda poolt kohtule esitatud seisukohtades püstitatud mõningatele väidetele. Süüdistatav väidab, et tema ei teadnud seda, et tal on õigus teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul apellatsiooni esitamisest teadasaamisest oma soovist arutada apellatsiooni suulisel istungil. See ei ole õige. Ringkonnakohus saatis süüdistatavale
6. augustil 2021 apellatsiooni koos selgitusega, et 7 päeva jooksul on õigus esitada taotlus suuliseks menetluseks. Samal päeval sai süüdistatav selle teate ka vanglas kätte ning kinnitas oma allkirjaga kättesaamist. Süüdistatava väide, et tema sai alles uurijalt teada, et oli tabanud kannatanut rindkeresse ei vasta samuti tõele. Häirekeskusele tehtud kõnes teatab C, et temaga koos elav meesterahvas lõi endale ise pussi rindkeresse ja on nüüd maas ja verd palju. Süüdistatav oli kogu selle aja tunnistaja C kuuldeulatuses ja nad rääkisid kõne ajal omavahel nö küsimuse-vastuse vormis. Süüdistatava ja C omavahelisest vestlusest pärast süüdistatava vabanemist arestimajast nähtub, et tegelikult süüdistatav ei mäletanud ei noalöögile eelnenud sündmusi ega ka sündmust ennast. C kirjeldas talle, mis tegelikult enne noalööki toimus, mida kannatanu tegi ja mis süüdistatavat vihastas, kuidas süüdistataval tekkis äkkviha ning kuidas ta ütles et lööb X maha. Tagantjärgi väidab süüdistatav tunnistajale vaid seda, et ega ta loll ole, et tahtis tappa kannatanut. C kordas vestluses süüdistatavaga, et just süüdistatav oli vihahoos ja lubas kannatanu maha lüüa. 4 Järgnevalt peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada kaitsjale järgmiseid kohtupraktikas omaksvõetud seisukohti, millised tuginevad seadusele, Riigikohtu seisukohtadele ja millistega ei ole apellatsiooni koostamisel arvestatud. Kaitsja esimene taotlus on maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja tagastamine maakohtule uueks arutamiseks. Sellise lahendi tegemise ringkonnakohtus saab kaasa tuua ainult kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine maakohtu poolt ja need alused, mis igal juhul toovad kaasa maakohtule kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise pärast maakohtu otsuse tühistamist, on loetletud

§ 339lg 1 p-des 1-11.

See seisukoht tuleneb

§ 341

lgtest 1,2.

§ 339

lg 1 p 12 ja lg 2 alusel kohtuotsuse tühistamisel saadab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule vaid siis, kui ei saa ise rikkumist kõrvaldada (

§ 341lg 3).

Praegusel juhul kaitsja ei viita apellatsioonis ühelegi seadusesättele, mis viitaks kriminaalmenetluse olulisele rikkumisele. Kaitsja on nimetanud oma apellatsioonis kaks maakohtu tühistamise alust - maakohus kohaldas ebaõigelt materiaalõigust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuivõrd kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seega järeldab kohtukolleegium, et apellandi arvates on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 8 mõttes.

Samas ei ole apellatsioonist arusaadav, milles seisneb vastuolu tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja resolutiivosa vahel. Kui lähtuda sellest, et sisuliselt on apelleeritud maakohtu otsust selles osas, et maakohtu seisukohast oli tegemist tahtliku tapmisega ja kaitsja leiab, et on tegemist ettevaatamatu tapmisega e vaidlus on subjektiivses küljes, siis selles osas maakohtu otsuses rikkumist ei esine. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks leiab, et tegemist on kaudse tahtlusega ja on ka süüdi mõistnud süüdistatava tahtlikus tapmises. Seega ei esine vastuolusid tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja resolutiivosa vahel ehk siis, ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sedastatav süüdistatava kaitsja poolt märgitud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine e

§ 339lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumine.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, mida kujutab endast sisuliselt

§ 339lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine.

Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida

§ 339

lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (3-1-1-23-11; 3-1-1-100-12; 3-1-1-15-13).

§ 339

lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi – põhjendanud süüdimõistmist, kuid resolutiivosas ta õigeks mõistnud. Selliseid rikkumisi kohtukolleegium ei tuvastanud. Seega puudub alus apellatsiooni põhitaotluse rahuldamiseks e kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja tagastamiseks uueks arutamiseks. Veel selgitab kohtukolleegium, et materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. See, et kaitsja ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega, mis on viinud otsuses tehtud järeldusteni, ei tähenda seda, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega või materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Kui kaitsja vastupidiselt maakohtule leiab, et tahtlus süüdistatava käitumises ei ole tõendatud ja ta soovib seda maakohtu järeldust apelleerida, ei ole vaja otsida olematuid põhjuseid otsuse tühistamiseks vaid tulebki siis vaidlustada tõendite 5 hindamist maakohtu poolt ja esitada omapoolne seisukoht, milles seisnes maakohtu viga tõendite hindamises, mis viis maakohtu sellisele apellandi arvates valele järeldusele. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Samamoodi puudutab see seisukoht ka olukorda, kui kohtud tulevad subjektiivse teokoosseisu osas vastupidisele järeldusele e ühel juhul tahtlus, teisel juhul ettevaatamatus. Ka siis saab selline vastupidine järeldus ringkonnakohtu poolt tugineda vaid maakohtu otsuses tehtud vigadele. Tegelikult taotletakse apellatsiooniga tõendite ümberhindamist osas, mis puudutab subjektiivset teokoosseisu e kaitsja ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega selles osas, mis puudutab süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead, mis viisid maakohtu konkreetse järelduseni tahtluse osas, maakohtu otsuses tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber süüdistatava kaitseversiooni. Maakohtu otsus on üles ehitatud süsteemselt ja otsuse lugejale on iga maakohtu järeldus väga hästi jälgitav ja veenev. Mitte ükski apellatsioonis esitatud väide maakohtu põhjendatud järeldusi ei kummuta. Põhimõtteliselt ei saa eitada apellandi õigust omapoolselt ja vägagi ühekülgselt hinnata tõendeid, kuid kohus sellega kaasa minema ei pea.

§ 61

lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, see tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Praegusel juhul on sisuliselt ainuke apellandi etteheide kohtule, et kohtuotsust ei ole rajatud süüdistatava versioonile toimunust e et ei ole aluseks võetud süüdistatava ütlusi. Nagu ringkonnakohus juba märkis, on maakohus vägagi põhjalikult ja selgelt põhjendanud, mis osas ja miks süüdistatava ütlused usutavad on ja mis osas ei saa neid lugeda usaldusväärseteks ja arvestada kohtuotsuses oluliste järelduste tegemisel. Veel selgitab kohtukolleegium, et Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18;
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 718 ja
5. novembri
6. a otsus nr 1-16-6115/67, p 28). Riigikohus on leidnud sedagi, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (Riigikohtu otsus nr 1-16-6115/67, p-d 30– 31). Riigikohus on aga möönnud sedagi, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari
8. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 108). Eelöelduga selgitab kohtukolleegium, et kõik kaitseväiteid, millised on saanud vastuse juba maakohtu otsuses ja mis on maakohtu poolt veenvalt ja ammendavalt kummutatud, käesolevas otsuses

§ 342lg 3 p 1 sätetest tulenevalt teistkordselt ümberlükkamisele ei tule.

Kaitsja seisukohta, mida jätkuvalt oma kirjalikes seisukohtades toetab ka süüdistatav, et süüdistatava käitumises puudub tahtlus ja ta tegutses kergemeelsusest, on samuti 6 kohtuotsuses põhjalikult käsitletud ja need kaitseväited on kohtuotsuses ümber lükatud. Maakohus ei ole lugenud süüdistatava ütlusi selles, et kannatanu liikus paigast selle ajaga, kui tema võttis noaga suuna õlga ja nuga sattus seetõttu kannatanule südamesse e et kannatanu ise südamega tema noa ette liikus, usutavateks. Maakohus on oma seisukohta ka põhjendanud ja on seda teinud tuginedes tõendite põhjalikule analüüsile. Kaitsja apellatsioonis ei ole esitanud mingeid uusi e selliseid väiteid, mis maakohtule teada ei olnud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel omab kohtu siseveendumuse kujunemisel olulist rolli ka süüdistatava teoeelne ja teojärgne käitumine. Teoeelselt väljendas süüdistatav verbaalselt soovi kannatanu maha lüüa. Teojärgselt ei tundnud süüdistatav huvi kannatanu vigastuste või seisundi vastu enne, kui viimane kukkus ehk oli ükskõikne võimaliku tagajärje osas. Ilmselgelt ei kiirustanud süüdistatav ega tunnistaja C kutsuma välja kiirabi, sest enne kiirabisse helistamist helistati Q-le. Seejärel, nagu

1. augusti
2. a asitõendi, s.o Häirekeskuse salvestise vaatlusprotokollist nähtub, et U. Gerasimov suhtleb koos C-ga Häirekeskusega, kuigi ei soovi järgida Häirekeskuse töötaja juhiseid. Samuti mõjutab süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kohtupoolset hinnangut asjaolu, et ta väga pingsalt püüdis hävitada tapmisriista e nuga. Kui tema poolt X tapmine olnuks tõesti üks suur juhuste kokkusattumiste jada e puhtjuhuslik, ei oleks süüdlase esmane reaktsioon enda süü täielik eitamine ja kuriteo toimepanemise vahendi hävitamine ja mis kõige olulisem, ta oleks teinud pingutusi, et kiiresti meditsiinilist abi saada. Olukorras, kus süüdistatav tegelikult ei mäleta kuriteosündmust ja on selle täpse toimumise saanud teada C jutust, aga just nii see jälitusprotokollist selgub, ei saa ka tõsiselt võtta tema ennastõigustavaid väiteid selle kohta, et tema sihtis noaga õlga ja tapmise tahtlus puudus. Paljasõnaliseks jäävad kohtu jaoks ka süüdistatava väited, et C ei saa aru, mis näeb ja räägib, sest on 66aastane ja pikalt enne sündmusi alkoholi tarvitanud. Süüdistatav on ise sama pikalt tarvitanud, sest tarvitasid nad alkoholi koos ja see vanusevahe, mis süüdistatava ja kannatanu vahel on, nö süüdistatava kasuks, ei muuda tema juttu kuidagi usutavamaks, kui tunnistaja jutt. Seega nõustub kohtukolleegium maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning süüdistatava käitumisele antud karistusõigusliku hinnanguga ja ei pea vajalikuks neid üle korrata. Kuigi kohtukolleegium ei näe võimalust maakohtu poolsete tõendite ümberhindamiseks subjektiivse teokoosseisu osas, sest ei ole tuvastanud vigu maakohtu tõendite hindamise protsessis, peab kohtukolleegium vajalikuks kaitsjale selgitada veel järgmist. Süüdistatava kaitsja apellatsioonist on väljaloetav, et tema seisukohast tulnuks kvalifitseerida süüdistatava käitumine KarS § 117 järgi e ettevaatamatu tapmisena. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et olukorras, kus jaatatakse süüdistatava poolt noaga löömise tahtlust ja seda ükskõik, millisesse keha piirkonda e ka õlga, ei saa rääkida paraku ainult KarS § 117 järgi kvalifitseeritavast kuriteost. Sellisel juhul vastab tegu e noaga löömine kehalise väärkohtlemise tunnustele ja noaga löögi tagajärjel tervisekahjustuse tekitamine on ainus võimalus. Noalöök ei saa tekitada ainult valu, kuigi ka valu tekitamine koos tervisekahjustusega on sel juhul vältimatu. Ehk siis KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas tegutses süüdistatav kavatsusega. Juhul kui on tegemist tahtliku tapmisega, siis seda eraldi ei kvalifitseerita. Kui aga tuvastatud tehiolude puhul on alust väita, et tegemist on ettevaatamatu tapmisega, tuleb süüdlase käitumine kvalifitseerida ideaalkogumis KarS § 121 ja 117 järgi. Kaitsja on esitanud apellatsioonis ka alternatiivse taotluse ja see puudutab maakohtu poolt mõistetud karistust. Kaitsja taotleb süüdistatavale miinimumilähedase karistuse mõistmist ja KarS § 74 kohaldamist. Kohtukolleegium leiab, et selline taotlus ei ole põhjendatud. Maakohus on arvestanud kõiki asjaolusid, mis mõjutavad süü suurust ja mõistnud süüdistatavale karistuse, mis jääb alla sanktsiooni keskmise. Väide, et sisuliselt ei ole arvestatud sellise karistusmäära juures karistust kergendavat asjaolu, on meelevaldne. Maakohus on seda oma otsuses selgesõnaliselt väljendanud. 7 Mis aga puudutab kaitsja taotlust KarS § 74 kohaldamiseks, siis kohtukolleegium selgitab, et see on välistatud ka sel juhul, kui süüdistatavale oleks mõistetud karistus sanktsiooni alammääras. Nimelt, kohtukolleegium peab vajalikuks meelde tuletada, et Riigikohus on oma otsustes korduvalt juhtinud alamaastme kohtute tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohast tulenev nõue on, et vangistusest tingimisi vabastamise korral peab katseaja pikkus olema pikem mõistetavast vangistusmäärast (viimati 1-20-1301). Süüdistatava kaitsja adv. L.Suik on esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulutas tal kaitseteenuse osutamiseks U. Gerasimovile apellatsioonimenetluses kokku 150 minutit e 5 pooltundi. Tutvumine maakohtu otsusega võttis aega 60 minutit ja apellatsiooni koostamine 90 minutit. Koos käibemaksuga on kaitsjatasu kokku 162 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks ja kuna maakohtu otsus jääb muutmata, hüvitab kaitsja töötasu riigile süüdistatav. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

§-s 338 sätestatud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 29.

juuni 2021 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 8