← Eesti

1-21-6543/6

Obsah (7)§ 385§ 199§ 6§ 145§ 193§ 194§ 208

1-21-6543 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-6543 (21730000269) Kohtunik Urmas Reinola Vaidl

§ 385p-st 11 tulenevalt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 26.07.2021 registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris X lepingulise esindaja Olavi Järve kuriteokaebus kriminaalmenetluse alustamiseks Y ja Q suhtes KarS § 209 tunnustel. Kuriteokaebusest ja selle lisadest nähtuvalt 05.02.2017 laenas X oma tuttavale Y-le pangaülekandega 2 500 eurot ja 8.02.2017 2 800 eurot, kokku 5 300 eurot. Y vennale Q-le laenas avaldaja 13.02.2017 1475 eurot ja 15.02.2017 1340 eurot, kokku 2 815 eurot ning vendadele kokku seega 8 115 eurot. Nimetatud summa kohta koostati 15.02.2017 võlatunnistus avaldaja ja Q vahel selles, et viimane on saanud X-lt 8 115 eurot ja kohustub hiljemalt 15.08.2017 tagastama 9 800 eurot. Raha eesmärgiks pidi olema vendade äritegevus Norra Kuningriigis – nimelt pidid vennad oma väidete kohaselt hankima Norras laeva, et sellega kala püüda. Seda tõendab nii enne rahade ülekandmist kui ka pärast peetud kirjavahetus. Tegemist oli sihtotstarbelise laenuga, mida tagasi makstud ei ole. 06.06.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-7626 kuulutati välja Q pankrot tema 16.05.2018 avalduse alusel. Ajutise halduri 31.05.2018 aruande kohaselt oli Q-l teadaolevaid kohustusi vähemalt 64 680,51 eurot ning alalise maksejõuetuse põhjuseks raske juhtimisviga PankrS § 28 lg 210 mõttes – Q tegeles sõltlasena hasartmängudega spordiennustuse valdkonnas. Kohus nõustus halduriga, et maksejõuetuse põhjuseks pankrotiseaduse mõistes oli raske juhtimisviga. X esitas seejärel Y vastu hagi 5300 euro nõudes, mis tsiviilasjas nr X-XX-XXXX jäeti rahuldamata, kuna kohtu hinnangul sisaldas Q võlatunnistus ka Y-le ülekantud raha. Avaldaja on seisukohal, et vendadel oli algusest peale plaan, et ta kannab raha neile mõlemale, siis kinnitab Q, et tema võlgneb X-le raha, seejärel kohus kuulutab Q avalduse alusel välja tema pankroti, mille tulemusel ta kohustustest vabastatakse, ning siis kinnitavad vennad, et Y X-le raha 1

(11)1-21-6543 ei võlgne. Sellega on Q ja Y pannud toime kelmuse. Tsiviilasjas jäeti hagiavaldus rahuldamata suuresti tulenevalt Q kinnitusest, et Y-le kantud rahasummad olid mõeldud talle, st Q-le. Puuduvad igasugused objektiivsed tõendid, et tegelikkuses Y ainult vahendas laenu Q-le. Sellest hoolimata pidas ringkonnakohus Q väiteid usutavaks ning rajas sellele ka hagi rahuldamata jätmise otsuse. Lisaks viitab maksevõimelisuse ja maksmisvalmiduse puudumisele asjaolu, et Q esitas veidi enam kui aasta rahade kandmisest enda pankrotiavalduse. On põhjendatud kahtlus, et tegelikkuses puudus tal juba rahade saamise ajal vähemalt maksevõimelisus. Maksevalmiduse puudumist kinnitab ka asjaolu, et Q ei andnud ajutisele haldurile ega haldurile teada enda kohustusest X ees. Kuna raha ülekandmise ja Q pankroti väljakuulutamise vahepealsel ajal midagi muutunud ei olnud, pidi Q olema seisukohal, et ta ei kavatse raha X-le tagastada, juba algusest peale. Kui oli selge, et Q tõenäoliselt kohustusest läbi pankrotimenetluse vabaneb, hakkasid vennad tsiviilasjas X-XX-XXXX väitma, et Q ongi tegelik võlgnik – sellisel viisil vabaneb Y tagastamise kohustusest ning vabaneb ka Q läbi pankrotimenetlusele järgneva kohustustest vabastamise menetluse. Lisaks on ilmnenud, et vendadel puudus algusest peale reaalne plaan Norras äritegevust arendada ning oli tegemist ainult ettekäändega kannatanult raha saamiseks. Nagu pankrotimenetluses selgunud on, kulus raha Q hasartmängurlusele, mille tõttu tekkis maksejõuetus. Kuriteo toimepanemist ei välista ka Q poolt antud võlatunnistus, kuna ainuüksi tsiviilõigusliku lepingu olemasolu ei välista isiku kriminaalõiguslikku vastutust ning süüküsimuse otsustamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas kannatanu tegi omalt poolt kõik võimaliku asja lahendamiseks tsiviilõiguse norme järgides, sest isikul on õigus oma õigusi kaitsta nii kriminaalkui tsiviilõiguse norme kasutades. 2. 5.08.2021 teatega jättis ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata

§ 199

lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, põhistades otsust järgmiselt: Tsiviilasjas nr X-XX-XXXX Tallinna Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX otsuse p. 31 kohaselt „Raha ülekandmine ja võlasuhte vormistamine toimus sellisest, et kõigepealt tegi hageja ülekanded kostja kontole 05.02.2017 2500 eurot ning 08.02.2017 2800 eurot. Seejärel kandis hageja Q-le üle 13.02.2017 1475 eurot ja 15.02.2017 1340 eurot. Seega kandis hageja Y-le ja Qle kokku 8115 eurot, mille kohta vormistati hageja ja Q vahel 15.02.2017 kirjalik dokument kviitung raha saamise kohta. Selles kinnitab Q, et on saanud X-lt 8115 eurot ja kohustub tagastama 9800 eurot hiljemalt 15.08.

  1. Dokument on allkirjastatud nii hageja kui Q poolt, selles on kokku lepitud laenu tagastamise tähtaeg, samuti intress. Esimesena allkirjastas selle dokumendi just hageja ja seejärel Q. Sellest nähtub, et hageja pidas laenulepingujärgseks võlgnikuks kogu laenatud raha 8115 euro osas ainult Q, kellelt soovis raha tagasi saada.“ Kelmuse objektiivsed tunnused seisnevad pettuses, s.t tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomises, mille tulemusena satub kannatanu eksimusse ja teeb varakäsutuse. Ajalisest aspektist kelmus algab pettusest, mis käsitletakse kelmuse teona; pettusele järgneb kannatanu eksimus; seejärel kannatanupoolne varakäsutus; kelmuse tagajärjena põhjustatakse kannatanule kahju. Kelmuse kontekstis on teoks tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine. Kui käsitleda varakäsutusena raha ülekandmist Y-le, siis antud kontekstis on märkimisväärne, et võlatunnistuse koostamine ja X ning Q poolt allkirjastamine leidis aset juba pärast X poolt Y-le raha ülekandmist ega ole hõlmatud kelmuse koosseisuga. Kui käsitleda varakäsutusena X poolt võlakirja allkirjastamist, siis kuriteoteates sisalduvast sündmuse kirjeldusest ei nähtu faktilisi asjaolusid, missuguse pettuse mõju all oli X võlakirja allkirjastamisel. Prokurör leidis, et kirjeldatud sündmus ei vasta ühelegi süüteokoosseisule.
  2. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ei nõustunud X lepinguline esindaja O. Järve kriminaalmenetluse alustamata jätmisega, kordas kuriteokaebuse sisu ja taotles jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist. 2

(11)1-21-6543 3.
  1. Prokuratuur on märkinud, et varakäsutusena saab käsitleda raha ülekandmist Yle ja jätnud tähelepanuta, et kannatanu kandis raha ka Q-le. Varakäsutusena tuleb käsitleda kannatanu raha kandmiseid mõlemale vennale kogusummas 8 115 eurot. Prokuratuur ei esita ühtegi põhjendust, miks sidus varakäsutuse võlatunnistuse andmisega. Jääb arusaamatuks, miks või kuidas välistab võlatunnistuse andmine raha ülekanded varakäsutusena kelmuse koosseisu mõttes. Varakäsutused ja võlatunnistuse andmine on eraldi sündmused. Tsiviilõiguslik vahekord ei välista kuriteo toimepanemist. Kelmus eeldab pettuslikku tegu, eksimuse mõjul tehtud varakäsutust ning varalise kahju tekkimist. Antud juhul on täidetud kõik eeltoodud tingimused. 3.
  2. Põhiküsimus on, kas vennad panid toime pettusliku teo. Kelmuse mõttes on oluline see, kas vendadel oli laenude saamisel nende tagastamiseks maksevõime ja maksevalmidus. Maksevalmiduse puudumine väljendub selles, et: - kuni kohtumenetluseni tsiviilasjas nr X-XX-XXXX ei ole kannatanu ega ka vennad olnud seisukohal, et Y vabaneb talle kantud summade tagastamise kohustusest seeläbi, et kannatanu kandis ka Q-le mingid summad ja Q andis võlatunnistuse. - tsiviilkohtumenetluses asusid vennad väitma, et tegelikult olid summad mõeldud Q-le ning Q andis ka vastava kinnituse, mille tõttu jättis ringkonnakohus kannatanu hagiavalduse Y vastu rahuldamata ning vennad vabanesid laenu tagastamise kohustusest. - Q maksejõuetuse põhjuseks oli hasartmängurlus. Kannatanule avaldatu kohaselt pidi raha kuluma aga äritegevuseks Norra Kuningiriigis, mistõttu oli tegemist sihtotstarbelise laenuga ja kannatanul oli põhjendatud eeldus, et ta saab oma laenu äritegevuse tulemusel tagasi. Kui kannatanu oleks teadnud, et tema antud rahaga finantseeritakse Q hasartmängurlust, ei oleks ta laenu andnud. Järelikult loodi kannatanule olukorrast väärarusaam. – võlgnevust tunnistama hakkas Q alles siis, kui oli selge, et tema pankroti väljakuulutamise tõttu kannatanu temalt raha enam tagasi ei saa, misjärel nö kanti Q tsiviilkohtumenetluses antud kinnituse läbi kogu võlgnevus Q-le üle. - vähemalt Q maksevõime puudumisele viitab asjaolu, et veidi enam kui aasta pärast rahade saamist esitas Q avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks. Et Q maksevõimetuse põhjuseks oli hasartmängurlus, on põhjendatud eeldada, et tegelikkuses oli ta maksejõuetu juba rahade kandmise ajal. 3.
  3. Kannatanu on kuriteoteatega esitanud menetluskulude nimekirja summas 400 eurot käibemaksuta. Käesolevaga esitas kannatanu täiendava menetluskulude nimekirja summas 300 eurot käibemaksuta (arve 816-J ja maksekorraldus). Seega kokku on kannatanu menetluskulud summas 700 eurot käibemaksuta. Riigiprokuratuuri määrus
  4. Riigiprokuratuuri 01.09.
  5. a määrusega jäeti kannatanu esindaja kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamises rahuldamata. Riigiprokurör jagas ringkonnaprokuratuuri seisukohta kriminaalmenetluse aluse puudumises ning märkis, et ka kaebuses Riigiprokuratuurile pole esitatud selliseid uusi asjaolusid, mis tingiksid menetlusotsuse tühistamise. Kuigi ringkonnaprokuratuuri otsus oleks võinud olla põhjalikumalt ja asjakohasemalt motiveeritud, on otsus kriminaalmenetlust mitte alustada iseenesest õige. Puudused menetlusotsuse põhistamisel on kõrvaldatavad käesoleva määrusega. 4.
  6. Kelmus KarS 209 järgi on teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse objektiivseteks tunnusteks on kannatanu tahtlik eksitusse viimine eesmärgiga saavutada tema poolt varakäsutuse tegemine. Teisisõnu, kui eksitavad faktid oleksid olnud kannatanule enne tehingu sõlmimist teada, poleks ta varakäsutust teinud. Objektiivne koosseis moodustub petmisest, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ning saab varalist kahju. Petmine on tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, mille tagajärjel teine inimene satub eksimusse. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu 3
(11)1-21-6543 kõigi asjaolude suhtes. Süüdlane peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega. 4.
  1. Et hinnata teiste kelmuse koosseisu tunnuste esinemist ja vajalikku põhjuslikku seost, tuleb esmalt tuvastada pettustegu ehk tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine. Tuleb rõhutada, et mitte igasugune võetud kohustuse täitmisega viivitamine või selle täitmata jätmine ei ole vaadeldav pettusena kelmuse koosseisu tähenduses. Oluline on see, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu (või muus vormis kokkuleppe) tingimusi rikkuda, mida kinnitab ka Riigikohtu praktika. Nimelt lahendis nr 3-1-1-28-12 märkis kohus, et „kelmus kui varavastane kuritegu erinebki tsiviilõiguslikust vaidlusest lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimuste üle selle poolest, et kelmuse puhul peab olema kahtlusteta tõendatud süüdlase tahe viia teine pool eksitusse. Seega võib eksitav käitumine ja isegi selle tagajärjel teise isiku eksitusse sattumine olla iseenesest piisav kelmuse objektiivse koosseisu tuvastamiseks, kuid sellest ei piisa veel subjektiivse koosseisu olemasolu jaatamiseks.“ Seega, kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse, on teiste kuriteo koosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega. Hindamaks kelmuse koosseisutunnuste esinemist, tuleb menetlusotsustuse vastuvõtmisel hinnata neid asjaolusid, mis esinesid lepingu sõlmimise ajal. Riigiprokurör sarnaselt ringkonnaprokuröriga sellest aspektist lähtuvalt kuriteotunnuseid Y ja/või Q käitumises ei näe. 4.
  2. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Riigiprokuröri hinnangul on kaebaja konstrueerinud meelevaldse skeemi tema suhtes kelmuse toimepanemise kinnituseks varakäsutuse tegemise aegsest olukorras mitu aastat hiljem toimunud sündmusi tagantjärgi hinnates. Kuritegu Y ja Q tegevuses hakkas kaebaja nägema alles
  3. a mais s.o 4 aastat pärast väidetavat kelmust olukorras, kus Q oli tunnistatud maksejõuetuks ning võimalused tsiviilkohtu korras osa laenatud rahast Y-lt tagasi saada olid ammendatud. Kaebaja käitumisest saab järeldada, et ta pidas seniajani ka ise laenu andmise/tagastamata jätmisega toimuvat tsiviilkorras lahendatavaks varaliseks vaidluseks. Samas tuleb rõhutada, et kuriteokaebuse esitamisega (põhjendamatu) viivitamine pole kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks ega mõjuta seega ka käesolevat menetlusotsust. Riigiprokurör, hinnates kaebaja konstrueeritud skeemi, osutas järgmisele: isegi kui teoorias eeldada, et vendadel oli algusest peale plaanis kaebajale laenu mitte tagastada, siis oleks lihtsam olnud tegutseda selliselt, et kogu laenu oleks võtnud Q ja lasknud kiirelt enda pankroti välja kuulutada. Q esitas aga pankrotiavalduse alles rohkem kui aasta pärast laenu võtmist. Q-l ja Y-l, kaebaja väidetud skeemi hinnates, poleks olnud mõtet hakata riskima osalt laenu võtmisega ka Y poolt, mida oleks X-l hiljem võimalik kohtu kaudu tagasi nõuda ja ehk ka saada. Kusjuures antud juhul maakohus rahuldaski X hagi, millise otsuse ringkonnakohus hiljem tühistas, ja mis jõustus Riigikohtu XX.XX.XXXX määrusega. 4.
  4. Kaebaja pole suutnud välja tuua ja ka riigiprokurör ei tuvastanud asjaolusid, mis kinnitaks, et juba laenu andmise ajal
  5. a veebruaris loodi talle raha saamiseks teadlikult tegelikest asjaoludest väär ettekujutus, mille tulemusena ta varakäsutused tegi. Laenamise eesmärk oli kalapüügiga tegelema hakkamine ehk siis äritegevusega alustamine Norras. Kas ja millisel määral see realiseerus, materjalidest ei nähtu. Samas isegi kui üldse ei realiseerunud, nähtub materjalidest üheselt, et selline plaan kas ühel või mõlematel vendadest siiski oli ning tegemist pole nende poolt kaebaja eksitamiseks välja mõeldud „projektiga“. Isegi kui lugeda nende poolt X-le saadetud meilides kajastatud sellekohased väited väljamõelduteks (mida riigiprokuröri arvates põhjust teha pole), siis on materjalide juures ka kellegi (kirja sisust nähtuvalt) juba Norras sel alal töötava C ekirjavahetus Y-ga septembrist 2017, kus teemaks on „kannan ette olukorrast“ ja kus C mh kirjutab (tõlge vene keelest)„..
  6. oktoobril sa pead olema Oslos UDI-s kell 11.00 endaga kaasas omama 4
(11)1-21-6543 passi, 2 värvilist fotot 4x5, firma dokumendid ja litsents. Nagu kirjutatud isikusamasuse kinnitamise ja dokumentide legaalsuse protseduuride läbiviimiseks isiklikult. ...Juba seisab dokumendis su isiku number 150789
  1. Tahtsin saata sulle koopia kuid ei kopeeru. Kaptenil ei olnud õigus ega teadnud tuhkagi, kuna tema eest tegi kõik advokaat. Meil seisab esmaspäeval 11.
  2. registri faktuur 4850 NOK ja kaks maksustamist kumbki 1360 NOK. Kirjutatud on protsessi juriidiline lõpetamine – juriidiline abi ja saatmine, juhtumi korraldamine… Hakkan ette valmistama meie laevukest kalapüügiks“. Eelmärgitust nähtuvad mh ka rahalised väljaminekud juba enne reaalset tegevuse käivitamist. 4.
  3. Q pankroti väljakulutamise määrusest nähtuvalt kuulus talle (ning kuulus ka X-lt laenu võttes) – kaasomandis olev korter väärtusega ca 45 000-50 000 eurot. Seega polnud Q laenu võtmisel varatu ehk ei saa väita nagu puudunuks tal maksevõime. Pankrotiavalduses märgib Q, et „..lootsin ostetud kinnisvara korrastada ja raha teenida korteri väljaüürimisega. Kuid kahjuks majanduskriisis ma ei suutnud laene tagastada. Lootsin võita raha internetimängudega, aga see ei õnnestunud ja kohustused kasvasid. Mitmete inkassofirmade nõuded on tagaseljaotsustega kasvanud väga suurteks ja ma olen sattunud majanduslikult väga raskesse olukorda..“. Pankrotimenetluses tuvastatu ei võimalda kategooriliselt väita, et Q oleks olnud hasartmängusõltlane, pigem saab järeldada, et internetimänge mängides raha saamisele lootes oli tegemist põhjendamatult optimistliku ja lõppkokkuvõttes vale otsusega. Ka ei käitunud Q mõistlikult, kui vanu võlgasid kustutada üritades võttis järjest uusi kiirlaene. Kinnistusraamatu andmete kohaselt kuulus Y-le laenu võtmise ajal korteriomand Tallinnas, seega polnud samuti tegemist varatu isikuga. Seega maksevõime oli mõlemal isikul laenu võtmise osas olemas. Maksevalmiduse osas saab märkida, et kuna X põhjustel, mida ta pole selgitanud, 15.02.2017 allkirjastas dokumendi nagu oleks ta kogu summa laenanud Q-le ja tagasimakse kohustuse on võtnud samuti Q, ei pidanudki Y X-le midagi tagasi maksma. Sellisele järeldusele jõudis ka kohus eespool viidatud tsiviilasjas. Vastuseks kaebaja väitele, et „võlgnevust tunnistama hakkas Q alles siis, kui oli selge, et tema pankroti väljakuulutamise tõttu kannatanu temalt raha enam tagasi ei saa, misjärel nö kanti Q tsiviilkohtumenetluses antud kinnituse läbi kogu võlgnevus Q-le üle“, märkis riigiprokurör, et võlgnevust ei „antud Q-le üle“ mitte pärast tema pankroti väljakuulutamist ega sellele järgnenud tsiviilmenetluses, vaid see toimus kaebaja teadmisel ja nõusolekul juba 15.02.2017 võlatunnistust allkirjastades ehk siis Q tunnistas võlga juba 15.02.
  4. 4.6.

§ 6

näeb ette, et menetluse alustamine on kohustuslik kuriteo asjaolude ilmnemisel ja juhul, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise.

§ 199

lg 1 p 1 nimetab esimese menetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise, nähes ette, et kui kuriteo asjaolud ei ole sedastatavad, ei või kriminaalmenetlust alustada. Uurimisasutus või prokuratuur ei ole kohustatud kuriteoteate saamisel alati alustama kriminaalmenetlust, vaid kriminaalmenetluse alustamise etapis tuleb hinnata, kas kriminaalmenetluse alustamiseks on olemas vajalik alus ja ajend. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Antud juhul nõustus riigiprokurör ringkonnaprokuratuuriga, et kuriteole viitav teave puudub. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.2010 lahendi 3-1-1-60-09 kohaselt „kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis) /…/ ja tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.“ 4.7. Kuna kaebus jäi rahuldamata, jäeti hüvitamata ka sellega seonduvad menetluskulud. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele 5. X lepinguline esindaja advokaat O. Järve esitas 28.09.2021. a (registreeritud 29.09.2021) ringkonnakohtule kaebuse, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri 01.09.2021 kaebuse 5

(11)1-21-6543 rahuldamata jätmise määrus ja alustada asjas kriminaalmenetlust; jätta menetluskulud riigi või alternatiivselt solidaarselt Q ja Y kanda. 5.
  1. Kaebuse esitaja ei nõustu prokuratuuri seisukohaga, et kuriteokoosseis ei ole täidetud. Kannatanu on seisukohal, et prokuratuuri järeldused ei ole kooskolas esitatud tõendite, kohtupraktika ega seadusega. 5.
  2. Asjakohane ei ole Riigiprokuratuuri viide, et kannatanu märkas kelmust alles mitu aastat hiljem. Nimelt selgusidki kelmuse asjaolud alles tsiviilasjas nr X-XX-XXXX . Siis hakkasidki vennad esimest korda väitma, et tegelikuks võlgnikuks on ainult Q ning andis Q ka vastava kinnituse, millele suuresti rajas kohus tsiviilasjas ka oma otsuse. Kuni selle hetkeni teadis kannatanu, et Y-le kantud rahade osas on võlgnikuks ka Y ning talle tuli vendade vastupidine seisukoht üllatusena. Järelikult ei saanud kannatanu kuidagi enne tsiviilasja teada, et toime on pandud kelmus. Seega ei saa kannatanule ette heita seda, et ta kelmuse asjaolusid varem ei avastanud. Pigem kinnitabki see just kannatanu seisukohta, et vennad panid toime kelmuse, ehk siis plaanisidki esitada olukorda nii, et Y-le antud raha osas on võlgnikuks ka Y ning lõpetades kannatanuga suhtlemise, et venitada võimalikult pikalt sellega, et kannatanu saaks teada vendade tegelikust seisukohast, et nende arvates on võlgnikuks ainult Q. Kui kannatanu oleks vendade seisukohta kohe teadnud, ei oleks ta vendadele raha andnud ega olekski põhjust rääkida kelmusest. 5.
  3. Tulenevalt asjaolust, et Q ajutisele haldurit ega pankrotihaldurit võlgnevusest kannatanu ees ei teavitanud, ei olnud kannatanu tuttav ka asjaoluga, et tegelikult läks raha Q hasartmängurluse eest tasumiseks. See selguski alles Q pankroti väljakuulutamise määrusest. Ka selle asjaolu teadmisel ei oleks kannatanu raha laenanud. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatu kannatanule ette heita, et ta varem kelmust ei kahtlustanud. 5.
  4. Asjakohatu on prokuratuuri väide, et kui vennad oleksid tahtnud laenu mitte tagastada, oleks võinud kogu raha laenu võtta Q. Nimelt oli kannatanu sõbraks Y. Q teadis ta esialgu ainult kui Y venda. Järelikult ei oleks kannatanu Q-le võlgu andnud. Seetõttu tegutsesidki vennad nii, et esialgu palus laenu Y, kellele kannatanu rahad ka kandis. 5.
  5. Lisaks hakkasidki vennad ju tagantjärgi väitma, et kannatanu andiski raha võlgu ainult Q-le. Võttes arvesse, et kannatanu Q ei tundnudki, ei oleks ega andnudki kannatanu esialgu laenu Q-le, vaid andis enda teada laenu Y-le vendade äritegevuseks. Seega oligi kannatanu hinnangul asjaolu, et loodi mulje, et kannatanu annab laenu Y-le, üks osa kannatanu osas toimepandud pettusest, mis koostoimes teiste asjaoludega moodustabki vendade tegevusest kelmuse. Käesolevas asjas on kõige olulisem see, et kannatanu ei oleks laenu andnud Q-le, mistõttu oli vendadel vaja luua mulje, et kannatanu annab laenu Y-le. Ettekujutus, et tegelikuks laenusaajaks on Q, loodi alles pärast seda, kui oli välja kuulutatud Q pankrot ja kannatanu hakkas vastavalt endale teadaolevatele asjaoludele ja kokkulepetele laenu tagasi nõudma Y-lt. Järelikult loodi kannatanus esialgu valemulje nii laenu saaja isiku osas kui ka laenu kasutamise osas. 5.
  6. Asjassepuutumatu ja ebakorrektne on prokuratuuri viide, et kannatanu allkirjastas 15.02.2017 Q-ga dokumendi, mille kohaselt on kogu laenu saanud Q. Esmalt rõhutab kannatanu veelkordselt, et dokumendis ei ole kokku lepitud, et ainukeseks võlgnikuks oleks Q – kannatanu ei ole mitte üheski dokumendis nõudest Y vastu loobunud. Kannatanu on läbivalt selgitanud, et Q soovis Y kohustust tagada, et saada täiendavat laenu, mille kannatanu andiski otse Q-le. Kannatanu tunnistab, et juriidiliste teadmise puudumise tõttu jäi fikseerimata, kas Q käendas Y kohustust vastavalt VÕS § 142 lg-le 12 või ühines kohustusega VÕS § 178 lg 13 mõttes, kuid fakt on see, et mitte ühestki dokumendist ega muul viisil esitatud kannatanu tahteavaldusest ei tulene kannatanu soovi. Järelikult sai dokumendi näol tegemist olla ainult Y nõude tagamine Q poolt, mis oli ka kannatanu sooviks. Seisukoht, et dokumendiga pidi Q ainukeseks võlgnikuks jääma, tekkis tsiviilkohtumenetluses. Selleks hetkeks oli juba välja kuulutatud ka Q pankrot, ehk siis ei saanud kannatanu Q-lt enam raha küsida. 5.
  7. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et kannatanu soovis Y-lt raha tagasi saada. Kannatanu on esitanud enda e-kirjad Y-le. Lisaks oli kannatanu ja Y vahel mõned telefonikõned, milles Y lubas 6
(11)1-21-6543 raha tagastada. Mingil hetkel Y enam kannatanu telefonile ega sõnumitele ei vastanud. Seega on kannatanu Y-ga kogu aeg üritanud ühendust saada, et raha tagastamisest rääkida, kuid tulutult. Kannatanu ei oleks Y-ga raha tagastamise teemal suhelnud ega üritanud suhelda, kui kannatanu oleks olnud teadlik, et võlgu on ainult Q. 5.
  1. Eeltoodu juures on kannatanu seisukohal, et see, et Y lubas laenu tagasi maksta, ei tõenda mitte seda, et tal selleks ka reaalne plaan ja soov oli, vaid seda, et kannatanut üritati võimalikult kaua eksimuses hoida. 5.
  2. Vendadel ei olnud tegelikkuses reaalset äriplaani Norras äritegevuse läbiviimiseks. Prokuratuur on määruses seisukohal, et materjalidest nähtub üheselt, et vähemalt ühel vendades Norras äritegevuse plaan oli. Samas millistest materjalidest see täpsemalt lähtub, jääb kannatanule arusaamatuks. Kannatanule teadaolevalt ja kannatanu poolt esitatud e-kirjavahetusest lähtuvalt ainult presenteeriti, et vendadel on Norras plaan äritegevusega alustada. Kannatanule teadaolevalt ei ole käesolevas asjas mitte ühtegi tõsiseltvõetavat tõendit, et selline plaan ka reaalselt oli. Laenu andmise hetkel kannatanu seda muidugi ei teadnud, mis on samuti üks asjaolu, mille osas kannatanu pettusesse viidi. 5.
  3. Norras äritegevuse alustamist ei tõenda ka C e-kiri. Kannatanule ega määrusest nähtuvalt ka prokuratuurile ei ole teada, kes eelnimetatud isik on või mis oli e-kirja täpne kontekst. Kannatanu on seisukohal, et kui teada ei ole e-kirja saatja isik, ei saa mitte kuidagi asuda seisukohale, et tundmatu isiku e-kiri mingit reaalse äritegevuse planeerimist tõendada saab. Samuti ei tõenda C ekiri mingeid vendade rahalisi kulutusi äritegevusele. E-kirjast tuleneb, et keegi peab tegema mingeid rahalisi kulutusi, kuid sellest ei tulene, et neid peaksid tegema vennad ega ka seda, milleks need rahalised kulutused üldse tehtama peaks. Ka ei ole teada, kas sellised rahalised kulutused üldse tehti. 5.
  4. Kannatanu on siiani seisukohal, et tulenevalt Q pankrotimenetluse materjalidest kulus raha tegelikult Q hasartmängurlusele. Tõele ei vasta prokuratuuri seisukoht, et Q-l oli laenu võtmisel olemas maksevõime. Prokuratuur on viidanud, et Q-l oli olemas maksevõime, sest tal oli kaasomandis olev korter väärtusega ca 45 000-50 000 eurot, mis on küll iseenesest tõsi, kuid see ei teinud teda maksevõimeliseks. Nimelt tuleb Q kaasomandiosa väärtusest maha arvata seda koormavad hüpoteegid, milleks on 40 000 eurot W kasuks, millisel juhul oleks selle reaalne väärtus 5 000 – 10 000 eurot, millest tuleb omakorda maha arvestada täitekulud. Järelikult puudus Q-l maksevoime. 5.
  5. Lisaks koosneb isiku vara positiivsest varast ja negatiivses varast, ehk siis kohustustest. Vastavalt pankroti väljakuulutamise määrusele oli Q-l kohustusi vähemalt summas 64 680,51 eurot ning see ei sisaldanud kohustust kannatanu ees, sest sellest Q ajutist haldurit ega pankrotihaldurit ei teavitanud. Järelikult oleks Q-l puudunud maksevõime ka siis, kui kaasomandiosa ei oleks koormanud hüpoteek. Eeltoodust tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et Q-l oli olemas maksevoime. 5.
  6. Arusaamatuks jääb prokuratuuri seisukoht, et Q ei olnud hasartmängusõltlane. Prokuratuur on sellisele järeldusele jõudnud ainult tulenevalt Q enda väidetest, et ta soovis internetimängudega kohustusi likvideerida. Sellise Q väite puhul on tegemist aktiivse kaitseväitega. Antud juhul ei ole Q esitanud oma väidete tõendamiseks mitte ühtegi tõendit, ehk siis on prokuratuuri järeldus meelevaldne. Lisaks on ajutine haldur vastavale järeldusele jõudnud pankrotimenetluse materjalide analüüsides, mitte ainult Q väitest, ehk siis puudub kahtlus asuda seisukohale, et ajutine haldur on järelduse juures eksinud. 5.
  7. Y maksevõimetust pole kannatanu väitnudki, sest selles osa puuduvad tal tõendid. 5.
  8. Prokuratuur on jätnud kannatanu seisukoha osas seisukoha võtmata. Nimelt ei ole prokuratuur võtnud mingit seisukohta kannatanu seisukoha osas, et Q ei andnud ajutise haldurile ega pankrotihaldurile teada enda kohustustest kannatanu ees, millega on takistanud ajutisel halduril tema ülesannete täitmist ning sellega rikkus Q oma PankrS § 35 lg-st 29 tulenevat kohustust, mis tõendab maksevalmiduse puudumist. Eeltoodud kohustuste rikkumine sai olla 7
(11)1-21-6543 ainult eesmärgiga hoida kannatanu teadmatuses vendade seisukohast ning takistada kannatanul vastavalt vendade seisukohale käitumist, sh näiteks vajadusel Q pankrotimenetluses nõude esitamist. Järelikult on Riigiprokuratuur rikkunud

§ 145lg 3 p-i 111 . 5.16. Lisaks võib Q olla eeltoodud teoga toime pannud Kar

S §-s 38512 toodud süüteo. Vastavalt TsÜS §-le 66 on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Järelikult on varaks ka kohustused ning Q on jätnud kohustusest ajutist haldurit ja pankrotihaldurit teavitamata, millega on toime pannud KarS §-s 385 sätestatud süüteo. 5.

  1. Seoses menetluskuludega märgitakse kaebuses, et kannatanu on kuriteoteate ja 16.08.2021 kaebusega esitanud menetluskulude nimekirja summas 700 eurot käibemaksuta. Käesolevaga esitab kannatanu täiendava menetluskulude nimekirja summas 300 eurot käibemaksuta (Arve 845J ja maksekorraldus). Seega kokku on kannatanu menetluskulud summas 1 000 eurot käibemaksuta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ning kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel KarS § 209 kuriteokoosseisu osas kaalutud piisava põhjalikkusega tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus

§ 199lg 1 p 1 tähenduses.

  1. Esmalt tuleb märkida, et ringkonnakohus nõustub riigiprokuröri ammendavate põhjendustega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta konkreetse kuriteokoosseisu osas KarS § 209 järgi. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatud. See, et kaebaja ei nõustu menetlejate põhjenduste ja käsitlusega, ei tähenda iseenesest seda, et menetlejad on jõudnud ebaõigele järeldusele kuriteotunnuste puudumise osas. Seejuures tuleb märkida, et kriminaalmenetlust ei alustata pelgalt seetõttu, et kaebuse esitaja soovib sellega saavutada temale kasulikku eesmärki – antud juhul saavutada kriminaalmenetluse raames tsiviilhagi Q ja/või Y vastu esitades viimaste poolt kannatanule tekitatud varalise kahju hüvitamine, millist võimalust üritas kannatanu igakülgselt realiseerida tsiviilmenetluste raames, kuid olukorras, kus see jäi tulemuseta, pidas vajalikuks pöörduda kriminaalmenetluslike vahendite poole. See on küll tema õigus ka rohkem kui 4 aastat pärast raha ülekandmisest viidatud isikutele, kuid viitab siiski pigem sellele, et ka kannatanu ise ei pidanud tegelikult vaatamata sellele, et aastate jooksul viidatud isikud teda ignoreerisid ja raha talle tagasi ei maksnud, nende käitumist siiski kuriteotunnustele vastavaks, vaid möönis just lepinguliste suhete olemasolu, mille raames aga üks pool jättis oma kohustuse täitmata, millest tekkis varaline nõue kannatanule. Kaebuse väited selle kohta, et alles tsiviilmenetluste raames sai selgeks kuriteo toimepanemine, on pigem otsitud, sest nii asja tehiolude kui ka kaebuse väidete pinnalt nähtub siiski kannatanu meeleheitlik katse saada oma raha tagasi kriminaalmenetluse raames, kuid kaebuse väited on tegelikult kohati vastuolulised ja ei põhine asja materjalidel. Kriminaalmenetlust alustatakse aga eranditult vaid juhul, kui esineb kuriteo toimepanemise kahtlus. Seega kriminaalmenetluse alustamine ei toimu tsiviilõiguslikust suhtest tuleneva pooltevahelise lepinguliste kohustuste rikkumisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks ning rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks.
  2. Ringkonnakohus rõhutab, et

§ 193

lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad

§ 199lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud.

Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks alles otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Kriminaalmenetlust ei alustata n.ö igaks juhuks.

§ 6

sätestab, et uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kuriteo asjaolude ilmnemisel. Fraas „kuriteo asjaolude ilmnemisel“ tähendab, et esinema peavad

§ 193lg-s 1 kriminaalmenetluse ajend ja alus, s.t kui 8

(11)1-21-6543 kriminaalmenetluse ajend ja/või alus puudub, ei saa ka rääkida kohustusest toimetada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse ajend on

§ 194lg 1 kohaselt kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave.

Kriminaalmenetluse aluseks on osundatud paragrahvi teise lõike kohaselt kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Käesoleval juhul on sedastatav kriminaalmenetluse aluse puudumine konkreetse kuriteokoosseisu puhul (KarS § 209) viitega

§ 199lg 1 p-le 1.

  1. Teiseks tuleb märkida, et kaebaja põhilisi argumente ja kaebuse väiteid kriminaalmenetluse alustamisega seonduvalt on menetlusotsustuse vastuvõtmisel eelnevalt juba arvesse võetud ja Riigiprokuratuur on neile ka ammendavalt vastanud. Ringkonnakohus nõustub riigiprokuröri põhjendustega ja ei pea vajalikuks eelnevalt märgitud asjaolusid üle korrata. Mingeid uusi asjaolusid, mis eelnevatele menetlejatele poleks teada olnud või mida poleks menetlusotsustuse tegemisel arvesse võetud, ei ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks riigiprokuröri asjakohaste põhjenduste ülekordamist. Samuti ei ole ringkonnakohtule esitatud mingeid uusi tõendeid, mis seni tuvastatud asjaolud ümber lükkavad või mis annavad uut informatsiooni kaebuste väidetega seoses. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate seisukohtadega selles, et käesoleval juhul puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks KarS §-s 209 sätestatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Pikalt üle kordamata eelneva menetleja poolt väljatoodut, tuleb siiski tulenevalt ringkonnakohtule esitatud kaebuse väidetest märkida järgmist.
  2. Seoses väidetava kelmuse toimepanekuga tuleb nõustuda eelnevate menetlejatega selles, et kaebustest ei nähtu tegelikult üldse asjaolu, milles seisneb ikkagi selline konkreetne pettuslik tegu, mille alusel tegi kannatanu varakäsutuse ja sai varalist kahju. Kahtlust ei ole küll selles, et kannatanu antud juhul varakäsutuse tegi ja kuivõrd sisuliselt laenuks antud raha talle tänini tagastatud ei ole, siis ta kahtlemata sellest varalist kahju ka sai. Küll aga on kannatanu püüdnud erinevate asjaolude ja väidetega viidata tema hinnangul pettuslikule teole, mida aga antud juhul ükski asjaolu üheselt ei kinnita. Esiteks on kaebuse esitaja väited selles osas vastuolulised, sest ühest küljest üritatakse näidata, et see oligi vendade algusest peale välja mõeldud skeem jätta kannatanule algselt mulje, et laen antakse Y-le, sest Y oli kannatanu sõber ja Q-le ei oleks kannatanu väidetavalt üldse laenu andnud ning seejärel oli vendade eesmärk Q maksejõuetuse tuvastamisel pankrotimenetluses väita, et laenu sai vaid Q, mistõttu viidi kannatanu eksimusse laenu saaja osas. Sellised väited on aga otsitud ja paljasõnalised ning ei põhine tõenditel, sest tegelikult on kannatanu laenusumma üle kandnud mitte ainult Y-le, vaid ka Q-le ja seda vaid paar päeva hiljem pärast Y-le ülekande tegemist. Seega ei päde kaebuse väited esiteks tulenevalt asjaolust, et tegelikult on kannatanu ise mitu ülekannet ka Q-le teinud ja seega justnimelt talle laenu andud ning seega väited selle kohta, justkui poleks ta Q-le kui võõrale inimesele vältimatult laenu üldse andnud, ei ole tõesed ja ei põhine ka asja materjalidel. Teiseks omab määravat tähtsust asjaolu, mille tähtsust ja tähendust üritab kaebaja nüüd vähendada ja mille olemusele anda teistsugust sisu, et raha üleandmise kinnitus kogusummas, mis vendadele kahe peale kannatanu poolt anti ja kohustus see tagasi maksta sõlmiti justnimelt kannatanu ja Q vahel. Seega ka see lükkab ümber kaebaja väited selle kohta, et ta Q-le poleks justkui üldse laenu andnudki ja viimane oleks pigem käendanud oma venna laenu, sest sellist asjaolu viidatud dokumendist ei nähtu ning seda ei saa tuletada ka tulenevalt asjaolust, et X ise kahel korral tegi ülekandeid ka Q-le. Seda ei muuda olematuks asjaolu, kui kannatanu ka Y-lt raha tagasi nõudis, sest summa kanti üle mõlemale isikule ja tegemist pidigi olema vendade ühise projektiga. Küll aga üritas kannatanu seda esmalt välja nõuda Q-lt ja tulenevalt viimase maksejõuetusest, asus seejärel seda välja nõudma Y-lt, mis ei olnud aga tulemuslik. Nimelt, sõltumata sellest, et kaebuse väidetest saab teha järelduse selle kohta, et kannatanu ei nõustu üldse tsiviilmenetluses selles osas tehtud lahendi ja käsitlusega, omab tähtsust asjaolu, et seal jäeti jõustunud otsusest tulenevalt X hagi Y vastu 5300 9

(11)1-21-6543 euro nõudes rahuldamata, leides kokkuvõtvalt, et Q võlatunnistus sisaldas ka Y-le ülekantud raha. Seega on tsiviilmenetluslikult tõendamist leidnud, et sisuliselt oli raha saajaks ikkagi Q, kes kohustus viidatud summa tagastama koos intressiga kannatanule. Kaebaja hüpoteetilised üles kerkinud käsitlused sellest, mis tähendus võis olla ikkagi 15.02.2017 X ja Q vahel sõlmitud võlatunnistusel, on täiesti spekulatiivsed ja neid ei toeta ka tsiviilmenetluse raames tuvastamist leidnud asjaolud. Seega on kaebaja ise ühest küljest kinnitanud raha ülekandmist mõlemale vennale, teisest küljest aga sisuliselt eitanud laenu andmist Q-le, kellele ometi on ta ise ülekandeid teinud ja kellega on sõlminud ka võlatunnistuse ja kellelt on raha ka tagasi nõudnud. Seda ei kummuta samal ajal ka Y-lt raha nõudmine. Veelgi enam, kaebuse väited selle kohta justkui oleks kannatanu läbivalt selgitanud, et Q soovis vaid Y kohustust tagada, et saada täiendavat laenu, mille kannatanu andiski otse Q-le, on eksitavad, sest vähe sellest, et selline Y kohustuse tagamine Q poolt ei nähtu asja materjalidest ega kaebuste lisadest, on see tegelikult otseselt nendega ka vastuolus, sest kannatanu tegi Y-le ülekanded 05.02.2017 ja 08.02.2017 ning võlatunnistust koostati 15.02.2017, samas tegelikult kandis kannatanu Q-le raha üle juba enne võlatunnistuse koostamist ka 13.02.2017, lisaks võlatunnistuse koostamise päeval, s.o 15.02.
  1. Seega kaebuse väidete kohaselt oleks pidanud enne olema koostatud võlatunnistust Q poolt venna laenu tagamise kohta ja seejärel oleks pidanud ta alles kannatanult raha saama, kuid tegelikult sai ta juba enne võlatunnistuse koostamist samuti laenu, lisaks sisaldas võlatunnistus kogu vendade poolt saadud summat kokku, mitte vaid Y poolt saadut, mida seejärel oleks Q taganud ja saanud eraldi pärast seda raha, mida oleks omakorda täiendavas summas taganud. Seega on kõik sellised kaebuse väited otsitud ja ei põhine asja tehioludel.
  2. Tulenevalt kaebaja hinnangul teisest osast väidetavast pettuslikust teost, ei ole tegelikult ükski asjaolu ümber lükanud Q ja/või Y poolt laenu võtmist Norras äriprojekti käivitamiseks. See on vaid kaebaja hinnang, et tegelikult mingit projekti vendadel polnudki, mis põhineb asjaolule, et ta ei ole oma raha tagasi saanud ja sellele, et Q-l on pankrot välja kuulutatud ja selle käigus selgus ka tema väidetav hasartmängusõltuvus. Esiteks tuleb sellega seoses märkida, et tegelikkusele ei vasta kaebaja väited, et riigiprokurör pole konkreetsetele asjaoludele määruses üldse viidanud, mis sellise projekti olemasolule ka tegelikult viitaks. Kuigi käesoleval ajal pole tõepoolest konkreetseid andmeid selle kohta, mis sellest projektist Norras saanud on, on siiski olemas konkreetne e-kirjavahetus, millele prokuratuur oma põhjendustes ka tugines ja mis ei ole tundmatu isikuga, vaid nimeliselt tuvastatava isikuga, kelle täpne roll konkreetses asjas pole küll teada, kuid millisest kirjavahetusest on ometi näha väga konkreetseid viiteid äriühingu loomise kohta Norras, mis on seotud laeva ja kalapüügiga, milleks olid vendadelt võetud ka vajalikud isikuandmed, toodud välja vajalikud kulutused äriühingu registreerimisega seoses ja konkreetsete kuupäevade kohta Oslosse ilmumiseks. Seega, kuigi see info ei anna piisavalt teavet äri ja selle toimimise kohta, annab see ometi mingit infot selle kohta, et väiteid Q ja Y poolt laenu võtmise kohta X-lt Norras äri käivitamiseks ei saa pidada pelgalt nende väljamõeldiseks, millel mingit tegelikku alust ei olnud ja mis olid mõeldud lihtsalt X eksitamiseks, et viimaselt n.ö sihtotstarbelist laenu saada. Seega, kuigi pole täpselt teada, kuidas saadud laenu kasutati, siis viidatud asjaolu annab siiski aluse eeldada, et isikud ei loonud X ebaõiget ettekujutust soovi kohta Norras äri alustada, vaid neil selline soov ka tegelikult oli, isegi kui see soovitud kujul ei realiseerinud. Seega ei saa väita, et X peteti sellise väitega, et temalt raha saada. Vendadel selline plaan eelduslikult oli ja seega ei saa väita, et kannatu tegi pettusliku teo tulemusel vara käsutuse, sest selline pettuslik tegu pole kinnitust leidnud.
  3. Seda ei kinnita ka asjaolu, et aasta hiljem esitas Q pankrotiavalduse, sest avaldust ei esitanud ta kohe pärast laenusumma saamist X-lt ning aasta jooksul võivad olukorrad ja rahalised seisud oluliselt ka muutuda, mis ei tähenda seda, et laen oli võetud eesmärgiga see sisuliselt kannatanult välja petta ja seejärel pankrotimenetluse raames selle tasumise kohustusest vabaneda. Seda ei 10
(11)1-21-6543 kinnita üheselt ka kaebuse väited Q hasartmängusõltuvuse ja talle kuuluva kinnisvara tegeliku väärtuse kohta, ehk tema maksevõimelisuse ja maksevalmiduse kohta, sest asjaolu, et isik internetis hasartmängudega tegeleb, ei tähenda iseenesest alati vältimatult veel seda, et ta pole võimeline nt võetud kohustusi täitma, sest nii mõnigi isik on selliselt endale arvestatava kapitali hankinud. Isegi kui selline olukord tekib, et hasartmänguga muudab isik enda varatuks, ei tähenda see antud juhul iseenesest veel seda, et seis oli selline ka laenu võtmise ajal. Täiesti oletuslikud on aga kaebaja väited selle kohta justkui oleks Q kannatanult saadud rahaga oma hasartmängusõltuvuse eest tasunud. Samuti oli Q-l X-lt laenu võtmise ajal kinnisvara, seega ei saa väita, et ta oli sel ajal vältimatult maksejõuetu. Kui isegi arvestada sel hetkel tema kinnisvara väärtusest maha seda koormanud hüpoteek, jäi kinnisvara väärtuse poolest alles ikkagi arvestatav summa, et selle arvelt vähemalt suuremas osas laenu tagastada. Seega on oletuslikud kaebuse väited Q maksevõime kohta, s.t et tal konkreetsel ajahetkel see puudus, sest tegelik varaline seisund sel ajal pole teada ja selle kohta pole ka antud juhul mingeid tõendeid esitatud. Asjaolu, et aasta hiljem on Q võlgnevus võlausaldajate ees üle 60 000 euro, ei tähenda seda, et see oli nii ka aasta tagasi. Seega ei saa nõustuda kaebuse esitajaga, et vennad on pettusliku teoga mõjutanud X vara käsutust tegema, sest sellise pettusliku teo olemasolu pole kinnitust leidnud.
  1. Seega ei saa juba ainuüksi selle pinnalt väita, et kaebuses toodud isikud oleks algusest peale soovinud kannatanut oma pettusliku teoga eksimusse viia ning neil algusest peale polnudki plaanis väidetut ellu viia ja ka raha tagastada. Ainuüksi hilisem makseraskustesse sattumine või äriplaani nurjumine ei ole iseenesest sellise asjaolu esilekerkimisest alates käsitatav pettusliku teona kannatanu suhtes, kui ei suudeta sellest tulenevalt tekkinud probleemide tõttu lepingulisi kohustusi lepingupoole ees täita.
  2. Mis puudutab kaebuse viidet selle kohta, et Q võib-olla toime pannud KarS §-s 38512 toodud süüteo, siis sellise konkreetse viitega süütegu KarS ei sisalda. Lisaks pole peale kaebuses väidetu esitatud ühtegi konkreetset asjaolu ega lisatud ühtegi tõendit, mis sellist väidet kinnitaks ja annaks mingitki tõsiselt võetavat infot selle kohta, et Q käitumises võiks esineda mõne muu pankrotialase süüteo tunnused.
  3. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et menetlusotsustuse vastuvõtja on sedastanud kriminaalmenetluse aluse puudumise konkreetse kuriteokoosseisu puhul viitega

§ 199lg 1 p-le 1.

Kaebuses toodud asjaolud ei anna aga alust jõuda järeldusele antud juhul Q ja /või Y käitumises kuriteotunnuste esinemise kohta. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et eelnevate menetlejate otsustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on igati seaduslik ja põhjendatud ning kõik eeltoodud asjaolud ei anna alust kohustada menetlejat menetluse alustamiseks. 16. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on kooskõlas seadusega, mistõttu puuduvad alused seadusliku Riigiprokuratuuri otsustuse tühistamiseks. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 208lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 01.09.2021.

a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. 17. Kuivõrd ringkonnakohus jätab kannatanu lepingulise esindaja kaebuse rahuldamata, puudub alus menetluskulude (kokku summas 1000 eurot käibemaksuta) riigi või alternatiivselt Y ja Q kanda jätmiseks ja menetluskulud jäävad selle isiku kanda, kelle huvides on kaebus esitatud, s.o X. /allkirjastatud digitaalselt/ 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.