1-21-1897/25

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-21-1897

1. oktoober 2021 Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Velmar Brett ja Paavo Randma S. S-ile statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamine Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a määrus S. S-i kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Maarja Gustavson
4. september 2021, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. aprilli
7. a ja Pärnu Maakohtu
8. aprilli
9. a määrus.
10. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
11. Määruskaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Pärnu Maakohtu
13. aprilli
14. a määrusega lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetlus S. S-i suhtes karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 tunnustel. Talle kohaldati statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. 1.
15. Kohus tuvastas, et S. S. lõi
16. jaanuaril 2021 hooldekodu töötajat kaks korda rusikaga pähe, tekitades kannatanule valu ja haava peas. Ekspertiisiakti kohaselt on S. S-il erinevate ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired. Eksperdi hinnangul on ta süüdimatu ning pole võimeline menetluses osalema ega karistust kandma. Sel põhjusel otsustas maakohus ka S. S-i ennast kohtusse mitte kutsuda. 1.
17. Maakohtu hinnangul pani S. S. teo toime süüdimatusseisundis, ta on jätkuvalt süüdimatu ja vajab sundravi. Ta ei ole võimeline oma teo keelatust mõistma ega oma käitumist juhtima. S. S. on ohtlik ja vajab ravi. Sel seisukohal oli ka kaitsja. S. S. on korduvalt vägivaldselt käitunud. Ta on impulsiivne ja agressiivne, ohustades teiste isikute elu, tervist ja vara. S. S-i käitumine ning eksperdi hinnang annavad piisava aluse S. S-i ohtlikkuse jaatamiseks. Ekspertiisiakti kohaselt 1-21-1897 vajab S. S. pikaajalist psühhiaatrilist ravi. Ta on varem korduvalt ravil viibinud, tal puudub haigusteadvus ja ta pole võimeline iseseisvaks ambulatoorseks sundraviks.
18. Maakohtu määruse vaidlustas kaitsja, kes taotles selle tühistamist ja palus võimaldada S. S-il jääda erihooldekodusse, kus ta viibib kohtumääruse alusel alates
19. jaanuarist
21. Tallinna Ringkonnakohtu
22. aprilli
23. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Kaitsja taotleb sundraviasutuse muutmist, milleks aga põhjust pole. Erihooldusteenust osutav hooldekodu ei vasta sundraviteenuse nõuetele. Sundravi osutatakse SA-s Viljandi Haigla. Seetõttu pole määruskaebuse rahuldamiseks alust. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
24. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse S. S-i kaitsja, kes taotleb vaidlustatud määruse tühistamist ja võimalust jätta S. S. erihooldekodusse. Tema ümberpaigutamine oleks traumeeriv ja võib teda negatiivselt mõjutada. Eksperdi hinnangul peaks S. S. samuti jääma erihoolekandeteenusele. Ekspertiisist möödunud enam kui kolme kuu jooksul on S. S-i elu hooldekodus kulgenud probleemideta. Kokkuvõtvalt pole S. S-i sundravile paigutamine hädavajalik ega otstarbekas.
25. Vastuses määruskaebusele leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu määruse muutmiseks põhjust pole: S. S-ile tuleb psühhiaatrilist sundravi osutada SA-s Viljandi Haigla. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
26. Kolleegiumi hinnangul tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kohus ei taganud S. S-ile ärakuulamisõigust ning hindas sundravimenetlusele allutatu vaimset seisundit temaga vahetult kohtumata.
27. Statsionaarne sundravi kinnises asutuses on ultima ratio-meede ning kohtul tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas see on põhjendatud ja vältimatult vajalik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28. märtsi
29. a määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p-d 30 ja 33). Hinnang statsionaarse sundravi põhjendatusele tuleb seejuures anda määruse tegemise aja seisuga. Arvestada tuleb isiku käitumist, tema seisundi võimalikku muutust pärast õigusvastase teo toimepanekut ja muid asjaolusid, mis võivad viidata sellele, et sundravi kohaldamise alused võivad määruse tegemise hetkeks olla ära langenud. Kuigi eksperdi hinnang võib olla kõneks olevas küsimuses oluline, peab kohus KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuginema mitte üksnes ekspertiisiaktile, vaid kõigile asjakohastele tõenditele. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusele allutatu tegeliku ajakohase vaimse seisundi väljaselgitamiseks peab sundraviküsimust arutav kohus ka ise hindama enda poolt tajutuna isiku vaimset seisundit ja seda kohtulahendis kirjeldama. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
30. novembri
31. a määrus nr 1-16-7102/18, p-d 13, 14 ja 16.)
32. Samuti tuleb isikule tagada ärakuulamisõigus. Sundravimenetlusele allutatud inimese ärakuulamisõigust käsitles Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis
33. oktoobri
34. a määruses nr 1-16-7389/
35. Selles leiti kokkuvõtlikult, et võrdselt teiste süüdistatavatega tuleb ka vaimse häirega inimesele tagada ärakuulamisõigus ning sundravimenetlusele allutatud isiku võib kohtuistungile kutsumata jätta üksnes erandjuhul tema vaimsest seisundist lähtuvatel põhjustel. Viidatud lahendi p-des 23–27 esitatud seisukohtadele toetudes märgib kolleegium S. S-i ärakuulamist puudutavalt järgmist. 2