KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 25. märts 2021, Tartu 3-19-1871 Haldusasi

§ 2lg 5).

Sama määruse § 5 lg 6 p-st 7 ning määruse seletuskirjast tuleneb, et kui toetusõigusliku maa hulka kuuluv roostik on rohkem kui aasta hooldamata (niitmata või karjatamata), ei ole selline ala toetusõiguslik. 3.2. Kohus nõustus vastustajaga, et kohustuse võtmisel (taotluse esmakordsel esitamisel) kindlaks tehtud maa ja selle pindala loetakse esimese kalendriaasta kohustusealuseks maaks (kohustuse algkogus) ning sellest lähtudes arvestatakse nii kohustuse suurenemist kui vähenemist. Ka juhul, kui hektarite arv on jäänud samaks, ei saa kohustuse mahtu pidada samaks taotluses esitatuga, kui on toimunud nii ala vähenemine kui ka suurenemine erinevates asukohtades. Määrav ei ole seega kaebaja väide, et ala ise on jäänud põhimõtteliselt samaks (sama suureks) ning muutunud on vaid nõuetekohaselt karjatatud mereäärne serv. Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et kuna kohustusealuse pindala suurenemist ja vähenemist arvestatakse eraldi, ei kompenseeri need üksteist. Seega ei välista koosluse toetusõigusliku pindala suuremaks mõõtmine kohustusealuse pindala vähenemist ja sellest tulenevalt varasemate aastate toetuse tagasinõudmist. 3.3.

§-st 15 tulenevalt võib kohustusealust pindala vähendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 47 lõigetega 2–

1. Viidatud sätetest tulenevalt võib hektarite arv, mille suhtes kohustust kohaldatakse, aastate lõikes väheneda, kui see on tingitud põllumajandusliku majapidamise üleandmisest, ümberkruntimisest või riiklikest maakorraldusmeetmetest või vääramata jõust ning muudest erakorralistest asjaoludest. Ala hooldamise nõuete mittetäitmine nende hulka ei kuulu ning praeguse vaidluse puhul pole ilmnenud määruse nr 1305/2013 art 47 lg-tes 2-4 nimetatud erandlikke asjaolusid. 3.
2. Kohus nõustus vastustajaga, et kohustuse suurendamiseks peab taotleja toetustaotlusel kinnitama kohustuse jätkamist algsest kohustuse alusest pindalast suuremal alal ning Keskkonnaamet peab enne toetuse taotlemist kinnitama suurendatava ala hoolduskõlblikkust ning andma nõusoleku hooldustingimuste kohta. Taotleja peab poollooduslikku kooslust hooldama viisil, mis on saanud Keskkonnaameti nõusoleku (

§ 8lg 2).

Olukorras, kus kontrolli 2 käigus on koosluse toetusõiguslik pindala samal aastal taotletud pindalast suuremaks mõõdetud, ei suurene kohustusealune pindala selle võrra automaatselt. 3.

1. Vastustaja ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. Otsuses on välja toodud selle õiguslikud alused ja näidatud kohapealses kontrollis väljas selgitatud asjaolud ja neist tulenev järeldus (kohustuse vähenemine 1,54 ha osas). Kohus möönis, et otsuse tabelina vormistatud osa võis jääda raskesti mõistetavaks isikule, kelle igapäevategevus ei ole seotud toetussummade ja kohustuste võrdlemise ja kontrollimisega. Siiski kajastuvad sellest vajalikud andmed koos viidetega õiguslikele alustele ning esitatud on summa arvutuskäik. Põhjalikumad põhjendused on esitatud vaideotsuses. See on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (RKHKo 3-3-1-16-14, p-d 18-20). 3.
2. Õige pole etteheide, nagu oleks vastustaja tuginenud üksnes maaeluministri
3. aprilli
4. a

„Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus“ (määrus nr 38) eelnõu seletuskirjale. Õigusakti eelnõu seletuskirja kasutamist normide tõlgendamisel on kohtupraktikas aktsepteeritud. Vastustaja on viidanud ka asjakohastele õigusnormidele ja kohapealse kontrolli tulemustele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. T. Kapteini apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel. 4.1. Kohus leidis, et

§ 2

lg-s 5 sätestatud maa suuruse all ei mõelda mitte niivõrd pindala hektarites, vaid määrav on hoopis maa täpne asukoht. Kohtu seisukoha järgi toetab sellist tõlgendust määruse seletuskiri, kuid seal puuduvad sellised selgitused. 4.

1. Nõustuda ei saa sellega, et ühel alal võib toimuda samaaegselt nii kohustuse suurenemine kui ka vähenemine ning need ei kompenseeri teineteist. 4.
2. Viieaastase kohustuse eesmärk on kindlustada järjepidev tegevus vähemalt viiel järjestikusel aastal ja see, et selle perioodi jooksul majandatava maa suurus ehk pindala hektarites ei väheneks. Kohus ei ole viidanud ühelegi õigusaktile, mis kohustaks kogu kohustuseperioodi jooksul jälgima ala piiride täpset vastavust registrisse kantud piiridele. Sellisel kohustuse mõiste sisustamisel puudub igasugune loogiline seos kohustuse eesmärkide saavutamisega. 4.
3. Kohustuseperioodi esimesel aastal

§ 2

lg-st 1 ja 5 tulenevalt on poolloodusliku koosluse hooldamise kohustus seotud konkreetse taotlusel näidatud maaga, mitte hektarite kogusega. See tähendab, et kui taotleja muudab kohustusealuse maa piire selliselt, et ala ühest äärest suureneb ning teisest väheneb, siis on tegemist nii kohustusealuse pindala suurenemise kui ka vähenemisega. Neid arvestatakse eraldi 3 ning need ei kompenseeri üksteist. Seetõttu ei välista koosluse toetusõigusliku pindala suuremaks mõõtmine kohustusealuse pindala vähenemist. 5.2. Poolloodusliku koosluse hooldamise toetusega seotud nõudeid tuleb täita viie järjestikuse kalendriaasta jooksul poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse taotlemise esimesel aastal kindlakstehtud maal (kohustus). Kohustusega hõlmatud maaks loetakse toetusõiguslik maa, mille kohta toetust taotletakse (

§ 2

lg 1).

§ 17

lg-te 2 ja 3 ning § 18 lg 2 järgi peab Keskkonnaamet tagama, et toetuse taotlemise aluseks on toetusõiguslikud alad. See tähendab, et taotleja saab kohustuse võtta pärast Keskkonnaametilt koosluste hooldamistingimustele nõusoleku saamist (

§ 17

lg 4).

§ 14

lg-st 1 tulenevalt on kohustuse suurendamiseks vajalik taotleja poolt vastav tahteavaldus ning Keskkonnaameti nõustumus. Olukorras, kus pindala lihtsalt suuremaks mõõdetakse, ei suurene kohustusealune pindala automaatselt. 5.3. See, et tuleb järgida ala piiride täpset vastavust registrisse kantud piiridele, tuleneb

§ 2

lg-st 1, 2 ja 5, tõlgendades neid sätteid koostoimes määruse eelnõu seletuskirjaga. 5.4. Sellele, et määruseandja eesmärk oli siduda poolloodusliku koosluse hooldamise kohustus konkreetse toetusetaotlusel näidatud maaga, mitte ainult hektarite koguarvuga, viitab ka

§-s 13 sätestatud võimalus kohustus üle anda. Kui kohustus oleks seotud vaid pindala suurusega ning ei oleks oluline, millisel maa-alal taotleja tegutseb, puuduks sellel regulatsioonil mõte. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
2. Lihtsustatult väljendudes seisneb vaidluse põhiküsimus apellatsiooniastmes selles, kas taotlejal on õigus poolloodusliku koosluse hooldamise toetust saada ka siis, kui ta muudab koosluse piire selliselt, et jätab mingi ala sellest kooslusest välja, ent lisab kooslusele samas täiendavaid alasid, nii et koosluse kogupindala ei vähene.
3. Määrus nr 38 seda küsimust selgesõnaliselt ei reguleeri.

§ 2

lg 1 sätestab, et toetust antakse poolloodusliku koosluse hooldamise ja sellega seotud tegevuste elluviimise eest määruses sätestatud ajavahemiku jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse. Sama paragrahvi lg 2 järgi tuleb kooslust hooldada viiel järjestikusel kalendriaastal. 9. Selle regulatsiooni tõlgendamisel on oluline arvestada, et määrus nr 38 on kehtestatud „Eesti maaelu arengukava 2014-2020“ (MAK) alusel (

§ 1

). MAK-is (kättesaadav aadressil: https://www.agri.ee/sites/default/files/content/arengukavad/mak-2014/mak-2014arengukava-v71-2020-10-05.pdf) on märgitud, et poollooduslikud kooslused on olulised loodusliku mitmekesisuse säilitamisel (lk 271). Seega võib poollooduslike koosluste hooldamise toetamise eesmärgiks pidada loodusliku mitmekesisuse säilitamist. Sellest tulenevalt saab koostoimes asjaoluga, et määruse § 2 lg 2 järgi tuleb kooslust hooldada viiel järjestikusel kalendriaastal, mõista

§ 2

lg-t 1 selliselt, et maa-ala, millel asuva koosluse hooldamiseks toetust taotletakse, peab olema viie aasta jooksul üks ja sama, st hooldatav maa peab olema samades piirides. Vastasel juhul võiks kujuneda olukord, kus isik hooldab igal aastal erinevat maa-ala ning seega toimub sama maa-ala hooldamine vaid ühe aasta vältel. Sellisel juhul on aga kaheldav, et saavutatakse poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse eesmärk, st loodusliku mitmekesisuse säilitamine. Seda põhjusel, et vaid ühel aastal maa-ala hooldamine ei oma suure tõenäosusega loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks samasugust mõju nagu annaks sama maa-ala hooldamine viiel järjestikusel aastal. Vaid üheaastase hooldamise korral oleks see 4 maa-ala neljal aastal hooldamata ning kokkuvõttes võiks seal kujuneda kooslus, mis on iseloomulik pigem hooldamata ja täiesti looduslikule maa-alale, mitte poollooduslikule maa-alale. 10. Lisaks ilmneb MAK-st ka selgemalt, et isik peab tegelema viie aasta jooksul ühe ja sama koosluse (ja seega ka maa-ala) hooldamisega. MAK-is märgitakse, et: „Taotleja võtab kohustuse tegeleda selle poolloodusliku koosluse, mille kohta ta toetust taotles, nõuetekohase hooldamisega taotluse esmakordse esitamise kalendriaasta algusest alates viis järjestikust kalendriaastat.“ (lk 307). See sõnastus seob viieaastase hooldamise kohustuse konkreetselt selle poolloodusliku kooslusega, mille kohta isik taotles toetust esimesel aastal, st mitte abstraktselt poolloodusliku koosluse tüübiga (vt selle tüüpe

§ 3lg 1), vaid konkreetsel maa-alal asuva poolloodusliku kooslusega.

Seega tuleb ka

§ 2

lg-t 1, mis kasutab terminit „maa, mille kohta toetust taotletakse“ mõista konkreetse maa-alana kindlates piirides, mitte lihtsalt maana, mille puhul piirid võivad muutuda, kuid pindala peab sama püsima.

1. Eeltoodust tulenevalt jagab ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saamiseks peab kohustusealune maa püsima viie järjestikuse aasta jooksul samades piirides ning kui selle piirid vähenevad, siis ei ole isik õigustatud samas suuruses toetuse saamiseks isegi siis, kui samaaegselt senise maa piiride vähendamisega võtab ta hooldamisele täiendava maa-ala (st nii, nagu on toiminud kaebaja). Sellisel juhul ei ole täiendavalt hooldamisele võetud maa-ala puhul täidetud hooldamise nõue viie järjestikuse kalendriaasta jooksul ning vastavalt ei pruugi olla saavutatav loodusliku mitmekesisuse säilitamise eesmärk samasuguse tõhususega, nagu oleks see saavutatav sellise poolloodusliku koosluse puhul, mida hooldatakse viis aastat järjest.
2. Toetusõigusliku maa vähendamine on iseenesest siiski võimalik, kuid selleks oleks pidanud esinema vajalikud alused ning järgida oleks tulnud vajalikku menetluskorda.

§ 2

lg 5 sätestab, et toetusõigusliku maa suurus võib kohustuseperioodi jooksul muutuda üksnes määruses sätestatud ulatuses ning sama määruse § 15 näeb ette, et kohustusealust pindala võib vähendada kooskõlas määruse nr 1305/2013 art 47 lg-ga 2-

1. Seal sätestatud aluseid (maa või majapidamise üleandmine või kohustuse täitmise võimatus) käesolevas asjas ei esine.
2. Vastustaja on väljendanud ka seisukohta, et

§ 17

lg-tes 2-4 ning § 18 lg-st 2 tulenevalt saab taotleja poolloodusliku koosluse hooldamise kohustuse võtta pärast Keskkonnaametilt koosluste hooldamistingimustele nõusoleku saamist (tl 34p).

§s 17 lg-tes 2-4 on tõepoolest sätestatud kord, et toetuse taotlemisel peab taotleja kõigepealt pöörduma Keskkonnameti poole ja andma talle info kavandatavate hooldamistingimuste kohta. Seejärel peab Keskkonnaamet otsustama, kas ta annab hooldamistingimustele oma nõusoleku ning alles siis esitab taotleja taotluse PRIA-le. Seega on sellest korrast järeldatav, et isik ei saa ilma Keskkonnaameti nõusolekuta toetusõiguslikku pindala suurendada. Käesolevas asjas puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks Keskkonnaametilt sellise nõusoleku saanud. Kaebaja apellatsioonkaebusest on küll järeldatav, et vaidlusalune kooslus nr 43052164624 on keskkonnaregistrisse kantud suuremana kui ala, millele kaebaja sellest kooslusest toetust taotles (tl 125p), kuid ülaltoodud regulatsioonist tuleneb, et kui isik ei ole saanud hooldustingimuste kohta Keskkonnaametilt nõusolekut vastavalt

§ 17lg-le 3, ei saa ta toetusõiguslikku pindala ise suurendada.

Ka see asjaolu näitab, et toetusõiguslik pindala peab üldjuhul püsima kohustuseperioodi jooksul samades piirides ning isik ei saa käituda nii, et vähendab enda initsiatiivil ebasobivas kohas toetusõiguslikku ala ja suurendab toetusõiguslikku ala endale sobivas piirkonnas. See kinnitab täiendavalt ülal

§ 2lg-le 1 ja 2 antud tõlgendust.

5 14. Apellatsioonkaebuses vaidleb kaebaja vastu halduskohtu ja vastustaja seisukohale, et nende poolt antud tõlgendust kinnitab

eelnõu seletuskiri. Kaebaja arvates sellist seisukohta seletuskirjas esitatud ei ole. Ringkonnakohus nõustub, et seletuskiri ei ole selles küsimuses kaalukas argument. Halduskohus on refereerinud seletuskirjast järgmist lõiku: „Taotluse esmakordsel esitamisel taotluses näidatud pindala on kohustusealune pindala. Kui kohapealse mõõtmise tulemusena koosluse pindala, mille kohta toetust taotleti, on suurem, loetakse kohustusealuseks pindalaks taotletud pindala. Kui pärast esimest kohustuseaastat läbiviidud kohapealse kontrolli käigus tuvastatakse, et toetusõigusliku maa pindala on väiksem, kui pindala, mille kohta toetust taotleti, nõutakse enammakstud toetuse osa koos komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikkel 19 kohase toetuse vähendamisega tagasi ning kohustusealuse maa pindala korrigeeritakse“ (otsuse p 13). Ringkonnakohus jagab kaebaja seisukohta, et sellest tsitaadist ei tulene selgelt ja arusaadavalt, et

§ 2

lg-d 1 ja 2 tuleb tõlgendada selliselt, et „maa, mille kohta toetust taotletakse“ on muutumatute piiridega maa-ala. Seletuskirjas kasutatud mõiste „pindala“ on selleks liiga ebamäärane. Samas kinnitavad vaidlusaluse regulatsiooni niisugust tõlgendust teistsugused argumendid (vt ülal p-d 8-13) ning kokkuvõttes ei ole seletuskirjale viitamine viinud halduskohut ebaõige otsuse tegemiseni.

1. Kaebaja ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et ühel alal võib toimuda samaaegselt nii kohustuse suurenemine kui vähenemine ja et need ei kompenseeri üksteist. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et tegelikult on halduskohus refereerinud vaideotsust, mille järgi kui kohustusealuse maa piire muudetakse ühest kohast suurendades ja teisest vähendades, arvestatakse suurenemist ja vähenemist eraldi ning need ei kompenseeri teineteist (otsuse p 13 viimane lause). Seega pole kohus öelnud, et toimub kohustuse samaaegne suurenemine ja vähenemine. Halduskohus rääkis maa piiride muutmisest selliselt, et neid vähendatakse ühest kohast ja suurendatakse teisest kohast. Selles lauses ringkonnakohtu hinnangul vastuolu puudub.
2. Kaebaja arvates puudub õigusakt, mis kohustaks järgima ala piiride vastavust registrisse kantud piiridele ning samuti puuduks sellisel lähenemisel seos toetuse eesmärkidega. Õigusakti puudumisega seoses selgitab ringkonnakohus, et kuivõrd selliselt on tõlgendatavad

§ 2lg-d 1-2, siis tulenebki selline kohustus neist normidest.

Seega on niisugune õigusakt olemas. Seoses väitega, et niisugusel kohustusel ei ole seost toetuse eesmärkidega, viitab ringkonnakohus, et kaebaja on ise apellatsioonkaebuses nentinud, et toetusel on keskkonnakaitselised eesmärgid. Nagu ringkonnakohus ülal selgitas, ei pruugi toetusetaotleja tegutsemine selliselt, et ta ei hoolda viie aasta jooksul üht ja sama maatükki, vaid võtab igal aastal hooldamiseks erineva maatüki, tagada keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamist. Siis ei pruugi neil aladel välja kujuneda poollooduslikule kooslusele iseloomulikku mitmekesisust sellisel määral, nagu võiks kujuneda maa-alal, mida hooldatakse igal aastal järjepidevalt.

1. Samuti on kaebaja välja toonud, et kohustuseperioodi esimesel aastal toetust taotledes mõeldi kohustuse all vaid maa suurust ning maa kasutamist samades piirides ei nõutud. Kaebaja viitab ka sellele, et algaastatel polnudki võimalik usaldusväärselt alade piiride järgimist kontrollida. 6 Kahetsusväärselt ei ole pidanud PRIA vajalikuks apellatsioonkaebuse neile argumentidele selgesõnaliselt vastata. Ringkonnakohus on siiski seisukohal, et kuivõrd määrus nr 38 on tõlgendatav selliselt, et viie aasta jooksul peab hooldama sama maa-ala (st samades piirides), ei ole kaebaja käitumine vabandatav sellega, et PRIA toetuseperioodi algusaastatel alade piire nii rangelt ei järginud.
2. Apellatsioonkaebusest on järeldatav, et kaebaja motiiv, miks ta soovis toetusõigusliku ala piire vaidlusalusel kooslusel muuta, oli see, et nende piiride kindlakstegemine (üle 1500 koordinaatidega punkti) oli keeruline. Ringkonnakohus möönab, et niisugusel juhul võib piiride täpne järgimine olla tõepoolest väga keeruline. Teisalt puudub kehtivas õiguses norm, mis õigustaks sellisel juhul omaalgatuslikku piiride muutmist. Seetõttu tõi kaebaja käitumine kaasa toetusõigusliku ala vähenemise.
3. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja enam vaidlustanud PRIA otsust motiveerimise aspektist. Seetõttu võib eeldada, et kaebaja nõustus halduskohtu seisukohtadega, mille järgi oli motiveerimine PRIA valitud viisil ja mahus kohtupraktikaga kooskõlas. Ka ringkonnakohus konstateerib, et PRIA otsuse tühistamine ainuüksi motiveerimatuse tõttu ei oleks ilmselt valitseva kohtupraktikaga kooskõlas. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et tegelikult aitaks PRIA otsuste lihtsamalt sõnastatud ja arusaadavam põhjendamine ning sealjuures võimalusel seni laialt praktiseeritud tabelite kasutamisest loobumine nii isikul kui kohtul paremini PRIA haldusakte mõista ja neid kontrollida. Ei ole välistatud, et arusaadavamad haldusaktid võivad PRIA jaoks kaasa tuua kohtuvaidluste arvu vähenemise, sest isik saab siis paremini aru, kas PRIA rikub tema õigusi või mitte.
4. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel jääb kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (15 eurot, tl 127) kaebaja enda kanda.
6. Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Käesolevas asjas ilmnevad olulised asjaolud piisavalt selgelt asja materjalidest ning menetlusosalistelt täiendavate ütluste või tõendite saamiseks kohtuistungil puudub vajadus. Apellatsiooniastmes keskendub vaidlus põhimõtteliselt vaid õiguslikule küsimusele –

tõlgendamisele – ning seega on asja lahendamine kirjalikus menetluses kooskõlas HKMS § 131 lg 1 p-ga 2. Lisaks lahendati asi kirjalikus menetluses ka halduskohtus ning kaebaja ei näita apellatsioonkaebuses, et halduskohus oleks seetõttu jõudnud valele tulemusele. Asja kirjalikus menetluses lahendamise kasuks räägib ka asjaolu, et see võimaldab ringkonnakohtul käesolevas asjas otsuse teha märksa kiiremini ja säästa samal ajal ressurssi ka teiste ringkonnakohtu menetluses olevate asjade kiiremaks lahendamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ 7