Obsah (7)

§ 121§ 56§ 207§ 133§ 210§ 234§ 151

KOH TU MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnak

) § 47 lg 1 järgi võib kohtule kaebuse esitada üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt.

§ 121

lg 1 p 4 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kui kahju hüvitamise taotlus on esitatud vanglale hilinemisega ja tähtaja ennistamiseks alust pole, ei ole kaebaja läbinud nõuetekohaselt kohtueelset menetlust ja kaebus tuleb

§ 121lg 1 p 4 alusel tagastada.

5.

1. Kohus andis
2. jaanuari
3. a määrusega kaebajale võimaluse selgitada, miks ta ei esitanud vanglale ajavahemiku
4. maist
5. a kuni
6. märtsini
7. a kohta kahjunõuet tähtaegselt. Kaebaja teatas
8. jaanuaril
9. a, et ei ole kohtu käsitlusega nõus. Ta esitas vanglale kahjunõude tähtaegselt. Kohus jääb seisukohale, et kaebaja esitas vanglale kahjunõude ajavahemiku
10. maist
11. a kuni
12. märtsini
13. a kohta tähtaega rikkudes. Kuna vangla 2 polnud sellele tähelepanu pööranud ega tähtaja ennistamise küsimust käsitlenud, oli kohtul õigus ja kohustus ise kontrollida, kas tähtaja ennistamiseks esinevad alused. See on seotud kohtu kohustusega teha kindlaks, kas kohustuslik kohtueelne menetlus on nõuetekohaselt läbitud.
14. Kaebaja esitas
15. jaanuaril
16. a Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles vaidlustas Tartu Halduskohtu
17. jaanuari
18. a määruse resolutsiooni punkte 2 ja
19. Määruskaebuse põhjendused on järgnevad. 6.
20. Halduskohus on ekslikult kaebuse ajavahemiku
21. mai
22. a kuni
23. märts
24. a osas tagastanud. Kahjunõue on õigeaegselt esitatud ja puudub alus selle tagastamiseks. Piisava edulootusega kaebuse saanuks teha peale seda, kui on selge ajavahemik, mille vältel õigusi rikuti. Vastavalt kohtupraktikale algab tähtaeg kulgema pärast jätkuva toimingu lõppemist ning praegusel juhul langeb see vabanemistähtpäevale. Seega on kahjunõue esitatud tähtaegselt. 6.
25. Isegi kui asuda seisukohale, et kolmeaastane tähtaeg on möödunud (millega kaebaa ei nõustu), tuleb sellisel juhul arvesse võtta, et isegi kui kaebaja adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil kaebaja mõistis, et talle on kahju tekkinud. Kahjunõude tähtaja aegumise kulg ei alga kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsas oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut (vt RKHK
26. mai
27. a asjas nr 3-3-1-98-16, p 12). Seega oleks põhjendamatu lugeda kaebus hilinenult esitatuks kogu nimetatud ajaperioodi osas. 6.
28. Määruse resolutsiooni punktiga 4 on halduskohus jätnud rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivust tasumise vabastamiseks. Halduskohus on alusetult põhjendanud seda kaebuse kasina eduväljavaatega. Kaebuse esitaja hinnangul ei saa pidada kaebust perspektiivituks. Halduskohus viitab Riigikohtu
29. juuni
30. a otsusele asjas nr 3-3-1-15-17, kuid rakendab seda valikuliselt. Antud kohtulahendi p-s 13 on asutud seisukohale, et põrandapinda tuleb hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega, et veenduda kinnipidamistingimuste vastavust Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga
31. 6.
32. Isegi kui asuda seisukohale, et põrandapind on formaalselt vastavuses minimaalsete nõuetega, ei välista see toime pandud rikkumist. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et tuleb hinnata, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (nt RKHK
33. juuni
34. a otsus asjas nr 3-3-1-95-16, p 12 ja RKHK
35. mai
36. a asjas nr 3-3-1-98-16, p 13). Praegusel juhul ei ole kinnipeetaval füüsiliselt võimalik kambris liikuda tavapärasel viisil, sest kambris oleva mööbliga ei ole selleks piisavalt ruumi. Vaatamata kaebaja taotlusele korraldada paikvaatlus, et veenduda rikkumise toimepanekus, on see põhjendamatult jäetud tegemata ning otsuse tegemisel on tuginetud üksnes formaalsele kambri põrandapindalale. Paikvaatlusega saaks kohus veenduda, et koos mööbliga kambris ei ole kaebajal füüsiliselt võimalik liikuda tavalisel viisil. Seega ei ole halduskohus hinnanud asjaolusid kogumis ja on rikkunud olulist menetlusõiguse normi, mis päädis põhjendamatu lahendi tegemisega (

§ 56

lg 1, § 61 lg 1) ning alusetule seisukohale asumist, et kaebusel puudub eduväljavaade. Kaebuse esitaja jääb seisukoha juurde, et kambris pole liikumiseks piisavalt ruumi ning hüvitamiskaebuse rahuldamisel on hea perspektiiv.

1. Tartu Ringkonnakohus tagastas
2. märtsi
3. a määruse resolutsiooni punktiga 1 määruskaebuse halduskohtu
4. jaanuari
5. a määruse resolutsiooni punkti 2 peale

§ 207

lg 2 ja lg 3 p 2 alusel ning määruse resolutsiooni punktiga 2 määruskaebuse halduskohtu 11. jaanuari 2021. a määruse resolutsiooni punkti 4 peale

§ 207lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.

1. S. Kostin esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles taotles ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a määruse resolutsiooni punkti 1 tühistamist ja haldusasja saatmist halduskohtule kaebuse menetluse jätkamiseks perioodi
4. mai 2016 kuni
5. märts 2017 osas. 3
6. Riigikohus rahuldas
7. mai
8. a määrusega Sergei Kostini määruskaebuse ja tühistas Tartu Ringkonnakohtu
9. märtsi
10. a määruse resolutsiooni punkti 1 ning saatis ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse kaebuse osalist tagastamist puudutavas osas Tartu Ringkonnakohtule tagasi uueks arutamiseks. Määruse põhjendused on järgnevad. 9.
11. Ringkonnakohus tagastas määruskaebuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata tehtud määrusega.

§ 207

lg 3 p 2 võimaldab teha

§ 207

lg 2 alusel tagastatava määruskaebuse kohta määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, kui seaduse järgi võib asja läbi vaadata lihtmenetluses.

§ 133

lg 1 järgi on lihtmenetlus võimalik, kui kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt kaitstava õiguse riive on selle sätte järgi väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Tagastatud osas hõlmab halduskohtule esitatud kahjunõue umbes kümnekuulist ajavahemikku ja nõutava hüvitise suuruseks on 5 eurot iga päeva eest, mil kaebaja viibis kambris, kus oli kaebaja väitel nii vähe ruumi, et see alandas tema inimväärikust. Kolleegiumile jääb ebaselgeks, mis põhjusel pidas ringkonnakohus kaitstava õiguse riivet väheintensiivseks. Halduskohus ei käsitlenud ajavahemikku

1. maist 2016 kuni
2. märtsini 2017 hõlmavas osas kaebuse tagastamisel kaebuse materiaalõiguslikke eduväljavaateid ega riive intensiivsust. Probleemiks oli vanglale esitatud kahjunõude tähtaegsus ja sellest tulenev küsimus, kas kohustuslik kohtueelne menetlus on nõuetekohaselt läbitud. Nende probleemide lahendamine ei ole seostatav kaebaja materiaalõiguslikku positsiooni puudutava riive intensiivsusega. 9.
3. Ringkonnakohtus tegi määruskaebuse tagastamise kohta määruse üks ringkonnakohtu kohtunik.

§ 210

lg 1 esimese lause kohaselt vaatab määruskaebuse läbi üks ringkonnakohtu kohtunik. Kuid sama lõike teine lause sätestab juhtumid, mil määruskaebuse peab läbi vaatama ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis. Nende juhtude hulgas on ka määruskaebus halduskohtu määruse peale, millega on kaebus jäetud menetlusse võtmata. Halduskohus ei teinud vaidlusaluse ajavahemiku kohta kaebuse menetlusse võtmise määrust. Halduskohus tagastas kaebuse kahjunõude osas, mis hõlmab ajavahemikku 18. maist 2016 kuni 24. märtsini 2017

§ 121lg 1 p 4 alusel.

Kaebuse tagastamine halduskohtu poolt tähendab kaebuse menetlusse võtmata jätmist. Kaebuse tagastamise määrus nagu ka kaebuse läbi vaatamata jätmise määrus on määrus, mis takistab asja edasist menetlust. Kaebuse tagastamise määrus ja kaebuse läbi vaatamata jätmise määrus riivavad kaebeõigust ühesuguse intensiivsusega.

§ 210

lg 1 teise lause järgi peab kõigi asja edasist menetlust takistavate määruste peale esitatud määruskaebusi läbi vaatama ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis. Kuna ringkonnakohtu koosseisus oli

§ 210

lg 1 teise lausega nõutava kolme kohtuniku asemel üks kohtunik, siis ei ole ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 teinud seadusega nõutav kohtukoosseis. Seepärast tuleb

§ 234

, § 230 lg 2 ja § 199 lg 1 p 1 alusel ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkt 1 tühistada ja anda ringkonnakohtule esitatud määruskaebus kaebuse osalist tagastamist puudutavas osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Viru Vanglas alates
3. maist
4. a, kahju hüvitamist taotleb kaebaja ajavahemiku eest
5. mai
6. a kuni
7. märts
8. a, mil kaebaja vanglast vabanes. Hüvitisenõude esitas kaebaja vanglale
9. märtsil
10. Ringkonnakohtu hinnangul tagastas halduskohus õigesti kaebuse ajavahemikku
11. mai
12. a kuni
13. märts
14. a puudutavas osas, st perioodi osas, mis ületas hüvitisenõude esitamisele eelnenud kolme aastat. 4
15. Riigivastutuse seadus (RVastS) § 17 lg 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Määruskaebuse kohaselt algab kahjunõude esitamise kolmeaastane tähtaeg kulgema pärast jätkuva toimingu lõppemist ja praegusel juhul on selleks kaebaja vabanemise kuupäev ehk
16. märts
17. a. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ehkki üldjuhul hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema siis, kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati, on Riigikohus selgitanud, et erandina võib see tähtaeg hakata kulgema ka enne jätkuva toimingu lõppemist juhul, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem (RKHKo 3-3-193-13, p 14). Riigikohtu halduskolleegium rõhutas
18. aprilli
19. a otsuse p-s 12, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg‑s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist. Vastasel juhul muutuksid RVastS §‑s 17 sätestatud tähtajad illusoorseteks ning kahjunõude esitamisega viivitamise tulemusena võib tekkida oluline kahju kumuleerumine. Kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist (RKHK määrus asjas nr 3-31-20-15, p 13). Praegusel juhul tähendab eelnevalt väljatoodu seda, et hüvitisenõude esitamise kolmeaastane tähtaeg hakkas kaebaja jaoks kulgema hetkest, mil ta ise tundis, et kambris on tema jaoks vähe ruumi, mitte sellest ajast, mil ta Viru Vanglalt kambripindade kohta info sai või mil ta vanglast vabanes. Ringkonnakohtu jaoks on äärmiselt ebausutav, et
20. aastal ruumipuudusest põhjustatud kahjust sai kaebaja aru alles
21. aastal. Olukorras, kus isik tunnetab, et tal on kambris liikumiseks vähe ruumi, mis kaebaja hinnangul on sedavõrd raske rikkumine, et alandab lausa tema inimväärikust, on isikul ringkonnakohtu hinnangul juba võimalik esitada hüvitisenõue. Nõude menetlemisel saanuks vangla kontrollida, kas kaebaja kahjunõue on põhjendatud ning kas kaebaja kinnipidamistingimused kogumis vastasid vangistusseaduse § 41 nõuetele. Selle asemel ootas kaebaja mingil põhjusel kuni vabanemiseni ja alles siis teavitas vanglat, et ta pidas Viru Vangla kambritingimusi inimväärikust alandavateks.
22. Seega ei ole kaebaja RVastS § 17 lg‑s 3 sätestatud tähtaega järginud, mistõttu ei ole ta kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud ning halduskohus on kaebuse selles osas õigesti jätnud

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

1. Samuti toob ringkonnakohus välja, et S. Kostini esindaja esitas
2. jaanuaril
3. a Viru Vanglale teabenõude (tl 5), milles taotles infot kambrite kohta, milles kaebaja on paiknenud. See seab kahtluse alla kaebaja väite, nagu ta oleks saanud kahju tekkimisest aru alles vabanedes
4. märtsil
5. aastal. Vastasel juhul ei pöörduks isik kaks kuud enne vabanemist esindaja poole, et hakata ebasobivate kinnipidamistingimuste kohta tõendeid koguma.
6. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
7. jaanuari
8. a määruse p-i 2 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 5