Obsah (17)

§ 367§ 162§ 442§ 657§ 652§ 230§ 392§ 654§ 163§ 178§ 177§ 656§ 174§ 175§ 639§ 179§ 190

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 29.04.2021, Tallinn Kohtuasja

) §-le 367 ja VÕS § 113 lõikele 1. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist 0,022% päevas ehk seadusjärgses määras sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest alates laenusumma sissenõutavaks muutumisest ehk siis alates 09.12.2017 võttes arvesse kostja tasutud summat ning arvestades viivist kuni hagi esitamiseni. Selle perioodi eest on viivis 170.79 eurot. Kohtu hinnangul on selline viivise nõue igati kohane ning proportsionaalne. Samuti rahuldas kohus

§ 367alusel hageja edasiulatuva viivise nõude.

23. Menetluskulud jäid

§ 162lõike 1 alusel kostja kanda.

1. Hageja menetluskulude nimekirja järgi on esindaja ajakulu materjalidega tutvumisel ja vastuse koostamisel 5 t, tunnihinnaga 120 eurot. Hageja ja tema lepinguline esindaja on käibemaksukohustuslased, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu tagastust. Kostja palus jätta menetluskulud poolte kanda, kuna kostja on esitanud kohtule dokumendid, mis tõestavad tema maksejõuetust ja rasket tervislikku seisundit. Samuti leidis kostja, et hageja on oma tegevusega vaidluse ja seega menetluskulud põhjustanud, kuna keeldus enne kohtumenetluse algust toimunud e-kirjavahetuses kostja pakutud kompromissist tasuda võlgnevus kostja majanduslikust ja tervislikust seisundist lähtudes kostja jaoks võimetekohase igakuise maksena. Samuti leidis kostja, et hageja soovib kulude hulka arvestada käibemaksu.
2. Kohus leidis, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaks ei lisandu) on kohtu hinnangul põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule. Samuti, arvestades kostja esitatud dokumentide suurt mahtu, on põhjendatud hageja esindaja ajakulu 5 t. Kostja maksejõuetus ning raske tervislik seisund ei ole põhjuseks, miks peaks vähendama hageja menetluskulusid. Samuti ei saa hagejale ette heita seda, et ta kohtueelses menetluses ei nõustunud kompromissiga kostja pakutud tingimustel. Käibemaks ei lisandu menetluskuludele, kuna nii hageja ise kui 5 2-19-137332 tema esindaja on käibemaksukohustuslased, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu tagastust. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus kostjalt hagejale välja menetluskulud 800 eurot (5 t x 120 eurot + riigilõiv 200 eurot). Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada.
4. Kohus jättis kostja olulise vastuväite tähelepanuta. Kostja esitas 29.03.2020 seisukoha, milles väitis, et hageja nõude suurus on tõendamata ning palus kohtul nõude suurust kontrollida ja välja nõuda hagejalt nõude alusdokument, mis kinnitaks nõude suurust. Hageja esitatud lisa 4 „Krediidilimiidi kasutamine“ eeltoodut ei tõenda. Samuti ei ole hageja tõendanud, et esitatud dokument on seotud kostjaga, dokumendil ei ole viidet sellele, et see oleks väljastatud hageja süsteemist. Kostja palus jätta kõnealune dokument tõendina tähelepanuta. Otsuses ei ole põhjendatud, millele tuginedes jõudis kohus järeldusele, et kostja vastuväited summa suurusele on paljasõnalised. Samuti ei ole selgitatud, miks võla jäägi tõendamiskoormus on kostjal ja mitte hagejal nagu seadus sätestab. Kostjale ei saa ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks.
5. Kostja ei saanud esitada tõendeid võla suurusest, sest tulenevalt raskest haigestumisest
6. a, töövõimetusest ja raskest puudest ei olnud kostja võimeline pikalt tööl käima. Seoses sellega pidi ta vahetama pidevalt üürikortereid ning võlgnevust tõendavad dokumendid olid kolimiste käigus läinud kaduma. Seetõttu palus kostja kohtu abi algdokumentide saamiseks hagejalt, millise taotluse jättis kohus rahuldamata. Kohtule oli teada, et kostjal puudub juurdepääs kvalifitseeritud õigusabile ning juristi haridus. Õiglase menetluse huvides oleks kohtul tulnud pooltele selgitada, milliseid asjaolusid nad tõendama peavad ning milliseid tõendeid nad selleks esitama peavad. Samuti oli kohtul võimalus ise tõendeid koguda.
7. Kohus on rikkunud

§ 442lõigetes 7 ja 8 sätestatud kohustusi ka menetluskulude osas otsust tehes.

Kuigi kohus on ise, tuginedes kostja tõenditele, tunnistanud kostja maksejõuetust ja rasket tervislikku seisundit, ei ole otsuses selgitatud, miks maksejõuetus, töövõimetus ja raske tervislik seisund ei ole piisavad alused kohtule kaalumaks jätta kohtukulud poolte kanda. Kohus ei ole selgitanud, kuidas maksejõuetult isikult veel täiendavalt ligi 800 eurot menetluskulude väljamõistmine ei ole kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kohus jättis tähelepanuta väite ja tõendid, et kostja ei ole kunagi väitnud, et tervislik seisund on õigustus lepingu rikkumisele, vaid et kostja tugines lepingu rikkumise vabandatavusele pikaajalise töötuse, töövõimetuse ja raske tervisliku seisundi tõttu ning kohustusele ainsa pereliikmena üleval pidada oma tütart ja puudega ning töövõimetut abikaasat. Kohus jättis põhjendamata, miks kostja puhul ei ole kohaldatav vabandatavus vääramatu jõu tõttu. Vastustaja seisukoht 30. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 31. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, sh täiendavalt kogutud tõenditega, leiab, et Harju Maakohtu 27.05.2020 otsus tuleb

§ 657

lõike 1 punkti 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja hageja menetluskulud maakohtus suuremas summas kui 600 eurot ning kohustas kostjat tasuma 6 2-19-137332 väljamõistetud menetluskuludelt viivist. Muus osas tuleb otsuse resolutsioon jätta vastavalt

§ 657

lõike 1 punktile 21 muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta lahendi õiguslikku põhjendust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks apellatsioonimenetluse kulud. 32.

§ 442

lõike 5 alusel lahendab kolleegium otsuses seni lahendamata menetluslikud taotlused. Hageja esitas vastusena ringkonnakohtu 30.03.2021 selgitavale määrusele 08.04.2021 täiendavate tõenditena maksekorraldused laenumaksete ülekannete kohta. Kostja vaidles 19.04.2021 seisukohas tõendite vastuvõtmisele vastu, leides mh, et hageja ei ole põhjendanud, miks kõnealused tõendid esitati alles apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus möönab, et hageja taotluses ei ole esitatud eeltoodu osas selget põhjendust. Samas leidis ringkonnakohus 30.03.2021 määruses, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnormi, jättes olukorras, kus kostja on esitanud vastuväited laenusumma suurusele, hagejale selgitamata tema kohustuse tõendada kostjale väljastatud krediidi suurust (sh krediidi kasutamise väljavõtte seotust kostjaga).

§ 652

lõike 3 punkti 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid mh juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul võib järeldada, et eelnevalt viidatud maakohtu menetluslik rikkumine on põhjus, miks hageja esitas kõnealused tõendid alles apellatsioonimenetluses. Seega võtab ringkonnakohus kõnealused maksekorraldused kui asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks esitatud tõendid

§ 652lõike 3 punkti 2 ja § 238 lõike 1 esimese lause alusel vastu.

1. Asja materjalidest nähtuvalt tuvastas maakohus hagi aluseks olevate asjaoludena mh, et: 1) hageja õiguseelneja (Ferratum Bank p.l.c.) ja kostja vahel oli sõlmitud krediidilimiidileping nr CL6757; 2) kostja ei ole kasutusele võetud krediiti täielikult tasunud; 3) hagi esitamise seisuga on kostja võlgnevus hageja ees põhiosas 976.52 eurot. Võlasumma suuruse tuvastas kohus hagi lisana 4 esitatud „Krediidi kasutamise väljavõte“ alusel. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et kohus jättis tema olulise vastuväite tähelepanuta. Nimelt tõi kostja oma 29.03.2020 seisukohas esile, et hageja nõude suurus on tõendamata ning palus kohtul nõude suurust kontrollida ja välja nõuda hagejalt nõude alusdokument, mis kinnitaks nõude suurust; et hageja esitatud lisa 4 eeltoodut ei tõenda, mh ei ole seda dokumenti võimalik seostada kostjaga. Maakohus jättis kostja vastuväited summa suurusele tähelepanuta, märkides, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud laenu mingis muus summas. Kostja leiab kaebuses, et kohus ei ole selgitanud, miks võla tõendamiskoormus on kostjal ja mitte hagejal, nagu seadus sätestab. Samuti, et kostjale ei saa ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks.
2. Kolleegium nõustub kostjaga, et selliselt pööras maakohus ebaõigesti ümber tõendamiskoormuse, kohustades kostjat tõendama oma vastuväidet. Vastavalt

§ 230

lõikele 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt tuli hagejal tõendada, et kostja on saanud laenuandjalt hagis nõutud ulatuses laenu, st kostjale väljastatud krediidi suurust (sh asjaolu, et hagiavaldusele lisatud krediidi kasutamise väljavõte on seotud kostjaga). Maakohus jättis

§ 392lõiget 1 rikkudes eeltoodu hagejale selgitamata.

Ringkonnakohus kõrvaldas maakohtu rikkumise 30.03.2021 määruses, selgitades pooltele tõendamiskoormust ja andes võimaluse selles osas seisukohti ja tõendeid esitada. 35. Kolleegium nõustub iseenesest kostjaga, et üksnes hagi lisana 4 esitatud krediidi kasutamise väljavõte ei tõenda kostjale antud laenu suurust. Samas esitas hageja 08.04.2021 täiendavate tõenditena maksekorraldused laenumaksete ülekannete kohta. Eelnevalt leidis ringkonnakohus, 7 2-19-137332 et tegemist on apellatsioonimenetluses lubatavate tõenditega

§ 652lõike 3 punkti 2 mõistes ja otsustas need vastu võtta.

Viidatud maksekorraldustest nähtuvad järgmised ülekanded kostja pangakontole: 27.02.2017 343 eurot; 05.03.2017 50 eurot; 16.03.2017 150 eurot; 23.03.2017 50 eurot; 27.03.2017 30 eurot; 02.04.2017 100 eurot; 12.04.2017 300 eurot; 18.04.2017 250 eurot. Seega kokku 1273 eurot. Sellistel kuupäevadel ja sellistes summades ülekanded kattuvad ka hagiavalduses ja krediidi kasutamise väljavõttel märgitud ülekannetega. Kuigi ülekanded on tehtud BALTIC SKYWAYS OÜ pangakontolt, nähtub ülekannete selgitustest, et need on tehtud lepingust nähtuva laenuandja (Ferratum Bank p.l.c.) kohustuse täitmiseks kostja pangakontole. Seega leiab ringkonnakohus, et sõltumata krediidi kasutamise väljavõtte umbmäärasusest on kõnealuste maksekorralduste kaudu võimalik hagetavat summat seostada kostjaga. Lisaks eeltoodule tuleb arvesse võtta, et kostja ei ole maakohtu menetluses, apellatsioonkaebuses ega täiendavalt 19.04.2021 seisukohas väitnud, et ta ei ole üldse vaidlusalust laenu saanud või et ta oleks kõik saadu tagasi maksnud. 36. Eeltoodust tulenevalt on asjas tõendatud, et kostja sai laenuandjalt Ferratum Bank p.l.c. laenu kokku 1273 eurot, millest hagi kohaselt on tagastatud 296.48 eurot (nähtub ka krediidi kasutamise väljavõttelt). Seega oli hageja põhinõudena õigustatud kostjalt nõudma 976.52 eurot. Arvestades täiendavalt ka eeltoodud põhjendusi, nõustub kolleegium maakohtu lõppjärelduse ja vastavate põhjendustega, et hageja põhinõue on põhjendatud ja kostjalt kuulub väljamõistmisele 976.52 eurot. Kolleegium nõustub ka maakohtu poolt kostja vastuväidetele vastuseks märgituga ega pea

§ 654

lõikest 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu vastavaid seisukohti käesolevas lahendis korrata. 37. Hageja viivisenõude osas nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu põhjendustega ja

§ 654lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.

Viivisenõude rahuldamise osas ei ole apellatsioonkaebuses ka (eraldiseisvaid) vastuväiteid esitatud. 38. Kaebuses vaidlustab hageja ka menetluskulude tema kanda jätmise. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja maksejõuetus, raske tervislik seisund ning kohtueelses menetluses hageja mittenõustumine kompromissiga ei saa olla hageja menetluskulude vähendamise aluseks. Maakohus on neid asjaolusid aga ebaõigesti käsitlenud menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel. Ringkonnakohus märgib, et kostja esile toodud asjaolusid tulnuks kohtul hinnata menetluskulude jaotuse otsustamisel, kaaludes

§ 162lõike 4 või § 163 lõike 2 kohaldamist.

Ringkonnakohus saab ise selle rikkumise kõrvaldada, täiendades ka selles osas otsuse põhjendusi. Kolleegiumi hinnangul viidatud sätete kohaldamiseks alused puuduvad. 39.

§ 162

lõike 1 järgi kannab hagimenetluse kulud reeglina pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas on kohtul

§ 162

lõike 4 järgi võimalik erandina jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et

§ 162

lõike 4 rakendamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Seega eeldab selle sätte kohaldamine erandlike asjaolude olemasolu (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-142-10, punkt 10; 3-2-1-126-14, punkt 16). Eelnevast tuleneb, et lõike 4 kohaldamist peab kohus alati põhjendama. Vastavad põhjendused saavad rajaneda seaduses reeglina ettenähtud jaotuse ebaõigluse või ebamõistlikkuse tuvastamisel ning selle äärmuslikkusele hinnangu andmisel. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude teiselt poolelt väljamõistmist ei mõjuta iseenesest menetluskulusid hüvitama kohustatud menetlusosalise majanduslik olukord. Kolleegium on seisukohal, et tervisliku seisundi tõttu sissetulekute vähenemist ei saa antud juhul pidada asjaoluks, mille tõttu saaks pidada hageja menetluskulude 8 2-19-137332 väljamõistmist kostjalt viimase suhtes äärmiselt ebaõiglaseks. Kostja pidi laenu võttes ja seda tagasi maksmata jättes möönma, et laenuandja võib asuda laenu sisse nõudma, mh kohtumenetluses, millega eelduslikult kaasnevad kulud. Menetluses leidis tuvastamist, et tegemist oli põhjendatud hagiga. Menetluskulude suurus sõltus mh kostja enda vastuväidetest. Väljamõistetavad kulud oleks eelduslikult olnud väiksemad, kui kostja ei oleks esitanud põhjendamatuid vastuväiteid (millele hageja pidi seadusest tulenevalt vastama) või oleks võtnud hagi kohe õigeks. Seega mõjutas menetluskulude tekkimist osaliselt ka kostja enda menetluslik käitumine. Kaebuse väited vabandatavusest vääramatu jõu tõttu ei ole menetluskulude jaotuse otsustamisel asjakohased. 40.

§ 163

lõikest 2 tuleneb, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Praegusel juhul puudub alus ka viidatud sätet kohaldada, kuivõrd hagi on tervikuna rahuldatud.

1. Seoses kostja esile tooduga tema majandusliku seisundi kohta peab ringkonnakohus vajalikuks märkida täiendavalt järgmist. Kolleegium mõistab, et kostja on sattunud mh tervisliku seisundi tõttu majanduslikult raskesse olukorda, kuid (üksnes) see asjaolu ei anna alust jätta käesolevas menetluses hageja nõue (mh menetluskulude hüvitamise nõue) rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et makseraskustes olevatele füüsilistele isikutele on ette nähtud võlgade ümberkujundamise menetlus, mille põhimõtted sätestatakse võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduses (VÕVS). VÕVS § 1 lõike 1 esimese lause järgi on VÕVS-i eesmärk makseraskustes füüsilisele isikule (võlgnikule) tema võlgade ümberkujundamise võimaldamine, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust. VÕVS § 2 lõike 1 järgi võimaldatakse võlgade ümberkujundamise menetluses võlgnikule rahaliste kohustuste (isiklike võlgade) ümberkujundamist kohustuse täitmise tähtaja pikendamise, osadena täitmise või kohustuse vähendamise teel. Ringkonnakohus selgitab, et juhul kui kostjal ei ole võimalik iseseisvalt saavutada võlausaldaja(te)ga kokkulepet kohustuste jõukohasel viisil tasumise tingimustes, on kostjal võimalik esitada võlgade ümberkujundamise avaldus vastavalt VÕVS §-dele 9–
2. Alternatiivselt on kostjal maksejõuetuse korral (st kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine) võimalik esitada pankrotiseaduse (PankrS) § 13 järgi avaldus pankroti väljakuulutamiseks, mille raames on võimalik taotleda ka kohustustest vabastamise menetluse algatamist (PankrS § 169 jj). Riigikohus on selgitanud, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-19-16, punkt 14; 3-2-1-46-13, punkt 11).
3. Sellest, et kostja vaidlustas menetluskulude tema kanda jätmise ja temalt väljamõistmise, saab järeldada, et ta on vaidlustanud ka menetluskulude rahalise suuruse. Riigikohus on lahendi nr 2-17-13363 punktis 19 leidnud, et menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega

§ 178

lõike 2 mõttes on tegemist ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Praegusel juhul nii on. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel rikkunud diskretsiooni piire, mõistes hageja mitteadvokaadist lepingulise esindaja kulud välja tunnitasuga 120 eurot. Kolleegium märgib, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-115-13, punkt 25). Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. 9 2-19-137332 Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades, et käesolev asi oli pigem mittekeerukas ja keskmise mahukusega, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud tunnitasumääraks 80 eurot. Kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Õigusabitoimingutele kulunud aja hindamisel ei saa maakohtule diskretsiooni piiride rikkumist ette heita. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et 5 t esindaja ajakulu on käesolevas menetluses esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning menetluse käiku arvestades mõistlik ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on hageja lepingulise esindaja kulud maakohtumenetluses põhjendatud 5 t eest tunnitasuga 80 eurot, s.o kokku 400 euro ulatuses. Lisaks sellele mõistis maakohus põhjendatult kostjalt hagejale välja riigilõivu 200 eurot. Seega kokku tuleb kostjal hagejale maakohtu menetluskulude katteks hüvitada 600 eurot. 43. Lisaks eeltoodule leiab kolleegium, et maakohus kohustas põhjendamatult kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist.

§ 177

lõike 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Praegusel juhul ei ole toimiku materjalide kohaselt hageja menetluskuludelt viivise väljamõistmist taotlenud. Seetõttu tühistab kolleegium maakohtu otsuse osas, millega kostjat kohustati

§ 177lõike 4 järgi tasuma menetluskuludelt hagejale viivist.

Menetlusosalise taotluseta menetluskuludelt viivise väljamõistmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine

§ 656

lõike 1 punkti 5 tähenduses, mis on alus kohtulahendi tühistamisele selles osas kaebusest olenemata (

§ 656lõige 4) (vt ka Riigikohtu lahend nr 2-18-9099, punkt 16).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 44. Arvestades, et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, peab ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude jaotamisel

§ 163

lõiget 1 (koosmõjus § 639 lõikega 1).

§ 163

lõikest 1 tuleneb, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kaebuse rahuldamise ulatuse määramisel võtab kolleegium arvesse, et maakohus mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 976.52 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 170.79 eurot ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras alates 12.02.2020 (mille summa otsuse tegemise aja seisuga oli 22.26 eurot), lisaks menetluskulud 800 eurot. Seega otsuse tegemise seisuga tulnuks kostjal hagejale tasuda kokku 1969.57 eurot. Kostja apellatsioonkaebuse alusel vähendas ringkonnakohus kostjalt väljamõistetavat summat menetluskulude osas 200 euro võrra. Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldatuks 10% ulatuses (1969.57 - 200 = 1769.57, mis on u 90% 1969.57-st, seega hagejale väljamõistetav kogusumma vähenes u 10% võrra). Seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud 10% ulatuses hageja ja 90% ulatuses kostja kanda. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab

§ 178lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

45. Täiendavalt märgib kolleegium vastuseks kostjale, et nagu eelnevalt lahendis leitud, puudub ka apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel alus kohaldada

§ 162lõiget 4.

Selleks ei anna alust ka kostja 19.04.2021 seisukohas täiendavalt esile toodu, et apellatsioonimenetluse kulud tuleks jätta hageja kanda, kuna tema põhjustas apellatsioonimenetluse vajaduse, jättes maakohtule õigeaegselt esitamata dokumendid, mis tõendaksid kostjale väljastatud laenu suurust. Ringkonnakohus tuvastas, et maakohus rikkus kõnealuste tõendite esitamise vajaduse osas selgitamiskohustust, mistõttu ei saa tõendite esitamata jätmist maakohtus hagejale ette 10 2-19-137332 heita ega asuda seisukohale, et hageja põhjustas oma käitumisega apellatsioonimenetluse. Tuleb arvestada, et kokkuvõttes oli tegemist täies ulatuses põhjendatud hagiga. Lisaks ei ole kostja menetluses kordagi väitnud, et ta ei oleks vaidlusalust laenu saanud või et ta oleks kõik saadu tagasi maksnud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt tunnistab ka kostja ise tegelikkuses laenu saamist, tuues esile, et kuni osamakse suurenemiseni on ta varasemalt võlgnevust korrapäraselt tasunud. 46.

§ 174

lõigete 1 ja 3 järgi tuleb ringkonnakohtul vastavalt jaotusele määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Hageja 08.04.2021 nimekirja järgi on tema menetluskuluks apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 4,55 t õigusabi eest (s.o 0,5 t apellatsioonkaebusega tutvumine; 3 t kaebusele vastuse koostamine; 0,3 t kohtumäärusega tutvumine; 0,75 t seisukoha esitamine) tunnitasuga 120 eurot (käibemaksu ei lisandu), s.o kokku 546 eurot. Hageja palub, et menetluskulud kantaks Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga 709388667. Kostja palus jätta hageja menetluskulud tema enda kanda, kuid konkreetseid vastuväiteid hageja menetluskulude suuruse kohta ei esitanud. 47.

§ 175

lõikest 1 tuleneb, et kohus mõistab lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on hageja menetluskulude nimekirjas kajastatud menetlustoimingud põhjendatud ja vajalikud ning neile kulunud aeg (kokku 4,55 t), arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mõistlik ja kooskõlas asja materjalidega. Hageja mitteadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (käibemaksuta) ei ole aga

§ 175lõike 1 mõttes mõistlik ega põhjendatud.

Kolleegium jääb oma varasemalt väljendatud seisukoha juurde, et käesolevas vaidluses on põhjendatud tunnitasumääraks 80 eurot.

1. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud 4,55 x 80 = 364 euro ulatuses, millest vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 90% s.o 327.60 eurot (364 x 0,9).
2. Hageja on palunud ka määrata, et menetluskulud kantaks Julianus Inkasso OÜ pangakontole viitenumbriga
3. Kolleegium leiab, et sellesisuline lahendi täitmise korra kindlaksmääramise taotlus ei ole põhjendatud (vt ka Riigikohtu lahend nr 2-20-4817, punkt 20 viimane lõik).
4. Kostja osales menetluses iseseisvalt, seega tal puuduvad lepingulise esindaja kulud. Kostja menetluskuluks on üksnes riigilõiv 200 eurot, mille tasumisest on ta vabastatud ringkonnakohtu 17.08.2020 määruse alusel. Kuna apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, tuleb hagejal tasuda

§ 639

lõike 1 ja § 190 lõigete 2, 3 koosmõjus riigituludesse osa riigilõivust võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-149-13, punkt 62). Seega tuleb hagejal tasuda 10% 200-st, s.o 20 eurot. 51. Kolleegium selgitab, et

§ 179

lõike 5 alusel tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tasuda 15 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest. Makseinfo on kohtuotsusele lisatud.

§ 179

lõike 9 alusel tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõivu tasumisega viivitamisel kohustatud isikul tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni. 52.

§ 639

lõike 1 ning § 190 lõike 2 ja lõike 4 esimese lause koosmõjust tulenevalt kuuluks kaebuse rahuldamata jäämisega võrdeline osa riigilõivust, s.o 90% 200-st, milleks on 11 2-19-137332 180 eurot, kostjalt sissenõudmisele riigituludesse. Samas ei ole kolleegiumil andmeid, et kostja majanduslik olukord oleks paranenud, võrreldes 17.08.2020 määruse tegemise aja seisuga. Nimetatud määruse tegemise aja seisuga andis kostja majanduslik olukord aluse vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Seega vabastab kolleegium kostja

§ 190

lõike 7 alusel kohustusest tasuda riigituludesse apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 180 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/ 12