2-19-20871/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-20871 Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2021, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Kohtuasi X hagi Salva Kindlustuse AS vastu kahju hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 02. märtsi 2020 otsus Kaebuse esitaja ja liik X apellatsioonkaebus Kaebuse hind ringkonnakohtus 24 509,48 eurot Menetlusosalised ja nende Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Viira Kostja Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984), lepinguline esindaja Martin Petermann Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta Harju Maakohtu 02. märtsi 2020 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.

2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3.Jätta rahuldamata Salva Kindlustuse AS-i taotlus tsiviilasja menetluse lõpetamiseks.

4.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta X kanda.

5.Salva Kindlustuse AS-il puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud.

6.Võtta tsiviilasja materjalide juurde Salva Kindlustuse AS-i poolt 24.04.2020 esitatud tõend ja X poolt 12.04.2021 esitatud tõend.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 1. X (hageja) esitas 30.12.2019 Harju Maakohtule hagi ja 17.01.2020 selle täpsustuse Salva Kindlustuse AS-i (kostja) vastu kahju hüvitamise nõudes. Hageja palus mõista kostjalt välja ravi- ja taastusravi kulud 6465,18 eurot, arsti visiitidega kaasnenud tarnspordikulud 1700 eurot, viivise 30.12.2019 seisuga 691,09 eurot ning edasiulatuva viivise. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista mittevaralise kahju 15 000 eurot. Alternatiivselt palus hageja määrata transpordikulude hüvitise ja mittevaralise kahju hüvitise kohtul omal äranägemisel.

2.Hagiavalduse kohaselt toimus 20.01.2016 Tallinnas, Tehnika tn ja Virmalise tn ristmikul liiklusõnnetus kolme sõidukiga, kus kahjustatud isikuks oli mh hageja sõidukiga Land Rover. Kahju tekitajal oli sõlmitud liikluskindlustuse leping kostjaga. Kahju tekitaja tunnistas kirjalikult, et ta on vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Kindlustusandja otsuse kohaselt on kahju tekitaja vastutuse ulatus 100%. Kostja 09.02.2016 otsuse kohaselt tuli hageja sõiduk lugeda liikluskindlustusjuhtumi tagajärjel hävinenuks.

3.2016. a märtsis-aprillis algas hageja vasaku jala hüppeliigese piirkonnas valu ning tekkis lonkamine paariks päevaks, misjärel valu taandus. 2016. a mais algasid sarnased, kuid tõsisemad kaebused – valu tõttu minestamine, kiirabi ja perearsti poole pöördumised ning hageja hakkas käima erinevatel uuringutel. Hagejal ei esinenud varasemalt mingisugust jalatraumat. Hageja ei osanud 2016. a mais seostada ilmnenud jalavalu 2016. a jaanuaris toimunud avariiga. Erinevad arstid jõudsid 04.10.2016, 19.10.2016 ja 26.10.2016 järeldusele, et tõenäoliselt on tegemist liiklusavariist põhjustatud artroosiga. 29.10.2016 esitas hageja kostjale avalduse hüvitada tehtud kulud arstivisiitidele seoses jalavalu ja liigesemuutustega. 02.12.2016 keeldus kostja nõude rahuldamisest, leides, et sellel ei ole seost 20.01.2016 toimunud õnnetusega. 21.06.2017 pöördus hageja uuesti nõudega kostja poole, millele kostja vastas 05.07.2017 eitavalt.

4.18.12.2018 viidi hagejal läbi vasaku jala hüppeliigese artroskoopiline operatsioon.

28.12.2018 pöördus hageja veelkord nõudekirjaga kostja poole, kuid 03.01.2019 vastuses keeldus kostja jätkuvalt ravi- ja taastusravikulude hüvitamisest.

2 5. Hageja kulutused abivahenditele moodustavad 332,39 eurot, ravimitele 884,79 eurot, kulutused arstivisiitidele perioodil 24.05.2016-23.10.2019 moodustavad 2014 eurot ja kulutused taastusravile perioodil 02.08.2016-10.12.2017 moodustavad 2604 eurot.

Kulutused transpordile seoses arsti- ja taastusravi visiitidega on 1700 eurot. Kohtueelsed õigusabikulud moodustavad 630 eurot. Kokku moodustab varaline nõue 8856,27 eurot.

6.Liiklusavarii tagajärjel on hageja pidanud raske ja püsiva tervisekahjustuse tulemusena alates 2016.a kannatama suurt valu. Jalavalu esineb sageli juba hommikul kõndimist alustades ja sunnib igapäraseid tegevusi piirama. Jalavalu tõttu ei ole võimalik liikuda ja kõndida rohkem kui 10 minutit. Hageja on pidanud taluma elurütmi olulisi muudatusi ja piiranguid. Hageja hindab mittevaralise kahju suuruseks 15 000 eurot.

7.Hageja nõue ei ole aegunud. Kindlustuslepingust tulenevate nõuete osas kuulub kohaldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 475 lg 1, mille kohaselt algab aegumistähtaeg kulgema kalendriaasta, mil nõue muutub sissenõutavaks, lõpust. Seega saabus aegumistähtaeg 31.12.2019 ning hagi esitati tähtaegselt. Lisaks teatas kostja hagejale VÕS § 475 lg-s sätestatud üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest esmakordselt alles 03.01.2019. Ka seetõttu ei olnud kostja hagiavalduse esitamise hetkel vabanenud kindlustuslepingust tulenevatest kohustustest.

Kostja vastus 8. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja palub teha vaheotsuse aegumise kohta. Vaheotsuse mittetegemise korral palub kostja täiendavat aega sisuliste vastuväidete ja tõendite esitamiseks.

9.Kostja tugineb VÕS § 521 lg 4 esimesele lausele, mille kohaselt aegub kahjustatud isiku nõue kindlustusandja vastu sama tähtaja jooksul nagu nõue kindlustusvõtja vastu.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1 kohaselt hakkab tervise kahjustumisel kolme aastane aegumistähtaeg kulgema ajast, mil kahjustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai. Hageja on esitanud arsti visiitide kohta tasutud arvete nimekirja, millest nähtub, et esimene visiit Ortopeedia Arstide AS-i juurde seoses võimaliku vigastusega on tehtud 24.05.2016, mille eest on hageja tasunud 45 eurot. Seega esimese isikukahjuga seonduva kulutuse on hageja teinud 24.05.2016, mida saab lugeda kahju tekkimise kuupäevaks TsÜS § 153 lg 1 mõistes.

10.08.06.2016 esitas hageja kostjale e-kirja, milles hageja on esitanud teate närvivapustusest ja küsib kostjalt selle eest võimalikku mittevaralist kahju. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 37 lg 2 kohaselt võrdub liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud närvivapustusest teatamine kahju hüvitamise nõudega. Antud e-kirja esitamine näitab, et hageja teadis, kes vastutab temale tekkinud kahju eest. Seega hakkas 3-aastane nõude aegumine kulgema 09.06.2016 ning lõppes 09.06.2019. Hageja pöördus kohtusse 30.12.2019, st pärast aegumistähtaja saabumist.

Maakohtu otsus ja põhjendused 11. Harju Maakohus tegi 02.03.2020 vaheotsuse lõppotsusena, milles rahuldas kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ja jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

3 12. Maakohus leidis, et hageja on esitanud kostja vastu lepinguvälise kahju hüvitamise nõude liiklusõnnetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ning § 1045 lg 1 p-de 2 ja 7 alusel. Hageja esitatud lepinguvälisele kahju hüvitamise nõudele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1, mis sätestab, et surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Maakohus selgitas, et VÕS § 475 ei ole erisätteks TsÜS § 153 suhtes. Käesoleval juhul ei tulene poolte võlasuhe kindlustuslepingust, vaid poolte vahel on seaduse alusel tekkinud võlasuhe. Kuna liikluskindlustus on kohustuslik vastutuskindlustus, siis kohalduvad poolte võlasuhtele muuhulgas VÕS § 520 jj sätted. Juhul, kui kohustusliku vastutuskindlustuse puhul kohalduks VÕS § 475 lg 1 sätestatud regulatsioon, siis läheks see vastuollu VÕS § 521 lg 4 tuleneva aegumise kohaldamise põhimõttega, kuivõrd kannatanu nõue kahju põhjustaja vastu aeguks peaaegu alati varem kui kindlustusandja vastu.

13.Maakohus selgitas, et kahjust teada saamisena käsitatakse teadmist kahju tekitamise ehk nõude aluseks olevatest asjaoludest. Kahju põhjustanud isiku osas piisab, kui kannatanu teab asjaolusid, mille põhjal ta saab isiku vastu esitada piisava edulootusega hagi.

Mittevaralise kahju puhul tuleb eeldada, et isik saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud. Kohtule nähtub hageja esmakordne kostja poole pöördumine seoses avariiga ja mittevaralise kahju hüvitamisega 08.06.2016. Samas pöördus hageja konkreetse kahju hüvitamise nõudega kostja poole 29.10.2016 ja palus hüvitada tehtud kulutused arstivisiitidele seoses jalavalu ning liigesemuutustega.

Hagiavalduse ja 29.10.2016 avalduse kohaselt tehti hageja hüppeliigesest 07.09.2016 MRT ja 04.10.2016 ning 26.10.2016 visiitidel jõudsid arstid järeldusele, et tegu on tõenäoliselt avariist saadud traumast tekkinud liigesemuutustega ehk artroosiga. Arvestades eeltoodut oli hagejal hiljemalt 26.10.2016 piisavalt infot kahjust ja kahju põhjustanud isikutest, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. Seda kinnitab ka asjaolu, et hageja pöörduski 29.10.2016 kostja poole kahju hüvitamise nõudega.

14.Kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma ka edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue.

Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha (vt Riigikohtu 15.03.2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-16, p 10). Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, et esineksid erandlikud asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. Võimalikke aegumist peatavaid ega katkestavaid asjaolusid ei ole hageja kohtule esitanud. Seega käesoleval juhul tuleb hageja nõude aegumist arvestada hiljemalt alates 26.10.2016, mistõttu kahju hüvitamise nõue aegus hiljemalt 26.10.2019. Hagiavaldus on kohtule esitatud aga alles 30.12.2019.

15.Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja nõue kostja vastu on aegumise tõttu lõppenud ja hagi ei kuulu rahuldamisele. Maakohus märkis, et teeb lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.

4 Apellatsioonkaebus 16. Maakohtu otsusele esitas 02.04.2020 apellatsioonkaebuse hageja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ning saata asi maakohtule tagasi hagiavalduse läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas.

17.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kvalifitseerinud pooltevahelise võlasuhte, mille tulemusena jõudis maakohus ebaõigele järeldusele haginõude aegumise osas. Käesoleval juhul tuleneb poolte võlasuhe kindlustuslepingust ning see ei ole tekkinud seaduse alusel, mistõttu ei kohaldu maakohtu viidatud TsÜS § 153 lg 1, sest kindlustuslepingust tulenevate nõuete osas kuulub kohaldamisele VÕS § 475 lg 1, mis on erinormiks üldiste ja TsÜS-is sätestatud aegumistähtaegade suhtes. Seega algas hageja nõuete aegumine 01.01.2017 ning aegumistähtaeg saabus 31.12.2019. Hageja poolt 30.01.2019 esitatud hagiavaldus on seega esitatud tähtaegselt.

18.Ebaõige on maakohtu tõlgendus, et juhul, kui kohustusliku vastutuskindlustuse puhul kohalduks VÕS § 475 lg 1 regulatsioon, siis läheks see vastuollu VÕS § 521 lg 4 aegumise kohaldamise põhimõttega, kuivõrd kannatanu nõue kahju põhjustaja vastu aeguks peaaegu alati varem kui kindlustusandja vastu. Nimetatu ei sätesta, et liikluskindlustuslepingust tulenevad kahjustatud isiku nõuded aeguvad TsÜS § 153 lg 1 sätestatud korras. Selline säte puudub ka LKindlS-is. Järelikult kohaldub VÕS § 475 lg 1 ning aegumine hakkab kulgema kalendriaasta, mil nõue muutub sissenõutavaks, lõpust.

19.Kostja teatas hagejale VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest esmakordselt alles 03.01.2019. Ka seetõttu ei olnud kostja hagiavalduse esitamise hetkel vabanenud kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmise kohustusest.

Vastus apellatsioonkaebusele 20. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja taotles tsiviilasjas menetluse lõpetamist, kuna vaidlusaluse liiklusõnnetuse kohta on tehtud jõustunud kohtulahend.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 21. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

22.Maakohus leidis, et hageja nõue ei tulene kindlustuslepingust, vaid poolte vahel on seaduse alusel tekkinud võlasuhe. Ringkonnakohus ei nõustu selle seisukohaga. VÕS § 80 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et lepingus võib ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule (leping kolmanda isiku kasuks). Kolmas isik võib nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest.

Liikluskindlustuse seaduse (LkindlS) § 12 kohaselt kohustub lepinguga üks isik (kindlustusandja) hüvitama sõiduki valdaja (kindlustatud isik) asemel kahjustatud isikule käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja tingimustel kahju, mis on tekkinud 5 kindlustusjuhtumi tagajärjel. Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. LkindlS § 35 lg 1 p 1 järgi on kahjustatud isikul võimalik kahju hüvitamist nõuda kindlustusandjalt, kes on kindlustanud sõidukiga, millega kindlustusjuhtum põhjustati, kahju tekitamisest tuleneva vastutuse (kahju põhjustaja kindlustusandja). Eeltoodust tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et kuigi hageja ei ole kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud liikluskindlustuse lepingu pool, on tal võimalik nõuda selle lepingu täitmist, s.o kahju hüvitamist. Seega tuleneb hageja nõue kostja vastu lepingust, mitte seadusest.

23.Aegumise üle otsustamisel tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada kohustusliku vastutuskindlustuse osas kehtivat erinormi, s.o VÕS § 521 lõiget 4, mis sätestab, et kahjustatud isiku nõue kindlustusandja vastu aegub sama tähtaja jooksul nagu nõue kindlustusvõtja vastu. Seega tuleb kindlaks teha, millal aeguks vaidlusalune nõue, kui see oleks esitatud kindlustusvõtja vastu. Hageja nõue tuleneb tervise kahjustamisest. Seega kuulub kohaldamisele TsÜS § 153 lg 1, mis sätestab, et surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus tõendite hindamise reegleid, kui asus seisukohale, et hageja sai asjaolust, et jalaga seonduv tervisekahjustus on tõenäoliselt seotud liiklusõnnetusega, teada hiljemalt 26.10.2016. Hageja ei ole sellele apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud. Samuti oli hagejal selleks ajaks teada kahju tekitanud isik (kindlustusvõtja), kuna kahju tekitanud isiku andmed nähtuvad juba 20.01.2016 liiklusõnnetuse teatest (tl 10). Seega algaks käesoleva nõude aegumistähtaeg, kui see oleks esitatud kindlustusvõtja vastu, 27.10.2016.

24.Riigikohus on 15.03.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-16 (p 10) selgitanud, et kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma ka edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue.

Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole esile toodud erandlikke asjaolusid, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et käesoleval juhul ei saa lähtuda kahju ühtsuse printsiibist ega tuginenud erandlike asjaolude esinemisele.

Ringkonnakohtul ei ole alust asuda maakohtust erinevale seisukohale ning nõustub maakohtuga, et lähtuda tuleb kahju ühtsuse printsiibist. Seega aegus käesolev kahju hüvitamise nõue kindlustusvõtja vastu ning seega ka kindlustusandja vastu 26.10.2019.

Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus lõppjärelduses põhjendatult hagi kostja vastu aegumise tõttu rahuldamata.

25.Hageja on seisukohal, et kuna kostja teatas temale VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest esmakordselt alles 03.01.2019, siis olnud kostja hagiavalduse esitamise hetkel vabanenud kindlustuslepingu täitmise kohustusest.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole viide VÕS § 475 lg-le 3 käesoleva vaidluse kontekstis põhjendatud. VÕS § 475 lg 3 sätestab, et kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb 6 kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest.

Kindlustusandja ei vabane täitmise kohustusest, kui ta ei teata oma vastuses kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest. Riigikohus on 23.12.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14 (p 9-10) selgitanud, et VÕS § 475 lg-s 3 on tegemist õigust lõpetava tähtajaga. Kohustuse täitmise nõudeõiguse piiramine tuleneb asjaolust, et mida kauem kindlustusvõtja nõude esitamisega ootab, seda raskem on välja selgitada juhtumiga seotud asjaolusid. Samas kaitseb norm ka kindlustusandja põhjendatud ootust oma vara kasutamisel, kui kindlustusandja on hüvitise maksmisest keeldunud ja kindlustusvõtja ei ole ühe aasta jooksul kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks midagi ette võtnud. Seega võimaldab VÕS § 475 lg 3 kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas kindlustusvõtja esitab nõude või mitte. Kuivõrd VÕS § 475 lg-s 3 on sätestatud õigust lõpetav tähtaeg, siis ei mõjuta VÕS § 475 lg 3 nõude aegumist. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul tähtsust hageja väitel, et kostja teatas temale VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest esmakordselt alles 03.01.2019, kuna VÕS § 475 lg 3 ei mõjuta nõude aegumist.

26.Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 ja § 457 lg 6 alusel, kuna hageja esitas tsiviilasjas nr 2-19-912 hagi kindlustusvõtja vastu kahju hüvitamiseks, mis jäi rahuldamata. Hageja vaidles taotlusele vastu põhjendusega, et vaidluse esemed tsiviilasjades on erinevad.

27.Kostja esitas 24.04.2020 apellatsioonimenetluses Tallinna Ringkonnakohtu poolt 03.12.2019 tsiviilasjas nr 2-19-912 tehtud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse. Hageja esitas 12.04.2021 ringkonnakohtule Harju Maakohtu poolt 23.10.2019 tsiviilasjas nr 2-19-912 tehtud otsuse. Ringkonnakohus võtab nimetatud tõendid käesoleva asja juurde (TsMS § 238 lg 1).

28.TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 457 lg 6 sätestab, et kui kohustusliku vastutuskindlustuse puhul on jõustunud kohtuotsusega kindlustusandja või kindlustusvõtja suhtes tuvastatud, et kannatanul ei ole kahju hüvitamise nõuet, kehtib otsus nii kindlustusandja kui kindlustusvõtja suhtes sõltumata sellest, kas nad mõlemad osalesid kohtumenetluses.

29.Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasjas nr 2-19-912 esitas hageja kindlustusvõtja vastu varalise nõudena kasutuseelise nõude. Sellist varalist nõuet ei ole hageja käesolevas tsiviilasjas kindlustusandja vastu esitanud. Seega ei ole varalise nõude osas tehtud samal alusel sama hagi eseme kohta jõustunud kohtulahendit. Tsiviilasjas nr 2-19-912 kindlustusvõtja vastu esitatud hagis nõudis hageja mittevaralise kahju hüvitist summas 1000 eurot või muus summas kohtu äranägemisel. Nõude alusena tugines hageja sellele, et ta sai liiklusõnnetuse tagajärjel närvivapustuse, temal tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel seljavalu ja tugevnes kolmiknärviga seonduv näovalu. Käesolevas tsiviilasjas on hageja mittevaralise kahju nõude alusena tuginenud sellele, et liiklusõnnetus põhjustas temal jala artroosi, ta on pidanud sellest tingitult pikaaegselt taluma jalavalu, millega on kaasnenud ka piirangud igapäevases elus. Seega on käesolevas asjas mittevaralise kahju nõue esitatud teisel alusel võrreldes tsiviilasjas nr 2-19-912 esitatud mittevaralise kahju nõudega. Ülaltoodust tulenevalt puudub alus menetluse lõpetamiseks ja kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata.

7 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 30. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja. Seega kostjal puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu 8

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.