Obsah (5)

§ 657§ 428§ 238§ 457§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-20871 Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2021, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-T

§ 657

lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

1. Maakohus leidis, et hageja nõue ei tulene kindlustuslepingust, vaid poolte vahel on seaduse alusel tekkinud võlasuhe. Ringkonnakohus ei nõustu selle seisukohaga. VÕS § 80 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et lepingus võib ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule (leping kolmanda isiku kasuks). Kolmas isik võib nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest. Liikluskindlustuse seaduse (LkindlS) § 12 kohaselt kohustub lepinguga üks isik (kindlustusandja) hüvitama sõiduki valdaja (kindlustatud isik) asemel kahjustatud isikule käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja tingimustel kahju, mis on tekkinud 5 kindlustusjuhtumi tagajärjel. Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. LkindlS § 35 lg 1 p 1 järgi on kahjustatud isikul võimalik kahju hüvitamist nõuda kindlustusandjalt, kes on kindlustanud sõidukiga, millega kindlustusjuhtum põhjustati, kahju tekitamisest tuleneva vastutuse (kahju põhjustaja kindlustusandja). Eeltoodust tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et kuigi hageja ei ole kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud liikluskindlustuse lepingu pool, on tal võimalik nõuda selle lepingu täitmist, s.o kahju hüvitamist. Seega tuleneb hageja nõue kostja vastu lepingust, mitte seadusest.
2. Aegumise üle otsustamisel tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada kohustusliku vastutuskindlustuse osas kehtivat erinormi, s.o VÕS § 521 lõiget 4, mis sätestab, et kahjustatud isiku nõue kindlustusandja vastu aegub sama tähtaja jooksul nagu nõue kindlustusvõtja vastu. Seega tuleb kindlaks teha, millal aeguks vaidlusalune nõue, kui see oleks esitatud kindlustusvõtja vastu. Hageja nõue tuleneb tervise kahjustamisest. Seega kuulub kohaldamisele TsÜS § 153 lg 1, mis sätestab, et surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus tõendite hindamise reegleid, kui asus seisukohale, et hageja sai asjaolust, et jalaga seonduv tervisekahjustus on tõenäoliselt seotud liiklusõnnetusega, teada hiljemalt 26.10.
3. Hageja ei ole sellele apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud. Samuti oli hagejal selleks ajaks teada kahju tekitanud isik (kindlustusvõtja), kuna kahju tekitanud isiku andmed nähtuvad juba 20.01.2016 liiklusõnnetuse teatest (tl 10). Seega algaks käesoleva nõude aegumistähtaeg, kui see oleks esitatud kindlustusvõtja vastu, 27.10.
5. Riigikohus on 15.03.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-16 (p 10) selgitanud, et kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma ka edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole esile toodud erandlikke asjaolusid, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et käesoleval juhul ei saa lähtuda kahju ühtsuse printsiibist ega tuginenud erandlike asjaolude esinemisele. Ringkonnakohtul ei ole alust asuda maakohtust erinevale seisukohale ning nõustub maakohtuga, et lähtuda tuleb kahju ühtsuse printsiibist. Seega aegus käesolev kahju hüvitamise nõue kindlustusvõtja vastu ning seega ka kindlustusandja vastu 26.10.
6. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus lõppjärelduses põhjendatult hagi kostja vastu aegumise tõttu rahuldamata.
7. Hageja on seisukohal, et kuna kostja teatas temale VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest esmakordselt alles 03.01.2019, siis olnud kostja hagiavalduse esitamise hetkel vabanenud kindlustuslepingu täitmise kohustusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole viide VÕS § 475 lg-le 3 käesoleva vaidluse kontekstis põhjendatud. VÕS § 475 lg 3 sätestab, et kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb 6 kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Kindlustusandja ei vabane täitmise kohustusest, kui ta ei teata oma vastuses kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest. Riigikohus on 23.12.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14 (p 9-10) selgitanud, et VÕS § 475 lg-s 3 on tegemist õigust lõpetava tähtajaga. Kohustuse täitmise nõudeõiguse piiramine tuleneb asjaolust, et mida kauem kindlustusvõtja nõude esitamisega ootab, seda raskem on välja selgitada juhtumiga seotud asjaolusid. Samas kaitseb norm ka kindlustusandja põhjendatud ootust oma vara kasutamisel, kui kindlustusandja on hüvitise maksmisest keeldunud ja kindlustusvõtja ei ole ühe aasta jooksul kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks midagi ette võtnud. Seega võimaldab VÕS § 475 lg 3 kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas kindlustusvõtja esitab nõude või mitte. Kuivõrd VÕS § 475 lg-s 3 on sätestatud õigust lõpetav tähtaeg, siis ei mõjuta VÕS § 475 lg 3 nõude aegumist. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul tähtsust hageja väitel, et kostja teatas temale VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest esmakordselt alles 03.01.2019, kuna VÕS § 475 lg 3 ei mõjuta nõude aegumist.
8. Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse menetluse lõpetamiseks

§ 428

lg 1 p 2 ja § 457 lg 6 alusel, kuna hageja esitas tsiviilasjas nr 2-19-912 hagi kindlustusvõtja vastu kahju hüvitamiseks, mis jäi rahuldamata. Hageja vaidles taotlusele vastu põhjendusega, et vaidluse esemed tsiviilasjades on erinevad. 27. Kostja esitas 24.04.2020 apellatsioonimenetluses Tallinna Ringkonnakohtu poolt 03.12.2019 tsiviilasjas nr 2-19-912 tehtud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse. Hageja esitas 12.04.2021 ringkonnakohtule Harju Maakohtu poolt 23.10.2019 tsiviilasjas nr 2-19-912 tehtud otsuse. Ringkonnakohus võtab nimetatud tõendid käesoleva asja juurde (

§ 238lg 1).

28.

§ 428

lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend.

§ 457

lg 6 sätestab, et kui kohustusliku vastutuskindlustuse puhul on jõustunud kohtuotsusega kindlustusandja või kindlustusvõtja suhtes tuvastatud, et kannatanul ei ole kahju hüvitamise nõuet, kehtib otsus nii kindlustusandja kui kindlustusvõtja suhtes sõltumata sellest, kas nad mõlemad osalesid kohtumenetluses.

1. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasjas nr 2-19-912 esitas hageja kindlustusvõtja vastu varalise nõudena kasutuseelise nõude. Sellist varalist nõuet ei ole hageja käesolevas tsiviilasjas kindlustusandja vastu esitanud. Seega ei ole varalise nõude osas tehtud samal alusel sama hagi eseme kohta jõustunud kohtulahendit. Tsiviilasjas nr 2-19-912 kindlustusvõtja vastu esitatud hagis nõudis hageja mittevaralise kahju hüvitist summas 1000 eurot või muus summas kohtu äranägemisel. Nõude alusena tugines hageja sellele, et ta sai liiklusõnnetuse tagajärjel närvivapustuse, temal tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel seljavalu ja tugevnes kolmiknärviga seonduv näovalu. Käesolevas tsiviilasjas on hageja mittevaralise kahju nõude alusena tuginenud sellele, et liiklusõnnetus põhjustas temal jala artroosi, ta on pidanud sellest tingitult pikaaegselt taluma jalavalu, millega on kaasnenud ka piirangud igapäevases elus. Seega on käesolevas asjas mittevaralise kahju nõue esitatud teisel alusel võrreldes tsiviilasjas nr 2-19-912 esitatud mittevaralise kahju nõudega. Ülaltoodust tulenevalt puudub alus menetluse lõpetamiseks ja kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata. 7 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

Kostja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja. Seega kostjal puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu 8