← Eesti

2-18-19651/129

Obsah (18)§ 115§ 1042§ 189§ 316§ 286§ 106§ 271§ 313§ 82§ 104§ 158§ 162§ 161§ 113§ 159§ 324§ 141§ 101

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Merit Helm Otsuse kuupäev 26. märts 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-196

) § 286 alusel hüvitis summas 409 356,16 eurot, mille võrra on hageja poolt tehtud kulutuste tõttu suurenenud Pikk tn 15 Tallinnas asuva korteriomandi nr M2 väärtus;

(4)

§ 115alusel saamata jäänud tulu summas 450 000 eurot või teise võimalusena, kui kostja ülesütlemine ei ole kehtiv

(5)tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 2 ja

§ 1042lg 1 alusel ja/või Ts

ÜS § 101 lg 1 alusel või

§ 189lg 1 alusel 282 421,40 eurot;

(6)

§ 115alusel 450 000 eurot.

Maakohus võttis hagi täiendavad rahalised nõuded menetlusse

  1. mai 2019 määrusega. 1.
  2. Lõpuks rühmitas, täiendas ja täpsustas hageja
  3. märtsi 2020 menetlusdokumendis oma nõudeid. Lisaks senistele nõudis hageja nüüd kostjalt:

(7)leppetrahvi 62 500 eurot ja
(8)leppetrahvi summalt viivist nõude esitamise aja seisuga 28 875 eurot ja alates 21. märtsist 2020 määraga 0,1% päevas. 2
(13)Samas menetlusdokumendis vähendas hageja nõude
(3)summat 221 054,79 euroni; nõude
(5)summat 215 496,79 euroni ning nõuete
(4)ja
(6)summat 436 966 euroni. Nõudeid
(1)ja
(2)hageja enam ei nimetanud. Hageja märkis, et ta esitas kõnealuse menetlusdokumendi taotluste punktis täpsustatud taotlused ja palus kohtul edaspidi neist lähtuda. Maakohus tegi 15. juunil 2020 määruse, millega lubas hagejal hagi muuta ning sisuliselt võttis menetlusse ka leppetrahvi ja viivise nõuded
(7)ja
(8). Sama määruse resolutsioonis sedastas maakohus kokkuvõtvalt, et menetleb edaspidi nõudeid
(1)ja
(2)algsel kujul, aga lisaks ka rahalisi nõudeid
(3)–
(8)vastavalt hageja
  1. märtsi 2020 menetlusdokumendis märgitud ulatusele. 1.
  2. Nõuete alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: - - - - - - - - - pooled sõlmisid
  3. novembri 2013 kuupäevaga üürilepingu, mille hageja allkirjastas
  4. novembril 2013 ja kostja
  5. märtsil
  6. Üürilepingu ese oli Tallinnas aadressil Pikk tn 15 asuvas hoones paiknev keldriruum pindalaga 62 m² (edaspidi: keldriruum) ning esimese ja teise korruse äriruum pindalaga 254 m² (edaspidi: äriruum); hageja eesmärk oli luua unikaalne Eesti käsitöö, rõivaste ja suveniiri tootjatele tuginev kaubamaja, ta sõlmis koostöölepingud üle 200 tootjaga ja registreeris kaubamärgi; äriplaani teostamiseks oli hagejale vajalik ka keldriruum, sinna kavandas ta köögi, mis võimaldanuks lisaks müügile pakkuda sellest palju tulusamat toitlustusteenust; üürilepingus sisaldusid kokkulepped, et hageja maksab tagatisraha, aga kostja laseb pärast seda kanda kinnistusraamatusse märke üürilepingu kohta; tagatisraha viimane osamakse tasuti
  7. veebruaril 2017 ja märke kandmise tähtpäev oli lepingu järgi
  8. veebruari 2017; kostja kohustuse rikkumise puhuks lepiti kostja enda ettepanekul kokku leppetrahv 100 eurot päevas; pooled sõlmisid
  9. detsembril 2015 kokkuleppe seoses lepingu täitmisega (edaspidi: üürilepingu lisa), millega muudeti lepingu lõpetamise tähtpäevaks
  10. märts 2026 ja reguleeriti täiendavalt ruumide üleandmisega seonduvat; lisas kinnitas kostja, et keldriruumi üleandmine polnud võimalik muinsuskaitseliste ja ehituslike piirangute tõttu ning keldriruum antakse üle, kui see ei ole nende piirangute tõttu enam takistatud; kostja ei andnud keldriruumi hageja kasutusse; hagejale sai hiljem teatavaks, et tegelik takistus oli keldri kuulumine korteriomanike kaasomandisse ja teiste korteriomanike nõusoleku puudumine; keldriruumi üleandmise viibimise tõttu ei saanud hageja viia oma äriplaani täies ulatuses ellu ja tal jäi saamata tulu 436 966 eurot; hageja tegi äriruumis muudatusi ja parendusi, mis on tõstis oluliselt selle väärtust; hageja investeeringu maht oli 282 421,40 eurot, sh otsesed kulutused 159 496,79 eurot ja lammutustöö 56 000 eurot; nende kulutuste tulemusel suurenes äriruumi väärtus 325 000 euro võrra (endiselt 865 000 eurolt 1 190 000 eurole); hageja arvutas nõutava hüvitise suuruse välja lähtudes üürilepingu tähtajast ja tegelikust kestusest; kostja esitas
  11. detsembri 2018 hagejale ülesütlemisavalduse ja pankrotihoiatuse, millega andis hagejale võimaluse likvideerida väidetav 58 523,75 euro suurune võlg hiljemalt
  12. detsembriks 2018; selle kohustuse täitmata jätmise korral luges kostja alates
  13. detsembrist 2018 üürilepingu erakorraliselt ülesöelduks; hageja vastas
  14. detsembril 2018, et ta ei nõustu ülesütlemisega ja viitas tasaarveldamise õigusele, ühtlasi esitas leppetrahvi nõude 62 500 eurot, sest kostja ei olnud kandnud kinnistusraamatusse märget üürilepingu kohta ja oli viivituses 625 päeva; hageja esitas
  15. detsembril 2018 saneerimisavalduse ja
  16. jaanuaril 2019 pankrotiavalduse, mille alusel
  17. veebruari 2019 määrusega kuulutati välja hageja pankrot;
  18. veebruaril 2019 esitas hageja omakorda kostjale üürilepingu tühistamise avalduse ning alternatiivselt taganemiseavalduse ja kolmanda alternatiivina ülesütlemisavalduse, põhjendusega, et kostja eksitas hagejat keldriruumi osas ega andnud seda üle. 3
(13)1.5. Hageja väitis nende asjaolude pinnalt järgmist: - - - - kostja ülesütlemine pole kehtiv, sellel on nii vormi- kui sisupuudused, mh ei esitanud kostja avaldust mõistliku aja jooksul alates väidetavast rikkumisest ja hagejal oli õigus oma leppetrahvi nõue tasaarvestada, st

§ 316

lg 2 järgi on kostja ülesütlemine tühine ega lõpetanud ülesütlemine üürilepingut; kostja ei võtnud võla arvutamisel arvesse talle makstud tagatisraha; hagejal on kostja vastu nii lepingu kui seaduse (

§ 286

) alusel nõue äriruumile tehtud kulutuste hüvitamiseks või nende arvel äriruumi väärtuse kasvu hüvitamiseks; poolte tahe oli sõlmida 10-aastane üürileping ja hageja lähtus sellest investeeringu tegemisel; kui leping lõppes varem, siis jääb investeeringu tulem kostjale, kes peab selle hüvitama; hageja nõuet ei saa lepinguga välistada (

§ 106

lg 2); hagejal on ka nõue kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks, sest kostja rikkus lepingut, kui jättis keldriruumi hagejale üle andmata; hageja äriplaani järgi oleks saanud keldrit kasutada köögina ja pakkuda toitlustusteenust; tulu arvutas hageja algul hinnanguliselt ja tugines hiljem asjatundja arvamusele; leppetrahvi tuleb maksta kogu rikkumise aja eest, sellest ei pidanud eraldi teatama; viivist nõuab hageja leppetrahvi summalt alates

  1. detsembrist 2018, sest ta teatas nõudest
  2. detsembril 2018; viivise määr 0,1% päevas tuleneb üürilepingu p-st 7.
  4. Kostja vaidles hagile kõigis nõuetes vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: - - - - - - - kostja ülesütlemine on kehtiv, selle vormi- ja sisunõuded olid täidetud; hagejal oli võlg 58 523,75 eurot (viie kuu üür 56 364 eurot ja kahe kuu kõrvalkulud 2159,75 eurot), mis õigustas ülesütlemist; hageja oli praktiliselt kogu lepingu täitmise aja maksetega viivituses, aga pooled pidasid läbirääkimisi ja hageja taotlusel pikendas kostja maksmise tähtaegu, kuni detsembris hageja enam üldse midagi ei tasunud; sisuliselt on hageja ülesütlemist aktsepteerinud, pankrotihaldur tagastas äriruumi
  5. märtsil 2019; hageja väidetav leppetrahvi nõue ega sellele viitamine
  6. detsembri 2018 kirjas ei mõjutanud kostja ülesütlemise kehtivust, sest hageja ei teinud selle nõudega tasaarvestust; samuti ei mõjutanud seda tagatisraha, mh selle erineva eesmärgi tõttu; kostja ülesütlemine lõpetas üürilepingu, st hageja ei saanud sama lepingut hiljem enam ise hiljem lõpetada; lisaks puudusid hagejal alused nii lepingu tühistamiseks, sellest taganemiseks kui ka ülesütlemiseks, sest kostja lepingut ei rikkunud; hagejal ei ole kulutuste ega äriruumi võimaliku väärtuse muutumise eest hüvitise nõuet, sest pooled leppisid üürilepingu p-des 3.4 ja 5.1.9 kokku sellise nõude välistamises; niisugune kokkulepe on tavapärane ja lubatav; lisaks kinnitas hageja
  7. juunil 2016, et tema kulutusi ei tule hüvitada; kostja ei nõustunud hageja arvutusega; samuti ei ole hagejal õigust nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist, sest kostja pole üürilepingut rikkunud; üürilepingu lisa kohaselt olenes keldriruumi üleandmise aeg muinsuskaitseliste ja ehituslike piirangute lõppemisest, aga need jätkusid; hageja tugines keldriruumi üle andmata jätmisele alles kohtumenetluses, varem ta üleandmist ei nõudnud; saneerimisavalduses möönis hageja, et majandusraskused tekkisid äriplaani ebaõnnestumise, mitte aga keldriruumi puudumise tõttu; ka selle nõude osas ei nõustunud kostja hageja arvutustega; hagejal ei ole leppetrahvi nõuet, sest talle pole kahju tekkinud; lisaks hageja on nõudeõiguse kaotanud, sest ta ei esitanud nõuet mõistliku aja jooksul; samuti on leppetrahv ebamõistlikult suur; kogu lepingu kehtivuse ajal ei nõudnud hageja kinnistusraamatusse märke kandmist, esimest korda viitas ta sellele kohustusele
  8. detsembril 2018, aga ka siis ei esitanud hageja vastavat nõuet; leppetrahvi nõude põhjendamatuse tõttu pole alust nõuda viivist. 4

(13)MAAKOHTU OTSUS
  1. Maakohus rahuldas hagi
  2. septembri 2020 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt. Maakohus pidas põhjendatuks leppetrahvi nõuet
(7)osasummas 30 000 eurot ja vastavas ulatuses ka viivise nõuet
(8). Seega mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 30 000 eurot,
  1. märtsi 2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 13 860 eurot ja alates
  2. märtsist 2020 summalt 30 000 eurot viivise määraga 0,1% päevas. Teiste nõuete kohta maakohus otsuse resolutsioonis seisukohta ei võtnud. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, mille tulemusel otsustas jätta hageja menetluskuludest 5,39% kostja kanda ja kostja kuludest 94,61% hageja kanda. Kohus otsustas määrata kulud rahaliselt kindlaks edaspidi. 3.
  3. Maakohus tuvastas mh järgmised vaidlustamata asjaolud (vaidlustatud otsuse p 113): - pooled sõlmisid üürilepingu ja selle lisa; keldrit pole hagejale üle antud, samuti pole selle eest üüri nõutud ega makstud; hagejal oli
  4. aasta detsembris kostja ees üürivõlg 56 364 eurot (osaliselt alates märtsikuust) ja kahe kuu kõrvalkulude võlg 2159,75 eurot – kokku 58 523,75 eurot; kostja esitas
  5. detsembril 2018 ülesütlemisavalduse; hageja esitas
  6. detsembril 2018 kostja ülesütlemisele vastuväited ja leppetrahvi nõude summas 65 200 eurot; hageja esitas
  7. jaanuaril 2019 võlgniku pankrotiavalduse ja Harju Maakohus kuulutas
  8. veebruari 2019 määrusega välja hageja pankroti; hageja esitas
  9. veebruari 2019 kostjale üürilepingu tühistamise avalduse, alternatiivselt taganemiseavalduse ja kolmanda alternatiivina ülesütlemisavalduse; kostja vaidles
  10. veebruaril 2019 hageja avaldusele ja nõudele vastu; hageja pankrotihaldur tagastas
  11. märtsil 2019 äriruumi valduse kostjale. 3.
  12. Üürileping lõppes kostja erakorralise ülesütlemisega (p-d 117–122). See järeldus mõjutas nõuete
(1),
(2),
(5)ja
(6)lahendamist. 3.2.1. Maakohus kvalifitseeris esmalt poolte õigussuhte tähtajalise üürilepinguna (

§ 271, § 272 lg 1 teine lause).

Kostjal oli õigus leping

§ 313

lg 1 ja § 316 lg 1 ning üürilepingu p-de 11.2.3 ja 11.2.4 alusel üles öelda, sest hageja võlg ületas neis ette nähtud piirid. Erakorralise ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Hageja 14. detsembri 2018 kiri ei sisaldanud tasaarvestuse avaldust leppetrahvi nõude ega tagatisrahaga, st kostja ülesütlemine ei ole

§ 316lg 2 järgi tühine. 3.2.2. Kostja ülesütlemise kehtivuse tõttu jäid nõuded

(1)ja
(2)sisuliselt rahuldamata. Hageja esitas lisaks nõuded
(5)ja
(6)nii, et nende eeldus oli kostja ülesütlemise toimetus ja lepingu lõpetamine hageja algatusel. Kui leping lõppes kostja 10. detsembri 2018 avaldusega, siis puudub nõuete
(5)ja
(6)rahuldamise alus. 3.3. Hageja ei saa nõuda äripinna väärtuse muutumise eest hüvitist (p-d 128–130), mistõttu jättis maakohus nõue
(3)rahuldamata. 3.3.1.

§ 286

lg 1 võimaldab üürnikul nõuda üürilepingu lõppemisel mõistlikku hüvitist, kui üürilepingu eseme väärtus on üürniku parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud. Viidatud säte on äriruumi üürilepingu korral dispositiivne. Pooled välistasid üürniku kulutuste hüvitamise nõude üürilepingu p-dega 3.4 ja 5.1.19. Neist lepingutingimustest tuleneb selgelt, et hageja teeb parendusi äriruumis omal kulul ja tal puudub nende osas hüvitise nõudeõigus. 5

(13)3.3.2. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et neid lepingutingimusi saaks kohaldada üksnes lepingu kehtivuse korral tähtaja lõpuni. Sellist kokkulepet lepingust ei nähtud. Samuti ei saa analoogia korras kohaldada

§ 106

lg 2, sest seadusega võimaldatud dispositiivsuse raames sõlmitud kokkulepe ei ole vastutust ebamõistlikult välistav ega piirav. Pealegi soovis hageja ise äriruumi muudatuste tegemist. Tõendatud ei ole hageja väide, et ta pidi vähemalt osaliselt tegema kulutusi seetõttu, et kostja andis talle üle lepingus kokkulepitust väiksema pinna. Seega on üürilepingus kehtivalt kokku lepitud nõudeõiguse välistamises ja hagejal puudub nõue

(3)

§ 286lg 1 alusel. 3.4. Saamata jäänud tulu nõue

(4)on aegunud ja jäi rahuldamata (p-d 131–136). 3.4.1. Saamata jäänud tulu nõude
(4)õiguslik alus on

§ 115lg 1 koostoimes §-dega 127 ja 128.

Selle nõude rahuldamise üks eeldus on kostja lepingurikkumine. Maakohus tuvastas algse üürilepingu p 2.2 põhjal, et kostja kohustus keldriruumi üle andma hiljemalt 31. detsembril 2014. Seega muutus vastav nõue

§ 82lg 7 mõttes sissenõutavaks 1.

jaanuaril 2015 ja sellest ajast alates rikkus kostja üürilepingut. 3.4.

  1. Tehinguline nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 alusel kolme aasta möödumisel sissenõutavaks muutumisest. Nimetatud aegumistähtaeg möödunuks käesoleval juhul
  2. jaanuariga
  3. 3.4.
  4. Hageja tugines aegumise peatumisele poolte läbirääkimiste tõttu (TsÜS § 167 lg 1). Tunnistaja Kalju P ütluste põhjal tuvastas maakohus, et
  5. aasta mais-juunis toimus keldriruumis üks kohtumine, millel arutati ka ruumi üleandmist. Hageja ei toonud esile ega tõendanud pikemaid läbirääkimisi. Seega oli aegumine peatunud ühe päeva. Tõendatud pole kostjale täiendava tähtaja määramine (TsÜS § 167 lg 2). 3.4.
  6. Kõnealusele nõudele ei kohaldu TsÜS § 176 lg 4 järgne 10-aastane aegumistähtaeg, mis eeldaks kohustuse tahtlikku rikkumist. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine (

§ 104

lg 5), aga tõendatud ei ole kostja soov takistada keldriruumi üleandmisega hagejal tulu teenimist. 3.4.

  1. Neil kaalutlustel aegus saamata jäänud tulu nõue
  2. jaanuari 2018 möödumisega (kolm aastat + üks päev alates
  3. jaanuarist 2015). Aegumise tõttu jäi nõue

(4)rahuldamata. 3.5. Leppetrahvi nõue
(7)ja viivise nõue
(8)on põhjendatud osaliselt (p-d 123–127, 137). 3.5.1.

§ 158lg 1 ja üürilepingu p 6.1.6 alusel võib hagejal olla leppetrahvi nõue.

Kostja pidi lepingu järgi laskma kanda kinnistusraamatusse üürilepingu kohta märke 10 päeva möödumisel tagatisraha viimase osamakse laekumisest. Osamakse tasuti

  1. veebruaril 2017 ja seega tuli märke kanne teha hiljemalt
  2. veebruaril 2017 ja alates
  3. veebruari 2017 võis hageja nõuda nii täitmist kui ka leppetrahvi. Samast lepingupunktist nähtub leppetrahvi määr 100 eurot päevas. Hageja
  4. detsembri 2018 nõuekirja koostamise ajaks oli möödunud 669 päeva, aga hageja nõuab leppetrahvi vähem, 625 päeva eest summas 62 500 eurot. 3.5.2.

§ 158

lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta ei teata sellest mõistliku aja jooksul alates rikkumise avastamisest. Mõistlik aeg käesoleval juhul on üks aasta. Seega saaks hageja nõuda leppetrahvi kõige rohkem aasta ehk 365 päeva eest summas 36 500 eurot. 3.5.3.

§ 162lg 1 võimaldab leppetrahvi vähendada, kui see on ebamõistlikult suur.

Maakohus leidis, et mõistlik leppetrahv on 30 000 eurot. Leppetrahv tagas üürilepingus kokku lepitud kõrvalkohustuse täitmist ja märke puudumisest tingitud risk ei realiseerunud. Põhjendatud ei ole kostja arusaam, et leppetrahvi ei saa üldse nõuda kahju puudumise tõttu, sest

§ 161lg 1 võimaldab leppetrahvi nõuda tegelikust kahjust sõltumata.

3.5.4. Põhjendatud leppetrahvi summalt 30 000 eurot tuleb kostjal maksta viivist

§ 113lg 1 alusel alates 15. detsembrist 2018. Viivise määr on üürilepingu p 7.2 järgi 0,1% päevas. 6

(13)POOLTE SEISUKOHAD
  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja hagi täielikult rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. 4.
  2. Kaebuse p-s 8 ja ringkonnakohtu istungil täpsustatud kaebuse ulatuse järgi vaidlustab hageja siiski ainult järgmiste nõuete rahuldamata jätmise:
(3)

§ 286alusel hüvitis summas 221 054,79 eurot, mille võrra on hageja poolt tehtud kulutuste tõttu suurenenud Pikk tn 15 Tallinnas asuva korteriomandi nr M2 väärtus;

(4)

§ 115alusel saamata jäänud tulu summas 436 966 eurot;

(7)leppetrahv osasummas 32 500 eurot (= 62 500 – 30 000);
(8)leppetrahvi summalt viivis
  1. märtsi 2020 seisuga 15 015 eurot (= 28 875 – 13 860) ja alates
  2. märtsist 2020 määraga 0,1% päevas. 4.
  3. Üüritud ruumides tehtud kulutuste tõttu nende vääruse suurenemise hüvitamise nõue
(3)tuleb

§ 286lg 1 alusel rahuldada (kaebuse p-d 29–33).

Maakohus eksis ega järginud otsuse põhjendamise kohustust, kui jättis selle nõude rahuldamata üürilepingu p-des 3.4 ja 5.1.19 väidetavalt sisalduva välistuse tõttu. 4.2.

  1. Esiteks ei leppinud pooled üürilepingu p-des 3.4 ja 5.1.19 kokku, et ruumidele enne nende kasutusele võtmist tehtud hageja kulutusi ei hüvitata, vaid kokkulepe hõlmas ainult edaspidiseid kulutusi. Üürnik ei nõustuks tegema väga suurt investeeringut ruumidesse, kui tal puuduks õigus saada üürilepingu ennetähtaegse lõppemise korral hüvitist. Viidatud investeering koos kostja lubatud, kuid tegemata jäänud investeeringuga keldrisse, lõid üldse võimaluse kasutada ruume eesmärgipäraselt. Üürilepingu p 3.4 käsitleb üksnes töid, mille tegemise soov või vajadus võis tekkida peale ruumide kasutusele võtmist, aga sel alusel hageja hüvitist ei nõua. 4.2.
  2. Teiseks oleks tulnud analoogia korras kohaldada imperatiivset

§ 106lg 2, mis keelab vastutuse piiramise tahtliku rikkumise korral.

Kostja esitas keldri kohta teadlikult valeandmeid, mis tähendab ühtlasi tahtlikku rikkumist (vt Riigikohtu

  1. juuni 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-13-57327, p 19.2 teine lõik ja selles viidatud
  2. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). Maakohtu tõlgendus loob olukorra, kus kostja saavutab kohtu abil oma eesmärgi – lasta hagejal teha investeering, hoides hagejat seejuures eksituses ja välistada hageja võimalus saada kompensatsiooni enda investeeringu eest, mida ta tegi tuginedes kostja eksitavale teabele. Üüripinna kui terviku kokkulepitud kujul kasutusele võtmine eeldas selle väljaehitamist, st hüvitamise välistuse kokkuleppe kehtivus ei ole kooskõlas seaduse mõttega. 4.
  3. Saamata jäänud tulu nõue

(4)ei ole aegunud (kaebuse p-d 23–28). 4.3.
  1. Esimese võimalusena algas aegumine kõige varasemalt
  2. aasta lõpus, kui hageja sai teada kostja rikkumisest (keldriruumide üleandmise tegelik takistus oli hageja käsutusõiguse puudumine) ja ühtlasi oma kahjunõudest. Hageja oli sinnamaani kostja valetamise tõttu teadmatuses nii kostja rikkumisest kui ka sellest tulenevast kahjunõudest kostja vastu. Saamata jäänud tulu nõude esitas hageja
  3. mail 2019, selleks ajaks ei olnud nõude sissenõutavaks muutumisest möödunud kolme aastat. 4.3.
  4. Teise võimalusena pole saamata jäänud tulu nõue aegunud põhjusel, et keldiruumide üleandmise nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Pooled leppisid
  5. detsembri 2015 lisa p-s 2 kokku, et keldriruumid tuleb üle anda, kui langevad ära kostja väidetud muinsuskaitselased ja ehituslikud piirangud. Kostja pidi hagejat üleandmise võimalusest teavitama. Ei ole vaidlust, et kostja sellist teadet hagejale ei saatnud. Kuigi kostja valetas ja pettis hagejalt välja üleandmise edasilükkamise kokkuleppe, on see siiski kehtiv. 7
(13)4.4. Leppetrahvi nõue
(7)tuleks rahuldada tervikuna (kaebuse p-d 10–20). 4.4.
  1. Esiteks ei ole õige vähendada leppetrahvi põhjendusega nagu oleks seda nõutud hilinemisega. Ajas suureneva leppetrahvi ehk viivise tüüpi leppetrahvi korral hakkab mõistlik aeg kulgema alles rikkumise kõrvaldamisest (vt Riigikohtu
  2. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 17 esimene lõik, samuti selles viidatud
  3. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 14). Kostja ei täitnud kohustust kanda kinnistusraamatusse märge üürilepingu kohta, mistõttu ta ei saa edukalt tugineda leppetrahvi nõude lõppemisele

§ 159lg 2 alusel.

4.4.

  1. Teiseks puudub alus leppetrahvi vähendada, sest: - - - leppetrahviga kõrvalkohustuse tagamine oli pooltele teada üürilepingu sõlmimisel ja nad leppisidki kokku just kinnistusraamatusse märke kandmise kohustuse tagamise abinõu. Praegune olukord erineb sellest, kus leppetrahv tagaks üldisemalt lepingust tulenevaid kohustusi ja rikutakse vaid (ebaolulist) kõrvalkohustust; kohustuse rikkumise raskus ei olene sellest, kas vastav risk realiseerus. Leppetrahv on kooskõlas kostja rikkumise kalaluga, sest päevamäär 100 eurot on sanktsioonina mõistlik ja rikkumise kestust mõjutas ainult kostja. Rikutud kohustuse täitmise takistused puudusid ja see oli tervikuna kostja mõju- ja vastutusalas; leppetrahvi nõudmine vastuseks kostja ülesütlemisavaldusele ei ole kohane alus leppetrahvi vähendada; leppetrahvi vähendamine on seaduses ette nähtud erandina. Hageja tegi ruumidesse suure investeeringu ja üür oli turuhinnast kõrgem. Seega oli hageja võtnud riske ja üürisuhte tasakaalustamiseks pidi ka kostja võtma kohustusi. Hageja suhtes pole mõistlik nüüd asuda vähendama kostja rikkumise eest kokku lepitud sanktsiooni. Hageja on pankrotis, st tema rahaline seis on kostja omast märksa halvem. 4.
  2. Samuti tulnuks tervikuna rahuldada viivise nõue

(8)(kaebuse p-d 21–22). 5. Kostja esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse nõuete
(7)ja
(8)osalise rahuldamise kohta tühistada, jätta hagi tervikuna rahuldamata ning panna menetluskulud kõik hageja kanda. Kostja apellatsiooniväited on järgmised. 5.1. Leppetrahvi nõue
(7)on aegunud (kaebuse p-d 3.19 ja 3.20). Leppetrahv tagas kinnistusraamatusse märke kandmise kohustust. Hageja esile toodud ja vaidlustamata asjaoludel muutus kõnealusele kohustusele vastav nõue sissenõutavaks
  1. veebruaril
  2. Leppetrahvi nõude esitas hageja
  3. märtsi 2020 menetlusdokumendis. Seega oli nõude kohtusse esitamise ajaks aegunud põhikohustuse täitmisele suunatud nõue, koos sellega leppetrahvi kui kõrvalkohustuse nõue. 5.
  4. Aegumine pole peatunud ega katkenud. Hageja ei nõudnud märke kandmist ja kostja ei tunnistanud kordagi sellist kohustust. Piisav ei olnud hageja tuginemine leppetrahvi tasaarvestusele algset hagi esitades. 5.
  5. Lisaks järgib kostja oma seniseid vastuväiteid: leppetrahvi nõuet ei esitatud mõistliku aja jooksul (kaebuse p-d 3.1–3.4), see on vastuolus hea usu põhimõttega (p-d 3.5–3.12) ja esineb alus leppetrahvi oluliselt vähendada (p-d 3.13–3.18). 5.
  6. Leppetrahvi nõude puudumise või aegumise tõttu, aga ka hageja enda menetlusliku käitumise tõttu pole alust nõuda viivist või vähemalt ei saa seda nõuda enne
  7. märtsi 2020 (kaebuse p-d 3.21–3.23).
  8. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu. Hageja ei nõustunud kosja uue väitega nõude
(7)aegumise kohta. Aegumine katkes sellega, et hageja tugines juba esialgses hagis leppetrahvi nõude tasaarvestusele. Lisaks on aegumine katkenud ka seetõttu, et kostja tunnistas üürilepingu kohta kinnistusraamatusse märke kandmise kohustust korduvalt kohtumistel. 8
(13)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osas, milles leppetrahvi ja viivise nõuded rahuldati. Leppetrahvi nõue jääb aegumise tõttu rahuldamata ja järelikult ei saa hageja samalt summalt nõuda viivist. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata ja hagi seega tervikuna rahuldamata, aga ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel osaliselt maakohtu põhjendusi. Hageja kannab maakohtu menetluskulud ja tema kaebusega seonduvad kulud, sest hagi ega hageja kaebus pole edukad. Kostja kaebus rahuldatakse osaliselt, sest tema kaebusega seonduvad kulud jäävad kostja enda kanda põhjusel, et ta tugines aegumisele alles apellatsioonimenetluses.
  2. Apellatsioonimenetlus toimub üksnes nõuete
(3),
(4),
(7)ja
(8)osas. Pooled avaldasid ringkonnakohtule üksmeeleselt, et ülejäänud nõuetega seonduv ei ole apellatsioonimenetluses vaidluse all. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1).
  1. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte avalduste järgi saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu tuvastatud vaidlustamata asjaoludest, mis on refereeritud eespool p-s 3.
  2. Lisaks pole praeguseks vaidlust, et kostja ülesütlemine oli kehtiv ja lõpetas üürilepingu. Hageja ei tugine mh enam väitele, et tema
  3. detsembri 2018 avaldust tuleks käsitleda tasaarvestusena. Nende asjaolude kohta esitatud väiteid ja tõendeid ringkonnakohus ei hinda ega uuri (TsMS § 652 lg 5).
  4. Ringkonnakohus lahendab esmalt kostja kaebuses sisalduva aegumise vastuväite, mille kohaselt oli leppetrahvi nõue
(7)enne selle esitamist aegunud. 10.
  1. Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 lg 1). Kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143). Poolel on õigus nõuda apellatsioonimenetluses aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud (TsMS § 651 lg 2). 10.
  2. Leppetrahvi nõude
(7)õiguslik alus on

§ 158lg 1 koostoimes üürilepingu (dtl 285– 298) p 6.1.6 teise lausega.

Maakohus tuvastas õigesti ja pooled ei vaidle, et kostjal oli sama lepingupunkti esimeses lauses märgitud ja

§ 324lg 1 sisule vastav lepinguline kohustus kanda hiljemalt 12.

veebruaril 2017 kinnistusraamatusse märge üürilepingu kohta, aga ta jättis selle kohustuse täitmata. Samuti ei ole vaidlust, et leppetrahv lepiti kokku kohustuse täitmisele sundimise eesmärgiga (

§ 159lg 1 esimene lause). 10.3. Üldiselt aegub leppetrahvinõue nagu teisedki tehingulised nõuded Ts

ÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 alusel kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Perioodilise leppetrahvi nõue, mis muutub sissenõutavaks eelkõige kohustuse täitmisega viivitamisel ja mille suurus sõltub viivitamise ajast, aegub TsÜS § 154 alusel täisaastate kaupa (Riigikohtu 21. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16 esimene lõik). Selle käsitluse järgi oleks leppetrahvi nõue 2017. aasta eest aegunud 2020. aasta lõppedes, st pärast nõude

(7)esitamist (
  1. märtsil 2020). 10.
  2. Leppetrahvi kokkuleppimisest tulenev kohustus on

§ 141p 3 järgi kõrvalkohustus, mis aegub Ts

ÜS § 144 alusel hiljemalt koos põhikohustusest tuleneva nõudega. Vastav põhikohustus on käesoleval juhul kinnistusraamatusse märke kandmise kohustus. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et leppetrahvi kokkuleppel on mingi muu sisu, kui tagada selle põhikohustuse täitmist. Järelikult oleks leppetrahvi nõue TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 aegunud 12. veebruari 2020 möödumisega, st enne nõude

(7)esitamist, v.a põhinõude aegumise peatumise, katkemise või pikema aegumistähtaja korral. 9
(13)10.
  1. Hageja väitel katkes aegumine TsÜS § 158 lg 1 alusel, sest kostja on üürilepingu kohta kinnistusraamatusse märke kandmise kohustust hiljem kinnitanud. Kostja vaidles vastu ja väitis, et sellist kinnitust ta ei andnud. 10.5.
  2. Pooled ei vaidle, et nende esindajad kohtusid nii
  3. kui ka
  4. aasta sügisel. Kohtumistel osalesid hageja poolt juhatuse liige PP ja maakohtus juba tunnistajana üle kuulatud KP. Kostja nimel osalesid KV ja ES. Mõlemad pooled soovisid oma väiteid tõendada kohtumistel osalenud isikute kui tunnistajate ütluste (KP ja KV) ning poolte endi vande all antud seletustega (PP ja ES). 10.5.
  5. Eelmises alapunktis viidatud isikute ütlused ja seletused on vastuolulised, kusjuures mõlema poole seisukohti kinnitab tema taotletud tunnistaja ja ka poole enda seletus. Nii nähtub KP ütlustest maakohtus (dtl 1671–1674) ja ringkonnakohtus (dtl 2575–2578), et hageja tuletas kohtumistel meelde märke kandmise kohustust ja kostja andis vastava lubaduse. Sama avaldas ka PP (dtl 2641–2642). Seevastu KV ja ES (dtl 2640, 2642) eitasid sellise kinnituse andmist ja üldse märke kandmise teema arutamist kohtumistel. Kohtul puudub alus pidada ühtegi neist avaldusest selgelt ebausaldusväärseks või eelistada ühe poole väite kinnituseks antud ütlusi ja selgitusi. 10.5.
  6. Aegumise katkemise aluseks oleva asjaolu peab esile tooma ja vaidluse korral tõendama katkemisele tuginev pool, st käesoleval juhul hageja (vrd nt Riigikohtu
  7. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 20.1). Kui tunnistajate ütlused ja poolte vande all antud seletused vaidlusaluse asjaolu kohta on samaväärselt usutavad, aga vastuolulised, siis tuleneb tõendamiskoormise jaotusest, et vaidlusaluse asjaolu kohta muude tõendite olemasolu või puudumise riski kannab eelkõige tõendama kohustatud pool, st hageja. 10.5.
  8. Kostja tugineb mh väitele, et märke kandmise hilisema lubaduse puudumist saab järeldada vastava teema kajastamata jätmisest poolte kirjavahetuses. Kirjavahetuse asjakohasust kinnitavad ka KP ütlused ringkonnakohus, mille järgi vähemalt
  9. aasta detsembri ja
  10. aasta sügisel toimunud kohtumiste sisu kinnitati ja selle kohta tehti märkeid. Ringkonnakohus nõustub kostjaga ja hindab esitatud kirjavahetust sellest aspektist järgmiselt: - - - - läbirääkimisi
  11. aasta sügisel kajastab e-kirjavahetus ajavahemikust
  12. oktoober–
  13. november 2017 (dtl 656–657), millest ei nähtu, et oleks arutatud märke kandmist. Teatav kokkuvõte aruteluteemadest ja ettepanekutest tehti
  14. oktoobri 2017 kirjas, aga märke kandmist selles ei mainita; sarnaselt ei käsitle sama teemat aasta hilisemad e-kirjad (dtl 658–660, 873–878). Eelkõige hageja nimel saadetud PP
  15. novembri 2018 e-kirjast saab järeldada, et märke teema ei olnud arutusel, sest kirja sisu järgi tegi see kokkuvõtte paar nädalat varasemast kohtumisest ES-ga. Hageja nimetab märke kandmise kohustust
  16. detsembri 2018 e-kirja postskriptumis, kuid viide kõnealusele kohustusele kinnitab nii paigutuselt kirja struktuuris kui ka sisult just kostja väidet, et sama teemat pooled kohtumistel ei arutanud; vahepealsest ajast pärit hageja
  17. ja
  18. jaanuari 2018 e-kirjad (dtl 324, 870) kinnitavad samuti, et hageja ei seadnud arvete tasumise või koostöö jätkumise tingimuseks märke kandmist; hageja ei tuginenud märke kandmise lubadusele ka
  19. detsembri 2018 nõudekirjas (dtl 119) ega
  20. veebruari 2019 avalduses erinevatel alustel lepingu lõpetamise kohta (dtl 670–678, eelkõige p-d 36–39). 10.5.
  21. Vahekokkuvõttena saab märkida, et hageja ei tõendanud aegumise katkemise võimaliku alusena asjaolu, nagu oleks kostja nimel aastatel 2017–2018 kinnitatud märke kandmise kohustust. Seega ei katkenud aegumine TsÜS § 158 lg 1 alusel. 10
(13)10.
  1. Hageja leiab, et aegumine peatus esialgse hagi esitamisega. Seda põhjusel, et hageja taotles üürilepingu kehtivuse eeldusena asjaolu tuvastamist, et tal oli
  2. aasta detsembris kostja vastu leppetrahvi nõue, mille sai tasaarvestada (TsÜS § 160 lg 1), või kohtumenetluses nõude tasaarvestamist (TsÜS § 160 lg 2 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nõudel rajaneva tasaarvestuse kui asjaolu esiletoomine aegumise peatumise alus kummaski viidatud tähenduses. Nii hagi esitamine nõude rahuldamiseks kui ka menetluslik tasaarvestus kohtumenetluses kirjeldavad olukordi, kus võlausaldaja paneb oma nõude kohtulikult maksma. Selle tulemusel peab kohus vähemalt üldjuhul tegema siduva otsustuse nõude põhjendatuse kohta. Käesolevas asjas lahendas maakohus vaidluse nii, et kui hageja poleks esitanud nõuet
(7), siis ei oleks tasaarvestuseks kasutatud nõuet sisuliselt hinnatud. Järelikult puudus algsel hagiavaldusel kõnealuse nõude osas eespool kirjeldatud toime. Lisaks ei kohaldu TsÜS § 160 lg 2 p 5 põhjusel, et puudub tasaarvestusolukord kostja nõudega, sest ta ei esitanud ühtegi nõuet. Samuti ei esine muid TsÜS § 160 lg-s 2 loetletud olukordi, mis oleks hagi esitamisega võrdsustatud. 10.7. Hageja saanuks lisaks üürilepingule esitada üürilepingu kohta kinnistusraamatusse märke kandmise nõude ka

§ 324lg 1 alusel. Selle nõude aegumistähtaeg on Ts

ÜS § 149 esimese lause järgi 10 aastat. Siiski tuleb TsÜS § 152 lg 1 esimese lause alusel juhinduda tehingulise nõude aegumisest. Samuti ei mõjuta leppetrahvi nõude

(7)lahendamist tõsiasi, et ka pärast üürilepingu p 6.1.6 järgse nõude aegumist võis hageja

§ 324lg 1 alusel endiselt nõuda kinnistusraamatusse märke kandmist.

Nimelt ei olnud see seadusest tulenev nõue tagatud leppetrahviga. 10.8. Eelmistest alapunktidest järeldub, et leppetrahvi nõue

(7)oli selle kohtusse esitamise ajaks aegunud ja kostja saab TsÜS § 142 lg 1 alusel keelduda leppetrahvi maksmisest. Vastav nõue jääb rahuldamata. Kui kostja ei võlgne hagejale leppetrahvi, siis ei saa

§ 113lg 1 alusel välja mõista ka viivist, st nõue

(8)jääb samuti rahuldamata. Kostja kaebus on sisulises osas põhjendatud ja selle tulemusel tühistatakse maakohtu otsus osas, milles nõuded
(7)ja
(8)rahuldati. Poolte muid väiteid samade nõuete kohta pole vaja käsitleda. 11. Hageja vaidlustas nõuete
(3)ja
(4)tervikuna ning nõuete
(7)ja
(8)osaliselt rahuldamata jätmise. 12. Kostja aegumise vastuväite edukuse tõttu jääb leppetrahvi nõue
(7)rahuldamata mh osas, mis on hõlmatud hageja kaebusega. Ühtlasi jääb samadel põhjustel rahuldamata leppetrahvilt arvutatud viivise nõue
(8). Maakohtu vastavad põhjendused asendatakse eespool p 10 alapunktides märgituga. 13. Üürilepingu esemele tehtud kulutuste arvel väärtuse suurenemise eest hüvitise nõude
(3)kvalifitseeris maakohus

§ 286lg 1 järgi.

Maakohus jättis nõude rahuldamata, sest viidatud säte on dispositiivne ning üürilepingu p-dega 3.4 ja 5.1.19 välistasid pooled hüvitise nõudeõiguse. Maakohus põhjendas otsust piisavalt ega eksinud õiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus nõustub nii nõude kvalifikatsiooni kui ka rahuldamata jätmise põhjendustega. Maakohtu otsus jääb nõude

(3)rahuldamata jätmise osas muutmata ja ringkonnakohus märgib vastuseks hageja kaebusele järgmist. 13.
  1. Ainetu on hageja käsitlus, et üürilepingu p-de 3.4 ja 5.1.19 rakendamisel tuleks eristada kulutusi ja parendusi nende tegemise aja järgi. Üürilepingu p 14.1 kohaselt jõustus leping allkirjastamisel. Vaidlustamata asjaoludel allkirjastas lepingu viimasena kostja
  2. märtsil
  3. Alates sellest kuupäevast tekkisid pooltel üürisuhtest tulenevad õigused ja kohustused, st varasemast ajast ei saaks pärineda ka

§ 286lg 1 alusel esitatav nõue.

Üürilepingu p 3.4 käsitles lepingu kehtivusaja jooksul tehtud töid, st määratles võimaliku ajavahemiku alguse samasugusena nagu p 14.1. Hageja tõlgendab p-s 3.4 nimetatud aega ekslikult ruumide üleandmise ajana. Üürilepingu p 5.1.19 ei sisalda ajalist piirangut. Kokkuvõttes ei saaks hageja nõuda üürisuhte raames nende kulutuste arvel hüvitist, mis tehti enne üürisuhte algust, aga leping välistab selle kehtivusajal tehtud kulutuste hüvitamise. 11

(13)13.2. Üürilepingu p-d 3.4 ja 5.1.19 ei ole vastuolus hea usu põhimõttega vähemalt olukorras, kus üürileping lõppeb üürnikust tingitud asjaolu tõttu – nagu käesoleval juhul. Samuti saaks kostja vastutuse piiramise kokkuleppe tühisust

§ 106lg 2 järgi hinnata olukorras, kus kostja on kohustust rikkunud. Ringkonnakohus põhjendab järgnevas nõude

(4)lahendamise kontrollimisel, et kostja ei rikkunud ka keldriruumi üleandmise kohustust (vt järgnevas p 14.3). Seega puudus kostja kohustuse rikkumine ja

§ 106ei saa kohaldada. 14. Saamata jäänud tulu nõude

(4)õiguslik alus on

§ 115lg 1 koostoimes eelkõige sama seaduse § 127 lg-ga 1 ja § 128 lg-ga 4. 14.1. Maakohus leidis, et nõue on Ts

ÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi aegunud. Hageja heidab kostjale ette keldriruumi üle andmata jätmist, milleks lepiti üürilepingus algselt kokku tähtpäev

  1. detsember
  2. Hageja sai rikkumisest kohe teada. Maakohus tuvastas ühepäevase aegumise peatumise ja järeldas lõpuks, et kahju hüvitamise nõue kõnealusel alusel aegus
  3. jaanuari 2018 möödumisega. Hagi esitati hiljem. 14.
  4. Hageja kritiseerib kaebuses maakohtu järeldust sisuliselt kahe väitega: esiteks algas aegumistähtaja kulgemine kõige varem
  5. aasta lõpus, kui hageja sai teada, et keldriruumid ei kuulu kostjale, vaid korteriomanike kaasomandisse; teiseks pole keldriruumide üleandmise nõue muutunud sissenõutavaks, sest üürilepingu lisa p 2 järgi tuli keldriruumid üle anda alles pärast teatavate piirangute äralangemist. Hageja väite teine osa on sisuliselt põhjendatud, st maakohus tuvastas ekslikult keldriruumi üleandmise kohustuse sissenõutavaks muutumise. Seetõttu on vale ka järeldus nõude

(4)aegumise kohta. Siiski ei muutu lõppjäreldus, et nõue
(4)jääb rahuldamata, aga ringkonnakohus muudab maakohtu põhjendusi. 14.3. Nõue
(4)on suunatud lepingulise kahju hüvitamisele. Selle rahuldamise üks eeldus on lepingust tuleneva kohustuse rikkumine (

§ 101lg 1 p 3).

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei rikkunud keldriruumide üleandmise kohustust ja põhjendab seda järgmiselt. 14.3.

  1. Esmalt tuleb selles osas märkida, et ka hageja apellatsiooniväite kohaselt ei ole keldriruumi üleandmise nõue muutunud sissenõutavaks, st vastava kohustuse täitmise tähtpäev pole saabunud. See väide on kooskõlas tõenditega. 14.3.
  2. Maakohus hindas keldriruumi üleandmise kohustuse sissenõutavaks muutumist ekslikult esialgse üürilepingu järgi ja jättis lisa (dtl 300–301) selles osas hindamata, millega rikkus TsMS § 232 lg 1 ja § 438 lg
  3. Üürilepingu lisa p-st 2 nähtub piisava selgusega poolte tahe muuta algset kokkulepet keldriruumi üleandmise kohta. Viidatud punkti järgi tuli keldriruum üle anda pärast seda, kui muinsuskaitselased ja ehituslikud piirangud on ära langenud ning kostja on üleandmisest 30 päeva ette teatanud. Ühtlasi nähtub lisa p-st 5, et hagejal ei olnud kostjale etteheiteid keldriruumi üle andmata jätmisele vähemalt kuni lisas kajastatud täiendavate kokkulepete sõlmimiseni. 14.3.
  4. Pooled vaidlevad, kas ja millised piirangud tegelikult esinesid. Kostja väidet piirangute kohta kinnitab esiteks viidatud lisa p 2, sest selles kinnitasid mõlemad pooled piirangute olemasolu. Lisaks nähtuvad muinsuskaitselased piirangud muinsuskaitse eritingimustest (dtl 911–967), mille kohaselt asuvad keldris kultuuriväärtuslikud detailid, mis tuleb säilitada, restaureerida ja eksponeerida, samuti tuli teha koos spetsialistidega täiendavaid uuringuid ja tulemused dokumenteerida. Ehituslikud piirangud nähtuvad ehitusloast (dtl 132–136), mis nõudis teiste isikute asjaõiguste järgimist, ning ehitusprojektist (dtl 138–178), mille kohaselt tuli keldrit süvendada, rajada uued põrandad ja ühendus esimese korrusega. Hageja ei tõendanud, et kirjeldatud piirangud oleks üürilepingu kehtivuse ajal ära langenud. 14.3.
  5. Keldriruumi üleandmise kohustuse hindamisel ei oma tähtsust, et hageja ei olnud selle ainuomanik, vaid ühe korteriomanikuna üksnes kaasomanik. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 4 sätestab, et kaasomanikul on ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. AÕS § 74 lg 1 näeb seevastu ette, et kaasomandis oleva asja võib võõrandada või koormata, 12

(13)samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel. Riigikohus on nende sätete koosmõju avanud mõneti vastuoluliselt. Ühest küljest on leitud, et kaasomandis olevat asja ei saa ilma teiste kaasomanike nõusolekuta kehtivalt koormata kasutuslepinguga (nt
  1. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-07, p 16 kolmas lõik). Teisest küljest aga ei tähendavat kaasomandis oleva kinnisasja kasutuslepingu sõlmimine kinnisasja koormamist AÕS § 74 lg 1 mõttes, st võlaõigusliku lepingu kehtivuseks ei ole vaja kinnisasja kaasomanike kokkulepet (
  2. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). Ringkonnakohus leiab, et kummagi tõlgenduse korral ei mõjuta teiste kaasomanike nõusoleku puudumine siiski ühe kaasomaniku ja üürniku vahel sõlmitud võlaõigusliku üürilepingu kehtivust. Kui teiste kaasomanike nõusoleku puudumine keldriruumi üleandmiseks oleks olnud ainus takistus, siis tuleks kontrollida, kas see võiks osutuda kostja rikkumiseks kehtiva lepingulise kohustuse täitmisel. Käesoleval juhul pole asjaomane hinnang vajalik, sest eelmiste alapunktide põhjal esinesid jätkuvalt takistused, millele pooled viitasid üürlepingu lisa p-s
  3. 14.
  4. Kostja rikkumise puudumise korral ei saa saamata jäänud tulu kui teatavat liiki kahju hüvitamise nõuet

§ 115lg 1 alusel rahuldada, mistõttu pole vaja käsitleda poolte muid väiteid seoses sama nõudega

(4).
  1. Kokkuvõttes jäävad hageja kõik nõuded rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmise tõttu kannab hageja TsMS § 162 lg 1 alusel kõik menetluskulud maakohtus, st ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kulude jaotuse osas ja teeb ise uue otsustuse. Ringkonnakohtu menetluskulud jaotuvad järgmiselt. Hageja kaebusega seonduvad kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja kaebusega seonduvad kulud tuleb TsMS § 171 lg 3 alusel jätta kostja kanda, sest kostja ei esitanud leppetrahvi nõude aegumise vastuväidet maakohtus. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.
  2. Kuigi ringkonnakohus muudab maakohtu otsust osaliselt, siis puudub käesoleval juhul vajadus sõnastada eraldi kohtuotsuse kehtiv tervikresolutsioon (TsMS § 654 lg 2²). Hagi jääb tervikuna rahuldamata ja vastav otsustus sisaldub resolutsioonis. Samuti kajastab resolutsioon kõigi seniste menetluskulude jaotust, st on kooskõlas TsMS § 173 lg 1 teise lausega. (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.