Obsah (5)

§ 199§ 424§ 65§ 68§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. september 2021.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-9745 Kohtukoosseis Kohtunikud Orvi Koik, Julia Katškov

§ 199lg 2 p 5, 7, 8, 9, § 424 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10.

juuni 2020 otsus lühimenetluses Apellatsioonide esitajad Süüdistatav Aleksandr Komarov vandeadvokaat Indrek Västrik Prokurör Eve Soostar Süüdistatav ja tema kaitsja Aleksandr Komarov, isikukood: 38401290241, elukoht: XXX, asukoht: viibib vahi all Tallinna Vanglas, EV kodakondsus, emakeel vene keel, valdab eesti keelt, XXX, XXX, 4 kehtivat kriminaalkaristust: viimati karistatud Harju Maakohtu 7.06.2017 otsusega

§ 199lg 2 p 7,8,9 ja § 4231 järgi vangistusega 3 aastat.

Harju Maakohtu 26.03.2018 määrusega vabastatud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 2.12.2019, millest esimeseks kuueks kuuks kohaldati tema suhtes elektroonilist valvet ning määrati ta selleks tähtajaks Tallinna Vangla Lääne-Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Tõkend elukohast lahkumise keeld 7.03.2019-6.03.2020, tõkend vahistamine kohaldatud alates 23.09.2019 Kaitsja Indrek Västrik Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus 1 RESOLUTSIOON

1. Muuta Harju Maakohtu
2. juuni 2020 otsuse põhiosa, jättes välja selles esitatud asjaolu, et sideettevõtjalt saadud andmete vaatlusprotokollid on lubatavad tõendid.
3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt ja süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata.
5. Määrata Advokaadibüroole Valdma & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks Aleksandr Komarovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 131,52 (sealhulgas käibemaks) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
6. Aleksandr Komarov on antud kohtu alla ja teda süüdistatakse selles, et tema, olles varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi 14.02.2019 kella 6.20 paiku grupis koos uurimise käigus tuvastamata isikuga tungis töötaja läbipääsukaardiga ukse avamise teel ettevõtte X OÜ kontorisse XXX Tallinnas, kust varastas võõra vara omastamise eesmärgil X OÜ-le kuuluvat kokku vara väärtuses 2105 eurot. Samuti tema, olles isikuks, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, uuesti avalikult, kuid vägivalda kasutamata, 19.08.2019 kella 11:03 ajal, viibides Tallinnas XXX asuvas X kaupluses, pani toime tahtliku teo, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist R AS-ile kuuluvad kaks pakki terasid Wilkinson Hydro 5 Connect maksumusega 9,99 eurot, kogumaksumusega 19,98 eurot ja ühe paki Wilkinson Hydro 5 Connect maksumusega 10,49 eurot, seega kaupa kogumaksumusega 30,47 eurot ja möödus kassadest, jättes kauba eest tasumata. Varguse avastanud kaupluse turvatöötaja üritas Aleksandr Komarovi kinni pidada, kuid Aleksandr Komarov rebis end vabaks ja jooksis kauplusest välja. Saades aru, et turvatöötaja avastas varguse, viskas Aleksandr Komarov varastatud kauba maha ja põgenes. Kaup on tagastatud kauplusele rikkumata kujul. Kahju puudub. Samuti tema, olles isikuks, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, uuesti 30.08.2019 ajavahemikul kella 16.20-17.00, viibides kaubanduskeskuse X parklas aadressil Tallinn, XXX, grupis Y-ga tungis parklasse pargitud sõiduautosse Fiat Dethlefs, r/nr XXXXXX, kust varastas Q-le (Q) kuuluva mobiiltelefoni Ct S30 maksumusega 200 eurot ja 2 magnetofoni esipaneeli maksumusega 50 eurot; sissetungimisega tekitas kahju summas 15 eurot. Vargusega on tekitatud kahju summas 265 eurot. Samuti tema, olles isikuks, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, uuesti 03.09.2019, ajavahemikul kella 09.00-15.00, viibides X territooriumil aadressil Tallinn, XXX, grupis Y-ga varastas G-le (G) kuuluva jalgratta Bianchi Duel maksumusega 640 eurot ja L-le (L) kuuluva jalgratta Cube maksumusega 1100 eurot. Samuti tema, olles isikuks, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, uuesti 04.09.2019 ajavahemikul kella 17.00-17.15, viibides kaubanduskeskuse X parkla territooriumil aadressil Tallinn, XXX, grupis Y-ga varastas B-le kuuluva jalgratta Corratec XVert maksumusega 350 eurot. Samuti tema, olles isikuks, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, uuesti 18.09.19 kella 16.00-17.55 ajal ukse avamise teel tungis XXX, Tallinn parklas pargitud sõidukisse Fiat DuCto XXXXXX, kust varastas B´ile kuuluvad järgmised esemed ning tekitades kannatanule kahju kogusummas 2330,10 eurot. Seega Aleksandr Komarov isikuna, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi, pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud avalikult, grupis ja sissetungimisega, see on

§ 199lg 2 p 5, 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 Samuti tema, olles 30.10.2014 karistatud Harju Maakohtu poolt

§ 424

järgi (karistus kehtiv), juhtis uuesti, st korduvalt ja tahtlikult 25.02.2019 kella 19.23 ajal Harjumaal Tallinnas Tuulemaa 6 juures ning edasi Tuulemaa 1 juures mootorsõidukit VW Passat Variant registreerimismärgiga XXXXXX, olles narkojoobe seisundis (EKEI uuringuakti nr 277T kohaselt uuritaval Aleksandr Komarovil on uuringu läbiviimiseks võetud uriinist tuvastatud ained: amfetamiin, fluoroamfetamii (FA), fluorometamfetamii (FMA), metamfetamiin). Seega pani Aleksandr Komarov toime mootorsõiduki korduva juhtimise joobeseisundis, s.o

§ 424lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS: 2. Aleksandr Komarov tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p 5, 7, 8, 9 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat 6 kuud ning

§ 424

lg 2 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta.

§-de 64 lg 1, § 63 lg 2 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 3 aastat 6 kuud. Mõistetavat karistust vähendati 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 2 aastat 4 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel mõisteti lõplikuks liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud 21 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks 23.09.2019.

Tõkend vahistamine jäeti muutmata, tõkend tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel. 2.1 Sama otsusega lahendati ka tsiviilhagidega, menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOONID: 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav Aleksandr Komarov ja tema kaitsja Indrek Västrik. 3.1 Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 10.06.2020 otsus osaliselt

§ 199

järgi süüditunnistamine 30.08.2019, 04.09.2019 ja 18.09.2019 episoodides ja mõista Aleksandr 3 Komarov vastavas osas õigeks. Tühistada õigeksmõistmise korral Harju Maakohtu 10.06.2020 otsus tsiviilhagide rahuldamise kohta ja jätta B, Q ja B tsiviilhagid rahuldamata. Tühistada Harju Maakohtu 10.06.2020 otsus karistuse mõistmise osas ja kergendada süüdistatavale mõistetud karistust. 3.2 Süüdistatav taotleb tühistada Harju Maakohtu 10.06.2020 otsus osaliselt ning mõista teda õigeks vargustes 30.08.2019, 4.09.2019 ja 18.09.

1. Lisaks vaidlustab ostust ka mõistetud karistuse osas.
2. Kaitsja märgib, et ainus tõend, mis Aleksndr Komarovi süüstab 30.08.2019 varguse episoodis on Y ütlused. Y kinnitab, et tegutses Aleksandr Komaroviga grupis, Y tungis autosse ja Aaleksandr Komarovi ülesandeks oli ümbruskonna silmaspidamine ja vajadusel Y hoiatamine. Y ütlused on vastuolus osas, kus Y algselt väidab, et viskas varastatud telefoni ära (kuna see läks katki), hiljem väidab, et müüs tundmatule. Lisaks vähendab Y ütluste usaldusväärsust 13.09.2019 sideetevõtjalt saadetud andmete protokoll, mille kohaselt (t II alates lk 70) oli kannatanule kuuluv telefon 31.08.-04.09.2019 kasutuses 389 korral ja tuvastatud kasutaja oli Y. T II alates lk 43 asub asitõendi vaatlusprotokollist ei nähtu, et Y oleks pannud asjad Komarovi autosse (Y ütlusi saab tõlgendada selliselt, et ta võis panna asjad Komarovi autosse peale seda, kui ta rattaga kannatanu auto juurest ära sõitis). Vaatlusprotokollist saab teha järelduse, et Aleksandr Komarov viibis sündmuskohas sõiduautoga Volvo, Y aga kinnitas, et Aleksandr Komarov oli sündmuskohas halli Fordiga. Y ütlused on vastuolus vaatlusprotokolliga. 4.1 Maakohus on Y ütluste usaldusväärseks lugemisel (ja vastavalt Aleksandr Komarovi ütluste mitteusaldusväärseks lugemisel) rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Y ütlused on omavahel vastuolus ja need on vastuolus ka vaatlusprotokolliga. Kohus on põhjendamatult lugenud Y ütlused usaldusväärseks. Kuivõrd Y ütlused on ainus otsene Aleksandr Komarovi süüstav tõend (A. Komarovi ülesandeks grupis tegutsedes oli valvata) ja see tõend ei ole usaldusväärne, usaldusväärseks on alus lugeda Aleksandr Komarovi ütlused, mille kohaselt ta kuritegu toime ei pannud. Vähemalt ei ole aga kõrvaldatud kahtlused selles, et Aleksandr Komarov kuriteo toime pani. Aleksandr Komarovi süüditunnistamine antud episoodis ei ole piisavalt põhjendatud, palun tõendid ümber hinnata ja Aleksandr Komarov antud episoodis õigeks mõista. 4.2 04.09.2019 varguse episoodis on maakohus lugenud usaldusväärseks tõendiks 11.09.2019 asitõendi vaatlusprotokolli (ja seega seal kajastatu, et Aleksandr Komarov toimetab varastatud ratta juures ja Komarov istub rattale ja sõidab parklast ära). Kohus on põhjendamatult jätnud tuvastamata, et vaatlusprotokollile lisatud fotod on väga ebaselged ning nendelt ei ole sisuliselt võimalik isikuid tuvastada. Leian, et ainuüksi sellel põhjusel ei tõendi usaldusväärseks lugemine põhjendatud ja kohus on rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Lisaks on vastuolus asitõendi vaatlusprotokoll ja Y ütlused (t II alates lk 127). Y annab ütluseid, mille kohaselt Komarov lõikas jalgratta luku pooleks, aga mina sõitsin jalgrattaga minema. Komarov sõitis sealt ära autoga. Vaatlusprotokolli kohaselt aga (kui see siiski lugeda usaldusväärseks) sõitis varastatud jalgrattaga ära Komarov ja Y sõitis ära Komarovi autoga. Eluliselt ei oleks viimane olukord ka usutav, miks peaks Komarov enda kasutuses oleva auto andma Y-le. Kohus on põhjendamatult lugenud Y ütlused ja vaatlusprotokolli usaldusväärseks. Nende vastuolude tõttu on põhjust lugeda usaldusväärseks Aleksandr Komarovi ütlused, mille kohaselt ta kuritegu toime ei pannud. Vähemalt ei ole aga kõrvaldatud kahtlused selles, et Aleksandr Komarov kuriteo toime pani. Aleksandr Komarovi 4 süüditunnistamine antud episoodis ei ole piisavalt põhjendatud, palun tõendid ümber hinnata ja Aleksandr Komarov antud episoodis õigeks mõista. 4.3 08.09.2019 varguse episoodis leidis maakohus, et eluliselt mitteusutav on Aleksandr Komarovi seletus selle kohta, miks ta kahtlustatavana ülekuulamisel esialgu ennast süüdi tunnistas (talle kinnitati et teda ei vahistata ja seetõttu otsustas anda ütlusi, ütlusi andis talle näidatud C varasemate ütluste järgi). Vähemalt ei ole kõrvaldatud kahtlused selles, et Aleksandr Komarovi selgitus võib olla õige. Hilisemates ütlustes Aleksandr Komarov ennast enam süüdi ei tunnistanud. Asitõendeid, mis seostaksid Aleksandr Komarovi vargusega, ei ole. Ainsaks tõendiks on kaassüüdistatava ütlused, kelle juurest leiti varastatud asjad. Kaitsja leiab, et C Komarovi süüstavad ütlused saab eeltoodud põhjustel lugeda ebausaldusväärseks, usaldusväärsed on Komarovi ütlused, mille kohaselt ta kuritegu toime ei pannud. 4.4 Kaitsja leiab, et enne kui tuleb vastav eelotsustus, ei saa sideetevõtjatelt saadud andmeid antud juhul tõendina kasutada. 4.5 Vaidlustatud episoodides Aleksandr Komarovi õigeksmõistmise korral palun jätta rahuldamata tsiviilhagid. Vaidlustatud episoodides õigeksmõistmise korral ei vasta Aleksandr Komarovile mõistetud karistus tema süü suurusele. Palun vähendada

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9 järgi mõistetavat karistust ja vastavalt

§ 64

lg 1 alusel mõistetud liitkaristust (ning vähendada seda liitkaristust 1/3 võrra. Palun kaaluda ka eraldi

§ 64

lg 1 alusel kahe erineva kuriteo eest mõistetava liitkaristuse vähendamist.

§ 424

lg 2 järgi määratud karistuse liitmisel

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9 järgi mõistetud karistusega palun arvestada Aleksandr Komarovi süü suurusel seda, et varasemalt oli Aleksandr Komarovi karistatud joobes sõitmise eest 30.10.2014, so pika aja eest ning tema süüd saab seega lugeda väiksemaks. Palun kaaluda ka seda, et lugeda joobes sõitmise eest mõistetud karistus kaetuks varguste eest mõistetud karistusega. 5. Süüdistatav märgib, et pole 30.08.2019, 4.09.2019 ja 18.09.2019 vargusi toime pannud. Teda vargustes süüdi mõistes ja karistades ei ole kohus pööranud tähelepanu sellele, et enne kinnipidamist oli tal ametlik töökoht ja kaks alaealist last, kellele ta maksis igakuuliselt elatist ning kes vajavad temapoolset materiaalset tuge. Leiab, et tema süüdimõistmisel

§ 199

lg 2 p 5, 7, 8, 9 järgi tuleks talle määrata karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud, süüdimõistmisel

§ 424

lg 2 järgi määrata karistuseks vangistus 6 kuud ning

§ 64

lg 1 kohaselt mõista liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga. Vähendades mõistetavat karistust 1/3 võrra ja lugeda karistuseks vangistus 1 aasta.

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 7.06.2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (vangistus 1 aasta 7 kuud 21 päeva) ning lugeda talle mõistetavaks liitkaristuseks 2 aastat 7 kuud 21 päeva vangistust. EELNEV MENETLUS:

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni 2021.a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
6. jaanuari
7. a otsus osas, millega jäeti Harju Maakohtu
8. juuni
9. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata ning mõisteti apellatsioonimenetluse 5 kulud välja Aleksandr Komarovilt, ja saadeti kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Asja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul sideettevõtjalt nõutud andmete alusel koostatud vaatlusprotokollide lubatavuse hindamisel lähtuda mh Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. juuni
11. a otsuse nr 1-16-6179/111 seisukohtadest. PROKURÖRI SEISUKOHT:
12. Prokurör jääb varasemas, 10.12.2020 esitatud apellatsioonivastuses nimetatud seisukohtade juurde ning kokkuvõtvalt asub seisukohale, et Harju Maakohtu
13. juuni
14. aasta otsus nr 1-19-9745 tuleb jätta muutmata ja esitatud apellatsioonid täies ulatuses rahuldamata. 8.1 Küll aga märgib prokurör, et nõustub Aleksandr Komarovi kaitsja seisukohaga, et sideettevõtjatelt väljanõutud andmed, mis on kajastatud vaatlusprotokollides, ei ole antud kriminaalasjas lubatavad tõendid ning leiab, et need tuleb tõendikogumist välja jätta. Samas ei nähtu kaitsja apellatsioon- ega kassatsioonkaebusest, kuidas mõjutasid sideettevõtjalt saadud andmete protokollid ülekaalukalt faktiliste asjaolude tuvastamist ning tõendite hindamist ja seda, kuidas mõjutas niisuguse teabe kogumine menetluse edasist käiku ja teiste tõendite saamist. Prokurör on seisukohal, et käesoleval juhul on kogutud tõendikogum piisav Aleksandr Komarovi süüditunnistamiseks temale etteheidetavates kuritegudes ka ilma sideandmeteta ning mõlema kohtuastme sellekohane järeldus tuleneb loogiliselt ka kohtuotsustes sisalduvast tõendite analüüsist. Ühtlasi ei nähtu kriminaalasjast, et sideettevõtjalt teabe kogumine oleks mõjutanud menetluse edasist käiku ja teiste tõendite saamist. KAITSJA KOKKUVÕTLIKUD SEISUKOHAD:
15. Riigikohus leidis, et asja uuel arutamisel saab teise astme kohus sideettevõtjalt nõutud andmete alusel koostatud vaatlusprotokollide lubatavuse hindamisel lähtuda mh Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. juuni
17. a otsuse nr 1-16-6179/111 seisukohtadest. Leian, et tulenevalt nendest seisukohtadest ei saa tõenditena kasutada sideetevõtjatelt nõutud andmete alusel koostatud vaatlusprotokolle. 9.1 Apellant jääb varasemalt apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. Aleksandr Komarov vaidlustas enda süüdimõistmise 30.08.2019, 04.09.2019 ja 18.09.2019 varguse episoodides. 30.08.2019 varguse episoodis tugines kohus süüdimõistmistmisel muuhulgas elektroonilise side ettevõtjalt saadud andmete protokollile, mille kohaselt viibis Aleksandr Komarov 30.08.2019 sündmuskohta katva mobiilside masti alas vähemalt ajavahemikul 16.16-16.43 ning seega Aleksandr Komarov viibis sündmuskoha vahetus läheduses. Leian, et nimetatud tõendile süüdimõistva otsuse tegemisel tuginemine ei ole põhjendatud. Selle tõendiga ei saa kinnitada Aleksandr Komarovi viibimist varguse toimepanemise sündmuskohal. Lähtudes süütuse presumptsioonist saab asuda seisukohale, et tõendi lubamatusega seoses on täiendavalt põhjust asuda seisukohale, et kahtlused selles, et Aleksandr Komarov kuriteo toime pani, ei ole kõrvaldatud. 9.2 04.09.2019 varguse episoodis tugines kohus süüdimõistmisel muu hulgas sellele, et sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtub, et Aleksandr Komarov viibis varguste toimepanemise ajal muuhulgas ka sündmuskohta katva mobiilside masti alas. Seega viibis 6 Aleksandr Komarov sündmuskoha vahetus läheduses. Leian, et nimetatud tõendile süüdimõistva otsuse tegemisel tuginemine ei ole põhjendatud. Selle tõendiga ei saa kinnitada Aleksandr Komarovi viibimist varguse toimepanemise sündmuskohal. Lähtudes süütuse presumptsioonist saab asuda seisukohale, et tõendi lubamatusega seoses on täiendavalt põhjust asuda seisukohale, et kahtlused selles, et Aleksandr Komarov kuriteo toime pani, ei ole kõrvaldatud. 9.3 8.09.2019 varguse episoodis tugines kohus süüdimõistmisel muu hulgas sellele, et sideettevõtjalt saadud andmete protokollist koos mastide kaartidega nähtub, et Aleksandr Komarov viibis sündmuskoha vahetus läheduses. Leian, et nimetatud tõendile süüdimõistva otsuse tegemisel tuginemine ei ole põhjendatud. Selle tõendiga ei saa kinnitada Aleksandr Komarovi viibimist varguse toimepanemise sündmuskohal. Lähtudes süütuse presumptsioonist saab asuda seisukohale, et tõendi lubamatusega seoses on täiendavalt põhjust asuda seisukohale, et kahtlused selles, et Aleksandr Komarov kuriteo toime pani, ei ole kõrvaldatud. 9.4 Apellant jääb jätkuvalt apellatsioonkaebuses esitatud taotluste juurde vaidlustatud episoodide osas süüdistatava õigeksmõistmiseks ja tsiviilhagide rahuldamata jätmiseks. Õigeksmõistmise korral ei vasta Aleksandr Komarovile mõistetud karistus tema süü suurusele ja apellant palub vähendada mõistetud karistust. SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT:
18. Süüdistatav taotleb enda õigeksmõistmist 30.08.2019, 04.09.2019 ja 18.09.2019 varguse episoodides. Taotleb menetluskulude ja kaitsja tasu riigi kanda jätmist. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
19. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellantide apellatsioonide motiividega ja esitatud seisukohtadega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. 11.1 KrMS § 3211 lg 1 kohaselt on apellatsiooni muutmine ja täiendamine lubatud juhul, kui see toimub apellatsioonitähtaja lõpuni. Harju Maakohtu otsuse tõlke ärakirja sai Aleksandr Komarov kätte 19.10.2020 (kohtu kd 1, tl 135), seega oli apellatsiooni muutmine ja täiendamine lubatud kuni 03.11.
20. Kohaldamisele ei tule ka KrMS § 3211 lg 2 säte, kuna tegemist ei ole õiguse tõlgendamisega, vastuväitena teiste apellantide väidetele ja tegemist ei ole ka uute asjaoludega, mis oleks saanud apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja lõppu. Menetluskulude osas seisukoha esitamine ehk nn apellatsiooni täiendamine apellandi poolt on toimunud pärast apellatsiooni tähtaja lõppu ning ilmselgelt ei ole kooskõlas KrMS § 331 lg 11 p 2 mõttega, mistõttu jätab kolleegium süüdistatava poolt esitatud taotluse menetluskulude ja kaitsja tasu riigi kanda jätmiseks tähelepanuta. Seejuures ei näe KrMS § 180 lg 3 ette menetluskulude jätmist täielikult riigi kanda nagu taotleb süüdistatav, vaid üksnes osaliselt, mistõttu jääks selline taotlus ka selle õigeaegse esitamise korral rahuldamata.
21. Kaitsja leiab, et sideettevõtjatelt saadud andmeid ei saa antud juhul tõendina kasutada ehk tegemist ei ole lubatava tõendiga. Prokurör asus kirjalikus vastuses seisukohale, et sideettevõtjatelt väljanõutud andmed, mis on kajastatud sideettevõtjalt saadud andmete protokollides, ei ole antud kriminaalasjas lubatavad tõendid ning leiab, et need tuleb tõendikogumist välja jätta. Seega puudub antud juhul selles küsimuses kohtumenetluse poolte 7 vahel vaidlus, mistõttu nõustub kolleegium kaitsja ja prokuröri seisukohaga, et sideettevõtjatelt väljanõutud andmed, mis on kajastatud sideettevõtjalt saadud andmete protokollides, ei ole antud kriminaalasjas lubatavad tõendid ning need tuleb tõendikogumist välja jätta. 12.1 Arutatavas asjas on vaadeldud Aleksandr Komarovi kasutuses oleva mobiiltelefoni abonentnumbri XXXXXXXXX kõneeristust, et jälgida tema liikumist mastide piirkondade järgi. Kõnede kohta koostati koondtabel, millest nähtuvalt jälgiti liikumist ajavahemikul 03.09.2019-05.09.2019 ja 29.08.2019-02.09.
22. Abiprokurör andis vastavad load 16.09.
23. Seega oli andmeid enne uurimisasutusele kuriteo uurimiseks väljastamist säilitatud alla ühe kuu. Direktiivi 2002/58/EÜ art 6 lg 2 kohaselt on töötlemine lubatud ainult selle tähtaja lõpuni, mille jooksul võib arve õiguspäraselt vaidlustada või mille jooksul võib võtta meetmeid arve sissenõudmiseks. Kuivõrd eelneva kuu arve tasumise kohustus tekib tavapäraselt hiljemalt jooksva kuu lõpuks, siis on ühekuuline säilitamisetähtaeg igati kooskõlas direktiiviga. Seega ka ettevõtja ärilistel eesmärkidel oleks kõnealuse menetlustoimingu tegemise objektiks olnud andmeid säilitatud vähemalt protokollis nimetatud ajal toimunud kõnede osas, ning kriminaalmenetluses tehtud päringu alusel oleks menetlejal olnud võimalik neid andmeid saada sõltumata riigi poolt pandud säilitamiskohustusest. Samas ei nähtu toimiku materjalidest, kas ning missuguses mahus on sideettevõtjal nt kliendile arve esitamiseks ja sidumistasude määramiseks ESS § 1111 lg-s 2 loetletud andmeid vaja. Seega ei saa tõsikindlalt järeldada, et Aleksandr Komarovi kohta sideettevõtjalt kogutud ja kriminaalasjas kasutatud andmeid oleks asjasse puutuvas osas säilitatud ilma riigi pandud kohustuseta. Seejuures ei ole prokuratuur välja toonud seisukohas, et nimetatud andmeid oleks säilitatud sõltumata riigi poolt pandud säilitamiskohustusest, vaid on nõustunud, et tegemist ei ole lubatavate tõenditega ning need tuleb tõendikogumist välja jätta. 12.2 Kolleegiumil tuleb märkida, et

§ 199

järgi kvalifitseeritud kuritegude 30.08.2019 ja 04.09.2019 uurimiseks tehtud päringu eesmärki silmas pidades ei nähtu mõjuvaid põhjuseid selleks, et menetlejale olid vältimatult vajalikud süüdistatava asukohaandmed. Tõendamaks kahtlust, et süüdistatav on kaasosaline varguste toimepanemises koos Y-ga, piisanuks kaaskahtlustatava Y ütlustest ning videosalvestistest ja nende vaatlusprotokollidest. Ka

§ 199

järgi kvalifitseeritud kuriteo 18.09.2019 uurimiseks tehtud päringu eesmärki silmas pidades ei nähtu mõjuvaid põhjuseid selleks, et menetlejale olid vältimatult vajalikud süüdistatava asukohaandmed. Tõendamaks kahtlust, et süüdistatav on varguse toimepannud isikuks, piisanuks kaaskahtlustatava C ütlustest ning äratundmiseks esitamise protokollist, läbiotsimisprotokollist ja tunnistaja D ütlustest. 12.3 Lisaks ei ole prokuratuur lubade puhul sideandmete küsimise vältimatut vajalikkust viisipäraselt põhjendanud. Kohtupraktika kohaselt ei ole piisav ümber kirjutada, vaid seaduse sõnastust sideandmete nõudmise vältimatu vajalikkuse kohta (vt RKKKo nr 1-16-6179, p 74). Ka antud juhul on märgitud põhjendusteks seaduse sõnastus, kuid jäetud prokuröri poolt see kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude faktiliste asjaolude ja tõenditega seostamata ning põhjendamata, miks on teabe kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Seega on jäetud sekkumise vältimatu vajalikkus nõutaval moel põhjendamata, mistõttu on rikutud KrMS § 901 lg 3 nõudeid. Kohtupraktika kohaselt on tegemist olulise rikkumisega, mis toob kaasa kogutud tõendite lubamatuse ning antud kriminaalasjas prokuratuuri lubade alusel koostatud sideettevõtjalt saadud andmete protokoll ei ole tõendina lubatav ja need tuleb tõendikogumist välja jätta (vt RKKKO nr 1-16-6179, p 76). 8 Sideettevõtjalt saadud andmete protokollide tõendikogumist väljajätmise tõttu tuleb muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes sealt välja põhjenduse, mille järgi on need protokollid tõendina lubatavad.

1. Kuigi maakohus rajas otsuse lubamatutele tõenditele, ei ole kolleegiumil põhjust tunnistada nimetatud rikkumisi kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Teatud juhtudel võib nimetatud rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, kuid antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud, kuivõrd sideettevõtjalt saadud andmete protokollid ei ole ainsaks ega ka kaalukaks tõendiks selle kohta, et süüdistatav Aleksandr Komarov on pannud toime temale inkrimineeritud 30.08.2019, 04.09.2019 ja 18.09.2019 kuriteod. Samuti ei ole selles sisalduvat kasutatud valdavas osas kohtuotsuse motiveerimisel ja selles sisalduv teave ei ole olnud ainsana süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel aluseks.
2. Kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 14.1 Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatav ja kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist süüdistatavale inkrimineeritud 30.08.2019, 04.09.2019 ja 18.09.2019 vargustes. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonides toodud järeldustega, et maakohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 14.2 Kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 31-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui 9 selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 31-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.
3. 30.08.2019 toimepandud varguse osas asuvad apellandid seisukohale, et ainus tõend, mis tõendab süüdistatava Aleksandr Komarovi süüd on Y ütlused, kuid need ei ole usaldusväärsed, kuna on vastuolus teiste tõenditega. Seega taotlevad apellandid sisuliselt Y ütluste usaldusväärsuse kontrollimist. 15.1 Kolleegium peab põhjendamatuks apellatsioonis toodud taotlust tunnistada Y ütlused ebausaldusväärseks. Maakohtu järeldused tõendi, s.o Y ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud Y ütluste usaldusväärsust ning maakohus on analüüsinud ja hinnanud Y kohtueelsel uurimisel antud ning kohtuistungil avaldatud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi ka arvestanud tõendina. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi Y ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. 15.2 Kolleegium nõustub kaitsjaga, et Y on kinnitanud, et asjad pani seljakotti ja pärast jättis selle seljakoti Komarovi autosse. Telefon läks pärast katki, mistõttu viskasid selle minema. Hiljem on selgitanud, et pärast vargust jättis seljakoti Komarovi autosse, hiljem võttis ära ja müüs tundmatule. Nõustuda ei saa apellantidega, et sellistes Y ütlustes on vastuolud. Y ei selgita üksikasjalikult 03.10.2019 ütluste ja olustike seostamise protokollis, millise konkreetse eseme ta hiljem tundmatule müüs. Kaitsja jätab tähelepanuta, et varastatud esemeid oli kaks, nii telefon kui ka magnetofoni paneel. Seega kaitsja järeldus, et tundmatule isikule müüdud ese oli just telefon on oletuslik. Lisaks ei tee ebausaldusväärseks Y ütlusi see, et telefon läks pärast katki ja viskas selle minema ning asjaolu, et ta võis kasutada ise varastatud telefoni. Y ei ole kunagi väitnud, et ta telefoni ei kasutanud. 15.3 Kaitsja leiab, et Y ütlused ei ole kooskõlas asitõendi vaatlusprotokollis märgituga, kuna ei nähtu, et Y oleks pannud asjad Komarovi autosse. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu, kuna Y on andnud ütlusi, et pärast vargust pani asjad seljakotti ja sõitis varguse kohast minema. Pärast jättis asjad seljakotiga Komarovi autosse. Y ütlustest ei tulene, et peale vargust vahetult oleks pannud asjad Komarovi autosse, vaid tegi seda, kui sõitis varguse kohast minema. Seega on Y ütlused kooskõlas asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud salvestisega. Kaitsja tõlgendus, et Y pani asjad Komarovi autosse koheselt, kui lahkus kannatanu auto juurest on meelevaldne. Seega puuduvad igasugused alused tunnistada Y ütlused ebausaldusväärseks. Kaitsja püüab meeleheitlikult näidata Y ütlusi ebausaldusväärsetena rebides ütlused kontekstist välja ning tõlgendab neid meelevaldselt. Seejuures ei ole Y kordagi väitnud, et pani esemed autosse Volvo, mis oli pargitud parkla tahaotsa, vaid andis ütlusi, et varastatud esemetega sõitis jalgrattal ära, asjad olid seljakotis. Alles hiljem pani seljakoti autosse, millega Komarov varguste toimepanemisel sõidab- halli 10 värvi Ford. Seega ei saanudki Y parklas panna seljakotti autosse Ford, kuna Komarov viibis sündmuskohal sõiduautoga Volvo, mistõttu taaskord ei ole Y ütlustes vastuolu vaatlusprotokolliga nagu leiavad apellandid. 15.4 Süüdistatav leiab, et suhted Y-ga ei olnud võla tõttu head. Kolleegium leiab, et asjaolu, et süüdistatavate vahel olid võlasuhted ei muuda Y ütluste sisu ebausaldusväärseks. Seejuures puuduvad kohtuasjas tõendid, mis kinnitaksid süüdistatava Aleksandr Komarovi väidet halbade suhete kohta seoses võlaga tema ja Y vahel. Kolleegium leiab, et apellatsioonides välja toodud asjaolud ei osuta Y kohtueelsel uurimisel antud ütluste vastuolulisusele ei omavahel ega vaatlusprotokolliga ega ebausaldusväärsusele, mistõttu ei ole alust nende ütluste kõrvalejätmiseks tõendikogumist.
4. 04.09.2019 toimepandud varguse osas asuvad apellandid taas seisukohale, et ainus tõend, mis tõendab süüdistatava Aleksandr Komarovi süüd on Y ütlused, kuid need ei ole usaldusväärsed, kuna on vastuolus teiste tõenditega. Seega taotlevad apellandid taas Y ütluste usaldusväärsuse kontrollimist. Kolleegium nõustub kaitsja ja süüdistatavaga, et Y on kinnitanud, et Komarov lõikas luku puruks, kuid tema sõitis ära sündmuskohalt rattaga ja Komarov autoga. Vaatlusprotokolli kohaselt sõitis rattaga ära isik, kes on tuvastatud Aleksandr Komarovina ja isik, kes on tuvastatud Y-ga lahkub sündmuskohalt autoga. Seega tuleb nõustuda, et isiku ütluste ja vaatlusprotokollis märgitu vahel on teatud vastuolu, kuid kuna tegemist on lühimenetlusega, siis puudus maakohtul ja puudub ka ringkonnakohtul võimalus Y täiendavalt üle kuulata. Samas ei anna selline vastuolu alust jaatada, et tegemist on automaatselt valeütlustega, kuna pole välistatud, et Y ei mäletanud täpselt, kes rattaga/autoga konkreetselt sündmuskohalt lahkus, kuna isikud on koos pannud toime mitu vargust. Seda enam, et need Y ütlused osas, mis puudutavad luku puruks lõikamist on üheselt kooskõlas ka vaatlusprotokolliga. Vaatlusprotokolli kohaselt hakkab esimesena ratta juures toimetama isik, kes on tuvastatud Aleksandr Komarovina ning alles hiljem liitub temaga Y ning koos tegutsetakse edasi. 16.1 Kolleegium asub seisukohale, et Y-l puuduvad igasugused põhjused valeütluste andmiseks isiku suhtes, kellega on koos kuritegusid toimepannud. Seda enam, et ei ole leidnud tuvastamist, et Y oleks oma ütluste sisu korduvalt muutnud kohtueelsel uurimisel. Pole mingit põhjust asuda seisukohale, et Y süüstab alusetult oma ütlustes Aleksandr Komarovi 30.08.2019 ja 04.09.2019 varguste toimepanemises, kuid 03.09.2019 varguse toimepanemise kohta koos Aleksandr Komaroviga annab tõeseid ütlusi ning seda ei eita ka Aleksandr Komarov ise. Kaitsja on viidanud apellatsioonis Y ütlustele valikuliselt ning ei ole ütlusi arvestanud kogumis. Sel põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta Y ütluste ebausaldusväärsusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 16.2 Süüdistatava versioonile, et oli varguse toimepanemise ajal oma tüdruksõbra juures, kelle nime avaldada ei taha, tuleb märkida järgmist. Juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt RKKKo nr 3-1-1-85-07). Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatav ei ole avaldanud tüdruksõbra nime, mistõttu oli välistatud süüdistajal võimalus kontrollida tema poolt esitatud kaitseversiooni. Süüdistatav 11 märkides pelgalt, et oli tüdruksõbraga ei ole loonud tegelikkuses menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust ning ei ole teinud menetlejale kättesaadavaks andmeid, mis võimaldasid esitatud kaitsepositsiooni hinnata. Seega selliselt esitatud väide on käsitatav üksnes paljasõnalise kaitseväitena ning tõendite kahtluse alla seadmiseks ei piisa sellisest abstraktsest väitest, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 16.3 Väitele, et eluliselt ei ole usutav, et süüdistatav Aleksandr Komarov annaks enda kasutuses oleva auto Y-le, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Apellandid leiavad sisuliselt, et kaitseversioon tuleb lugeda süüdistusversioonist eluliselt usutavamaks. Apellatsioonides puuduvad põhjendused, miks tuleb kaitseväiteid kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui süüdistusversiooni. Apellandid jätavad tähelepanuta, et ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt RKKKo nr 3-1-1-7213, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat otsust elulisele usutavusele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult avaldatud ja uuritud tõendite kogumile. Kohtupraktika kohaselt ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada, kuid seda apellandid teinud ei ole. 16.4 Apellant leiab, et kuna asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fotod on halva kvaliteediga, siis on tegemist automaatselt ebausaldusväärse tõendiga. Nõustuda ei saa selles, et protokollile lisatud fotod oleks väga ebaselged. Tegemist on selgete fotodega, mis on hea kvaliteediga. Seejuures ei ole maakohus lähtunud vaatlusprotokollile lisatud fotodest, vaid videosalvestisest, mida vaadeldud ja kirjeldatud vaatlusprotokollis. KrMS § 63 lg 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka teabetalletust ehk salvestust. Salvestise sisu on kohtueelses menetluses tõendina nõuetekohaselt vormistatud asitõendi vaatlusprotokollis. Kolleegium asub seisukohale, et turvakaamera salvestise puhul on tõendina käsitletav just selle tehniline teabesalvestus ning selle salvestise käsitlemine hilisem kirjalik fikseerimine asitõendi vaatlusprotokollis aitab täiendavalt hinnata videosalvestise sisu. Kirjalik protokoll aitab paremini jälgida/analüüsida salvestust nt juhul, kui see on heliliselt või pildiliselt halva kvaliteediga. Esmane tõend n-ö vahetu tõend on siiski turvakaamera salvestus ja vaatlusprotokoll on tuletatud tõend, mille kirjaliku fikseerimisel saab seega omistada vaid sekundaarse tähenduse. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis märkinud, et protokoll, olles vaid abistava funktsiooniga tõendi hindamisel, ei saa olla tõendist endast tehtud järelduste ümberhindamise aluseks (vt RKKKo nr 3-1-1-110-04). 16.4.1 Kaitsja ei ole taotlenud maakohtus videosalvestise vahetut vaatamist kohtuistungil ning sellest järelduse tegemist, vaid eelistas salvestisest tehtud kirjaliku vaatlusprotokolli avaldamist. Seda enam, et tegelikkuses ei ole eelnevalt maakohtus tekkinud vaidlust salvestise sisu ja selle protokollilise kajastuse üle ning kaitsja ei ole märkinud kohtuistungil, et ilmneb mingi vastuolu protokollis ja sellele lisatud salvestises kajastatu vahel. Selliseid asjaolusid ei ole märgitud ka apellatsioonis. Kaitsja ei ole apellatsioonis märkinud, et videosalvestis oleks halva kvaliteediga, mis oleks ebausaldusväärne tõend, seega kaitsja väited, et halva kvaliteediga fotod teevad vaatlusprotokolli ebausaldusväärseks, on ainetu. 16.5 Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava Aleksandr Komarovi sattumine juhuslikult kohtadesse, kus pandi toime vargused ja viibis kaassüüdistatav Y, on pelgalt kokkusattumus, ületab kolleegiumi hinnangul usutava juhuslikkuse määra. 12
5. 18.09.2019 toimepandud varguse osas asuvad apellandid seisukohale, et ainus tõend, mis tõendab süüdistatava Aleksandr Komarovi süüd on C ütlused, kuid need ei ole usaldusväärsed, kuna mingeid muid tõendeid kogutud ei ole. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ka kahtlustatava/süüdistatava ütlus. Senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Maakohus on tuginenud süüdistatava Aleksandr Komarovi süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o C ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad C antud ütlusi, nt äratundmiseks esitamise protokoll. 17.1 Vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes on kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Kolleegium peab põhjendamatuks apellatsioonis toodud taotlust tunnistada C ütlused ebausaldusväärseks põhjusel, et muid süüdistatava süüd tõsikindlalt kinnitavaid tõendeid kogutud ei ole. Selline kaitsja argument ei ole asjakohane, et lugeda isiku ütlused ebausaldusväärseks. Mingeid muid põhjendusi apellant ei esita. Seega pole kolleegiumil alust maakohtule ette heita C poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud C ütlused usaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonides esitatud ei ole. Maakohus on analüüsinud ja hinnanud C kohtueelsel uurimisel antud ning kohtuistungil avaldatud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi ka arvestanud tõendina. Samas jätavad apellandid tähelepanuta, et C ütlusi kinnitavad ka kahtlustatava T ja tunnistaja D ütlused. 17.2 Kahtlustatava T ja tunnistaja D ütlusi saab kasutada C ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt nt nr 3-1-1-73-15 p 11). Kolleegium asub seisukohale, et hinnates C ütlusi ja kõrvutades neid kahtlustatava T ja tunnistaja D ütlustega, ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et C ütlused ei ole usaldusväärsed. 17.3 Apellantide versioonile, et pole kõrvaldatud kahtlus, et süüdistatav tunnistas end esialgu süüdi, kuna lubati mitte vahistada ning andis ütlusi talle näidatud C ütluste järgi, tuleb märkida järgmist. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale (vt nr 3-1-1-29-05) ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-47-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Süüdistatav ja kaitsja soovides sellist versiooni kinnitada, ei oleks pidanud taotlema lühimenetluse kohaldamist, vaid arutama kriminaalasja üldmenetluses ning taotlema menetleja ülekuulamist menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks. Lisaks oli süüdistataval võimalus enne kohtuliku uurimise lõppemist lühimenetlusest loobuda, kuid ka seda süüdistatav teinud ei ole. Kuna menetleja ülekuulamine lühimenetluses ei ole võimalik, siis ei ole tegelikkuses sellise versiooni kontrollimine võimalik ning tegemist on paljasõnalise kaitseversiooniga. 13 Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Aleksandr Komarovi süüdimõistmine temale inkrimineeritud 30.08.2019, 04.09.2019 ja 18.09.2019 vargustes on õige ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 199lg 2 p 5, 7, 8, 9 järgi.

1. Väärib märkimist, et süüdistatav ja kaitsja soovides ristküsitleda Y ja C teatud asjaolude täpsustamiseks ja seada nende ütlused kahtluse alla pidanuks süüdistatav loobuma lühimenetlusest. Juhul kui süüdistatav ja kaitsja leidsid, et toimiku materjalid ei ole piisavad süüdistatava süüküsimuse lahendamiseks, tulnuks apellantidel taotleda maakohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses, kuid seda tehtud ei ole. 19.1 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Aleksandr Komarovi ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist põhjendanud ning märkinud, miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate teiste isikute ütlused kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Aleksand Komarovi poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil avaldatud ja uuritud tõendite kogumile ning maakohus ongi kõrvutanud ja analüüsinud süüdistatava ütlusi koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, sh teiste isikute ütlustega. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava Aleksandr Komarovi versiooni, et ta ei ole 30.08.2019, 04.09.2019 ja 18.09.2019 vargusi toimepannud. 19.2 Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
2. Kaitsja asub seisukohale, et kuna süüdistatava Aleksandr Komarovi süü ei ole temale inkrimineeritud 30.08.2019, 04.09.2019 ja 18.09.2019 vargustes tõendamist leidnud, siis ei kuulu rahuldamisele ka kannatanute poolt esitatud tsiviilhagid. Mingeid muid argumente esitatud ei ole. Kõigepealt peab kolleegium vajalikuks märkida, et apellandi apellatsioon on oma taotlusest ja sisust tulenevalt vastuoluline. Nii on apellant taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist temale inkrimineeritud 30.08.2019, 04.09.2019 ja 18.09.2019 vargustes. Samas on apellatsiooni sisus leidnud kaitsja, et tsiviilhagi tuleks jätta rahuldamata, mis on vastuolus apellandi taotlusega süüdistatav õigeks mõista. Riigikohus on varem 14 leidnud, et juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-5-08, p 13.1, 3-1-1-48-10). Kaitsja apellatsiooni motiividest saab ühemõtteliselt järeldada, et kaitsja taotleb süüdistatava õigeksmõistmist temale inkrimineeritud 30.08.2019, 04.09.2019 ja 18.09.2019 vargustes ning seega tuleks apellandi taotluseks lugeda KrMS § 310 kohaselt jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. 20.1 Kolleegium asub seisukohale, et kuna Aleksandr Komarovi süü temale inkrimineeritud 30.08.2019, 04.09.2019 ja 18.09.2019 kuritegudes on leidnud tõendamist, siis on põhjendatud ka kannatanute poolt esitatud tsiviilhagid. Maakohus on põhjendatult kannatanute kasuks välja mõistnud nende poolt esitatud tsiviilhagid ja viidanud ka tsiviilhagide rahuldamise materiaalõiguslikule alusele (kohtu kd 1, tl 113 pöördel-114). Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt lahendites nr 3-1-1-79-09; 3-1-1-106-12, 3-1-1-90-15 väljendanud seisukohta, et tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (st tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse, kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Kannatanu tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud kattuvad süüdistuse alusfaktidega, mistõttu ei pea kannatanu tsiviilhagi selles osas sisaldama tõendeid nende asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Kuna tekitatud kahju on põhjuslikus seoses kahju tekitaja teo ja kannatanutel tekkinud kahjuliku tagajärje vahel (VÕS § 127 lg 4), siis on tsiviilhagid põhjendatud. Lisaks tuleb kolleegiumil märkida, et Aleksandr Komarovil ja tema kaitsjal oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanute nõuete alusest ja sisust, samuti võimalus esitada nendele nõuetele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt RKKKo nr 3-1-1-79-09).
3. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt Aleksandr Komarovile mõistetud karistuse, s.h. liitkaristuse muutmiseks puudub alus. 21.1 Kolleegium märgib apellandi apellatsioonis toodule, et Aleksandr Komarovile mõistetud karistus

§ 199lg 2 p 5, 7, 8, 9 järgi on liialt karm järgmist.

Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19).

§ 199

näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Aleksandr Komarovile mõistnud

§ 199

lg 2 p 5, 7, 8, 9 järgi vangistuse 2 aastat 6 kuud, seega sanktsiooni keskmises määra.

§ 424

lg 2 näeb ette karistusena kuni neljaaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat vangistust. Maakohus on Aleksandr Komarovile mõistnud

§ 424

lg 2 järgi vangistuse 1 aasta, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. 15 Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsioonide väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 21.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites ( nt nr 3-1-1-7612; 3-1-1-58-13), et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava käitumises tuvastatud varguse (

§ 199

) neli kvalifitseerivat tunnust, s.o avalikult, kuid vägivalda kasutamata (p 5), grupi poolt (p 7), sissetungimisega (p 8), süstemaatilisus (p 9), mistõttu on Aleksandr Komarovi süü suurem. Samuti iseloomustavad süü suurust isiku koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Neid kõiki põhimõtteid on maakohus järginud. Apellandid jätavad tähelepanuta, et Aleksandr Komarov on süüdi tunnistatud kuues varguses ning tekitatud tagajärg ehk kahju suurus ei ole väike. Seega on maakohus õigesti arvestanud süü suuruse tuvastamisel tekitatud kahju suurust ja kuritegude arvu. 21.3 Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistuse mõistmisel Aleksandr Komarovile ei saa kuidagi mööda vaadata faktist, et Aleksandr Komarov pani talle inkrimineeritud kuriteod toime katseajal, olles vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastatud. Sellises käitumises väljendub kolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et Aleksandr Komarov ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest ning eelnev karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. 21.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud oma seisukohta (vt nt nr 3-1-113-11 p 9.1; 3-1-1-76-12 p 10), et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistused vastavad täielikult Aleksandr Komarovi süüle ning nende vähendamiseks puudub alus. 22. Apellandid taotlevad liitkaristuse mõistmisel lähtuda absorptsioonipõhimõttest, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt asunud seisukohale, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsiooniprintsiibi rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (vt RKKKo nr 31-1-20-16). Kolleegium asub seisukohale, et liitkaristuse moodustamisel ei saa lähtuda absorptsioonipõhimõttest, kuivõrd raskeim karistus ei ole vastav süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. Seega on maakohus õigustatult kohaldanud karistuste täieliku liitmise põhimõtet

§ 64

lg 1 alusel, kuna toimepandud kuritegude arv on kindlasti selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel kumulatsioonipõhimõtte rakendamist. Maakohus on liitkaristust suurendanud, kuni see vastas süü suurusele ja karistuse eesmärkidele ning kolleegium nõustub maakohtuga. 16 Asperatsioonipõhimõtte ehk karistuste osalist liitmise põhimõtet kohaldada antud asja ei pea kolleegium põhjendatuks. Ka on maakohus õigesti

§ 65lg 2 alusel moodustanud liitkaristuse. 23. Viimasena peatud kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. Kr

MS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Aleksandr Komarovile riigi õigusabi korras määratud kaitsja Indrek Västrik esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb hüvitada kohtuotsusega tutvumise eest (50 minutit), kokkusaamine süüdistatavaga (35 minutit) ja apellatsioonkaebuse koostamise eest (240 minutit) ja sõidukulud 1,92 eurot, kokku 223,92 (sh käibemaks 37,32 eurot). Lisaks esitas kaitsja taotluse, mille kohaselt kulus tal tutvumiseks Riigikohtu lahendiga ja seisukohtade esitamiseks 30 minutit ehk 32,40 eurot (sh käibemaks 5,40 eurot). Seega on apellatsioonimenetluse kulud kokku 256,32 eurot (sh käibemaks 42,72 eurot). 23.1 Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 4 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 108 euro ühes kohtuastmes. Ainsa erandina on ette nähtud kohtuistungil osalemine, millise toimingu eest võib ühes kohtuastmes taotleda tasu 108 eurost piirmäära ületavalt. Seega maksimaalseks hüvitamisele kuuluvaks tasu suuruseks võib käesoleval juhul olla 108 eurot, millele lisandub käibemaks 21,60 eurot. Lisaks sõidukulud summas 1,60 eurot, millele lisandub käibemaks 0,32 eurot. Seega kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele summas 131,52 (sh käibemaks) eurot. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 3 nimetatud lahendi, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda. 24. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 3, § 342 lg 1, lg 2 p 1, 2 alusel muuta Harju Maakohtu 10. juuni 2020 otsuse põhiosa, jättes välja selles esitatud asjaolu, et sideettevõtjalt saadud andmete protokollid on lubatavad tõendid. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt ja süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 17