KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 13. september 2021. a, Tartu (kirjalikus menetluses) Kriminaalasja number 1-20-2881 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit

§ 169järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust.

Mõistetud karistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata, kui M. Heinmann ei pane 3 aastasel katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§-s 75 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75lg 2 p 6 alusel kohustati M.

Heinmanni täitma ülalpidamiskohustust vastavalt Tartu Maakohtu

1. juuni
2. a otsusele tsiviilasjas nr 2-19-10493 (270 eurot kuus).

§ 75lg 4 alusel kohustati M.

Heinmanni oma käitumist parandama ja võtma kohustuse tasuda igakuiselt

1. kuupäevaks tekkinud võlgnevuse katteks 150 eurot endise elukaaslase arveldusarvele.
2. Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond esitas
3. jaanuaril 2021 Tartu Maakohtule erakorralise ettekande, milles taotleb M. Heinmannile tingimisi mõistetud karistuse täitmisele pööramist. Ettekande kohaselt jättis M. Heinmann täitmata kohustuse tasuda ülalpidamiskohustust ja võlgnevuse katteks temalt väljamõistetud summat.
4. Tartu Maakohtu
5. jaanuari
6. a määrusega jäeti kriminaalhooldusametniku taotlus rahuldamata.
7. Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond esitas
8. märtsil
9. a Tartu Maakohtule erakorralise ettekande ettepanekuga pöörata M. Heinmannile tingimisi mõistetud karistus täitmisele. Süüdimõistetu ei ole jätkuvalt täitnud ülalpidamiskohustust ega tasunud võlgnevust.
10. Tartu Maakohtu
11. aprilli
12. a määrusega jäeti kriminaalhooldusametniku taotlus rahuldamata.
13. Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond esitas
14. juunil 2021 Tartu Maakohtule erakorralise ettekande, milles taotleb M. Heinmannile tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramist. Erakorralise ettekande sisu on võrreldes varasemaga sama.
15. Tartu Maakohtu
16. augusti
17. a määrusega rahuldati kriminaalhooldusametniku taotlus ja M. Heinmannile tingimisi mõistetud karistus pöörati täitmisele.
18. Kohus jättis
19. aprilli
20. a määrusega kriminaalhooldusametniku taotluse karistuse täitmisele pööramiseks rahuldamata. Maakohtu arvates tuli ära oodata töövõimehindamise tulemus, mis oleks võinud M. Heinmanni majanduslikku olukorda parandada ja võimaldanud tal kohustusi täita. Praeguseks ei ole M. Heinmann teinud mitte ühtegi makset ülalpidamiskohustuse ega tekkinud võlgnevuse katteks.
21. Eesti Töötukassa
22. aprilli
23. a otsuse nr TVH/21/019703 kohaselt ei ole tema töövõime vähenenud, millega M. Heinmann ei nõustu. Ta leiab, et tema tervislik seisund seab piiranguid töökoha leidmisele. Ta ei ole enda sõnul võimeline tegema füüsilist tööd, mistõttu otsib jõukohast tööd. Maakohus ei kahtle, et tal on terviseprobleeme, kuid töötamist need ei välista, mida kinnitab ka vastav otsus. Selle asemel, et leida võimalusi kohustuste täitmiseks, üritab M. Heinmann tõestada, et ta ei ole võimeline tööd tegema. Eesti Töötukassa poolt
24. mail 2021 koostatud tegevuskavast nähtub, et M. Heinmannil on pikaajaline kogemus ehitusvaldkonnast ja erinevatel hooajatöödel. Eeltoodust tulenevalt ei ole usutav M. Heinmann ei leia endale 2 jõukohast tööd. Kuigi ta füüsilist tööd teha ei jõua, ei eeldagi kõik ametikohad füüsilist pingutust.
25. M. Heinmann saab sissetulekuna sotsiaaltoetust, millest ta oleks ilmselt võimeline olnud ülalpidamiskohustust täitma. Kuna ta ei suuda rahalist kohustust tervikuna täita, ei ole ta seda üldse teinud. Samuti ei olnud ta teadlik, et ta võib sotsiaaltoetust kasutada rahaliste kohustuste täitmiseks ja võlgnevuste tasumiseks. Vaatamata sellele, et talle kohtuistungil olukorda selgitati, ei näidanud M. Heinmann üles valmidust ülalpidamiskohustust täita. Lahendusena näeb M. Heinmann vaid jõukohase töökoha leidmist, mis ei ole pikema perioodi vältel aga õnnestunud. Seega ei ole maakohtu hinnangul kohtuotsusega määratud rahaliste kohustuste täitma asumine lähiajal reaalne.
26. M. Heinmanni kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses. Talle selgitati, et tingimisi karistuse korral tuleb tal täita määratud kontrollnõudeid- ja kohustusi. Asjaolu, et M. Heinmann on suutnud täita vaid kohtuotsusega määratud kontrollnõudeid, ei ole kohtu arvates kriminaalhoolduse jätkamiseks piisav. M. Heinmann ei ole teinud mõistlikke pingutusi oma majandusliku olukorra parandamiseks ja kohtuotsusega määratud lisakohustuste täitmiseks. MÄÄRUSKAEBUS
27. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse M. Heinmanni kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja karistuse täitmisele pööramata jätmist. Käesolevas asjas tekkivad menetluskulud palutakse jätta riigi kanda.
28. M. Heinmannile määrati pikk katseaeg, s.o kolm aastat, millest on möödas vähem kui aasta. M. Heinmanni katseaeg on piisavalt pikk, et ta saaks asuda täitma kohtuotsusega määratud ülalpidamiskohustust ja tekkinud võlgnevusi. M. Heinmann ei ole ülalpidamiskohustuse täitmisest keeldunud, vaid tema majanduslik olukord lihtsalt ei võimalda seda täita. Ta saab sotsiaaltoetust 150 eurot kuus. Tema eest tasutakse üür. Tal ei ole võimalik tasuda 420 euro ulatuses ülalpidamiskohustust ja tekkinud võlgnevust. Tema tervislik seisund ei võimalda tal leida jõukohast tööd, mis võimaldaks tal sellises ulatuses kohustusi täita. Kui ta endale töökoha koos kindla sissetulekuga leiab, lõpetatakse talle sotsiaaltoetuse maksmine. Ta peaks saama seega edaspidiselt 700-800 eurot kuus, et kuidagimoodi hakkama saada. Jällegi, kuna tema terviseprobleem on siiski aktuaalne, võib ta küll leida endale sobiva töökoha, kuid selle eest saadav töötasu ei pruugi olla selline, mis võimaldaks tal kohustusi täita. M. Heinmann ei ole pahatahtlikult hoidnud kohustuste täitmisest kõrvale. Selle olukorra on loonud objektiivsed takistused. 14.

§ 169näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni ühe aastase vangistuse.

Seega on M. Heinmannile mõistetud antud sanktsioonimäära arvesse võttes raskem karistus, s.o 6 kuus kuud vangistust koos kohustusega täita kontrollnõudeid ja tasuda ülalpidamiskohustust ning võlgnevusi. Lisakohustuste eesmärgiks on, et isik asuks neid kolme aasta pikkusel katseajal täitma. Kuna M. Heinmanni majanduslik olukord nende tasumist hetkel ei võimalda, on tema katseaeg veel piisavalt pikk, mille jooksul neid täitma asuda. M. Heinmann ei ole ühtegi teist kohtuotsusega määratud kohustust rikkunud. Ta ei ole katseajal sooritanud uut kuritegu ja on korrektselt täitnud kontrollnõudeid. Ta on rikkunud vaid ülalpidamiskohustust ja võlgnevuse tasumise kohustust. Kuna teda on ülalpidamiskohustuse rikkumise eest kriminaalkorras karistatud, on karistuse täitmisele pööramine ebamõistlik olukorras, kus isikul on raske majanduslik olukord. M. Heinmanni vangistuse täitmisele pööramine ei lahenda kannatanu majanduslikku olukorda, sest vangistuses ei ole M. Heinmannil samuti võimalik ülalpidamiskohustust tasuda. Katseaeg kestab veel kaks aastat, mistõttu katseaja pikendamine 3 ei oleks otstarbekas. Lisakohustusena saaks kohustada teda otsima endale kuue kuu jooksul töökoha. 15. Viimaks taotletakse jätta käesolevas määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda, sest M. Heinmannil puuduvad rahalised vahendid nende eest tasumiseks. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 16. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohus on õigustatult pööranud M. Heinmanni tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele, kuna edasine kriminaalhoolduse teostamine süüdimõistetu suhtes ei täidaks enam oma eesmärki. 17. M. Heinmann mõisteti Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2020. a otsusega süüdi

§ 169

järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust, mis jäeti tingimisi kolme aastase katseajaga täitmisele pööramata. Lisaks

§-s 75 sätestatud kontrollnõuetele oli ta kohustatud täitma ülalpidamiskohustust (

§ 75

lg 2 p 6) ja tasuma tekkinud võlgnevust (

§ 75lg 4).

Asi lahendati kokkuleppemenetluses, s.o M. Heinmann oli nõus vastavate kohustuste täitmisega ja need kinnitati kohtuotsusega. M. Heinmann oli seega teadlik, et ta peab tegema endast kõik võimaliku, et täita kohtuotsusega määratud kohustusi, s.o otsima endale kiiremas korras sobiva töökoha, et selle eest saadavast töötasust tema vastu esitatud nõudeid täita. Asja materjalidest tuleneb aga, et M. Heinmann on pingutanud hoopis selle nimel, et mitte antud kohustusi täita. Käesoleva ajani ei ole M. Heinmann leidnud endale töökohta (ja sissetulekut). 18. Ülalpidamiskohustus ja kohustus tasuda juba tekkinud võlgnevust on olemuselt võrdväärne ülejäänud

§ 75

lg-s 1 märgitud kontrollnõuetega, s.o neid tuleb igal juhul täita ja nende üle teostab järelevalvet kriminaalhooldusametnik. M. Heinmann ei ole aga ülalpidamiskohustuse ja võlgnevuse katteks kannatanule midagi tasunud. Tegemist on juba kolmanda erakorralise ettekandega, mis tema suhtes seetõttu esitatud on. Tema suhtes on läbi viidud töövõime hindamine ja arstlik komisjon ei tuvastanud, et M. Heinmann oleks osaliselt töövõimetu. Sellest tulenevalt saab nentida, et M. Heinmannil on siiski olnud võimalik mingisugustki tööd teha, et kasvõi osaliselt temal lasuvaid kohustusi oma alaealise lapse ees täita. M. Heinmanni suhtumine tundub aga olevat taoline, et tema arvates ei olegi ta kohustatud ülalpidamiskohustust ja võlgnevusi tasuma, üritades leida viise, kuidas mitte tasumist n-ö välja vabandada. Seega saab nõustuda maakohtuga, et senini on M. Heinmann teinud kõik endast oleneva, et kohustuste täitmisest kõrvale hoida. Ekslik on ka määruskaebuses toodu nagu oleks ülalpidamiskohustuse ja võlgnevuste tasumise kohustus määratud selliselt, et seda tuleb täitma hakata vähemalt kolme aastase katseaja jooksul. Antud kohustusi tulnuks täitma asuda koheselt. Arvestades seda kõike, ei ole kriminaalkolleegium veendunud, et edasise kriminaalhooldusperioodi ja katseaja vältel asuks M. Heinmann ülalpidamiskohustust ja võlgnevusi tasuma. Seda enam, et ta üritab jätkuvalt Töötukassa vahendusel taotleda osalise töövõimekaotuse tuvastamist, s.o M. Heinmann ei olegi huvitatud töötamisest ja seeläbi kohustuste täitmisest. Seda kõike arvesse võtte tuleb temale tingimisi mõistetud karistus täitmisele pöörata.

1. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
2. augusti
3. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
4. M. Heinmanni kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel taotleb määruskaebuse koostamise eest tasu 64,80 eurot (sealhulgas käibemaks 10,80 eurot). Ringkonnakohus peab tasutaotlust sellises ulatuses põhjendatuks ja rahuldab kaitsja taotluse. Määruskaebuses taotletakse tekkinud menetluskulu riigi kanda jätmist, sest M. Heinmannil puuduvad nende tasumiseks rahalised vahendid. Ringkonnakohus jätab selle taotluse rahuldamata. M. Heinmann taotles endale riigi 4 õigusabi korras kaitsjat (tl 51 pöördes). Seega oli ta teadlik, et tal tuleb tekkinud õigusabikulud hüvitada. Samuti ei ole temalt määruskaebemenetluses välja mõistetav summa niivõrd suur, et seda tuleks vähendada või jätta tervikuna riigi kanda. Asja materjalidest tulenevalt on M. Heinmann siiski mingis ulatuses sissetulekut sotsiaaltoetuse näol saanud. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jääb menetluskulu summas 64,80 eurot KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel M. Heinmanni kanda. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 5