← Eesti

3-21-1103/8

Obsah (7)§ 52§ 65§ 135§ 206§ 124§ 237§ 126

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 13. september 2021. a, Tallinn Haldusasja number 3-21-1103 Haldusasi Xi kaebus Politsei- j

§ 52

lg 1 p 7), viisa andmisest keeldumisel või viisa tühistamisel (

§ 65

lg 2 p 6, § 78 lg 2 p 6), tähtajalise ja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel (

§ 135

lg 2 p 3, § 210 lg 1 p 3, § 241 lg 1 p 2), järelemõtlemisaja kehtetuks tunnistamisel (

§ 206

lg 1).

§ 124

täpsustab loeteluna, mil võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise kaalutlusel. Samas loetelus on ka: on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda (p 1); on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada kõlblust või teiste isikute õigusi või huve (p 3); on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada rahva tervist (p 4); või välismaalast on karistatud süüteo eest (p 5). Tegemist on avatud loeteluga (lg 4). Ohule avalikule korrale või riigi julgeolekule võib tugineda ka pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisel, kuid sel juhul kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (

§ 237lg 3).

Kohus leiab, et VSS ja

on oma sisult sedavõrd seotud, et ohtu avalikule korrale ja julgeolekule saab sisustada ka

sätete abil.

  1. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja on sündinud Eestis ja elanud siin kogu oma elu. Samas ei ole kaebaja Eesti kodanik ning tal ei ole ka pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebaja on Venemaa kodanik, seega on eelduslikult olemas ka vastuvõttev riik. Riigikohus on 23.09.2019 otsuses nr 3-16-2436 selgitanud, et pikaajalise elaniku elamisluba omava välismaalase Eestis viibimise ja elamise õigust, samuti selle lõpetamist ja välismaalase Eestist väljasaatmist reguleerib Nõukogu
  2. novembri
  3. a direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Direktiivist nähtub, et pikaajalise elaniku staatuse ja sellest tulenevad garantiid omandab isik vaid juhul, kui riik selle staatuse välismaalasele annab (vt art 7 lg 3, art 6). Tegu ei ole pelgalt riigis sündimise või pikaajalise elamise tulemusel n-ö iseenesest tekkiva seisundiga. Ka otsuses nr 3-17-1545/81 osutas Riigikohus, et kui pärast pikaajalise elaniku ela3

(6)misloa kehtetuks tunnistamist saab isik tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivist 2003/109/EÜ tulenevad tagatised (konkreetsel juhul kõrgendatud kaitse väljasaatmise vastu, p 11). Eeltoodu ei tähenda, et kaebaja pikaajalisel Eestis elamisel puuduks õiguslik tähendus. Tegu on asjaoluga, mida tuleb sissesõidukeelu kehtestamisel kaaluda koostoimes teiste asjaoludega (p 12). Kokkuvõttes ei ole seega kaebajal samaväärset kaitset kui pikaaajalise elaniku elamisloaga isikul, mis küll omakorda ei välista kaebajaga seotud oluliste asjaolude arvestamist. Kohus peab vajalikuks märkida, et samas asjas pidas Riigikohus oluliseks, et haldusakt põhineb süütegude liigi ja laadi ning vangla koostatud riskihindamise tulemuste põhjal tehtud prognoosil kaebaja ohtlikkuse kohta. Isikut oli Eestis korduvalt karistatud, sh oli karistuseks olnud reaalne vangistus ning ka üks katseajaga mõistetud vangistus pöörati täitmisele. Isiku õiguskuuleka elu perioodid süüdimõistmiste vahel on lühikesed ja süütegude toimepanemine on kujunenud tema käitumismustriks. Isik oli kuritegusid toime pannes korduvalt kasutanud vägivalda. Lisaks arvestati nii isiku lõimumist Eesti ühiskonda kui ka lapse olemasolu. Käesolevas asjas on kaebaja olukord osaliselt sarnane või isegi rohkem kaebaja kahjuks rääkiv – kaebaja on pannud toime rohkem kriminaalkorras karistatud kuritegusid; ta on samuti teod toime pannud vägivallaga ning tal puudub Eestis ka alaealine laps, keda oleks võimalik käsitleda perekonnana VSS mõttes (§ 29 lg 4).
  1. Käesolevas asjas on kaebajat karistatud kokku kriminaalkorras 11 korral, millest tal on kehtivad karistused varguse ja röövimiste eest (haldusakti p 29, dtl 144 jj). Isik on varem karistatud (varasemast hilisemani) üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise, röövimise, vägistamise, varguse, sõiduki ärandamise ja kuritegelikul teel saadud vara turustamise eest. Vastuseks kohtu küsimustele selgitas vastustaja, et kaebaja on alates esimesest kriminaalkaristusest viibinud vangistuses: - 15.10.1997 – 24.03.2004, järgnes 1 aasta 4 kuud vabaduses viibimist - 18.08.2005 – 17.02.2006, järgnes 2 aastat vabaduses viibimist - 06.02.2008 – 01.11.2010, järgnes 1 aasta 10 kuud vabaduses viibimist - 21.09.2012 – 24.01.2013, järgnes 7 kuud vabaduses viibimist - 13.08.2013 – 25.06.2015, järgnes 11 kuud vabaduses viibimist, millest 8 kuud elektroonilise jalavõruga - 31.05.2016 – käesoleva hetkeni kannab karistust Tallinna Vanglas. Kaebaja viibib ka hetkel vangistuses, tema karistusaeg lõppeb 17.05.2023 ning kohtud on käesoleval aastal keeldunud ennetähtaegselt kaebaja vabastamisest (Tallinna Ringkonnakohtu 07.04.2021 määrus nr xxxxxx dtl 180 jj). PPA on kogunud täiendavalt ka teavet vanglalt. Tartu Vangla
  2. a iseloomustusest (haldusakti p 15) nähtub, et kaebaja on ühiskonnale kõrgohtlik ning isikust tulenev oht seisneb kehavigastuste (nii kergete kui raskete) tekitamises, röövimises ja seksuaalses ärakasutamises. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 56%, vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 56% ning seksuaal- ja vägivalla kuriteo toimepanemise tõenäosus 5 aasta jooksul 41-62% (dtl 123). 8.

§ 124

p-st 5 lähtuvalt võib järeldada ohtu avalikule korrale, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Kaebaja poolt korduvalte süütegude toimepanemine ei ole vaidluse all. Vastustaja on põhjendanud isikust tulenevat ohtu haldusakti lk-l 13 (jj) ning kohus nõustub põhjendustega neid kordamata. Kaebaja tegudest nähtub kokkuvõtlikult nii teiste inimeste kehalise terviklikkuse kui ka võõra vara suhtes austuse puudumine, mis kinnitab ka, et kaebaja viibimine Eestis vabaduses võib ohustada teiste isikute õigusi ja huve ning vägivalla kasutamise korral ka inimeste tervist (vrdl

§ 124p-d 3 ja 4).

Alates

  1. aastast on isik viibinud vabaduses 15-aastase perioodi jooksul ligi viis aastat. Sealjuures sai kaebaja täisealiseks
  2. aastal, millest nähtub, et suure osa täiskasvanueast on kaebaja viibinud vangistuses. Kaebaja vangistuses viibimise perioodid on ajas pikenenud – 6 kuud 4

(6)
  1. ja
  2. aastal, ca 2 aastat alates
  3. ja
  4. aastast ning 7 aastat alates
  5. aastast. Seega on eelduslikult ka kaebaja toimepandud teod ajas raskemaks muutunud. Sõltumata vangistuses viibimisest ja sotsiaalprogrammide läbimisest on ka vangla seisukohal, et kaebaja on jätkuvalt ühiskonnale kõrgohtlik ning on rohkem kui 50% tõenäosus, et kaebaja paneb järgmise 2-5 aasta jooksul toime uue vägivaldse kuriteo. Eeltoodu kogumis kinnitab, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale ja ühiskonnale on tegelik ja piisavalt tõsine.
  6. Kuna PPA on avalikule korrale tekkivat ohtu hinnates teinud prognoosotsuse, saab iseloomustamisel arvestada ka seda, et kaebaja mõisteti pärast käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti tegemist Harju Maakohtu 29.03.2021 otsusega nr xxxxxx süüdi ka võimuesindaja vastu vägivalla kasutamise eest ja talle mõisteti karistuseks vangistus 3 kuud. Kohus tutvustas kaebajale nimetatud asjaolu 25.05.2021 määruses. Mh nähtub dokumentide võrdluses, et viimane kuritegu on toime pandud 11.07.2020 ehk pärast seda, kui kaebaja oli esitanud PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks (04.11.2019, haldusakti p 10) ning selgitas, et on viimase karistuse käigus oluliselt muutunud (25.02.2020, haldusakti p 21). Uue kuriteo toimepanemine on kooskõlas ka isiku kohta tehtud iseloomustusega. Asjaolu, et kaebaja ei suuda hoiduda kuritegude toimepanemisest ka kontrollitud keskkonnas ja ajal, mil ta võiks soovida seaduskuuleka käitumise demonstreerimist haldusmenetluse ajaks, kinnitab PPA prognoosi õigsust. Samuti kinnitab PPA prognoosi õigsust ka PPA poolt kohtumenetluse kestel esitatud Tallinna Vangla vastus (dtl 228), kus on kajastatud kaebaja distsipliinirikkumised alates haldusakti andmisest. Vastusest nähtub, et kaebaja on poole aasta jooksul üle 10 korra rikkunud vangla korda, sh korduvalt omanud keelatud esemeid, suhelnud ebaviisakalt või jätnud korraldustele allumata. Veel
  7. aasta alguses (dtl 119) märkis Tartu Vangla, et kaebaja käitub igapäevaselt distsiplineeritult ja üldjuhul viisakalt. Seega ei nähtu kaebajast tuleneva ohu olulist vähenemist ka pärast otsuse andmist, vaid pigem võib keelduva otsuse saamine olla toonud kaasa kaebaja käitumise halvenemise ja temast tuleneva ohu suurenemise.
  8. Kaebaja leiab, et analüüsimata on jäetud, et sissesõidukeeld välistab kaebaja Eestis viibimise seadustamise. Kohus leiab, et see ongi kokkuvõttes sissesõidukeelu eesmärk. VSS § 6 sätestab, et sissesõidukeeld on tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Direktiiv 2008/115/EÜ art 3 p 6 kohaselt on sisenemiskeeld haldus- või kohtuotsus või haldus- või kohtuakt, millega keelatakse sisenemine liikmesriigi territooriumile ja viibimine liikmesriigi territooriumil kindla tähtaja jooksul ning millega on kaasas tagasisaatmisotsus. Kokkuvõtlikult kui PPA on põhjendatult leidnud, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale ja julgeolekule on tegelik ja piisavalt tõsine (vt kohtuotsuse eelmised punktid), siis tagajärjeks ongi see, et isikul ei võimaldata pikema aja jooksul Eestisse saabuda ega siin seaduslikul alusel viibida. Kaebaja ei ole haldusmenetluses esitanud väiteid, et teda ei ole võimalik Venemaale välja saata. Pigem on kaebaja vangla sotsiaaltöötaja sõnul kaalunud vanglakaristuse kandmise jätkamist Venemaal. Kohtu jaoks on tegemist põhistamata väitega. Väljasaatmise asjades on üldteada praktika, et ilma isiku koostööta võib olla Venemaale väljasaatmine aeganõudev, kuid reeglina siiski võimalik. Kohus märgib ka, et kui hiljem selgub, et sõltumata kaebaja koostööst ei ole tema väljasaatmine võimalik, saab PPA ka kaaluda kaebajale Eestis viibimiseks õigusliku aluse andmist humaansetel kaalutlustel, sõltumata sissesõidukeelu olemasolust (

§ 126lg 3).

11. Kaebaja leiab, et haldusakt on õigusvastane, kuna tema kasuks rääkivad asjaolud on jäetud kaalumata. Kohus sellega ei nõustu – haldusaktis on läbivalt leitud, et neil ei ole kaebaja soovitud kaalu ega kaalu seega üles kaebajast tulenevat ohtu. Ainuüksi asjaolu, et vastustaja ei ole kaebajaga nõustunud, ei tingi haldusakti õigusvastasust. 5

(6)Vastustaja on esmalt selgitanud (haldusakti p 31 jj), et kaebajal puudub Eestis perekonnaelu VSS § 29 lg 4 mõttes. Kaebajal ei ole Eestis abikaasat ega alaealisi lapsi ning vanemaid ja vanavanemaid ei käsitleta perekonnana mõttes, mis annaks välismaalasele kõrgendatud kaitse väljasaatmise vastu. Vastustaja on hinnanud ka kaebaja isa ja vanaema perekondlikku suhet kaebajaga, järeldades, et arvestades kaebaja pikaajalist viibimist vanglas, nähtub sellest, et pereliikmed on võimelised tulema toime ilma kaebaja abita. Kohus leiab, et käesolevas asjas kogutud karistusandmed kinnitavad vastustaja järeldust. Kaebaja on suurema osa oma elust pärast täiskasvanuks saamist, rohkem kui 20 aasta jooksul viibinud vangistuses. Kaebaja vabastati vanglast ennetähtaegselt
  1. aastal, kus kohus leidis, et kaebajale tuleb anda võimalus seaduskuulekalt käituda, arvestades ka perekonna tuge (haldusakti lk 11, kohtumääruses dtl 190), millesarnaseid väiteid on kaebaja esitanud ka käesolevas haldusasjas, kuid kaebaja pani uue kuriteo toime vähem kui aasta jooksul (Harju Maakohtu 25.10.2016 otsus nr xxxxxx, dtl 160 jj). Seega ei ole ka perekondlik tugi ega (vana)vanemate aitamise moraalne kohustus või soov ära hoidnud uute ja raskemate vägivallakuritegude toimepanemist, mistõttu ei kõrvalda pereliikmete olemasolu ka kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale. Kaebaja on viibinud vanglas katkematult alates
  2. aastast ega vabane sealt veel lähema kahe aasta jooksul. Vanglakaristuse ajal on hoopis isa ja vanaema kaebajat toetanud (dtl 121 lõpp), mis näitab, et kaebaja ei ole ka vanglas asunud oma peret talle kättesaadavatel viisidel toetama. Kohus leiab ka, et Eesti sotsiaalsüsteem tagab vajadusel ka abita hooldusvajadusega isikule piisava abi, kui abivajadusest on teada saanud. Seetõttu edastas kohus Tallinna linnavalitsusele ka vastava teavituse (SHS § 13). Vastustaja on haldusakti p-s 33 kaalunud ka kaebajast tulenevat ohtu Venemaale mineku kohustusega. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole ise soovinud end Eestiga püsivalt siduda, kuivõrd ta ei ole taotlenud Eestis kodakondsust ega ka pikaajalise elaniku elamisluba. Pigem näitab Eestis sündinud kaebaja poolt Venemaa kodakondsuse taotlemine, et isik on soovinud oma elu ja identiteeti rohkem siduda Venemaa Föderatsiooniga. Riigi kodakondsuse võtmise tagajärjeks ongi see, et teised riigid saavad isiku viibimisaluse lõppemisel kodakondsusjärgsesse riiki tagasi saata, mis ei saanud olla ka kaebajale ettenägematu tagajärg. Olukorras, kus kaebajast, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik, tuleneb piisav oht avalikule korrale ja julgeolekule, et tuleb tõkestada tema sisenemine Eestisse; kaasneb sellega ka Schengeni ala sissesõidukeeld. Arvestades Schengeni sees reeglina dokumendikontrollita piiriületust, ei takistaks üksnes Eestisse sisenemiskeeld kaebaja siia tagasitulekut. Soov reisida või ka töötada ei kaalu üles kaebajast tulenevat ohtu. Sh puudub kaebajal kui välismaalasel põhiõigus Schengeni alal reisimiseks või ka töötamiseks majandusliku heaolu parendamise eesmärgil.
  3. Seega on vastustaja otsus tervikuna õiguspärane. Arvestada tuleb ka sellega, et kaebajat ei ähvarda väljasaatmise oht lähiajal. Kui kaebaja või tema perega seotud asjaolud oluliselt muutuvad, saab kaebaja taotleda ka sissesõidukeelu muutmist. Kohus märgib, et ei pea silmas kaebaja poolt pere loomist, kuivõrd sissesõidukeelu ettekirjutuse kehtivuse ajal loodud perele ei anta reeglina kõrgendatud õiguskaitset. Küll aga võib õiguskaitsevajadus tuleneda vahepeal tekkinud humaanse kaitse vajadusele viitavatest asjaoludest või kaebajast tuleneva ohu äralangemisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.