← Eesti

1-20-6639/63

Obsah (6)§ 4021§ 408§ 131§ 3951§ 390§ 4081

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 1. juuni 2021 Kohtuasja number 1-20-6639 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Maarika Kuusk Kohtuasi X.X. le kohaldatud ambulatoorse psühh

) § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse X.X. suhtes karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p-s 2 sätestatud õigusvastase teo tunnustel. Kohus kohaldas X.X. le statsionaarset psühhiaatrilist sundravi kuni tema ohtlikkuse äralangemiseni.

  1. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  2. veebruari 2021 määrusega Tartu Maakohtu
  3. novembri 2020 määruse X.X. le statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise osas ja kohaldas X.X. suhtes ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi.
  4. SA Viljandi Haigla Psühhiaatrikliinik esitas
  5. aprillil 2021 Tartu Maakohtule esildise, milles tegi ettepaneku asendada X.X. le kohaldatud ambulatoorne psühhiaatriline sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga seoses X.X. vaimse seisundi halvenemisega. Esildisele on lisatud psühhiaatri arvamus, väljavõte seisundi kirjeldusest ja kirjavahetus X.X. kohta. Psühhiaatri arvamusest nähtub, et ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi käigus on X.X. käinud raviarsti vastuvõtul kahel korral:
  6. ja
  7. märtsil
  8. Kolmas vastuvõtt oli plaanitud
  9. aprilliks 2021, kuid nädal enne seda helistas X.X. ema ja teatas, et X.X. viibib tahtest olenematul ravil, kuna tema käitumine oli muutunud ohtlikuks nii endale kui emale. Psühhiaatri arvamusel ei täida ambulatoorne psühhiaatriline sundravi X.X. puhul ravile seatud eesmärke ja ootusi. Seetõttu teeb psühhiaater ettepaneku asendada ambulatoorne psühhiaatriline sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga.
  10. Kohtute infosüsteemist nähtub, et X.X. paigutati Tartu Maakohtu
  11. aprilli 2021 määruse alusel tsiviilasjas nr 2-21-5471 esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikusse neljaks päevaks arvates
  12. aprillist
  13. Tartu Maakohtu
  14. aprilli 2021 määrusega pikendati esialgset õiguskaitset ja anti luba pidada X.X. t tahtest olenematu ravil 40 päeva. Tartu Ringkonnakohtu
  15. mai 2021 määrusega Tartu Maakohtu
  16. aprilli 2021 määrus aga tühistati ja seetõttu vabastati X.X. psühhiaatriakliinikust. Vaidlustatud kohtumäärus
  17. Tartu Maakohus asendas
  18. aprilli 2021 määrusega X.X. le kohaldatud ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
  19. Tartu Maakohtu
  20. novembri 2020 määrusega leidis tuvastamist X.X. õigusvastane tegu
  21. juunil 2020: X.X. hoidis avalikul mänguväljakul käes mõõka ning ähvardas seal viibinud täiskasvanuid ja alaealisi. 7.

§ 4021

lg 4 sätestab, et kui ambulatoorsel sundravil viibiv isik on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lg-s 2 nimetatud otsuse, jätkub isiku sundravi statsionaarse ravina.

  1. Kohtule esitatud raviasutuse esildisest, psühhiaatri kirjalikust arvamusest, X.X. seisundi kirjelduse väljavõttest, X.X. ütlustest, psühhiaater C.A. u tunnistajana antud ütlustest ning Tartu Maakohtu
  2. aprilli 2021 kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2-21-5471 nähtub X.X. risk käituda nii enda kui teiste suhtes ohustavalt ja ettearvamatult. X.X. viibib alates
  3. aprillist 2021 tahtest olenematu ravi otsuse alusel haiglaravil SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikus. Seda põhjusel, et ta käitus kodus ebaadekvaatselt, tarbis alkoholi, kraapis põrandale lõpmatuse kujundeid, rikkus toasisustust, loopis toas pudeleid ja tarbis oma ravimeid ebamäärases koguses. X.X. ema sõnul on tablette kulunud rohkem kui peaks. X.X. tellis hiljuti internetist uhmri, uhmerdas nädala ravimid korraga pulbriks ja tarvitas seda pulbrit segatuna teiste ainetega (vahtramahl, kofeiin) teadmata hulgal. Perearsti poolt määratud valuvaigisteid on X.X. kasutanud teadmata koguses. Samuti ähvardas X.X. süstlaga oma ema, öeldes viimasele „surm kõnnib sul kogu aeg järel“. Ka loopis X.X. kodus nuga põrandasse.
  4. Eelmärgitud asjaolude põhjal tuleb nentida, et X.X. on oma psüühikahäire ja käitumise tõttu ohtlik nii ühiskonnale kui endale. Ühiskonnaohtlikkus väljendub X.X. tegevuses teravate esemetega (mõõga ja nugadega) vehkimises ja loopimises teiste isikute juuresolekul ning süstlaga ähvardamises (sh ema). Sellise tegevusega võib X.X. kahjustada teiste isikute elu ja tervist. Ohtlikkus endale seisneb ravimite manustamises kontrollimata koguses. Sellega seab X.X. ohtu enda elu ja tervise. Kohtu hinnangul on X.X. sedavõrd ohtlik, et see õigustab statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamisega tema vabaduspõhiõiguse riive. 2

(9)
  1. Puudub vaidlus selles, et X.X. vajab psühhiaatrilist ravi koos ravimite manustamisega. X.X. läbi vaadanud psühhiaatri kirjalikust arvamusest ning kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et X.X. l esineb psüühikahäirena paranoidne skisofreenia. Tema psühhoos on püsikululine. X.X. vajab ravimite manustamist psüühikahäire kontrolli all hoidmiseks. Psühhiaatri kirjaliku arvamuse ja ütlustega, väljavõttega X.X. seisundi kirjeldusest ning X.X. kohtuistungil antud ütlustega on usaldusväärselt tõendatud ka see, et X.X. ei pea kinni ravirežiimist. Ambulatoorse sundravi kestel on X.X. korduvalt tarvitanud alkoholi ja erinevaid ravimeid kontrollimatul hulgal ning tema käitumine on muutunud ohtlikuks nii endale kui teistele. X.X. toimetuleku taastamiseks ja ohtlikkuse vähendamiseks on psühhiaatriline sundravi vajalik ning seda tuleb kohaldada statsionaarses vormis. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamine ambulatoorselt ei ole KarS § 86 lg 12 nõudeid silmas pidades põhjendatud (ambulatoorset ravi võib kohaldada, kui psühhiaatrilisele sundravile allutamisel ei kujuta isik ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et ta peab kinni ravirežiimist). Seega tuleb X.X. le kohaldatud psühhiaatrilist sundravi muuta ja jätkata seda statsionaarse psühhiaatrilise sundravina. Määruskaebus
  2. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse X.X. , taotledes maakohtu määruse tühistamist. Ka esitas X.X. oma kaebuse täienduse. Määruskaebuse ja selle täienduse argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
  3. X.X. l ei oleks probleeme ravimite võtmisega läbi depoosüsti. Ta pooldab ravimite võtmist õiges koguses ja leiab, et on selleks suuteline. Ta ei ole endale ega teistele ohtlik ja tal ei puudu haiguskriitika. Ta saab aru oma käitumisest. Pärast viimast intsidenti ei ole ta agressiivselt käitunud, seejuures ei olnud ta ohtlik ka tahtest olenematu ravi ajal Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikus.
  4. X.X. on nõus sellega, et tema toetus kantakse tema ema pangakontole. Sel viisil oleks maandatud X.X. ohtlikkus, kuna tema kulutused ja tellimused oleksid kontrollitud (ei tuleks mürgiseid taimi ega terariistu välismaalt ega internetist). Ta mõistab, et ei tohi omada terariistu ega eksperimenteerida taimedega, kuna see on paranoidse skisofreenia puhul halva soodumusega. Ta on selleks suuteline. Ta ei ole väitnud, et noad olid tal vampiiride jaoks ja kohtumääruse selline väide on vale. Üks nuga oli tal piibu puhastamiseks ja teine kirja avamiseks. Alkoholi ta enam ei tarbi, sest ka see on paranoidse skisofreenia puhul halva soodumusega. Ta leiab, et saab endaga hakkama ja on suuteline alkoholi tarvitamise maha jätma. Perearsti ravimeid võttis X.X. koos haloperidooliga, sest perearst ega raviarst ei teavitanud teda, et neid ravimeid ei tohi koos võtta.
  5. X.X. nõuab ambulatoorset sundravi ning leiab, et kohus peaks võtma arvesse ka seda, et tema ohtlikus võib olla ära langenud. Kohus ei tohi tugineda vaid ekspertiisiaktile, vaid peab võtma arvesse kõiki asjakohaseid tõendeid. Kuna osades faktides on tehtud vigu, on ambulatoorne sundravi asendatud statsionaarsega valesti.
  6. X.X. leiab, et ambulatoorne sundravi oleks paranoidse skisofreenia puhul parem, kuna teised patsiendid statsionaarses raviosakonnas tekitavad temas ärevust ning tal on raske hakkama saada. Ta leiab, et on suuteline ambulatoorset ravi järgima. Ta käib igakuiselt Viljandi haiglas depoosüste tegemas, et ravimid annustataks õiges koguses ja saaksid võetud. Samuti on tal igakuised vestlused psühhiaatriga, kellel on võimalik kontrollida, kas ta ambulatoorset ravi järgib. Tal on ka varem olnud ambulatoorne sundravi ja see oli paranoidse skisofreenia puhul hea soodumusega. Ta käis pidevalt Viljandi haiglas kontrollis, kus vaadati, kas tal on ravimid võetud. Ta saab aru, mida tähendab paranoidne skisofreenia. Ka tema ema eelistab, et X.X. l oleks sundravi ambulatoorselt ning leiab, et ta on suuteline jälgima, et ravi kulgeks raviarsti poolt korraldatud viisil. 3
(9)Vastus määruskaebusele
  1. Prokuratuur leiab kaebusele esitatud vastuses, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus peatub kõigepealt tahtest olenematu ravi ja

§ 4021

lg-ga 4 seonduval (I) analüüsib seejärel, kas statsionaarse sundravi kohaldamise eeldused on täidetud (II) ja võtab viimaks menetluse tulemi kokku (III). I 18. Ajal, mil maakohus ravivormi muutmise taotluse sai, oli X.X. tsiviilkohtumenetluse raames tehtud kohtumääruse alusel psühhiaatrilise abi seaduse § 11 kohasel tahtest olenematul ravil. Seal oli X.X. ka praegu vaidlustatud määruse tegemise ajal.

§ 4021

lg 4 sätestab, et kui ambulatoorsel sundravil viibiv isik on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lõikes 2 nimetatud otsuse (st tahtest olenematu ravi otsuse – ringkonnakohtu märkus), siis jätkub isiku sundravi statsionaarse ravina. Maakohus viitas vaidlustatud määruses viimati nimetatud sättele – pole aga võimalik näha, et kohus oleks seda normi ka tegelikult kuidagi kohaldanud. Kriminaalkolleegium märgib selle sätte kohta järgmist, korrates suuresti oma

  1. oktoobri 2020 määruses asjas nr 1-13-5871 öeldut.
  2. Sätet lugedes näib vähemalt esmapilgul, et kui ambulatoorsel sundravil olev inimene allutatakse tahtest olenematule ravile, muutub sundravi vorm automaatselt statsionaarseks. See tähendaks seda, et kogu praegune ravivormi asendamise menetlus on olnud ebavajalik, st nii Viljandi Haigla saadetud materjalid kui ka maakohtu menetlus, sh vaidlustatud kohtumäärus: tulenevalt X.X. le tahtest olenematu ravi kohaldamise määrusest peaks X.X. sundravi jätkuma niikuinii statsionaarselt ja sellega seoses enam midagi menetleda või otsustada ei oleks. Nii see aga olla ei saa.
  3. Esiteks tuleb kahjuks tõdeda, et
  4. aastal jõustunud

§ 4021

lg 4 tõlgendusel pole abi seaduse seletuskirjast: seletuskirjas selle sätte kohta infot ei ole. Kriminaalkolleegium selgitab ise järgmist.

  1. Kõigepealt tuleb tähele panna, et tahtest olenematu ravi kohaldamine ei pruugi olla seotud sundraviga. Näiteks on võimalik, et inimene on sundravil kleptomaania1 (Rahvusvaheliste Haiguste Klassifikatsiooni
  2. versiooni (RHK-10) kood F63.2) tõttu seepärast, et ta on ohtlik teiste isikute varale. Tahtest olenematu ravi kohaldamisel ei pruugi see psüühikahäire (kleptomaania) aga üldse aktualiseeruda. Nimelt on võimalik, et tahtest olenematut ravi kohaldatakse mingi muu psüühikahäire tõttu. Näiteks tarvitab inimene mõnda uimastit ja tal tekib psühhoaktiivse aine tarvitamisest tulenev psüühikahäire RHK-10 koodide F10–F19 tähenduses – ja selle psüühikahäire tõttu muutub ta iseendale ohtlikuks. Kui inimene sundravil ei oleks, oleks kõigiti võimalik, et ta veedaks paar nädalat tahtest olenematul ravil, tema uimastitest lähtuv psüühikahäire saadakse kontrolli alla ja inimene jätkab elu vabaduses. Jääb mõistetamatuks, miks peaks ambulatoorsel sundravil olnud inimene sellises olukorras jääma tähtajatult ravile, st statsionaarsele sundravile: ei mänginud ju esimene haigus (kleptomaania) selle lühiajalise tahtest olenematu ravi juures mingit rolli. Niisugusel juhul võiks inimese kinnipidamine statsionaarse sundravi vormis olla suisa vastuolus põhiseaduse §-s 20 sätestatud liikumisvabaduse õigusega. 1 Erialakirjanduses on leitud, et kleptomaania (ehkki kritiseeritakse selle mõiste ebaselgust) võib mõningatel harvadel juhtudel süüdivuse välistada: Venzlaff/Foerster et al. Psychiatrische Begutachtung.
  3. Auflage, S. 335–
  4. 4

(9)
  1. Teiseks aga on oluline see, et ohtlikkuse mõiste ei ole tahtest olenematu ravi (tsiviilõigus) ja psühhiaatrilise sundravi (karistusõigus) menetluses täiel määral kattuv.
  2. Ühtpidi hõlmab ohtlikkus karistusõiguslikus tähenduses laiemat spektrit kui tsiviilõiguslikus mõttes. Nii on see puutuvalt võõrastesse õigushüvedesse. Nimelt sätestab PsAS § 11 lg 1 p 1, et asjasse puutuv on isikust lähtuv oht teiste elule, tervisele või julgeolekule. Niisiis ei mängi rolli nt ohtlikkus võõrale varale (Kõve ja Savvi – TsMS. Kommentaar. III., § 533, komm 3.3.3.3.f.). Karistusõiguslikus mõistes aga tähendab ohtlikkus ühiskonnale KarS § 86 lg 1 tähenduses võimalust, et inimene paneb edaspidi toime õigusvastaseid tegusid – ja need teod ei pruugi sugugi mitte rikkuda (või ohustada) üksnes teiste elu ja tervist, vaid võivad olla suunatud ka nt vara vastu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 13).
  3. Seevastu puutuvalt inimese enesele ohtlikkusse on KarS § 86 PsAS §-st 11 hoopiski kitsam. Ringkonnakohus kordab sellega seoses oma varasemat seisukohta (vt nt
  4. aprilli 2020 määrus asjas nr 1-19-8229, p 67). Jääb mõneti segaseks, miks peaks riik üldse karistusõiguslike vahenditega sekkuma sellesse, kui isik ohustab enda õigushüvesid: rakendub ju karistusseadustik (või täpsemalt: selle eriosa) vaid siis, kui rikutakse või ohustatakse võõraid õigushüvesid. Seega ei saa enese ohustamist või vigastamist pidada ka õigusvastaseks teoks. Seda arvestades tuleb KarS § 86 lg 1 tõlgendada nii, et inimese ohtlikkus endale on sekundaarne: see muutub aktuaalseks siis, kui isiku ühiskonnaohtlikkust eitada. Lisaks sellele peab isiku ohtlikkus enesele olema sundravi rakendamiseks ringkonnakohtu hinnangul väga kõrge: tarvis on märksa suuremat ohtlikkusmäära kui teistele ohtlikkuse (ühiskonnaohtlikkuse) puhul. Seega võib olla olukord selline, et inimene on enesele piisavalt ohtlik, et paigutada ta tahtest olenematule ravile – psühhiaatrilise sundravi jaoks tema eneseohtlikkus aga vajalikku lävendit ei ületa.
  5. Kolmandaks kinnitab statsionaarse sundravi automaatse rakendamise problemaatilisust käesolev asi ise: tsiviilasja lahendanud maakohus pidas tahtest olenematut ravi õigeks, ent ringkonnakohus selle otsustuse tühistas. Kui tsiviilasja arutades ilmneb kaebemenetluses, et tahtest olenematut ravi kohaldati valesti, siis kuidas on õigustatud selle väära otsustuse alusel statsionaarse ravi kohaldamine?
  6. Käesoleva määruse p-des 21–25 märgitut silmas pidades tuleb seoses

§ 4021

lg-ga 4 kõne alla kaks võimalust: põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamine (või vähemasti selle kaalumine) või normi käesoleva määruse p-s 19 välja toodust erinev tõlgendamine (st et ambulatoorsel sundravil olevale inimesele tahtest olenematu ravi määramine ei too endaga automaatselt kaasa statsionaarset sundravi). Ringkonnakohtu hinnangul saab rakendada teist varianti (st tõlgendamist), sest sätte põhiseaduse vastaseks tunnistamisele tuleb eelistada tema põhiseaduskonformset interpreteerimist. Ühtlasi tuleb analüüsida, kuidas mõista

§ 4021lgga 4 tihedasti seotud (ja temaga koos vastu võetud) psühhiaatrilise abi seaduse (Ps

AS) § 11 lg 41: kui PsAS § 11 lg-s 3 nimetatud otsus on tehtud ambulatoorsele sundravile määratud isiku suhtes ning isiku sundravi jätkub vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 4021 lõikes 4 sätestatule statsionaarse sundravina, siis loetakse otsuse vormistamise aeg statsionaarse sundravi jätkumise alguseks. 27. Ringkonnakohtu meelest saab KarS § 4021 lg 4 tõlgendada nii, et see säte tingib – mõningate lisaeelduste täidetusel – selle, et kohtumäärus, millega asendatakse ambulatoorne sundravi statsionaarsega, jõustub kohe selle määruse tegemisel. Üldjuhul selline ravivormi asendamise määrus koheselt ei jõustu. Kehtib

§ 408

lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, et määrus jõustub siis, kui seda ei saa vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. 28. Hoolimata käesoleva määruse punktides 21–24 märgitust (tahtest olenematut ravi tingiv psüühikahäire ei pruugi olla seotud sundravi aluseks oleva psüühikahäirega või inimese ohtlikkus 5

(9)ei pruugi olla sundraviks piisav), tuleb siiski eeldada nii seda, et üldjuhul toob ambulatoorsel sundravil viibiva isiku tahtest olenematu ravi kaasa just see haigus, mille tõttu inimene sundravil on, kui ka seda, et sundraviks vajalik ohtlikkus esineb. Seepärast on küllaltki loogiline arvata, et kui inimene tahtest olenematu ravilt vabadusse pääseks, realiseeruks mõni KarS § 86 jaoks relevantne oht (nt see oht, mille tõttu inimesele sundravi kohaldati). Niisiis on ratsionaalselt põhjendatav, et kui sundravi vormi muutmist arutav maakohus jõuab järeldusele, et tahtest olenematul ravil viibiva inimese ambulatoorse sundravi asendamine statsionaarse sundraviga on põhjendatud, inimest vabadusse ei lubata. 29. Seega tuleb

§ 4021lg 4 kohaldada nõnda.

Kui ambulatoorsel sundravil oleva inimese suhtes kohaldatakse tsiviilõiguslikku tahtest olenematut ravi ja kui kriminaalkohus leiab, et ambulatoorne sundravi tuleb asendada statsionaarsega, jõustub see ravivormi muutmise määrus koheselt ja inimene tuleb allutada statsionaarsele sundravile. Tahtest olenematu ravi tuleb aga lõpetada, sest paralleelselt statsionaarse sundraviga ei saa läbi viia tahtest olenematut ravi tsiviilkohtumenetluse tähenduses. Kui aga tahtest olenematu ravi lõppeb enne kui kriminaalkohus jõuab teha otsustuse ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamise suhtes, tuleb inimene tsiviilkohtumenetluse reeglite kohaselt tahtest olenematu ravi lõppemise tõttu lahti lasta. Kui kriminaalkohus leiab pärast inimese tahtest olenematult ravilt lahti laskmist, et ambulatoorne ravi tuleb asendada statsionaarsega, jõustub see kriminaalkohtu määrus üldises korras ehk alles siis, kui selle peale enam kaevata ei saa. Nimelt pole mingit põhjust piirata sellise ambulatoorsel sundravil oleva inimese vabadust, kes on tahtest olenematult ravilt vabastatud, intensiivsemalt kui seda tehakse niisuguse ambulatoorsel sundravil oleva isiku puhul, kes tahtest olenematul ravil ei viibinud. Kui aga kriminaalkohus leiab, et tahtest olenematul ravil viibiva ambulatoorse sundravi patsiendi ravivormi ei muudeta – st ravi jätkub ambulatoorses vormis (nt tulenevalt käesoleva määruse p-s 21 nimetatud asjaoludest) – pole põhjust pidada inimest kinni kauem kui see on näidustatud tahtest olenematu ravi raames. Samasugune järeldus peab kehtima ka olukorras, kus kriminaalkohus (ohtlikkuse puudumise tõttu) sundravi üldse lõpetab. Niisiis tuleks inimene tahtest olenematu ravi lõppedes vabastada – ja seda ka juhul, kui keegi kaebab (või õigemini: võib kaevata) maakohtu ravivormi muutmata jätmise määruse või sundravi lõpetamise määruse edasi. 30. Pole mingit alust öelda, et kuivõrd maakohtu määrus jõustub koheselt, ei saa seda edasi kaevata. Edasikaebeõigus säilib – eeskätt on see oluline ravile allutatu jaoks, kelle vabadusõigust seesugune määrus väga tugevasti piirab. Edasikaebamise korral aga peab ringkonnakohtu meelest kehtima analoogia vahistamisega. Nimelt on psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse hindamine prognoosotsus – nagu seda on ka asjasse puutuva ohtlikkuse hindamine vahistamismenetluses. Kui ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et piisavat ohtu vahistamiseks ei esine, tuleb inimene vastavalt

§ 131lg-le 5 viivitamata vabastada.

Nii tuleb talitada ka juhul, kui ambulatoorsel sundravil olev inimene on paigutatud statsionaarsele sundravile tulenevalt tema tahtest olenematule ravile suunamisest ja kriminaalkohtu vastavast määrusest: kui ringkonnakohus viimati nimetatud määruse tühistab, peab inimese viivitamatult lahti laskma – seda sõltumata sellest, kas ringkonnakohtu meelest tuleb jätkata ambulatoorset sundravi või on sundravi vaja üldse lõpetada. Kui ringkonnakohtu määrus edasi kaevatakse ja Riigikohus selle määruse tühistab ning leiab, et tarvilik on statsionaarne sundravi, tuleb talitada samamoodi, nagu talitatakse ambulatoorse ravi statsionaarseks pööramise puhul üldiselt: ravialusele on tarvis saata kutse ilmuda statsionaarsele sundravile. 31. PsAS § 11 lg 41 aga tähendab seda, et kui kriminaalkohus tõepoolest teeb tahtest olenematul ravil viibiva isiku ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamise määruse (mis koheselt jõustub), tuleb statsionaarse sundravi aega arvestada mitte kriminaalkohtu määruse tegemisest, vaid alates ajast, mil isik tsiviilkohtumenetluses tahtest olenematule ravil allutati. PsAS § 11 lg-st 41 tuleneb seegi, et tahtest olenematu ravi aeg loetakse statsionaarse sundravi aja hulka ka siis, kui isik on vahepeal vabaduses: nt kui maakohus teeb ravivormi asendamise määruse alles pärast seda, 6

(9)kui inimene tahtest olenematult ravilt vabastati või kui ambulatoorse ravi asendab kaebemenetluse käigus alles kõrgema astme kohus. 32. Ringkonnakohus möönab, et ülal toodud tõlgendust on

§ 4021lg-st 4 ja Ps

AS § 11 lgst 41 nende sätete teksti silmas pidades küllaltki keeruline tuletada. Oluline on aga kõigepealt see, et selline tõlgendus on ravile allutatu jaoks soodsam kui esmapilgul pähe tulev interpretatsioon: tahtest olenematule ravile allutatud inimese sundravi jätkub statsionaarses vormis automaatselt (vt käesoleva määruse p 19). Sarnases olukorras on Riigikohus eelistanud – kusjuures just psühhiaatrilise sundravi menetluses – sätte põhiseaduse vastaseks tunnistamisele sätte tekstist ravialusele soodsas suunas hälbivat tõlgendamist (vt Riigikohtu üldkogu määrus asjas nr 3-1-162-16, p-d 31–38). Ka võib sundraviga seoses viidata Riigikohtu arusaamale, et ehkki seadus (KarS § 86 lg 12) räägib selgesõnaliselt ohu puudumisest, rakendub see siiski üksnes olukordades, kus oht esineb (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 31). Viimaks ei saa päris ebaoluliseks pidada sedagi, et niisugune tõlgendus on kooskõlas praktikaga. Esiteks kinnitab seda, et ka tahtest olenematul ravil oleva isiku puhul toimub täiemahuline ravivormi asendamise menetlus, juba käesolev asi. Praegune asi pole erand: vt nt ka asju nr 1-20-2099 või 1-13-5871. Huvi pakkuv on seegi, et viimati viidatud asjas lõpetati tahtest olenematu ravi kohe, kui kriminaalkohus tegi ambulatoorse sundravi statsionaarseks pööramise otsustuse. 33. Eelöeldut kokku võttes on niisiis korrektne, et maakohus toimetas tavapärast sundravi vormi muutmise menetlust. Kohus eksis aga selles, et ta viitas kohtulahendi jõustumisest kõneldes üldkorrale, st

§ 408

lg-le 4, mille kohaselt jõustub kohtumäärus siis, kui on möödunud määruskaebuse esitamise tähtaeg. Kohus oleks pidanud hoopis selgitama, et

§

§ 4021lg-st 4 tulenevalt jõustub määrus selle tegemisest.

Sellisel juhul oleks pidanud X.X. sundravi menetluses raames kinni pidama ja tsiviilasjas tehtud ringkonnakohtu lahend tema vabaks laskmist tinginud ei oleks. Ringkonnakohus aga selle eksimusega seoses enam midagi teha ei saa: et X.X. enam tahtest olenematul ravil pole, ei saa käesolev määrus anda õigust X.X. t kinni pidada. 34. Selle teema lõpetuseks märgib ringkonnakohus de lege ferenda järgmist. Nagu käesolevast määrusest nähtub, ei pruugi psühhiaatrilise sundravi menetluse sõltuvusse panemine tahtest olenematu ravi menetlusest (otsustusest) olla põhjendatud: tegemist on erinevate menetlustega, millel on osaliselt erinevad eeldused. Seda silmas pidades võiks mõelda

§ 4021lg 4 ja Ps

AS § 11 lg 41 kehtetuks tunnistamisele – ja nende sätete asemele midagi tarvis ei olekski. Kui seadusandja siiski leiab, et ambulatoorsel sundravil olevale inimesele tahtest olenematu ravi kohaldamine peab automaatselt tähendama midagi ka sundravimenetluse jaoks, võiks mõelda selgema regulatsiooni loomisele. Selgem oleks olukord nt siis, kui määruse kohene jõustumine tuuakse ära

§-s 408. Samuti oleks mõeldav uue vahistamisaluse (

§ 3951

) loomine: nt ei pruugiks see olla tingimata tahtest olenematule ravile allutamine, vaid ambulatoorsel ravil oleva isiku talumatult ohtlikuks muutumine üleüldse (selline ohtlikuks muutmine ei pruugi tingimata nähtuda (ainult) tahtest olenematu ravi kohaldamise tõigast). II 35. Ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamise eeldused on tuletatavad

§ 4021

lgst 2: inimese ohtlikkus on kasvanud, inimene ei pea kinni raviga seotud nõuetest või inimese allutamine statsionaarsele ravile on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks. 36. Maakohtu määrusest ei ilmne üheselt, kas kohtu hinnangul on X.X. ohtlikkus kasvanud. Kohus viitab sellele, et X.X. on ohtlik. See iseenesest ravivormi muutmiseks alust ei anna. Ohtlikkus on sundravi kui sellise eeldus: kui inimene ohtlik ei ole, ei saa talle sundravi kohaldada – ka ambulatoorses vormis mitte, ehkki KarS § 86 lg 12 seda justkui võimaldaks (vt selle kohta juba Riigikohtu kriminaalkolleegiumi ülal viidatud määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 31). 7

(9)Ohtlikkusse puutuvalt õigustab ambulatoorse ravi asendamist statsionaarsega see, kui juba ennegi olemas olnud ohtlikkus on pärast ambulatoorse sundravi kohaldamist kasvanud. Sellega seoses leiab ringkonnakohus järgmist. X.X. ohtlikkuse kasvule viitavad eeskätt tema tegevused seoses ohtlike esemetega: X.X. kraapis noaga kodusisustust, loopis nuga kodupõrandasse ja ütles oma emale süstalt näidates, et surm kõnnib tema ema järel. Nende tegevuste ohtlikkust ei saa pidada väga kõrgeks. Nt noaga kodusisustuse lõhkumine per se ei viita sellele, et inimene võib kellegi suhtes mingeid vägivallategusid sooritada. Tuleb aga meeles pidada seda, miks X.X. sundravile suunati: ta karjus mänguväljakul mõõka käes hoides talle teadmata inimeste suunas, et ta tapab nad kõik ära. Terariistadega seoses ei saa tähelepanuta jätta sedagi, et
  1. märtsi 2021 arstivisiidile tulles kandis X.X. kaasas pika teraga nuga. Oma ema süstlaga ähvardamine jäigi üksnes ähvardamiseks, mistõttu ei saa sedagi tegu pidada väga ohtlikuks. Ometigi tuleb neid intsidente koostoimes hinnates jaatada ohtu, et X.X. võib teisi inimesi mingite (tera)riistadega vigastada. Pärast ambulatoorse ravi kohaldamist aset leidnud äsja viidatud intsidendid kinnitavad seda, et niisugune oht pärast sündmust mõõgaga ei kadunud. Vastupidi, oht on hoopiski mõnevõrra suurenenud. Tõsi, pidades silmas nendes viimatistes intsidentides väljenduva ohtlikkuse mõõdukat (või suisa madalat) määra, ei pruugi ainuüksi X.X. ohtlikkuse kasv statsionaarset sundravi õigustada.
  2. Esimese astme kohus leidis sedagi, et X.X. ei järgi ravirežiimi. Selles osas on maakohtu seisukoht arusaadav ja ringkonnakohus on sellega päri. X.X. ei võtnud ravimeid õigesti. Ka tarvitas ta korduvalt alkoholi – see aga on X.X. le määratud ravi korral vastunäidustatud. Mõlemal sundravi raames aset leidnud Viljandi Haigla külastusel rääkis X.X. irratsionaalset juttu: astroloogiast, temalt salaja neeru eemaldamisest, häälte kuulmisest, metafüüsikast jms. Suutmatus maailma mõistuspäraselt tajuda kätkeb endast juba iseenesest mõningast ohtu, et inimene ei järgi ravi selliselt, nagu seda tegema peaks.
  3. Tõsi, X.X. poolt ringkonnakohtule esitatud dokumentides pole irratsionaalsust (kuigivõrd) täheldada. See siiski X.X. ravi ambulatoorses vormis jätkamist ei võimalda. Psüühikahäired kulgevad tihtipeale hoogudega: n-ö halvemad perioodid vahelduvad parematega. Eelöeldu näitab selgelt, et X.X. ei suutnud pärast tema ambulatoorsele sundravile määramist ravi järgida. On võimalik, et maikuus oli olukord parem – nt tulenevalt tema suhtes ca kuu aja kestel toimetatud tahtest olenematust ravist. Ei saa aga eeldada, et nüüd nii jääbki ehk X.X. ohtlikkus on piisavalt vähenenud ja ta hakkab järgima ravirežiimi. Selleks vältas tahtest olenematu ravi liiga lühikest aega.
  4. Seetõttu tuleb tõdeda, et X.X. ambulatoorse sundravi asendamine statsionaarsega oli

§ 4021lg 2 pärane: esiteks on mõnevõrra suurenenud X.X.

ohtlikkus ja teiseks ei pidanud ta kinni ravinõuetest ning on põhjust arvata, et ta ei alluks vabadusse jäädes ravile tulevikuski. III 40. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 29.

aprilli 2021 määruse muutmata ning X.X. määruskaebuse rahuldamata. 41. Et käesolev lahend sisaldab X.X. terviseandmeid, tuleb see analoogia korras

§ 4081lgga 2 avalikustada nii, et X.X.

nimi ja isikuandmed (isikukood ja elukoht) asendatakse tähemärgiga (Riigikohuski tugineb sundravi lahendite avalikustamisel mitte

§ 408

lg-le 3 või 4 – mis näeb ette vaid resolutiiv- või lõpposa avalikustamist –, vaid lähtub sellest, et lahend on vaja avalikustada sisuliselt terviklikult – küll aga on tarvis peita menetlusele allutatu nimi ja isikuandmed). 8

(9)(allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.