2-20-18381 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse kuupäev Tsiviilasja number Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Raivo Einula 29. juuni 2021 2-20-18381 Tsiviilasi X ja C hagi Y vastu ela

§ 98

lg 1, mis sätestab ülalpidamise tagamise järjekorra selliselt, 4 2-20-18381 et alaealist last eelistatakse teistele lastele. Seega, ei ole võimalik väita, et kahe alaealise lapse elatist peaks vähendama, kuna isa väidab, et peab üleval oma täisealiseks saanud last. Elatise vähendamise taotlemine ja viitamine, et taotletud elatise suurus on ebamõistlik, on täiesti alusetu, kuna jutt on seadusejärgsest miinimumelatisest. See, et hagejad ja hagejate ema ei ole mitte kordagi varasemalt elatise tasumist nõudnud, ei ole põhjus, miks isa ei oleks võinud täita ülalpidamiskohustust. On mõistlik eeldada, et hooliv lapsevanem saab aru, et lapsed vajavad ülalpidamist. Seega on kummaline väita, et teine vanem peab kuidagi eraldi sellest teavitama. Laste isa käitumise pahatahtlikkust näitab muuhulgas see, et alates hagi esitamisest, mil isa pidi väga selgelt aru saama, et elatise maksmine on vajalik, on isa maksnud elatist ainult seoses hagi tagamise määrusega ja siis ka väiksemas ulatuses ja manipuleerides elatise maksmise ajaga.

§ 100

lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, laste isa aga tasus elatise kuu viimasel päeval eelneva kuu eest ja siis ka mitte kogu kuu eest. Seda tegi ta vaid ainult alates hagi tagamise määruse jõustumisest. Hagejad jäävad oma nõude juurde saada elatisraha tagasiulatuvalt alates 17.06.

1. Isegi, kui suhtlusõigusasjas nr 2-20-10364 jõustub lahend selliselt, et lapsed elavad pool aega ema ja pool aega isa juures, pole tõesti põhjendatud elatise maksmine, kuid kuni lapsed elavad ema juures, on põhjendatud elatise maksmine laste ülalpidamiseks. 06.04.2021 esitasid hagejad tõendid hagejate ema sissetuleku ja hagejate kulutuste kohta. Hagejad selgitasid, et riiete ja jalanõude ostmist on väga raske tõendada, sest tavaliselt ostetakse asju suuremast kaubanduskeskusest kas koos toiduainete või muude majapidamiseks vajalike asjadega (näiteks RIMI, Prisma, Maximarket). Seega on raske neid teiste väljaminekute seast eristada. Maksetest, autokütusest ja jalgpallitreeningutest üle jääv raha kulubki riietele ja toidule. Kostja seisukohad 04.02.2021 vastuses hagile kostja vaidleb hagejate nõudele vastu. Hagejad ei ole tõendanud igakuiseid kulutusi ning hagejate igakuised tegelikud kulutused on oluliselt väiksemad, kui nende poolt nõutav elatis. Hagiavalduse kohaselt kulub mõlema hageja transpordile 80 eurot kuus, so 160 eurot kokku. Hageja II puhul on kütusekulu põhjendusena toodud autosõit xxxst xxx kooli ja tagasi 5 x nädalas, treeningud õhtuti xxx 3 x nädalas, vabaajategevus ning hageja I puhul autosõit xxxst xxx kooli ja tagasi 5 x nädalas, treeningud õhtuti xxx 3 x nädalas, vabaajategevus. Hagiavaldusest nähtub, et mõlemad hagejad käivad 5 korda nädalas xxx koolis läbides sama marsruudi. Kostja ei pea usutavaks, et hagejate ema transpordib mõlemat hagejat eraldi 5 korda nädalas edasi-tagasi xxx ja xxx kooli vahet. Kuivõrd hagejad käivad samas koolis ja ka samas klassis, siis ka transporditakse eelduslikult mõlemat hagejat korraga. Vastupidine ei ole tõendatud ega ka eluliselt usutav. Seega on täielikult alusetu väita, et mõlema hageja transpordiks kulub igakuiselt 80 eurot. Kui hagejate transpordiks üldse kulutused tekivad, on need vähemalt poole väiksemad, kui hagiavalduses on üritatud väita. Samuti ei ole usutav, et hagejate ema transpordib hagejat II veel lisaks 3 korda nädalas õhtuti xxx. Mõlemad hagejad käivad xxx koolis, mistõttu ei ole usutav, et hagejate ema transpordib hagejad pärast kooli xxxsse ning seejärel transpordib hageja II uuesti xxx tagasi, kus hageja II eelnevalt viibis. Hagejate elukoha ning xxx kooli vaheline kaugus on Google Maps andmetel ca 17 km ning hagejate elukoha ja xxx vaheline kaugus ca 8 km. Seega on hagiavalduses transpordikulud väga ülepaisutatud. Tegelikult transpordikulud selliste sõitude tegemisel on vähemalt poole väiksemad; eriti arvestades, et kostjale teadaolevalt sõidab hagejate ema ökonoomse autoga. Hagejad ei ole tõendanud, et hagejate emal enam oleks üldse sõiduauto ning et hagejate ema kasutab hagejate transportimiseks just autot. Samuti pole tõendatud, et hagejate transpordiks üldse mingid kulutused tekivad. Pole välistatud, et hagejad kasutavad transpordiks näiteks ühistransporti. Hagejate ema töötab Puuetega Laste Keskuses xxx, mis asub 7 km kaugusel koolist, kus hagejad õpivad. Google Maps andmetel mööduks hagejate ema tööle sõitmiseks igapäevaselt igal juhul xxx koolist, mistõttu on täiesti põhjendamatu viidata hagiavalduses väidetavale kütusekulule, mis kulub hagejate transpordiks xxx kooli ja xxx vahet. Kostja ei pea maksma kinni hagejate ema kulutusi tööle jõudmiseks. Hagejate ema peab igal juhul tööle jõudmiseks tasuma kütusekulu, kui ta kasutab tööle 5 2-20-18381 sõitmiseks autot. Põhjendatud kulutusega võiks tegemist olla olukorras, kus hagejate ema peab hagejate kooli transportimiseks eraldi sõitma. Ei ole usutav, et mõlema hageja toidu ja eluasemekulud on 300 eurot kuus, so mõlema hageja peale kokku 600 eurot kuus. Hagejad elavad sotsiaalkorteris ja ei ole mistahes viisil tõendanud, et neil sotsiaalkorteris eluasemekulusid üldse oleks. Isegi, kui hagejatel mingid eluasemekulud on, ei ole need väga tõenäoliselt suured. Hagejad on 12-a lapsed. 600 eurone kulu toidule eeldaks, et hagejad käivad igapäevaselt väljas restoranides söömas, mida võib pidada ebavajalikuks või toreduslikuks kulutuseks. Igal juhul on sellised kulutused äärmiselt ülepaisutatud. Isegi kui hagejatel sellised kulutused tekiksid (mida kostja ei usu), ei pea kostja taolise priiskamise eest tasuma. Ajal, mil hagejad kostja juures xxx talus elasid, ei olnud hagejate kulutused ligilähedaseltki sedavõrd suured. On ebausutav, et hagejatel kulub igakuiselt vabaajategevustele kokku 120 eurot. Hagiavalduses on vabaajategevustega seotud kulutuste põhjendusena toodud kino, teater, väljasõidud, sünnipäevad, rulad, jalgpallid, korvpallid ja muu spordivarustus. Eestis on koroonapandeemia, mille tõttu on enamus ajast kinod ja teatrid suletud. Sellised kulutused ei ole mistahes viisil usutavad ning kulutuste olemasolu ja suurust tõendavaid dokumente ei ole kohtule esitatud. Samuti ei ole usutav, et hagejad soetavad igakuiselt uued rulad, jalgpallid, korvpallid jm. Hagiavalduse kohaselt on hagejate kulutused igakuiselt kokku (100+80+60+300+60)*2=1200 eurot. Hagejate kulutused on tugevalt ülepaisutatud, kuivõrd hagejale teadaolevalt ei võimaldaks hagejate ema netosissetulek katta hagiavalduses väidetud hagejatele kuluvat kogusummat. Elatise eesmärk on katta ülalpidamist saama õigustatud isiku tegelikud kulutused. Kuivõrd hagejate tegelikud igakuised kulutused ei ole kindlasti mitte sedavõrd suured nagu hagiavalduses märgitud, tooks hagiavalduse rahuldamine kaasa olukorra, kus kostja peaks põhjendamatult hagejate ema rahaliselt toetama, ilma, et hagejate emal hagejate ülalpidamiseks üldse sellist raha kuluks. Kostja ei ole laste ülalpidamisest osa võtnud, kuivõrd hagejad ega nende ema ei ole seda varasemalt ka mitte kordagi nõudnud. Poolte vahel on pooleli vaidlus lastega suhtlemise korra üle, mille raames kostja taotleb, et lapsed elaksid ühe nädala ühe vanema juures ja teise nädala teise vanema juures, millises olukorras ei ole reeglina kellelgi mistahes elatise tasumise kohustust. Kostja on hagejale I raha andnud ning teinud ka kingitusi. Täielikult valelik on hagiavalduses toodud väite, et kostja on väljendanud, et ei anna ühtegi senti. Kostja pole mitte kunagi midagi sellist väitnud. Kostja polekski saanud seda mistahes viisil väita, kuivõrd kostja ja hagejate ema vaheline suhtlus on valdavas osas toimunud vaid kostja lepingulise esindaja kaudu. Vale on väide, et kostja ei ole laste ülalpidamisse panustanud alates septembrist
2. Ajal, mil hagejad ja nende ema koos kostjaga xxx talus elasid, tasus kostja vähemalt 90% ulatuses kõikide hagejatele soetatud riiete eest, mida hagejad kannavad tänaseni. Samuti tasus kostja kõikide vaba aja veetmise vahendite eest (jalgrattad, batuudid, rulad jms). Ka reisimistega ning teatrites käimisega seotud kulud tasus täielikult kostja oma raha eest. Kõik eluasemega seotud kulutused olid kostja kanda. Ka hagejate ema autoga seotud kulud (hooldus, rehvid jm) kandis kostja. Enne 2019 suve toetas kostja hea tahte väljendusena hagejate ema igakuiselt 500 euroga, hoolimata sellest, et kostja ja hagejate ema vaheline abielu oli lahutatud juba 2015.a. Hiljem kostja hagejate ema enam rahaliselt ei toetanud, kuivõrd hagejate ema leidis endale töökoha, kus tal oli kindel sissetulek ning oli seetõttu võimeline edaspidi samuti laste ülalpidamisse panustama. Kostja on seisukohal, et vajalikud kulutused ühe lapse kohta on kokku 330 eurot kuus, millest eluasemele 30 eurot, toidule 200 eurot, riietele 40 eurot ning hobidele ja vaba aja veetmisele kokku 60 eurot. Kuivõrd tegelikult kulutused on tõendamata ning hagis väidetust oluliselt väiksemad, ei vasta hagiavalduses nõutav elatis hagejate tegelikele kulutustele. Mõlemad hagejad saavad riigilt iga kuu 60 eurot ühe lapse kohta lapsetoetust ehk 2 lapse kohta 120 eurot kuus, milline rahasumma laekub hagejate ema arveldusarvele. Riigikohus on selgitanud, et elatise hagi lahendamisel tuleb antud rahasummasid arvestada. Seega on hagejate ema tegelik kulu ühe lapse kohta kuus 270 eurot (330-60), mis on hagejate ema sissetulekuid arvestades ka eluliselt usutav. Hagejate vanemate võimalused hagejate ülalpidamiseks vajalike kulutuste tegemiseks ei ole võrdsed, kuna kostjal puuduvad sissetulekud. Hagejate emal on püsiv igakuine sissetulek. Seega ei ole õiglane nõuda kostjalt hagejate emaga võrdselt laste ülalpidamisse panustamist. Seda enam, et hagiavalduses 6 2-20-18381 toodud kulutused ei ole mistahes viisil tõendatud ning on selgelt ülepaisutatud, mistõttu hagiavalduse rahuldamine tooks kaasa olukorra, kus kostja on sunnitud tasuma hagejate ülalpidamise eest hagejate emaga võrreldes suurema osa. Paratamatult kulub kostjal enda ülalpidamisele samuti rahalisi vahendeid. Kostja hinnangul on poolte erinevaid sissetulekuid arvestades põhjendatud, et kostja tasub kummalegi lapsele elatist 100 eurot kuus. Võttes arvesse laste kulutusi 270 eurot ühe lapse kohta, jääks hagejate ema kui paremaid sissetulekuid ja kolmandat ülalpeetavat mitteomava lapsevanema kanda hagejatega seonduvad kulutused summas 170 eurot kuus ühe hageja kohta kuus. Olukorras, kus hagejate emal ei ole teisi ülalpeetavaid ning on sissetulekud, on selline vanemate vaheline kulutuste jaotus igati põhjendatud. Kostjal on veel üks ülalpidamist vajav laps, mistõttu hagi rahuldamine seaks lisaks kostjale endale ka kostja kolmanda lapse võrreldes hagejatega väga ebavõrdsesse olukorda. Kostja taotleb elatise vähendamist alla seadusjärgse määra. Kostja on kohustatud elatist tasuma ka oma varasemalt kooselust 2002.a sündinud lapsele. M sai küll hiljuti täisealiseks, kuid

§ 97

p 3 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21aastaseks saamiseni. M planeerib jätkata õpinguid kutsekoolis, mis tähendab, et kostja peab ka edaspidi Mle elatist tasuma. Kostjal puuduvad mistahes sissetulekud, mistõttu hagiavalduse rahuldamine tooks kaasa olukorra, kus kostja ei ole võimeline enam Mle elatist maksma. Nõustudes tasuma kummalegi hagejale 100 eurot kuus ning ka Mle 100 eurot kuus, on kostjale langevaks kolmele lapsele elatise tasumise koormuseks 300 eurot kuus ning seda sissetulekuid omamata ja enesele kuluvaid rahasummasid arvestamata. Kui hagi rahuldataks täies ulatuses, ei jääks M ülalpidamisest täielikult ilma. See seaks aga M võrreldes hagejatega äärmiselt ebavõrdsesse olukorda. Elatise vähendamine alla

§ 101

lg 1 sätestatud määra on põhjendatud ka seetõttu, et hagejate endi poolt kohtule väidetud ning ülepaisutatud kulutused on väiksemad, kui elatise seadusandja poolt eeldatud suhteliselt kõrge ülalpidamiskulu ühe lapse kohta kuus (584 eurot), mistõttu juba sel põhjusel on elatise tasumise nõue osaliselt põhjendamatu. Samuti peaks ülalpeetavaid mitteomav ning igakuiseid regulaarseid sissetulekuid omav ehk majanduslikult paremas seisukorras oleva hagejate ema panus laste ülalpidamisse olema suurem kui sissetulekuid mitteomava ja kolmandat ülalpeetavat omava kostja panus. Seega on käesoleval juhul

§ 102

lg 2 alusel põhjendatud elatise vähendamine alla

§ 101lg 1 sätestatud määra 100 euroni kuus iga hageja kohta.

Elatise nõudmine tagasiulatuvalt ei ole põhjendatud. Hagejad nõuavad kostjalt elatise väljamõistmist alates 17.06.2020, seega tagasiulatuvalt elatise väljamõistmist mõlemale hagejale

§ 101

lg 1 sätestatud määras enam kui poole aasta ulatuses olenemata sellest, et hagejad ei ole mitte kordagi kostjalt varasemalt elatise tasumist nõudnud. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mille kohaselt oleks hagejad või hagejate ema nõudnud kostjalt enne hagi esitamist elatise tasumist. Kostjal puuduvad mistahes sissetulekud. Kostja jaoks oleks ka

§ 101

lg 1 sätestatud määras elatise maksmine koormav, eriti arvestades, et kostjal on ka kolmas laps, kellele kostja on kohustatud elatist tasuma. Kuna hagejad ei ole kostjalt kordagi enne kohtusse pöördumist elatist nõudnud, ei ole põhjendatud kostjalt hagejatele elatise tasumise nõudmine tagasiulatuvalt. Kui kohus tsiviilasjas nr 2-20-10364 tehtava lõpliku lahendiga kostja avalduse rahuldab, puudub kostjal mistahes elatise tasumise kohustus. Kui lapsed elavad võrdselt ühe nädala ühe ja teise nädala teise vanema juures, siis ka panustavad vanemad igal juhul hagejate ülalpidamisse võrdselt. Puuduks alus nõuda kostjalt täiendavalt elatise maksmist. Kostja palub jätta hagi rahuldamata tagasiulatuva elatise nõudes alates 17.06.2020 kuni hagi esitamiseni ja suuremas summas kui 100 eurot ühe hageja kohta kuus. 23.04.2021 menetlusdokumendis on kostja seisukohal, et hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata, kuna Tallinna Ringkonnakohus on 20.04.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-10364 määranud kindlaks 50-50 põhimõttel toimiva lastega suhtlemise korra, millisel juhul Riigikohus on korduvalt selgitanud, et elatise tasumise nõudel puudub igasugune alus, sest mõlemad lapsevanemad osalevad vahetult laste ülalpidamiskohustuse täitmises. Muus osas jääb kostja juba seni kohtule esitatud seisukohtade juurde. 7 2-20-18381 Kohtuistung Hagejate seaduslik esindaja jääb haginõude juurde, hagejad soovivad elatist mõlemad miinimummääras ja tagasiulatuvalt alates 17.06.

1. Lapsed on 12.a kaksikud poisid. Tegelikult kohtuotsus sätestas seda, et suhtlemiskord toimub sellisel juhul, kui poisid on nõus seda tegema. Praegu ei ole poisid kindlasti nõus seda tegema, sest nii on nad siin isale ka kaks korda juba vastanud, et nad ei ole nõus. Poisid elavad ema juures. Pärast suhtlemiskorra lahendi jõustumist ei ole lapsed käinud isa juures. Mõlemad korrad, mis isa on pakkunud, on lapsed keeldunud. Nad ei soovi antud ajahetkel isaga suhelda. Võib-olla see muutub ajas, praegu küll ei näe seda. Hagejate ema on kindlasti selle nädal ja nädal elamise vastu, sest lapsel peab olema üks kodu. Lahend jäi jõusse, aga see on ikkagi ainult nädal ja nädal sellisel juhul, kui lapsed on nõus. Lapsed käivad xxx põhikoolis 5.klassis. Isa osavõttu ei ole olnud laste elus alates nende välja kolimisest 17.06.
2. Miks peab eraldi nõudma ülalpidamiskohustust, kui isal on seaduse järgi see ülalpidamiskohustus kogu aeg olemas. Ringkonnakohtu määrusega määrati kindlaks, et menetluse ajal isa peaks maksma kummalegi lapsele 150 eurot. Isa tegelikult ei ole seda teinud. Kostja on tasunud kummalegi lapsele kogu aeg 50 eurot kuus hagejate ema kontole. 2020.a juunist ei ole rohkem isa osavõttu olnud. Alates maakohtu määrusest on kostja maksnud 50 eurot kuus. 4 päeva maksis ta tõesti õigesti, need neli päeva olid välja arvutatud, aga sealt edasi maksis 50 eurot kuus. Rohkem isapoolset osalust möödunud aastal ei olnud. Kostja on küll lastele andnud mõned korrad taskuraha 20 eurot ja üks kord isegi ühele lapsele 50 eurot. Eelmisel aastal lapsed suhtlesid isaga nii palju, kui isa ettepanekuid tegi, lapsed käisid vist isegi kokku 5 korda isa juures. 2021.a on käinud lapsed isa juures ühe korra, see oli vist
3. jaanuaril ja nad olid isa juures terve päeva. Lapsed ei soovi minna isa juurde. Ülalpidamiskohustus on isal olemas. Kui lapsed käisid psühholoogi juures, siis psühholoog iga kord rääkis, et lastel on nii meeletu viha isa vastu. Eks need asjad olid sellised, et hästi palju oli vaimset vägivalda ja nad pidid käituma nii, nagu isa ütles. Lastel erivajadusi ei ole hetkel. Kõneprobleem on nüüd korras. Ringkonnakohtu lahendis ei olnud küll pandud ema peale ühtegi sellist asja, mida hagejate ema ei täida. Seal oli täiesti konkreetselt, et isa teeb ettepaneku ja poisid vastavad, kas nad soovivad või nad ei soovi ning nendel on kohustus alati vastata kõikidele kirjadele või ettepanekutele, mida isa teeb. Kostja lepinguline esindaja vastas kohtule, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2021 kohtumäärus on jõustunud 07.05.
4. See lahend määratles suhtluskorra järgmiselt, et neli esimest kuud on lapsed kolm päeva kostja juures ja neli päeva hagejate seadusliku esindaja juures. Kolm päeva seitsmest moodustab 42,85%. Peale nelja kuud on suhtluskord on selline, et nädal on lapsed ühe vanema juures ja nädal teise vanema juures. 12.05.2021 tuli Riigikohtu lahend, kus Riigikohus väljendas seal mitu olulist põhimõtet. Esimene põhimõte on see, et kui lapsed elavad vaheldumisi mõlema vanema juures, siis ülalpidamiskohustust reeglina ei ole. Teine küsimus, mille Riigikohus selgelt ära lahendas on nimelt see, et selles tsiviilasjas, mille Riigikohus lahendas, oli tekkinud vaidlus selle üle, et kui suhtluskord on kindlaks määratud, aga vanemad seda ei täida. Lapsed tegelikult olid nagu ühe vanema juures, aga suhtluskord sätestas teistmoodi. Riigikohus võttis selles küsimuses seisukoha, et loeb ainult suhtluskord. Kui suhtluskord näeb ette vahelduva lastekasvatamise, minimaalselt 40% ajast on selle isiku juures lapsed, kellelt elatist nõutakse, siis elatise nõude alust ei ole, sest mingit ülalpidamiskohustuse rikkumist ei ole. Riigikohtu mõte, et miks tuleb lähtuda suhtluskorra kohtumäärusest on see, et välistada tahtlikult suhtluskorra kohtumääruse rikkumisi. Praktikas on tavaline, kus kohus teeb kohtumääruse suhtluskorras ja seda ei täideta ning selle motiiviks on elatise nõudmise. Just sellepärast Riigikohus ütleski, et elatisvaidlustes omab tähtsust ainult suhtluskord. Kui kohus on määranud suhtluskorra selliselt, et vähemalt 40% elab laps ühe vanema juures suhtluskorra kohaselt, nagu kohus kostja ja hagejate vahel kindlaks määras, siis elatise nõudmiseks alust ei ole. Ringkonnakohus määras kindlaks, et esimesed neli kuud on kolm päeva seitsmest lapsed kostja juures, mis moodustab 42,85% ajast ja sealt edasi 50% ajast ehk vahelduvalt nädal ja nädal, siis järelikult elatise nõudmiseks alust ei ole. Kui on selline vahelduv suhtluskord, siis eeldatakse, et 8 2-20-18381 mõlemad vanemad täidavad võrdselt ülalpidamiskohustust. Kui laps on ühe vanema juures, siis see vanem ka vahetult nii öelda toidab last, katab teda, ostab talle asju, korraldab transporti ja see on ka loogiline. See on ka varasemalt Riigikohtu lahendites selgitamist leidnud. Seega hagi tuleb jätta rahuldamata. Tagasiulatuva elatise nõudmise osas on Riigikohus ka selgitanud, et tagasiulatuvalt elatist nõuda ei saa olukorras, kus seda elatist kohtuväliselt nõutud ei ole teiselt poolelt. Käesolevas menetluses ei ole mitte ühtegi tõendit kohtu ette toodud, et kohtuväliselt oleks kordagi enne seda kohtusse pöördumist kostjalt elatist nõutud. Nõue alates 17.06.2020 kuni hagi esitamiseni selle perioodi eest on alusetu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtumääruses tegelikult on kirjas see, et lapsed võivad loobuda kokkusaamisest, kui nad tahavad. Isegi, kui seda kirjas pole, võivad lapsed sellele vaatamata loobuda. See, kui lapsed mingil suvalisel põhjusel ei soovi mingil nädalal oma isa juurde minna, siis see ei ole aluseks elatisnõude rahuldamiseks, kuna printsiibis on ikkagi Ringkonnakohus määratlenud, et kolm päeva on lapsed isa juures ja neli kuud hiljem on nädal ja nädal suhtluskord. See on lastele jäetud võimalus, aga põhimõtteliselt, kui seda lauset seal kirjas ei oleks, oleks olukord endine. Ega keegi 12-a lapsi vägisi transportima ei hakka. See üks lause ei oma seal mingit tähtsust. Riigikohtu lahendi järgi, kui ikkagi kohus määrab suhtlemiskorra kindlaks, siis ka elatis määratakse just selle suhtlemiskorra järgi. Suhtlemiskorra mõte on see, et seda täidetakse ja suhtlemiskorra määruse täitmise eest peab seisma ka see pool, kes jättis selle vaidlustamata. Hagejate ema tunnistas, et tema ei tunnista suhtlemiskorda, temale see ei meeldi ja tema arvates see nädal ja nädal on ebaõige, aga midagi ei ole teha. Kohus on selle kohtumääruse ära teinud ja seda ei vaidlustatud tähtaegselt. Mitte vaidlustamine tähendab sellega nõustumist ja järelikult tuleb seda hakata täitma. Ka siin on vanemate roll mõlemal ühesugune. Mõlemad vanemad peavad seda suhtluskorra määrust heas usus täitma ja soodustama laste kohtumist teise vanemaga. Mõlemad lapsed kirjutavad kostja pöördumise peale ühesuguse nii-öelda e-kirja vastu, et täna ta ei soovi kohtuda. Eluliselt on väheusutav, et lapsed ühtemoodi kirjutaksid. Ilmselgelt on näha, et see on lastele ette kirjutatud, nö käsk kätte antud. Tegeletakse laste meelsuse mõjutamisega isa vastu, seda ainult elatise saamise eesmärgil. Just sellise pahauskse praktika ehk suhtlemiskordade rikkumise praktika välistamiseks Riigikohus ütleski, et elatise asjades peab kohus lähtuma suhtlemiskorrast, mitte sellest, kelle juures ja kui kaua lapsed tegelikkuses viibivad. Läbi selle suhtluskorra, kus on 50/50, oluliselt väheneb ka tegelikult laste ema finantskoormus. Kui poole aja ulatuses elavad lapsed kostjaga, siis ka selle aja sees hoolitseb isa laste eest. Kohtumäärus on kohtumäärus ja kui kohus on otsustanud, et suhtluskord on 50/50 või isegi 40%, siis ei ole mingeid elatisnõudeid olemas. Väited selle kohta, kuidas lapsed isa vihkavad, need on eluliselt ebausutavad. Kui need lapsed isa vihkaksid, siis ei oleks nad 5 korda pikalt isaga aega veetnud. Isa käis laste sünnipäevadel, jõulude aeg sai isa lastega kokku, kolmekuninga päeval sai kokku ja varem ka mitu korda. Kui need lapsed tõesti isa vihkaksid nii palju, siis Ringkonnakohus kindlasti ei oleks seda vahelduvat 50/50 suhtluskorda määranud. Põhiargument Saue vallal ja hagejate emal suhtluskorra asjus oli lihtsalt see, et isa mustata ja laimata, aga need argumendid ei töötanud. Kuna on vahelduv suhtluskord, siis elatisnõude alust ei ole. Kostja jääb kirjalikult esitatu juurde. Hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata, kuna vahelduv suhtluskord on kindlaks määratud ja Riigikohus on selgitanud, kuidas tuleb elatise asju lahendada sellise vahelduva suhtluskorra näitel. Selle lahendi järgi elatisnõude alust ei ole, kuna

§ 100lg 2 alusel ei ole ülalpidamiskohustuse rikkumist.

Hinnata tuleb üksnes suhtluskorda ja selle teksti, mitte seda, kus lapsed faktiliselt elavad. Kui kohus on suhtluskorra kindlaks määranud, siis elatis käib täpselt selle suhtluskorra määruse pinnalt. Tuleb eeldada, et seda suhtluskorra määrust ka täidetakse mõlemalt poolt. Kui üks pool seda suhtluskorra määrust ei täida ja teisele poolele lapsi ei näita, siis see ei anna alust elatisnõude esitamiseks. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. See tuleb

üldisest mõttest ja eesmärgist, et mõlemad vanemad peavad toetama kohtu poolt määratud suhtluskorra täitmist. Kostja vastas kohtule, et kui eelmisel aastal käisid lapsed psühholoogi juures, et parandada isa ja lapse suhteid, siis mõlemad lapsed, või vähemalt üks lastest möönis, et vähemalt kord nädalas võiks isaga igal juhul kohtuda. 25.detsembril käisid lapsed isa juures ja on ka tunnistajad, kus nad rääkisid, et nad hakkavad siin käima igal nädalal. Lisaks sellele suvel hakkavad käima aitamas, vähemalt C 9 2-20-18381 rääkis seda. Kusjuures ise pakkusid välja, et 6.jaanuaril nad tulevad, kui on see kuuse põletamine. Kostja helistas lastele enne, küsis, et kas kõik on jõus ning nad tulid. Hagejad ja kostja arutasid seal edaspidist, et hagejad annaksid teada, mis ja kuidas, mis plaanid on. Nad tahtsid sauna minna, jääauku ujuma jne. Eelmise suhtlemiskorra kohtulahendi, mis küll ei jõustunud, vaimsus oli selline, et lapsed ise otsustavad tegevuse, plaani ja kõikide muude asjade üle. Siis kostja sellest vaimsusest lähtuski, et las lapsed pakuvad välja ja tehakse nii, nagu lapsed tahavad. Kostja elab oma majas, kus on suured sellised laste keskused, batuudid ja kõik selline on oma alas olemas. Nädal hiljem, pärast 6.jaanuari külaskäiku, kostja helistas lastele ja vastus oli, et ei, veel ei ole midagi, neil ideid ei ole ning pärast seda oli täielik vaikus. Kostja meilidele vastatakse, et ei soovita kuskil kohtuda. Viimane kord tegi kostja pärast kohtulahendi jõustumist lastele ettepaneku saada kokku ja arutada määrust, kuidas ühine edasiminek võiks olla ja mis on nende nägemus asjadest. Ka sellele tuli vastus, et ei, nad ei taha. Lapse kirjutavad eraldi, aga esimesed vastused tulid sõna-sõnalt identsed. Kui juba psühholoogi juures öeldi, et nad on valmis isaga suhtlema, kui nad on igal pool kinnitanud, et nad on valmis isaga suhtlema ja millegipärast nö jõudes tänase vaidluse juurde, ühel hetkel selgub, et nad ei ole mitte kuidagi valmis suhtlema, siis on selge, et selle eesmärk täna on ainult see, et olemasolev hagi rahuldatakse, mis suures osas tegelikult välistab tulevikus nii-öelda poliitilise tahte seda Ringkonnakohtu määrust hakata täitma. Kostja on lastele sünnipäevadel, jõuluajal ja võib-olla mingil ajal veel taskuraha andnud, 20 ja 50 euro ringis. Laste telefone maksab kostja. Kostjal on ligipääs ekoolile, hinded ja märkused on isale teada. Hetkel puudub võimalus kontrollida, kas asjad sai tehtud. Kohtu seisukoht Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohtuotsuse tegemisel käesolevas vaidluses juhindub kohus perekonnaseaduse (

) § 96 ja § 97 p 1 sätetest, mille kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma täisealiselt esimese astme ülenejalt sugulaselt, kelleks kostja oma lastele on.

§ 100

lg 1 kohaselt, ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil.

§ 100

lg 2 kohaselt, alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.

§ 101

lg 1 kohaselt, igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

§ 101

lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatisesumma suuruse arvutamise alused.

§ 102

lg 2 kohaselt, vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

§ 108

kohaselt, õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. 10 2-20-18381 Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-118-12 asunud seisukohale, et lapsele tuleb tagada tema igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes

§ 102

lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka

§ 101lg 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.

Kuna

§ 101

lg 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses.

§ 105

lg 3 kohaldamisel tuleb vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista mõlemale hagejale igakuise elatise miinimumsummas. Kohus, tutvunud hagimaterjalidega, leiab, et hagejad olid õigustatud hagi esitama. Kuna elatise nõue on esitatud alammääras, siis lähtudes Riigikohtu seisukohast kohtuasjas nr 3-2-1-120-14, ei pea hagejate seaduslik esindaja laste vajadusi tõendama. Hagejad on kostja lapsed, seega on nad õigustatud kostjalt elatist saama. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-11 märkinud, et elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Lähtudes eeltoodust ei saa pidada miinimumsummas elatise maksmise nõuet ülemäärase ja luksusliku elulaadi võimaldamise nõudeks. Kohtu hinnangul on tõendatud, et hagejate ema töötab ja emal on võimalik oma lastele ülalpidamist anda. Hagejate ema on esitanud Puuetega Laste Keskus xxx palgateatised 2021 jaanuariveebruarikuu eest, millest nähtub, et hagejate ema kahe kuu keskmine sissetulek oli 1786,85 eurot (bruto) ja 1412,82 eurot (neto). Seega on hagejate ema ülalpidamisvõime käesoleval ajal keskmiselt vähemalt 353,21 eurot kuus (1412,82:4, 2 last ja hagejate ema), millele lisandub peretoetus, mis käesoleval ajal on kahe hageja osas kokku 120 eurot. Kasutades tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt, kulub hagejate ema enda ülalpidamiseks 1/2 sissetulekust, kuna laste osas on ülalpidamiskohustus ka teisel vanemal. Seega on hagejate emal võimalik teha oma sissetuleku piires hagiavalduses märgitud kulutusi lastele ja vastavalt vajadusel enda osa kulutustes vähendada. Kohus tegi TsMS § 230 lg 3 alusel päringu kinnistusraamatusse, äriregistrisse ja autoregistrisse. Kinnistusraamatu andmetel on kuulub hagejate emale ühisomandina 40/796 kaasomandist kinnistust (maatulundusmaa, tervik 7,96 ha) xxx vallas Raplamaal. Äriregistri andmetel ei ole hagejate emal osalust äriühingutes. Autoregistri andmetel kuulub hagejate emale sõiduauto Honda CR-V (ehitusaasta 2007). Kohus leiab, et ei ole põhjendatud kahelda selles, et hagejate ema on hagejate suhtes ülalpidamiskohustust täitnud. Elatise hagi esitamisel on hagejateks lapsed ja hagejate õigus nõuda elatist vähemalt miinimumsummas hagejatest eraldi elavalt vanemalt ei sõltu hagejatega koos elava vanema ülalpidamisvõimest. 11 2-20-18381 Kostja on vastuses hagile väitnud, et tal puuduvad mistahes sissetulekud ja et kostjal on ülalpidamiskohustus oma täisealise lapse suhtes. Kohus tegi TsMS § 230 lg 3 alusel päringu kinnistusraamatusse, äriregistrisse ja autoregistrisse. Kinnistusraamatu andmetel ei ole kostjal kinnistuid. Äriregistri andmetel on kostja xxx xxx OÜ juhatuse liige. Autoregistri andmetel ei ole kostjal sõiduautot. Kohtule esitatud sünnitunnistuse kohaselt on kostjal lisaks hagejatele 2002.a sündinud poeg.

§ 97

p 2 kohaselt, ülalpidamist on õigustatud saama laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21aastaseks saamiseni. Kohtule ei ole esitatud tõendit, et kostja täisealine laps omandab põhi-, keskvõi kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, seega ei ole kostja ülalpidamiskohustus tema täisealise lapse suhtes tõendatud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta on oma täisealisele lapsele elatist maksnud. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike (Riigikohtu 29.04.2015 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Kostja on küll väitnud, et tal puudub täielikult sissetulek, kuid ei ole ei ole selgitanud ega tõendanud, millisel põhjusel tal ei ole võimalik tööle minna ja sissetulekut saada. Kostja on tööealine isik ning kostja ei ole esile toonud, et ta ei ole oma tervislikust seisundist tulenevalt võimeline tööd tegema ning teenima sissetulekut, mis võimaldaks tal tasuda hagejatele elatist. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-1-174-16 (p 13) selgitanud, et

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

lg 1 sätestatud määra ning et

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad. Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esile toodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Samas lahendis (3-2-1-174-16) asub Riigikohus seisukohale, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus

§ 101

lg 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Lähtudes eeltoodust ei pea kohus põhjendatuks vähendada hagejate poolt nõutavat elatist lapsetoetuse võrra. Hagiavalduse ja kohtule esitatud tõendite kohaselt on hageja I igakuised ülalpidamiskulud, kokku 600 eurot, järgmised: riided ja jalanõud, sh klubiriided, jalanõud ja kindad 100 eurot; autokütus 80 eurot; huviringide kohatasud (jalgpallitreeningud, kergejõustik ja muu) 60 eurot; toit 194 eurot; eluasemekulud 106 eurot; vabaajategevustega seotud kulud (kino, teater, väljasõidud, sünnipäevad, rulad, jalgpallid, korvpallid ja muu spordivarustus) 60 eurot. Hagiavalduse ja kohtule esitatud tõendite kohaselt on hageja II igakuised ülalpidamiskulud, kokku 600 eurot, järgmised: riided ja jalanõud, sh klubiriided, jalanõud ja kindad 100 eurot; autokütus 80 eurot; huviringide kohatasud (jalgpallitreeningud, kergejõustik ja muu) 60 eurot; toit 194 eurot; eluasemekulud 106 eurot; vabaajategevustega seotud kulud (kino, teater, väljasõidud, sünnipäevad, rulad, jalgpallid, korvpallid ja muu spordivarustus) 60 eurot. Tallinna Ringkonnakohus on 07.04.2021 määruses tsiviilasjas nr 2-20-18381 arvestanud, et ema ja laste igakuised hädavajalikud kulud on 659,27 eurot. Sellele lisanduvad hagis väljatoodud kulud, 12 2-20-18381 mida ringkonnakohus peab ühe lapse puhul mõistlikeks 420 eurot kuus (riided ja jalanõud 100 eurot kuus; huviringid 60 eurot kuus; söögikulud 200 eurot kuus; vabaaja kulud 60 eurot kuus). Seega on hagis toodud hädavajalikud kulud ühe lapse puhul 420 eurot kuus, mille lisanduvad tavapärased kulud, mida töövõimelised vanemad peaksid saama oma lastele võimaldada. Uuringu „Lapse vajaduspõhise miinimumelatise analüüs“ lõpparuande

§ 101

lg 1 sätestatud elatise suuruse arvestamise alust, on seadusega ette nähtud, et Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisel muutub ka miinimumelatise suurus. Hagejad on taotlenud elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt alates 17.06.2020 mõlemale hagejale miinimumsummas. Kostja on hagejate nõudele vastu vaielnud. Kohus nõustub hagejatega selles, et oma lastele ülalpidamise andmise kohustus on

§ 96

ja § 97 p 1 tulenev kohustus ja et laste ülalpidamise kohustuse täitmist ei pea täiskasvanud inimesele pidevalt meelde tuletama. Kohus leiab, et kostja teab sama hästi kui hagejad, et tal on oma laste suhtes ülalpidamiskohustus ja et ta ei ole hagejatele elatist maksnud, mistõttu on oma laste suhtes väga silmakirjalik väita, et tagasiulatuva elatise nõue ei ole põhjendatud selle pärast, et hagejad ei ole oma elatisenõuet varem esitanud. Kostja 13 2-20-18381 ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks tal ei ole võimalik teenida sissetulekut, mis võimaldaks tal tasuda hagejatele elatist. Kohus on seisukohal, et kostja seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks käesolevas asjas elatise tagasiulatuvalt väljamõistmine ei asetaks kostjat äärmiselt raskesse olukorda ning ei ole kostjale ebamõistlikult koormav. Samuti ei ole tagasiulatuvalt kuue kuu eest elatise nõudmine niivõrd ulatuslik ülalpidamisnõue, mille eest oleks kostjat põhjendatud käesoleval ajal ja asjaoludel kaitsta. Hagejad on palunud elatise välja mõista Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses.

§ 101

lg 1 kohaselt, igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ja Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 § 1 kohaselt on alates 01.01.2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot, seega on elatise miinimumsumma käesoleval ajal 292 eurot kuus. Kohus rahuldab hageja I elatise nõude ajavahemiku 17.06.2020-12.12.2020 eest ja mõistab kostjalt välja hageja I kasuks elatise summas 292 eurot kuus, kokku 1709,26 eurot. Kohus rahuldab hageja II elatise nõude ajavahemiku 17.06.2020-12.12.2020 eest ja mõistab kostjalt välja hageja II kasuks elatise summas 292 eurot kuus, kokku 1709,26 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-10364 määrati Yle tema lastega Xga ja Cga suhtlemiskord järgmiselt: -Esimesed neli kuud alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest veedavad lapsed isaga aega ühel kuni kolmel päeval nädalas ilma ööbimiseta. Isa võtab lastega kokkusaamiseks ise ühendust. Lapsed ei pea isaga kohtumisele minema, kui nad seda ei soovi, teatades kohtumise ärajäämisest eelnevalt isale. -Alates viiendast kuust käesoleva kohtumääruse jõustumisest viibivad lapsed isa juures iga kuu paaris nädalate pühapäevast kuni paaritute nädalate pühapäevani, st järjest iga kord nädal aega (7 päeva) ning lapsed viibivad ema juures iga kuu paaritute nädalate pühapäevast kuni paaris nädalate pühapäevani, st järjest iga kord nädal aega (7 päeva). Isa võtab lastega kokkusaamiseks ise ühendust. Lapsed ei pea kohtumisele minema, kui nad seda ei soovi, teatades kohtumise ärajäämisest eelnevalt isale. Määrus on jõustunud 07.05.2021. Riigikohus on 12.05.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-6491 p 13.1 selgitanud, et

§ 100

lg 2 esimese lause kohaselt täidab vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Kõnealuses sättes on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega.

§ 100

lg-t 2 on vaja aga täpsemalt tõlgendada olukorras, kus alaealine laps elab vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (ka Riigikohtu 08.01.2014 otsus nr 3-2-1-165-13, p 12; 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17, p 23.1). Kolleegium leiab, et eelnimetatud juhul ei esine

§ 100

lg 2 esimeses lauses käsitletud olukorda, kus vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises. Riigikohus on 12.05.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-6491 p 14.1 selgitanud, et ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades ei saa lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast, vaid juhinduda tuleb sellest, kui palju aega viibis kostja lastega tegelikult koos. Kolleegium asus seisukohale, et sellest juhindumine raskendab laste 14 2-20-18381 ülalpidamisega seotud vaidluste lahendamist, luues täiendava tõendamiskoormise. Teisalt pisendab selline lähenemine vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorra tähendust, võimaldades vanemal suhtluskorrast ühepoolselt kõrvale kalduda ning selle kaudu omakorda mõjutada teisel vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust. Kohtuistungil avaldas hagejate seaduslik esindaja, et hagejad ei soovi kostjaga vastavalt suhtlemiskorrale suhelda. Hagejad ei ole kostjaga vastavalt suhtlemiskorrale kohtunud. Kohus ei pea tõsiselt võetavaks ega asjakohaseks väidet, et lapsed ei taha oma ühe või teise vanemaga suhelda. Kohtu hinnangul on põhjendatud eeldada ja on usutav, et juhul kui teine vanem ei takista oma tegevuse või tegevusetusega lapse ja eraldi elava vanema suhtlemist, siis soovib laps oma vanemaga suhelda. Arvestades asjaoluga, et lapsed on alates sünnist kuni 2020.a suveni elanud koos oma mõlema vanemaga, ei ole eluliselt usutav, et lapsed pärast vanemate eraldi elama asumist valiksid omal algatusel koheselt poole ja ei tahaks enam kohtuda selle vanemaga, kes on eemal. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-10364 määratud suhtlemiskorrale, esimesed neli kuud alates kohtumääruse jõustumisest, so alates 07.05.2021, veedavad lapsed isaga aega ühel kuni kolmel päeval nädalas ilma ööbimiseta. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud lugeda 1-3 päeva nädalas ilma ööbimiseta kohtumiste korral kostja elukohta hagejate vahelduvaks elukohaks ja nende päevade jooksul lastega kohtumiste ajal tehtud võimalikke kulutusi vahetuks ülalpidamise andmiseks. Seega kostja on ka esimesed neli kuud alates kohtumääruse jõustumisest

§ 102lg 2 mõttes lastest eraldi elav vanem ja on kohustatud lastele elatist maksma.

Kohus rahuldab hagejate hagid kostjalt elatise väljamõistmiseks alates 13.12.2020 osaliselt. Kohus mõistab kostjalt välja hageja I kasuks elatise ajavahemiku 13.12.2020-30.06.2021 eest summas 292 eurot kuus, kokku 1930,98 eurot. Kohus mõistab kostjalt välja hageja II kasuks elatise ajavahemiku 13.12.2020-30.06.2021 eest summas 292 eurot kuus, kokku 1930,98 eurot. Kohus mõistab kostjalt välja hageja I kasuks elatise alates 01.07.2021 kuni 06.10.2021 summas 292 eurot kuus. Kohus mõistab kostjalt välja hageja II kasuks elatise alates 01.07.2021 kuni 06.10.2021 summas 292 eurot kuus. Kohus jätab ülejäänud osas hagid rahuldamata. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-10364 määratud suhtlemiskorrale, alates viiendast kuust käesoleva kohtumääruse jõustumisest, so 07.10.2021, viibivad lapsed isa juures iga kuu paaris nädalate pühapäevast kuni paaritute nädalate pühapäevani, st järjest iga kord nädal aega (7 päeva) ning lapsed viibivad ema juures iga kuu paaritute nädalate pühapäevast kuni paaris nädalate pühapäevani, st järjest iga kord nädal aega (7 päeva). Seega viibivad lapsed alates 07.10.2021 üle nädala võrdselt mõlema vanema juures ja kuna mõlemad vanemad annavad lastele ülalpidamist vahetult, ei ole põhjendatud elatist välja mõista. TsMS § 445 lg 2 kohaselt, kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Tallinna Ringkonnakohtu 07.04.2021 määrusega kohustati tsiviilasja nr 2-20-18381 menetluse ajal Y tasuma X ülalpidamiseks elatist 150 eurot kuus ja C ülalpidamiseks elatist 150 eurot kuus. Määrus on jõustunud 07.04.2021. Kohus jätab kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kuna see on kohtu hinnangul lahendi täitmise tagamiseks vajalik. 15 2-20-18381 TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada menetluse kompromissiga. Kui pooled soovivad kokku leppida elatise maksmises teisiti kui on välja mõistetud käesolevas kohtuotsuses, tuleb kohtule esitada poolte poolt allkirjastatud kompromissileping. TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Raivo Einula 16