← Eesti

2-20-6801/71

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-20-6801 Määruse kuupäev Tartu, 20. oktoober 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Tambet Tampuu ja Urmas Volens Kohtuasi Os

§ 29lg 1 p 2 välistab avaldaja avalduse rahuldamise, palus avaldaja tunnistada San

S § 29 lg 1 p 2 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks, jätta see säte kohaldamata ning edastada määrus Riigikohtule. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isiku kanda. Alternatiivselt palus avaldaja maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus määras kindlaks puudutatud isiku menetluskulud ja nende jaotuse, ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta puudutatud isiku menetluskulud tema enda kanda.

  1. Puudutatud isik esitas vastumääruskaebuse, paludes maakohtu määruse osaliselt tühistada (resolutsiooni p-d 1–2, 4, 6, 8 ja 10), jätta vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avaldus menetlusse võtmata ja saneerimismenetlus lõpetada, saneerimisnõustajale tasu määramata ja tagastada tasu katteks hoiustatud raha mitte varem kui kümne päeva jooksul alates saneerimisavalduse tagamise abinõu tühistava määruse jõustumisest. Ühtlasi palus puudutatud isik tunnistada SanS § 18 lg 6 PS §-dega 11, 15 ja 24 vastuolus olevaks.
  2. Puudutatud isik ja avaldaja vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Saneerimisnõustaja leidis, et avaldaja määruskaebus on põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Saneerimisnõustaja palus jätta puudutatud isiku vastumääruskaebuse läbi vaatamata osas, milles puudutatud isik vaidlustab maakohtu määruse resolutsiooni p 4 (nõustaja tasu kindlaksmääramise osas), kuna võlausaldajal puudub selles osas kaebeõigus, või alternatiivselt jätta kaebus selles osas rahuldamata. Saneerimisnõustaja palus rahuldada vastumääruskaebuse osas, milles puudutatud isik vaidlustab kohtu otsustuse jätta avaldaja vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avaldus rahuldamata ja lõpetada saneerimismenetlus, ning teha uus määrus, millega rahuldada vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avaldus ja määrata eksperdid.
  3. Viru Maakohus jättis mõlemad määruskaebused rahuldamata ning saatis need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  4. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  5. veebruari
  6. a määrusega maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis avaldaja avalduse rahuldamata ja läbi vaatamata, puudutatud isiku taotluse saneerimisavalduse läbi vaatamata jätmiseks läbi vaatamata ning määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu 5000 eurot ületavas osas, samuti tühistas maakohtu määruse menetluskulude jaotuse ja sellest tulenevalt ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis avaldaja avalduse võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks menetlusse võtmata, määras saneerimisnõustaja tasu suuruseks 5000 eurot (sh käibemaks), jättis puudutatud isiku maakohtus kantud menetluskulud täies ulatuses avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskuludena 3915 eurot 72 senti (sh käibemaks). Samuti täiendas ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni saneerimisavalduse tagamise abinõude tühistamise kohta. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus jättis avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja rahuldas osaliselt puudutatud isiku vastumääruskaebuse. 4

(9)2-20-6801 Ringkonnakohus märkis mh, et puudutatud isik on vastumääruskaebuses vaidlustanud saneerimisnõustajale tasu määramise. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb puudutatud isiku kaebeõigus saneerimisnõustajale tasu määramise osas SanS § 30 lg-st 7, mille esimese lause kohaselt võib ettevõtja või võlausaldaja esitada määruskaebuse määruse peale, millega kohus avalduse menetlusse võtab või võtmata jätab. Ringkonnakohus leidis,

§ 30lg 7 kohaldub mh juhul, kui kohus lahendab ettevõtja San

S § 29 alusel esitatud vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse ning ühtlasi määrab saneerimisnõustajale tasu. Sellises olukorras puudub mõistlik põhjendus, miks ei peaks võlausaldaja saama vaidlustada määrust, millega võib olla tema huve kahjustatud. Võlausaldajal puudub sellises olukorras muu õiguskaitsevahend enda eeldatavate ja seadusega kaitstud õiguste ning huvide kaitseks. Eesti Vabariigi õigust tuleb tõlgendada mh kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu

  1. juuni
  2. aasta direktiiviga (EL) 2019/1023 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv). Selle direktiivi art 27 lg-s 4 on ette nähtud, et liikmesriigil tuleb tagada, et nõustajate tasustamise reeglid on kooskõlas menetluste tõhusa lahendamise eesmärgiga ning kõikide tasustamisalaste vaidluste lahendamiseks on olemas asjakohased menetlused. Olukorras, kus saneerimisnõustaja tasu määramisega on võlausaldaja huve kahjustatud, kuid võlausaldajal selles osas kaebeõigus puudub, ei saaks väita, et oleks tagatud direktiivis ette nähtud asjakohane menetlus vaidluse lahendamiseks. Seega toetab ringkonnakohtu SanS § 30 lg-le 7 antud tõlgendust ka saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv. PS § 15 lg 1 ja § 152 lg 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. Kuivõrd SanS § 18 lg 6 ringkonnakohtu hinnangul võlausaldaja kaebeõiguse osas praeguses asjas ei kohaldu, puudub kohtul alus kontrollida selle sätte põhiseaduspärasust. Praeguses asjas ei ole saneerimisnõustajale tasu maksmine välistatud, kuid see peaks olema minimaalne ega pea olema võrreldav eduka saneerimiskava kinnitamise korral makstava tasuga. Olukorras, kus saneerimisnõustaja koostab saneerimiskava, mida ei saa kinnitada, ei saa saneerimisnõustaja kogu tegevust tasustada. Maakohtu määratud saneerimisnõustaja tasu suurus on ebaproportsionaalselt suur ning tasu sellises ulatuses väljamõistmine avaldajalt kahjustab ebamõistlikult võlausaldajate huve. Saneerimisnõustaja töö oli vajalik ja põhjendatud 5000 euro (sh käibemaks) ulatuses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  3. Saneerimisnõustaja esitas määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega tühistati maakohtu määrus osas, milles maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu 5000 eurot ületavas osas. Saneerimisnõustaja palub teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta jõusse maakohtu määrus osas, millega maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu 6912 eurot, millest 6000 eurot hüvitatakse avaldaja poolt kohtu deposiiti makstud rahast ja 912 eurot mõisteti välja avaldajalt. Menetluskulud palub saneerimisnõustaja jätta vastustaja kanda. Määruskaebuse kohaselt ei sätesta seadus, et kohus võib saneerimisnõustajale tasu või kulutuste hüvitise suuruse määramisel ära kuulata ka võlausaldaja või et võlausaldajal on õigus selles osas arvamust avaldada, sh vastuväiteid esitada. Justiitsministri
  4. jaanuari
  5. a määruse „Saneerimisnõustaja ja eksperdi tasude ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord ning tasude piirmäärad“ § 6 lg 1 kohaselt määrab kohus saneerimismenetluse ennetähtaegsel lõpetamisel saneerimisnõustaja tasu, lähtudes ettevõtja ja saneerimisnõustaja vahel sõlmitud kokkuleppest saneerimisnõustaja tasu kohta. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt, kui ettevõtja ja saneerimisnõustaja vahel sõlmitud kokkuleppest tulenev tasu suurus kahjustab kohtu hinnangul ilmselgelt võlausaldajate huve, määrab kohus saneerimisnõustajale õiglase tasu selle määruse § 4 alusel. Justiitsministri tõlgenduse kohaselt on saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suurus 5

(9)2-20-6801 kahe poole vaheline kokkulepe ja sellest õigussuhtest tekivad vastastikused subjektiivsed õigused ja kohustused saneerimisnõustajal ja ettevõtjal. SanS § 18 lg 6 piirab isikute ringi, kes võivad selle kohtumääruse peale, millega määratakse kindlaks saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitis, esitada määruskaebuse. Seaduses on sätestatud, et kohtumääruse peale, millega kohus on kindlaks määranud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse, võivad määruskaebuse esitada ettevõtja ehk avaldaja ja saneerimisnõustaja. SanS § 30 lg 7 kohaselt võib määruse peale, millega kohus avalduse menetlusse võtab või võtmata jätab, määruskaebuse esitada ettevõtja või võlausaldaja. Asjaolu, et saneerimismenetluse ennetähtaegsel lõpetamisel SanS § 39 lg 2 p 4 alusel määrab kohus samas määruses SanS § 18 lg 3 alusel kindlaks saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse, ei tähenda, et võlausaldaja, kes saab esitada määruskaebuse saneerimismenetluse ennetähtaegse lõpetamise määruse peale SanS § 30 lg 7 alusel, saaks esitada määruskaebuse saneerimisnõustajale kohtu määratud tasu ja kulutuste hüvitise peale SanS § 18 lg 6 alusel. Vormiliselt ühes määruses kahel eraldi alusel kahes eraldi lahendatavas küsimuses tehtavad kaks eraldi määrust ei laienda seaduses sätestatud kaebeõigust. SanS § 18 lg 6 sätestab imperatiivselt, et määruskaebuse saneerimisnõustajale tasu ja kulutuste hüvitise määramise määruse peale võivad esitada üksnes ettevõtja ja saneerimisnõustaja. Saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitamise nõue on saneerimisnõustajal ettevõtja vastu õigussuhte alusel, mille poolteks on saneerimisnõustaja ja ettevõtja, ning kolmandatel isikutel ei teki viidatud õigussuhtest subjektiivseid õigusi ja kohustusi. TsMS § 660 lg 1 kohaselt võib maakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud. Sama paragrahvi kolmanda lõike teise lause kohaselt võib hagita menetluses tehtud muu määruse peale, mis ei ole menetlust lõpetav määrus, edasi kaevata üksnes seadusega sätestatud juhul. Kuna saneerimisnõustajale tasu ja kulutuste hüvitise määramine ei ole menetlust lõpetav määrus, saavad selle peale määruskaebuse SanS § 18 lg 6 alusel esitada üksnes ettevõtja ja saneerimisnõustaja. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kui jaatada SanS § 18 lg 6 alusel, et puudutatud isikul puudub kaebeõigus saneerimisnõustajale tasu ja kulutuste hüvitise määramise määruse peale, ei saa ringkonnakohus omal äranägemisel sekkuda maakohtu tegevusse ja maakohtu kaalutlusotsust kas või osaliselt tühistada. Ringkonnakohtu kaevatavas määruses viidatud direktiivi 2019/1023 artikleid saab saneerimisnõustajale tasu määramisel arvestada ja kohaldada esimese astme kohus, ringkonnakohtul avaneks võimalus esimese astme kohtu diskretsiooniotsuse parandamiseks üksnes siis, kui saneerimisnõustajale tasu ja kulutuste hüvitise määramise vaidlustaks kas saneerimisnõustaja või ettevõtja. 12. Avaldaja esitas samuti määruskaebuse, mille Riigikohus jättis 3. mai 2021. a määrusega menetlusse võtmata. Avaldaja leiab vastuses saneerimisnõustaja määruskaebusele, et saneerimisnõustaja määruskaebus on põhjendatud ja tuleks rahuldada. 13. Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Ta leiab,

§ 18lg 6 piirab liigselt võlausaldaja kaebeõigust.

Võlausaldaja hinnangul ei esine ühtegi objektiivset põhjust, miks peab võlausaldajat kohtlema võlgnikust või saneerimisnõustajast erinevalt ning miks peab võlausaldaja kaebeõigus olema praegusel juhul piiratud. PS § 24 lg 5 kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi 6

(9)2-20-6801 moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. SanS § 18 lg 6 moonutab piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Sellest tulenevalt on SanS § 18 lg 6 vastuolus PS §-ga
  1. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3, § 695 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu
  3. septembri
  4. a määruse osas, milles maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu 5000 eurot ületavas osas. Kuna võlausaldajal ei olnud saneerimisnõustaja tasu määruse peale kaebeõigust, siis oleks ringkonnakohus pidanud TsMS § 664 lg 2 alusel jätma võlausaldaja määruskaebuse tasu määruse peale määrusega läbi vaatamata. Riigikohus teeb TsMS § 691 p 5 alusel koostoimes TsMS § 701 lg-ga 3 tühistatud osas uue määruse, millega jätab puudutatud isiku (võlausaldaja) määruskaebuse maakohtu saneerimisnõustaja tasu määramise määruse peale läbi vaatamata ning jätab muutmata maakohtu määruse osas, milles maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu 6912 eurot, millest 6000 eurot hüvitatakse avaldaja poolt deposiiti makstud rahast ja 912 eurot mõisteti välja avaldajalt. Muus osas tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata. Kolleegium esitab TsMS § 689 lg 21 alusel kohtulahendi kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Saneerimisnõustaja määruskaebus tuleb rahuldada.
  5. Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas võlausaldajal (puudutatud isikul) on kaebeõigus maakohtu määruse peale, millega maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu.
  6. SanS § 4 kohaselt kohaldatakse saneerimismenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui saneerimisseadusest ei tulene teisiti. Praegusel juhul on saneerimisseaduses eraldi reguleeritud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste määramise kord ja selliste määruste vaidlustamine. SanS § 18 lg 3 järgi otsustab saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse kohus saneerimisnõustaja vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel saneerimisnõustaja tegevuse ja kulutuste aruande alusel, mis on esitatud SanS § 10 lg 2 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul. Kohus võib saneerimiskava kinnitamisel määrata, et saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitis tasutakse osamaksetena. Kohus võib saneerimisnõustaja tasu määramisel ära kuulata ka ettevõtja. SanS § 18 lg-s 3 sätestatud määruse peale määruskaebuse esitamist reguleerib SanS § 18 lg
  7. Selle sätte järgi võib sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud kohtumääruse peale ettevõtja või saneerimisnõustaja esitada määruskaebuse. Kolleegium nõustub saneerimisnõustajaga,

§ 18

lg 6 piirab isikute ringi, kes saavad määruskaebuse esitada, nimetades selgelt, et kaebuse võivad saneerimisnõustaja tasu määruse peale esitada ettevõtja ja saneerimisnõustaja. Võlausaldajale kaebeõigust tasu määruse peale seaduses ei sätestata. Ka varem on kolleegium võlausaldaja kaebeõigust tasu määruse peale eitanud, leides, et kohtule ei ole pandud kohustust võlausaldajaid tasu suuruse osas ära kuulata ega ole neile antud ka kaebeõigust tasu määruse peale (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 87).
  3. Ringkonnakohus on tuletanud võlausaldaja kaebeõiguse saneerimisnõustaja tasu määruse peale SanS § 30 lg-st 7, mille järgi määruse peale, millega kohus avalduse menetlusse võtab või võtmata jätab, võib ettevõtja või võlausaldaja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohus leidis,

§ 30lg 7 kohaldub mh juhul, kui kohus lahendab ettevõtja San

S § 29 alusel esitatud vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse ning ühtlasi määrab saneerimisnõustajale tasu. Sellises olukorras puudub ringkonnakohtu arvates mõistlik põhjendus, miks ei peaks võlausaldaja saama vaidlustada määrust, millega võib olla tema huve kahjustatud. Kolleegium ringkonnakohtu eeltoodud tõlgendusega ei nõustu. Praegusel juhul on maakohus teinud ühes dokumendis mitu määrust – mh on ta lahendanud vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise 7

(9)2-20-6801 avalduse ja määranud saneerimisnõustajale tasu. Asjaolu, et saneerimisnõustaja tasu määrus sisaldub samas menetlusdokumendis, kus lahend saneerimiskava kinnitamise avalduse kohta, ei tähenda, et ühes küsimuses määruskaebeõiguse olemasolu annab määruskaebuse esitamise õiguse ka küsimuses, mille vaidlustamist seadus ette ei näe. Kuivõrd SanS § 18 lg-s 6 on selgelt sätestatud, kes võivad saneerimisnõustaja tasu määrust vaidlustada (on piiratud vaidlustajate ringi), ei saa võlausaldaja saneerimisnõustaja tasu määruse peale kaebust ringkonnakohtule esitada. Kuna ringkonnakohus on võlausaldaja kaebeõigust ekslikult tunnistanud ja võlausaldaja määruskaebuse tasu määramise osas ka lahendanud, tuleb ringkonnakohtu määrus selles osas tühistada. Võlausaldaja kaebeõiguse puudumise tõttu on võlausaldaja kaebus maakohtu saneerimisnõustaja tasu määruse peale ringkonnakohtus ekslikult menetlusse võetud. Seetõttu teeb kolleegium uue määruse, millega jätab võlausaldaja määruskaebuse läbi vaatamata. Kuna võlausaldaja määruskaebus tasu määramise määruse peale jääb läbi vaatamata, tuleb maakohtu määrus saneerimisnõustaja tasu määramise kohta jätta muutmata. 18. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, nagu oleks võlausaldaja kaebeõiguse eitamine vastuolus direktiivi nr 2019/1023 art 27 lg-ga 4. Direktiivi art 27 lg 4 järgi tagavad liikmesriigid, et nõustajate tasustamise reeglid on kooskõlas menetluste tõhusa lahendamise eesmärgiga. Liikmesriigid tagavad, et kõikide tasustamisalaste vaidluste lahendamiseks on olemas asjakohased menetlused. Kolleegium leiab, et saneerimisseadusega on tagatud tasustamisalaste vaidluste lahendamise asjakohane menetlus, nähes seejuures ette saneerimisnõustaja tasu määruse peale kaebeõiguse saneerimisnõustajale ja ettevõtjale. Vastuseks võlausaldaja väitele,

§ 18

lg 6 piirab liigselt võlausaldaja kaebeõigust, selgitab kolleegium, et PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (vt Riigikohtu üldkogu

  1. aprilli
  2. a määrus asjas nr 3-2-1-75-14, p 63; Riigikohtu üldkogu
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 38; Riigikohtu
  5. juuli
  6. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-10-08, p 10). Saneerimisnõustajale kohtu määratud tasu tuleb maksta avaldaja vahenditest. Iseenesest on õige puudutatud isiku seisukoht, et põhimõtteliselt vähendab saneerimisnõustajale tasu maksmine avaldaja vara, mida võiks kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Selles osas ei erine aga saneerimisnõustajale makstav tasu mistahes muust avaldaja poolt ettevõtluse raames tehtud kulutusest. Juhul, kui saneerimiskava kinnitamata jätmise tõttu saneerimismenetluse lõpetamise järel ei ole võlausaldajal (kelleks on ka puudutatud isik) võimalik oma nõudeid saneerimisavalduse esitanud võlgniku vastu täita, on nii saneerimismenetluses puudutatud isikuna osalenud võlausaldajal kui ka teistel võlausaldajatel võimalik oma huve kaitsta täite- või pankrotimenetluses, kasutades selleks eelkõige täitemenetluse seadustiku §-des 187–197 ja pankrotiseaduse §-des 109–119 sätestatud võlgniku vara tagasivõitmise võimalusi. Seetõttu leiab kolleegium,

§ 18

lg-s 6 sätestatud kaebeõiguse piirang ei piira puudutatud isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt.

  1. Riigikohtus kantud menetluskulud tuleb jätta saneerimisnõustaja määruskaebuse rahuldamise tõttu TsMS § 172 lg 1 järgi puudutatud isiku kanda. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks saneerimisnõustaja ja avaldaja menetluskulude rahalise suuruse. Riigikohtule
  2. mail 2021 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on saneerimisnõustajale osutatud õigusteenust kokku 2 tundi 36 minutit tunnihinnaga 160 eurot (käibemaksuta). Saneerimisnõustaja nõuab
  3. mail 2021 esitatud nimekirja kohaselt 499 euro 20 sendi (koos käibemaksuga) menetluskulude hüvitamist.
  4. septembril 2021 esitatud menetluskulude nimekirjas on saneerimisnõustaja nõudnud samade toimingute eest aga juba 599 euro 20 sendi hüvitamist (koos 8

(9)2-20-6801 käibemaksuga). Kolleegium leiab, et
  1. septembri
  2. a taotluses on ekslikult arvestatud käibemaksu kahekordselt – 499 eurole 20 sendile, mis juba sisaldab käibemaksu, on juurde lisatud käibemaks 99 eurot 84 senti. Kolleegium lähtub seega
  3. mail 2021 esitatud taotlusest. Saneerimisnõustaja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Kolleegium leiab, et saneerimisnõustaja lepingulise esindaja tunnitasu ja toimingute maht on vajalik ja põhjendatud. Eeltoodut arvestades tuleb puudutatud isikult saneerimisnõustaja kasuks välja mõista Riigikohtu menetluses kantud menetluskulud 499 eurot 20 senti. Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel puudutatud isikult saneerimisnõustaja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Riigikohtule
  4. septembril 2021 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on avaldajale osutatud õigusteenust kokku 3 tundi 36 minutit tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta). Avaldaja nõuab 540 euro (käibemaksuta) menetluskulude hüvitamist. Kolleegium leiab, et avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu on põhjendatud. Arvestades aga seda, et saneerimisnõustaja määruskaebusele esitatud seisukohas nõustub avaldaja määruskaebusega ning esitab sisulisi põhjendusi umbes poolel leheküljel, leiab kolleegium, et põhjendatud on toimingud kokku 2 tunni 36 minuti ulatuses. Eeltoodut arvestades tuleb puudutatud isikult avaldaja kasuks välja mõista Riigikohtu menetluses kantud menetluskulud 390 eurot (käibemaksuta). Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel puudutatud isikult avaldaja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
  5. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest mõisteti avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja 6821 eurot 72 senti. Lisaks määrati, et avaldajal tuleb tasuda puudutatud isikule viivist alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kolleegium mõistab puudutatud isikult avaldaja kasuks välja Riigikohtu menetluses kantud menetluskulud 390 eurot (käibemaksuta). TsMS § 445 lg 1 teisest lausest tulenevalt tasaarvestatakse kohtulahendi resolutsioonis menetlusosaliste nõuded rahuldatud osas. Tasaarvestuse tulemusena tuleb avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja mõista 6431 euro 72 sendi (6821 eurot 72 senti – 390 eurot) suurune menetluskulu.
  6. Saneerimisnõustaja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.