Obsah (9)

§ 113§ 68§ 83§ 117§ 115§ 24§ 28§ 31§ 58

1-21-210 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Sekretär Kriminaalasi Süüdistatav Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja 29. juuni 2021, Tall

§ 113

lg 1 järgi üldmenetluses Urmas Gerasimov (isikukood: 36208050313; elukoht: xxxx; xxxx kodanik; xxxx; emakeel: xxxx; töökoht: E OÜ; kehtivad karistused puuduvad; kahtlustatavana kinni peetud 16-

1. august 2020, seejärel kahtlustatavana kinni peetud
2. augustil 2020,
3. augustil 2020 vahistatud) Vandeadvokaat Liis Suik (määratud korras) Vahi all Eneli Laurits Lehte Kattai Kaitsja Tõkend Prokurör Kannatanu RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 306, § 309 lg-st 3, § 310 lg-st 1, §-dest 311-313 kohus otsustas:
4. Tunnistada Urmas Gerasimov süüdi

§ 113lg 1 järgi ja mõista talle karistusena vangistus 9 (üheksa) aastat.

2.

§ 68lg 1 alusel arvata karistuse hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg 16.

august 2020 -

1. august 2020, s.o 3 päeva ja lugeda seejärel karistuse – 8 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust – kandmist alates isiku kahtlustavana kinnipidamisest
2. augustil
4. Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel. 4.

§ 83

lg 1 alusel konfiskeerida ja hävitada kui kuriteo toimepanemise vahend liigendnuga pruuni värvi puidust detailidega käepidemel.

1. KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4 ja 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista Urmas Gerasimovilt riigituludesse menetluskuluna esimese astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1460 eurot, DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0908 kulu 399 euro ulatuses, DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0895 kulu 570 euro ulatuses, surnu kohtuarstliku ekspertiisi nr 20E-AOS0056/403 ja sellega seotud lisauuringute kulu 343 eurot ja määratud kaitsja tasu 1760,40 eurot, s.o kokku 4532,40 eurot.
2. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest igakuiselt 377,70 eurot Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Pank ning makse tegemisel märkida viitenumber 99921700028524 ja selgitus „kriminaalasi 1-21-210, sundraha ja menetluskulud.“ Viitenumbri märkimine maksekorraldusele on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.
3. DNA-ekspertiisi kulu 171 euro ulatuses ja DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0895 kulu 855 euro ulatuses jätta riigi kanda.
4. Asitõendid – DVD-plaadid – jätta kriminaalasja juurde.
5. Asitõendid – sündmuskoha vaatluse käigus äravõetud riideesemed, suitsukonid, määrdunud salvrätik, viinapudel, hõbedast värvi metallist torujas relvataoline ese ja sündmuskohalt võetud puuteproovid hävitada.
6. Asitõendid – sündmuskoha vaatluse käigus äravõetud esemed, s.o viinapitsid, tass, plekk-kruus, kaks punase käepidemega nuga ja musta värvi mobiiltelefon – tagastada M. K.le.
7. Asitõend – Urmas Gerasimovi
8. augustil 2020 kahtlustavana kinnipidamisel äravõetud mobiiltelefon „Nokia“ – tagastada Urmas Gerasimovile.
9. Kohtuotsus anda kohtumenetluse pooltele. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsus on kuulutatud resolutiivosana. Kohtumenetluse pool, kes soovib otsust vaidlustada apellatsiooni korras, on kohustatud sellest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale kirjalikult teatama 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsiooniteate esitamise korral koostab kohus tervikotsuse, mis on kättesaadav Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kriminaalkantseleis
10. juulil
11. Otsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsiooni 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu kättesaadavaks tegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada ka kohtuotsusest eraldi KrMS
12. peatüki kohaselt. Sellisel juhul tuleb esitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale teade, et soovitakse vaidlustada menetluskulud. Seejärel koostab kohus ainult menetluskulude osas põhistusi sisaldava kohtulahendi, mis on kättesaadav Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kriminaalkantseleis
13. juulil
14. Määruskaebus menetluskulude osas tuleb esitada Harju Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil menetluskulude osas põhistusi sisaldav kohtulahend oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. 2 SÜÜDISTUS JA MENETLUSE KÄIK
15. Põhja Ringkonnaprokuratuur edastas Harju Maakohtule
16. jaanuaril 2021 süüdistusakti, mille kohaselt Urmas Gerasimovile esitati süüdistus

§ 113lg 1 järgi H.

K. tapmises. Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a määrusega anti süüdistatav talle esitatud süüdistuses kohtu alla. Harju Maakohtus toimusid kohtuistungid
3. aprillil,
4. aprillil,
5. aprillil ja
6. mail
8. Kohtuvaidluses taotles prokurör U. Gerasimovi süüdi tunnistamist

§ 113lg 1 järgi ja tema karistamist 9 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.

Mõistetud karistuse hulka tuleb arvata isiku kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o 16-

1. august 2021 ehk 3 päeva ja lugeda karistusaja alguseks
2. august 2020, mil U. Gerasimov peeti uuesti kahtlustatavana kinni. Samuti palus prokurör konfiskeerida liigendnuga

§ 83lg 1 alusel kui kuriteo toimepanemise vahend.

Asitõendite osas taotles prokurör jätta DVD-plaadid toimiku juurde; sündmuskohalt äravõetud H. K. riideesemed, suitsukonid, määrdunud salvrätiku, viinapudeli, hõbedast värvi metallist torujas ese ja sündmuskohalt võetud puuteproovid hävitada; sündmuskohalt äravõetud tarbeesemed – viinapitsid, tass, plekk-kruus, kaks punase käepidemega nuga ja mobiiltelefonid – tagastada M. K.le või U. Gerasimovile. 3. Kaitsja palus süüdi mõista U. Gerasimov

§ 117lg 1 järgi ja jätta talle mõistetav vangistus tingimisi täitmisele pööramata.

Süüdistatav ei tunnistanud end süüdi tapmises ja palus muuta teo kvalifikatsiooni ning mõista talle kergem karistus. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 4. U. Gerasimovile heidetakse ette

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemist, mis seisnes järgmises.

Süüdistuse kohaselt U. Gerasimov lõi 16. augustil 2020 xxxx eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne kl 17:47 tahtlikult, eesmärgiga põhjustada teise inimese surm ühe korra H. K.d terariistaga rindkeresse, millega tekitas H. K.le vasakule poole rindkere eespinnale rinnaõõnde ulatuva torke-lõikehaava koos südame vasaku vatsakese vigastuse ja vasakpoolse vererinnaga. Vigastuse tüsistusena esines äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust, mille tagajärjel H. K. suri. 5.

§ 113

lg-s 1 kirjeldatud kuriteo objektiivne süüteokoosseis eeldab selle kindlaks tegemist, et on toime pandud suvaline tegu (tegevus või tegevusetus), mis põhjustas tagajärjena teise inimese surma. Kohtu hinnangul on tuvastatud, et U. Gerasimov lõi H. K.d noaga rindkeresse, mis põhjustas H. K. surma ja seda kinnitavad järgmised tõendid.

1. Esmalt tõendavad U. Gerasimovi tegu ehk noaga löömist süüdistatava enda kohtuistungil antud ütlused, milles ta kirjeldab sündmust. U. Gerasimovi ütluste kohaselt oli H. K.
2. augusti
3. a õhtul „nagu zombi“ ehk oli nii uimane, et ei teadnud, mida ta teeb. Samas ütleb süüdistatav, et kannatanu oli agressiivne, reageerides järsult. Konflikt sai süüdistatava sõnul alguse sellest, et kannatanu kõrvetas peki põhja ja seetõttu U. Gerasimov keelas H. K.l keeta suppi. Selle peale läks kannatanu endast välja ja röökis köögis, et ta lööb U. Gerasimovi maha, nimetades viimast värdjaks või raisaks. Vahetult enne seda lükkas kannatanu M. K. köögis pesumasina otsa, röökides, et tapab kõik ära. Seejuures kinnitab U. Gerasimov, et ise ta koos H. K.ga köögis ei viibinud, M. K. lükkamist nägi istudes elutoas tugitoolis. H. K. tuli köögist ja jäi seisma elutoa ukselävel, uksepiida juures, hoides vähemalt 20 cm pikkust 3 kööginuga langetatud vasakus käes. Süüdistatava sõnul sel hetkel kannatanu talle midagi ei öelnud. U. Gerasimov selgitab, et ilmselt soovis H. K. algselt selle kööginoaga tükeldada porgandeid, kuid kui süüdistatav teda keelas, tuli ta noaga tuppa. U. Gerasimov, kes istus elutoas tugitoolis, tunnetas selle peale endale ohtu, haaras laua alt korvist noa, tõusis püsti, tegi ühe sammu kannatanu suunas ja soovis lüüa kannatanut noaga õlga, et teda ähvardada või hirmutada ning et viimane maha rahuneks. U. Gerasimovi oletuste kohaselt nuga seejuures kas libises rindkeresse või kannatanu pööras end löögi hetkel, mistõttu tabas löök rindkeret, kuid süüdistatav sellest kohe aru ei saanud. Pärast löömist pani süüdistatav noa kokku ja viskas voodi alla. H. K. haaras õlast kinni ja väljus toast koridori suunas. Siis tuli sisse M. K., kes oli sündmuse ajal tualetis. U. Gerasimov valas viina ja M. K. ütles, et käis tümps. Selle peale U. Gerasimov läks kööki, keeras mõlemad pliidiplaadid kinni, pani kannatanu käes olnud usta käepidemega noa köögilaua peale, läks koridorist välisukse juurde, nägi, et verelomp on ukse peal ja H. on ukse ees pikali. Edasi ta enam ei läinud, palus M. K.l kutsuda kohe kiirabi. U. Gerasimovi ütluste kohaselt ei mäletanud ta, et helistas eelnevalt veel A. T..
4. Kohtu hinnangul ei ole alust kahelda süüdistatava ütluse usaldusväärsuses selles osas, et ta lõi H. K.d noaga. See on kooskõlas ka H. K. vigastustega.
5. detsembril 2020 koostatud surnu ekspertiisiakti nr 20E-AOS0056/403 (kd II, tl 37-49) eksperdiarvamusest nähtub, et kannatanu H. K. surnukehal tuvastati tervisekahjustusena rinnaõõnde ulatuv torke-lõikehaav vasakul pool rindekere eespinnal koos südame vasaku vatsakese vigastuse ja vasakpoolse veririnnaga, mille tüsistusena esines äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust, mis oligi kannatanu surma põhjus. Samuti nähtub ekspertiisiaktist, et torke-lõikehaav on tekitatud löögist teravaservalise torke-lõikevahendiga, milleks võis olla nuga, tera laiusega orienteeruvalt 2-2,5 cm ja tera pikkusega vähemalt 7-8 cm, löögi suund on eest taha. Eksperdiarvamuse kohaselt on sellise vigastuse tekitamine võimalik nii asitõendina asja juurde võetud punase käepideme noaga kui ka liigendnoaga, kuid tõenäolisem on sellise vigastuse tekitamine liigendnoaga. U. Gerasimov kirjeldab kohtumenetluses antud ütlustes noaga toimetamist, s.o lisaks selle viskamisele voodi alla pärast sündmust, ka voodi alt välja võtmist ning K. M. hävitamiseks andmist, mille käigus süüdistatav selgitas, et see on ainuke süütõend tema vastu. Samuti tõendab just selle noa kasutamist
6. septembri 2021 jälitustoimingu protokoll. Nimelt
7. augustil 2020 ajavahemikus 15:45:00 – 15:55:00 (kd II, tl 83-88) räägib U. Gerasimov menetlejaga, mida kinnitavad ka tema kohtus antud ütlused ja seejärel avaldab ta M. K.le ja K. M., et „õiget nuga“ ei ole leitud. Seejärel hakatakse nuga voodi alt otsima ja leitaksegi üles, misjärel U. Gerasimov ülevoolavalt rõõmustab ja tänab jumalat ning selgitab, et nüüd on ta puhas. Kohe palub süüdistatav K. M. viia nuga rattaga ära ja visata ära (nn Pässa merre). Süüdistatav räägib, et nuga peaks happega kokku tegema ja K. M. vastab, et ta pesi noa ära, mis kõik viitab kuriteojälgede peitmise soovile. Ka K. M. kinnitab kohtus antud ütlustes, et ta viibis
8. augustil 2021 M. K. ja U. Gerasimovi kodus xxxx tänavas. Samal ajal kui tunnistaja oli seal, helistas U. Gerasimovile mingi S., kas prokurör või midagi sarnast ja juttu oli noast, mida ei ole leitud. Seejärel otsisid nad koos süüdistatavaga nuga diivani ja voodi alt ja leidsidki noa üles. Tegemist oli kinnises asendis nn nupunoaga, pruuni värvi. U. Gerasimov väitis tunnistajale, et see ongi nuga, millega ta H. K.d lõi. Kuna süüdistataval on jalad haiged, oli tunnistaja K. M. tema palvel nõus nuga ära viima. Ta pesi selle ära, pani kilekotti ja sõitis metsa, visates nuga metsatukka, sest ei 4 teadnud, kus on karjäär, kuhu ta pidi nuga viskama. Tunnistaja ütlusi kinnitab K. M. ütluste ja olustiku seostamise protokoll (kd II, tl 116-125), mille kohaselt tunnistaja näitab ette koha Pääsküla metsas, kuhu ta noa jättis ja sealt leitakse liigendnuga. Asitõendi vaatlusprotokolli (kd I, tl 126-135) kohaselt leiti nuga xxxx lähedal asuvast metsast. Tegemist on pruuni värvi puidust detailidega käepidemel liigendnoaga, mis käib lahti nupust. Noa üldpikkus on 225mm ja tera pikkus on 100mm ning tera kõige laiemas kohas on 20mm. Noalt võeti DNA-proovid. Ekspertiisiakti nr 20E-GEO895 kohaselt leiti proovilt noa keskosas olevalt nupult ja noa pealmisel oleva rõnga tera poolselt küljelt DNA-analüüsil täisprofiilid, mis langevad kokku U. Gerasimovi DNA-profiiliga, kuid mitte H. K., M. K. või K. M. DNA-profiilidega. Tõepärasuhte arvutamisel leiti, et on 1023 korda tõenäolisem, et vastav DNA-profiil pärineb U. Gerasimovilt kui tundmatult isikult. Koostoimes muude tõenditega näitab see veenvalt, et seda nuga kasutas just süüdistatav. Kirjeldatu kinnitab kohtu hinnangul asjaolu, et U. Gerasimov lõi H. K.d just selle noaga. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tuvastatud seegi, et just U. Gerasimovi tegevus, s.o noaga löömine põhjustas lõpptulemusena H. K. surma, s.o

§ 113lg 1 kooseisupärase tagajärje.

8. Süüdistatav väitis kohtu küsimustele vastates muu hulgas seda, et tema tegu oli tingitud H. K. käitumisest, s.o karjumisest ja M. K. ründamisest. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes Riigikohtu praktikast kontrollib kohus, kas U. Gerasimov võis tegutseda erilise hingelise erutuse seisundis

§ 115tähenduses.

Kuna

§ 113

ja

§ 115

subjektiivsed küljed õiguslikult ei erine ja provotseeritud tapmise puhul on tegemist olemuslikult tapmise privilegeeritud koosseisuga, saab kohtu hinnangul anda vastava hinnangu juba enne tahtluse küsimuse lahendamist.

§ 115

näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Senises kohtupraktikas on selgitatud, et äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund tuvastatakse juhtumile tervikhinnangu andmise teel. See on toimepanija vastutust kergendav eriline isikutunnus (

§ 24

lg-d 1 ja 3), mis iseloomustab tema psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo ajal. Toimepanija liikumapanevaks jõuks võib seejuures olla ka näiteks kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, solvumine, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Tegemist on nn kaasnevate emotsionaalsete reaktsioonidega, mis võivad esineda - ja sageli esinevadki - kõrvuti toimepanija suhtes toimepandud vägivallaja/või solvamisteost tingitud erutusseisundiga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ei ole seega meditsiiniline patoloogia, vaid on emotsionaalne reaktsioon, mille tuvastamiseks küll võib, aga ei pea tingimata kaasama eksperti. Selline seisund on vahetu vastus isiku suhtes toimepandud vägivallale või solvamisele. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1 ja
3. juuli
4. a otsus asjas nr 1-18-10214/92, p 17).
5. Andmaks hinnangut süüdistataval erilise hingelise erutuse esinemise võimalikkusele, tuleks kohtu arvates vältimatult analüüsida noalöögile eelnenud sündmusi. Selle kohta on kohtumenetluses andnud ütlusi süüdistatav ise ja tunnistaja M. K.. Nagu juba märgitud, selgitas süüdistatav, et H. K. oli tarvitanud alkoholi ja ilmselt ka mingeid ravimeid ning oli sel päeval „nagu zombi“, kuid samas ka agressiivne, mis väljendus tema järsus reageerimises teiste, s.o U. Gerasimovi ja M. K. sõnadele. Nii süüdistatav kui ka M. K. kirjeldasid muu 5 hulgas, kuidas enne süüdistuses kirjeldatud sündmust lükkas H. K. köögis M. K. jõuga pesumasina otsa. U. Gerasimovi sõnade kohaselt röökis kannatanu samal ajal, et lööb kõik maha. M. K. kohtumenetluses antud ütluste kohaselt ütles aga kannatanu, et läheb lööb Urmase maha, mille peale M. K. ütles vaikselt, et „löö maha, jah“. Süüdistatava ütlustest nähtub seejuures, et pärast lükkamist läks kannatanu köögilaua juurde, tunnistaja räägib seevastu, et kannatanu tuli köögist ja läks tuppa. Lisaks selgitab M. K. ise, et H. K. on ka varem talle kallale tunginud, lüües teda vahetevahel isegi vastu nägu, suvel lõi teda rinna peale. Samuti andis U. Gerasimov ütlusi selle kohta, et pärast M. K. lükkamist kannatanu karjus köögis ähvardusi, s.o et „ma su raisa ära tapan“. M. K. seevastu kinnitas kohtule, et ei kuulnud mingit karjumist, kui ta oli WC-s (köögi kõrval), kuigi ta enda hinnangul oleks kindlasti kuulnud, kui midagi sellist oleks juhtunud.
6. Iseenesest võib süüdistatava elukaaslase lükkamine ja ähvardus tappa teda ennast vastata

§ 115

ühele eeldusele, s.o kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Kohtu hinnangul ei ole aga süüdistatava ega tunnistaja M. K. ütlused väidetava lükkamise ja H. K. agressiivsuse osas usaldusväärsed ja neid tuleb tõendikogumist välja jätta. Lisaks väljatoodud vastuoludele nende ütluste vahel, on märkimisväärne, et vägivalda M. K. vastu ei maini süüdistatav ega ka tunnistaja teo põhjusena või muul viisil kordagi omavahelistes vestlustes ega suhtlemises teiste isikutega, mis on kajastatud

1. septembri
2. a või
3. oktoobri
4. a jälitustoimingu protokollis. Samuti ei ole usutav, et H. K., kes elas M. K. juures ja sõltus süüdistatava ja M. K. ütluste kohaselt tunnistajast ka materiaalselt, ründaks M. K. ilma nähtava põhjuseta ja seda M. K. elukaaslase ja endast füüsiliselt tugevama mehe ehk U. Gerasimovi juuresolekul.
5. detsembri
6. a surnu ekspertiisiaktist (kd II, tl 37 – 49) nähtub, et kannatanu oli süüdistatavast väiksemat kasvu ja oluliselt kõhnem (175 cm pikk ja kaalus 71 kilo). Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et tema kasv on 190 cm ja ta kaalus siis 100 kilogrammi. Lisaks mainib U. Gerasimov ise vestluses vahejuhtumit, mil ta väidetavasti peksis isikut, kes (vaid) solvas M. K. (
7. septembri
8. a jälitustoimingu protokoll, kd II, tl 53). Ka kohtumenetluses kinnitas süüdistatav prokuröri küsimustele vastates, et on olnud vägivaldne isikute suhtes, kes tegid liiga tema lähedastele. Samas selgitas süüdistatav, et kannatanu vägivald tunnistaja vastu ei olnud tema asi, kuna tegemist on nende omavaheliste suhetega. Vastupidi, tunnistaja A. T., kes tundis nii süüdistatavat kui ka H. K.d pikemat aega, ei osanud tuua näiteid viimase vägivaldsest käitumisest.
9. Kohus märgib samas, et iseenesest ei ole välistatud, et H. K. võis ropendada või karjuda. Sõltumata eeltoodust kinnitab süüdistatav igal juhul ise kaitsjale vastates, et ta ei tundnud eriti midagi sel ajal, kui H. K. väidetavasti lükkas M. K. või karjus köögis, s.t kontrollis ennast. Alles siis kui kannatanu hakkas süüdistatava sõnul tema poole liikuma, s.o tuli noaga toa ukselävele, mõjus see süüdistatavale ärritavalt ja siis pidas süüdistatav enda sõnul vajalikuks H. K.d hirmutada, et viimane maha rahuneks. Selliseid väited analüüsib kohus teo õigusvastasust kontrollides, s.o eeskätt võimaliku hädakaitse kontekstis. Samas prokurörile vastates selgitas süüdistatav enda ärritust ka kannatanu eelneva käitumisega ja täpsustas, et sel hetkel ei suutnud end kontrollida. Seega ei ole süüdistatava ütlused selles osas ka järjepidevad, mis kohtu hinnangul kinnitab veelgi nende ebausaldusväärsust. Ka süüdistatava käitumine pärast tegu ei viita erilisele psüühilisele seisundile. Tema enda sõnul istus ta maha 6 ja valas endale viina; kuuldes M. K.lt, et kostis tümps, läks vaatama, mis juhtus, siis ütles M. K.le, et tuleb kutsuda kiirabi. Kohtu hinnangul ka see kirjeldus ei vasta täiel määral tõele. Ilmselgelt ei kiirustanud süüdistatav ega tunnistaja M. K. kutsuma välja kiirabi.
10. augusti
11. a asitõendi, s.o Häirekeskuse salvestise vaatlusprotokollist (kd II, tl 1-4) nähtub, et U. Gerasimov suhtleb koos M. K.ga Häirekeskusega, kuigi ei järgi Häirekeskuse töötaja juhiseid. Samuti on kohtu hinnangul märkimisväärne, et
12. augusti
13. a sündmuskoha vaatlusprotokolli (kd II, tl 8-15) kohaselt vaatluse käigus leitud telefonist nähtub, et vahetult enne Häirekeskusele kõne tegemist kell 17.45 helistati samalt telefonilt kell 17.42 telefoninumbrile +37259034627, millist
14. oktoobri
15. a jälitustoimingu protokollis (kd II, tl 94-115) identifitseeriti tunnistaja A. T. telefoninumbrina. Tunnistaja A. T. kinnitas kohtuistungil antud ütlustes, et U. Gerasimov helistas talle
16. augustil 2020 ja ütles, et „see lammas pani endale nuga“. Kui tunnistaja küsis, kellest jutt on, vastas U. Gerasimov, et jutt on H.ist. Tunnistaja soovitas kutsuda kiirabi, kuid selle peale U. Gerasimov arvas, et kiirabi kutsub politsei. Seejärel soovitas A. T. kutsuda ise kohe politsei. Ka eelviidatud kõnest Häirekeskusele nähtub, et M. K. esitab versiooni, et H. K. lõi end ise noaga. Seega nähtub nendest tõenditest koostoimes, et juba enne kiirabi väljakutsumist pidid süüdistatav ja tunnistaja M. K. leppima kokku, et väidetakse vigastuse põhjustamist H. K. enda poolt. Selline käitumine ei viita U. Gerasimovi hingelise erutuse seisundile, vaid ratsionaalsele soovile välistada enda vastutust. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et U. Gerasimovi tegu ei vasta

§ 115tunnustele.

12.

§ 113lg 1 süüteokoosseisu subjektiivne külg eeldab tahtlust.

Seega peab isiku süüditunnistamiseks selle sätte järgi tuvastama, et U. Gerasimov tegutses H. K. löömisel vähemalt kaudse tahtlusega tema surma suhtes. Tapmine on toime pandud kaudse tahtlusega, kui toimepanija kindlalt ei tea, kuid peab võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanu surma ning möönab seda. Seega on kaudse tahtluse puhul tähtsad mõlemad tahtluse elemendid - intellektuaalne element (võimalikuks pidamine) ning voluntatiivne element (möönmine). Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemisel on seejuures võimalik just voluntatiivse elemendi ehk tahte kaudu. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei taha ega suudagi kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks. Isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8).
3. Kohus leiab, et süüdistatav tegutseski teo toimepanemisel vähemalt kaudse tahtlusega, pidades võimalikuks ja mööndes, et põhjustab oma tegevusega kannatanu surma. Süüdistatava enda kohtumenetluses antud ütluste kohaselt ei soovinud ta lüüa kannatanut rindkeresse, vaid hoopis õlga ja sedagi, et viimast hirmutada. Kohtu hinnangul ei ole süüdistatava ütlused ka selles osas usaldusväärsed ja seda järgmistel põhjustel. Esmalt ei suuda U. Gerasimov isegi kohtus selgitada, miks ta siiski tabas kannatanu rindkeresse, vaid esitab selle kohta erinevaid versioone, s.o kas kannatanu pööras end või nuga libises. Võttes arvesse surnu ekspertiisiakti kohaselt kannatanule tekitatud haava sügavust, ei pea kohus võimalikuks, et see on tekitatud noa libisemise tagajärjel – tegemist on tugeva löögiga, mis tekitas 3-4 cm sügavuse haava siledate servadega. Samuti on haava asukoht vasakul rinnapoolel nibuga külgmiselt, õlast 7 kaugel. Samas selgitab süüdistatav isegi, et kannatanu H. K. oli sündmuse ajal alkoholi ja ravimite mõju all „nagu zombi“, liikus aeglaselt ja ei saanud aru, mida ta teeb, muu hulgas ei suutnud suppigi keeta. Seda kinnitab iseenesest ka surnu ekspertiisiakt nr 20E-AOS0056/403 (kd II, tl 37-49), mille kohaselt oli H. K. veres 4,20 mg/g etanooli ja uriinis 3,78 mg/g etanooli; samuti leiti tema uriinist metoklopramiidi (iiveldusevastane ravim) ja paroksetiini (antidepressant). Antidepressandi ja suure alkoholikoguse kombinatsioon usutavalt põhjustab isikul raske joobeseisundi, millega kaasneb uimasus ja reaktsioonide aeglustumine. Süüdistatav vastas prokuröri küsimusele, et ta tegi vaid ühe sammu, tõustes püsti ja lüües kannatanut. Sel juhul on ebausutav, et kannatanu, kes oli uimane ja joobes ning süüdistatava enda sõnul tema suhtes küljega, jõudis reageerida ja pöörata end seejuures rinnaga n-ö süüdistatava ründe suunas. Prokuröri küsimustele vastates rääkis süüdistatav seejuures, et tahtis kannatanut hirmutada või ähvardada, et H. K. maha rahuneks. Seejuures teise isiku rahustamine tugeva noalöögiga õlga ei ole just tavapärane isegi hädakaitse kontekstis. Kui tegemist on süüdistatava enda sõnul n-ö mõlemakäelise isikuga, ei oleks löök vasakusse õlga takistanud kannatanul enda rünnaku jätkamist.
4. Olulisim tõend süüdistatava tahtluse tuvastamisel, mis on vastuolus süüdistatava enda kirjeldusega sündmust, on
5. septembri
6. a jälitustoimingu protokollis kajastatu (kd II, tl 50-93). Kuigi U. Gerasimov väidab ka oma tuttavatele korduvalt, et ei soovinud H. K.d lüüa rinda, on märkimisväärne
7. augustil 2020 kell 00:18:30 – 00:20:00 toimuv vestlus (tl 67), milles süüdistatav möönab, et tal oli äkkviha. M. K. kinnitab seejuures süüdistatavale, et U. Gerasimov ütles enne kannatanu löömist: „Raisk, ma löön su maha“, tõusis püsti, läks kööki ja lõi kannatanut. U. Gerasimov vastab selle peale: „Mhm“ ehk nõustuvalt. Edasi väidab M. K.
8. augustil 2020 kell 00:38:50 – 00:43:40 toimuvas vestluses (tl 70), et just süüdistatav oli närvis ja ütles: „Oh sa raisk, ma löön su maha“. Kuigi tavakasutuses kasutatakse sedalaadi väljendeid ka hüperboolina, siis koostoimes noalöögiga rinda viitab sõnakasutus ilmselgelt sellele, et U. Gerasimov pidas H. K. löömisel võimalikuks, et ta põhjustabki viimase surma. Seejuures nähtub M. K. öeldust, et just U. Gerasimov tõusis püsti ja läks kööki. Kohtumenetluses eitas M. K. sündmuse pealt nägemist, kuid ei osanud kuidagi seletada vastuolu jälitustoimingu protokollis kajastatuga. Tegemist on kriminaalasja lahendamise seisukohalt keskse asjaoluga. Seetõttu jätab kohus kohtuotsuse tegemisel tunnistaja M. K. ütlusi tervikuna kõrvale kui ebausaldusväärsed.
9. Lisaks näitab süüdistatava kaudset tahtlust kannatanu surma suhtes teojärgne käitumine – süüdistatav ei tundnud huvi kannatanu vigastuste või seisundi vastu enne, kui viimane kukkus ehk oli ükskõikne võimaliku tagajärje osas. Täiesti ebausutav on süüdistatava väide, et H. K. lahkus toast, hoides kinni õlast – kuna haav on rinnus, ei olnud kannatanul mingit põhjust hoida kinni oma õlast. Ka seejärel ilmselgelt ei kiirustanud süüdistatav ega tunnistaja M. K. kutsuma välja kiirabi, sest nagu juba varem välja toodud, helistati enne A. T.le ja ka kiirabikaardilt (tl 5-7) nähtub, et kiirabi tulekul oli H. K. surnud. Ka
10. augusti
11. a asitõendi, s.o Häirekeskuse salvestise vaatlusprotokollist (kd II, tl 1-4) nähtub, et U. Gerasimov suhtleb koos M. K.ga Häirekeskusega, kuigi ei soovi järgida Häirekeskuse töötaja juhiseid.
12. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et U. Gerasimovi tegu vastab

§ 113lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustele.

8 17. Järgnevalt kontrollib kohus, kas U. Gerasimov võis tegutseda hädakaitseseisundis. Hädakaitse olemasoluks

§ 28

lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (vt RKKKo 3-1-1-111-04, p 10). Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine). Kohtu hinnangul ei olnud praeguses asjas tegemist hädakaitsega ja seda põhjusel, et praeguses asjas ei ole tuvastatud H. K. õigusvastast rünnet, mis tinginuks hädakaitse vajaduse. Isegi lähtudes süüdistatava enda teokirjeldusest ei nähtu, et kannatanu oleks vahetult alustanud tema ründamist. U. Gerasimovi ütluste kohaselt tuli kannatanu ukseläve peale, ei öelnud mitte midagi ja hoidis kööginoa langetatud vasakus käes. Vahetult enne viibis H. K. köögis, kus tegeles juurviljade lõikamisega. Kannatanu noaga löömiseks pidi U. Gerasimov võtma noa, tõusma toolilt ja liikuma H. K. poole, olgu siis ukselävele või otse kööki. Seega objektiivset füüsilist rünnet kannatanu poolt ei olnud. Iseenesest peab selles olukorras kaaluma ka võimalust, et süüdistatav tegutses eksimuses

§ 31lg 1 mõttes, kujutades ekslikult ette, et kannatanu soovib teda rünnata.

Seda lükkavad kohtu hinnangul ilmekalt ümber

1. septembri
2. a (kd II, tl 50-93) jälitustoimingu protokollis kajastatud vestlused, millest nähtub, et pärast kahtlustatavana kinnipidamiselt vabastamist arutab U. Gerasimov erinevate tuttavatega ja M. K.ga võimalust tugineda politseis sellele, et H. K. ründas teda ja suurendada menetleja silmis kannatanu ohtlikkust, viidates seejuures kannatanu minevikule Nõukogude sõjaväeteenistuse koosseisus, s.o Afganistanis viibimisele ja psühhotroopsete ainete ja alkoholi kuritarvitamisele. U. Gerasimovile antakse nõu, et tuleb suurendada kannatanu ohtlikkust, mille peale U. Gerasimov kinnitab: „Jah. Ta Afgaanis on põrutada saanud ju.[…]Ta pani tablette, viina, õlut segamini kõiki kolme asja.“ (Vt
3. augusti
4. a vestlus kell 20:07:40 – 20:14:40, tl 55). Seejärel U. Gerasimov esitab ka teisele tuttavale versiooni, et H. K. ründas teda noaga, sest oli tarvitanud segamini alkoholi ja tablette ning oli „Afganistanis põrutada saanud“ (
5. augusti
6. a vestlus kell 20:47:45 – 20:52:20, tl 60). Vestlustest nähtub muu hulgas, et U. Gerasimov ei kirjelda tegelikult toimunut, vaid kõneldakse sellest, mida oleks parem politseis ja kohtus väita, sest toimunu asjaolud tema kirjeldustes muutuvad. Olulist rolli omistatakse seejuures M. K. võimalikele ütlustele, U. Gerasimov ütleb talle: „Pead ütlema, et ta ründas mind ja kõik“ (
7. augustil
8. a ajavahemikus 20:37:00 – 20:39:30, tl 58). Tuttavatega ühiselt leitakse, et tegemist peab olema hädakaitsega (vt nt
9. augusti
10. a vestlus 19:59:50-20:04:20, tl 52). Vahepeal räägitakse lauanoast, millega kannatanu olevat süüdistatavat rünnanud – U. Gerasimov ütleb: „Ei, ta ründas mind millega, M., - lauanoaga, noh. Väikese teraga lauanoaga“. (Vt
11. augusti
12. a vestlus ajavahemikus 20:07:40-20:14:40, tl 55.) Hiljem väidab süüdistatav, et H. K. vehkis „oma vintnugadega“ ja ähvardas kõiki ära tappa (vt
13. augustil 2020 kell 00:18:30 – 00:20:00 toimuvat vestlust, tl 67). M. K.
14. augustil 2020 ajavahemikus 08:55:00 – 09:20:00 ja 09:40:25 – 09:46:00 toimunud vestluses ütleb süüdistatav M. K.le: „Sa pead ikka rääkima: uks oli lahti, sa nägid, kui H. nugadega vehkis Urmase vastu, noh, lubas Urmase ära tappa, noh? Sa pead ikkagi rääkima, midagi valetama“ (kd II, tl 75). Seega ütleb süüdistatav tunnistajale otsesõnu, et viimane peab valetama oletatava ründe kohta. Samuti ei kinnita nendes vestlustes M. K. kordagi, vaatamata U. Gerasimovi pealekäimisele, et ta oleks kuulnud 9 H. K. ähvardusi või karjeid. Eeltoodust tulenevalt oli U. Gerasimovi tegu õigusvastane. Süüd välistavaid asjaolusid ei esine.
15. Eeltoodust tulenevalt tunnistab kohus U. Gerasimovi süüdi

§ 113lg 1 järgi.

Karistus 19.

§ 113lg 1 näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse.

Karistuse mõistmisel lähtub kohus isiku süüst. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tapmise sanktsiooni keskmine määr on 10 aastat 6 kuud vangistust. Kergendava asjaoluna arvestab kohus U. Gerasimovi kahetsust. Kuigi kohtu hinnangul ei tunnistanud süüdistatav teo toimepanemist täielikult ja tema teojärgne käitumine oli suunatud eeskätt enda süü välistamisele ning ta kahetseb vanglasse mineku vajadust, avaldas siiski süüdistatav kohtus, et ta kahetseb ka H. K. surma, mida tuleb karistuse mõistmisel arvestada. Karistust raskendava asjaoluna tuleb kohtu hinnangul

§ 58

p 4 tähenduses lugeda teo toimepanemist isiku suhtes, kes elas süüdlasega koos, ühises majapidamises. Kuigi tegemist ei olnud süüdistatava pereliikmega, andsid nii süüdistatav kui ka M. K. ütlusi selle kohta, et kannatanu elas pikalt nendega koos. Koos tarvitati alkoholi, soetati toitu ja peeti majapidamist. Isiku süü suurust hinnates arvestab kohus, et surma põhjustati ühe noalöögiga ega tekitatud kannatanule pikaaegseid kannatusi. U. Gerasimovil ei ole kehtivaid karistusi (vt karistusregistri väljavõte, kd II, tl 193). Samas tuleb süüd suurendava asjaoluna arvesse võtta ka seda, et süüdistatav üritas varjata teo toimepanemise relva, kaasates selleks ka kolmanda isiku. Kõike seda arvestades tuleb süüdistatavat karistada vangistusega, mis jääb mõnevõrra alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 9 aastat. 20.

§ 68lg 1 alusel tuleb arvata karistuse hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg 16.

august 2020 -

1. august 2020 (vt kd II, tl 172-176), s.o 3 päeva ja lugeda seejärel karistuse – 8 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust – kandmist alates isiku kahtlustavana kinnipidamisest
2. augustil 2020 (vt kd II, tl 177-181). Isikule kohaldatud tõkend – vahistamine tuleb tühistada kohtuotsuse jõustumisel (vt kd II, tl 182-192; kd I, tl 10-11). Konfiskeerimine
3. Kohus leiab, et

§ 83

lg 1 alusel tuleb konfiskeerida ja hävitada kui kuriteo toimepanemise vahend liigendnuga pruuni värvi puidust detailidega käepidemel (vt asitõendi vaatlusprotokoll, kd II, tl 126-135). Kohus põhjendas eelnevalt, miks ta peab tõendatuks, et kuritegu pandi toime just selle noaga. Tegemist ei ole tavapäraselt majapidamises kasutatava ehk nt kööginoaga ja sellega pandi toime raske isikuvastane kuritegu ehk tapmine. Kohtu hinnangul on selles olukorras noa konfiskeerimine proportsionaalne. Kriminaalmenetluse kulud

1. KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4 ja 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel tuleb välja mõista Urmas Gerasimovilt riigituludesse menetluskuluna esimese astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1460 eurot, DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0908 kulu 399 euro ulatuses (kd II, tl 35), DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0895 kulu 570 euro ulatuses (kd II, tl 145), surnu kohtuarstliku ekspertiisi nr 20E-AOS0056/403 ja sellega seotud lisauuringute kulu 343 eurot 10 (kd II, tl 48) ja määratud kaitsja tasu 1760,40 eurot (kd II, tl 161-170, kd I, tl 47-48), s.o kokku 4532,40 eurot.
2. Tulenevalt kohtupraktikast (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-120-12, p 6.2) tuleb DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0908 kulu 171 euro ulatuses ja DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0895 kulu 855 euro ulatuses jätta riigi kanda. Mõlemas ekspertiisiaktis on analüüsiobjektiks loetud läbi viidud reaktsioonide arvu. Viidatud kohtuotsuse kohaselt tuleb aga analüüsiobjekti all mõista objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud, s.o eeskätt erinevatelt esemetelt võetud proove. Seega tuleb ekspertiisikulu osas, mis ületab kirjeldatud metoodika järgi arvutatud kulu, jätta riigi kanda. Selleks on DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0908 puhul tasu 3 nn analüüsiobjekti eest (eksperdile esitatud 7 proovi, läbi viidud 10 reaktsiooni) ja DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0895 puhul tasu 15 nn analüüsiobjekti eest (eksperdile esitatud 10 proovi, läbi viidud 25 reaktsiooni).
5. Võttes arvesse menetluskulude suurust ja tõsiasja, et isikule mõistetakse pikaajaline vanglakaristus, peab kohus võimalikuks menetluskulude tasumist ajatada. KrMS § 180 lg 3 alusel määrab kohus, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest igakuiselt 377,70 eurot Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Pank ning makse tegemisel märkida viitenumber 99921700028524 ja selgitus „kriminaalasi 1-21-210, sundraha ja menetluskulud.“ Viitenumbri märkimine maksekorraldusele on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.
6. Asitõendid – DVD-plaadid – jätta kriminaalasja juurde. Sündmuskoha vaatluse käigus äravõetud riideesemed, suitsukonid, määrdunud salvrätik, viinapudel, hõbedast värvi metallist torujas relvataoline ese ja sündmuskohalt võetud puuteproovid (vt kd II, tl 171 – asitõendite üleandmise-vastuvõtmise akt ja tl 194 – M. K. nõusolek relvataolise eseme hävitamiseks) hävitada. Asitõendid – sündmuskoha vaatluse käigus äravõetud esemed, s.o viinapitsid, tass, plekk-kruus, kaks punase käepidemega nuga ja musta värvi mobiiltelefon (vt kd II, tl 171) – tagastada M. K.le. Asitõend – Urmas Gerasimovi
7. augustil 2020 kahtlustavana kinnipidamisel äravõetud mobiiltelefon „Nokia“ (kd II, tl 177-181) – tagastada Urmas Gerasimovile. (allkirjastatud digitaalselt) Elina Elkind Kohtunik Tanya Tõnisson Rahvakohtunik Ülle Vassar Rahvakohtunik 11