Obsah (5)

§ 534§ 659§ 172§ 696§ 543

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm Määruse tegemise aeg ja koht 21. september 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-21-11414 Kohtuasi SA P

) § 534 lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

§ 534

lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ning pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. 7.

1. Avaldusest ja lisatud arvamustest järeldas maakohus, et puudutatud isik võib oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel olla oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik eelkõige iseendale. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna eelkõige iseendale (haiguslikust seisundist tulenevalt on tema reaalsustaju häirunud ja ta käitub luululistel ajenditel ebaadekvaatselt). Tal puudub haiguskriitika ja ei mõista ravivajadust. 7.
2. Esitatud on psühhiaatri arvamus, mis kinnitab esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust. Puudutatud isik ei ole pärast 21.07.2021 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist tervenenud. Puudutatud isikul esineb jätkuvalt raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Arvestades senist haiguskulgu ja hetkeseisundit, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva vältel realistlik. Ilma adekvaatse ravita võib tema seisund halveneda, toimetulematus süveneda. Seega esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks. 7.
3. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist. Seetõttu tuleb anda luba puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
4. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada. 8.
5. Puudutatud isik on veendunud, et tema ohtlikkus endale ei ole tõendatud ning piisav on kodune ravi. Puudutatud isikul ei ole võimalik nii kaua haiglas olla, kuna talle ei võimaldata arvutit, et suhelda oma kallimaga Arubal. Ravi jättis pooleli seetõttu, et vajas eriti selget pilku.
6. Avaldaja vaidles kaebusele vastu. Puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamine ja selle pikendamine kuni 40 päevaks tahtevastase ravi kohaldamisega oli põhjendatud ja vajalik. Täidetud olid kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused. Arvestades puudutatud isikul esineva psüühikahäire süvenevat kulgu ja ravikoostöö puudumist ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane. Ka määruskaebusest nähtub puudutatud isiku poolt oma esindajale avaldatud luulumõtete püsimine, haiguse olemasolu eitamine ja kavatsus psühhoosist juhitud käitumise jätkamiseks.
7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb

§ 659ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

4 2-21-11414 12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus kuulas ära raviarsti, puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul paranoidne skisofreenia (F20.02). Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ei ole ohtlik ega vaja statsionaarset ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.
2. Puudutatud isiku ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest lähtuvalt ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta ei mõista ravivajadust ega suuda oma käitumist kontrollida, mistõttu on psühhiaatrilise haiglaravita ohtlik nii enesele kui ümbritsevatele. Puudutatud isiku varasemast käitumisest nähtub, et ta ei ole võimeline ise ennast väljaspool raviasutust ravima.
3. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
4. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

17.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 543võimaldab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 5