2-21-9706 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Maimu Laumets Määruse tegemise aeg ja koht 21.09.2021, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-21-9706 Menetlustoiming Hagita menetlus, lõp

§-s 157 sätestatud tähtaeg. TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg kümme aastat, mis algab sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kohtulahendi jõustumisest. Asja materjalidest nähtuvalt on täitemenetlus algatatud 18.10.2004 puudutatud isiku täitmisteate alusel. Täitedokumendiks on 19.08.2004.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-1087/2004 (täitemenetluse jätkamise teade, dtl 24). Võlaõigusseaduse,

ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 kohaselt kohaldatakse TsÜS § 157 lõikes 1 aegumise 2 kohta sätestatut ka enne 2011. aasta 5. aprilli tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 5. aprilli kehtinud

§ 157

lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 5. aprilli kehtinud

§ 157lõiget 1.

Seega on uus lühem aegumistähtaeg tagasiulatuva toimega. Riigikohus on VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes järeldanud, et enne

1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas
2. märtsil 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt Riigikohtu
3. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p 13). 18.10.2004.a kohtuotsusest tulenevad nõuded oleksid kuni
4. aprillini 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni kohaselt aegunud kõige varem
5. aastal. Kohtuotsusest tulenevad nõuded ei olnud seega seaduse muudatuse ajal aegunud. Nõuetele hakkas 01.03.2011 kehtima 10-aastane aegumistähtaeg, st nõuded saavad kõige varem aeguda alates 01.03.
6. TsÜS § 159 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega. TsÜS § 136 lg 2 näeb ette, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Ülalmärgitud sätetest lähtuvalt katkes aegumine 18.10.2004, sest puudutatud isik esitas täitedokumendi esimest korda kohtutäiturile täitmiseks. Aegumistähtaeg algas uuesti täitmisele esitamise päevast, s.o 18.10.2004 ning pidi aeguma 18.10.2034, kuid seaduse muudatuse tõttu aegus nõue 01.03.
7. Puudutatud isiku sõnul ei ole nõue aegunud, sest aegumine katkes ja algas uuesti sellega, et avaldaja ja puudutatud isik sõlmisid 2019.a suulise kokkuleppe võlgnevuse tasumiseks. Avaldaja on viidanud TsÜS § 158 lg-le 3 ning väitnud, et sellel alusel ei saa aegumist katkenuks lugeda. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud säte asjakohane, sest selles käsitletakse konkreetselt täitemenetluses tehtud toiminguid, sh täitemenetluses võlgnevuse osalist laekumist, tagatise andmist või muu teo tegemist. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isiku poolt viidatud suuline kokkulepe oleks tehtud täitemenetluses, mis ei ole üldse võimalikki, siis ei kuulu ka TsÜS § 158 lg 3 kohaldamisele. Puudutatud isik viitas TsÜS § 158 lg-le 1 ja 2, st suuline kokkuleppe sõlmimine on nõude tunnustamine. Kohus selgitab, et aegumise katkemist peab vaidluse korral tõendama võlausaldaja ehk antud juhul puudutatud isik. Kohus märgib, et TsÜS § 158 lg 1 ja 2 alusel nõude katkemine ei ole ainult seotud õigustatud isiku tahteavaldustega, vaid aegumise katkemiseks nõude tunnustamise alusel peab nõuet tunnustama ka kohustatud isik (vt nt RKTKo 19.12.2014, 3-2-1-135-14, p 13). Nõude tunnustamist kohustatud isiku poolt peab samuti tõendama puudutatud isik, sest tema väidab aegumise katkemist avaldaja poolt nõude tunnustamisega. Puudutatud isik ei ole käesolevalt enda väidete tõendamiseks esitanud mitte midagi, sh ühtegi dokumenti, mille alusel saaks lugeda aegumist katkenuks. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et puudutatud isiku nõude aegumine oleks 2019.a katkenud avaldaja poolt nõude tunnustamisega ja võimalik, et ka seejärel uuesti alanud. Kohus selgitab nõude tunnustamise osas veel, et isegi kui eeldada, et toimus suuline kokkulepe 1000 euro tasumiseks, siis ainuüksi lubadusi ei saa pidada nõude tunnustamiseks. Näiteks ei ole TsÜS kommenteeritud väljaande kohaselt (§ 158 kommentaar, p 3.1 lk 505) nõude tunnustamiseks avaldus, milles üksnes lubatakse asjaga tegeleda või nt nurjunud kompromissi läbirääkimised. Avaldaja on täielikult eitanud väljaspool täitemenetlust mingi kokkuleppe sõlmimist ja see pole ka kohtumenetluses tõendamist leidnud. Isegi kui avaldaja 3 oleks lubanud maksta mingi summa puudutatud isikule, ei ole lubaduse täitmine tõendatud. Puudutatud isik on kirjutanud, et avaldaja on väidetava lubaduse jätnud täitmata. Seega ei saanud olla mingit nõude tunnustamist ning aegumise katkemist. Mis puudutab puudutatud isiku vastuväiteid, et avaldaja nõue on tõendamata, siis nõustub kohus avaldaja seisukohaga, et aegumine tuleneb seadusest ning nõuet kui sellist eraldi tõendama ei pea. Aegumise kohaldamiseks on vajalik vastava teabe esitamine ja selle tõendamine. Avaldaja on nõude aegumise tuvastamiseks esitanud piisavalt andmeid (kohtuotsuse tegemise aeg, esimest korda otsuse täitmisele esitamise kuupäev), mille kohta on ka vastavad tõendid (kohtutäituri teade täitemenetluse jätkamiseks) ning nõude aegumist oli võimalik tuvastada. Vastupidist oli kohustatud tõendama puudutatud isik, mida ta ei teinud. Kuna asja materjalidest ei nähtu muid asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks järeldada, et aegumistähtaeg oli veel mingil põhjusel peatunud või katkenud, siis saab asuda seisukohale, et aegumistähtaeg on käesolevalt möödunud ning esinevad TMS § 2231 lg 1 lauses 1 märgitud alused täitemenetluse lõpetamiseks nõude aegumise tõttu. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus avaldaja avalduse ning lõpetab täitemenetluse täiteasjas nr 189/2004/932 nõude aegumise tõttu. TMS § 48 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kohtulahendi esitamisel, millega on määratud sundtäitmise lõpetamine. Kohus toimetab määruse TsMS § 466 lg 1 järgi kätte avaldajale ja sissenõudjale. Avaldajal tuleb määrus ise edastada kohtutäiturile. Kohus selgitab, et avalduse rahuldamine ei vabasta avaldajat TMS § 2231 lg 6 järgi täitekulude kandmisest. Menetluskulude jaotus TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohtu hinnangul tuleb lähtuda üldnormist hagita menetluses, s.o TsMS § 172 lg 1 lausest 1, sest avalduse lahendamine ja rahuldamine on üksnes avaldaja huvides. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda. Toimiku materjalidest nähtuvalt puuduvad puudutatud isikul menetluskulud, sest tal ei olnud menetluses esindajat ning ta ei pidanud riigilõivusid maksma ega muid kulusid kandma. Seetõttu ei määra kohus menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik 4