← Eesti

3-21-2179/3

Obsah (4)§ 121§ 44§ 45§ 104

Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 04. oktoober 2021, Tallinn 3-21-2179 X k

§ 121lg 4, §-d 203-204).

ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

  1. X esitas
  2. septembril 2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes kontrollida, kas Türi Gümnaasiumi direktori
  3. juuni
  4. aasta käskkiri nr 85 kehtib. Kõnealuse käskkirjaga on eelnimetatud munitsipaalkooli direktor reguleerinud kooli kasutuses oleva sõiduki kasutamist.
  5. septembri 2021 määrusega jätsin kaebuse käiguta, paludes kaebajal täpsustada, kuidas asjaomane käskkiri kaebajat puudutab ja miks on selle kehtivuse või kehtetuse tuvastamine tema õiguste kaitseks vajalik. Vastuseks eelnimetatud määrusele andis kaebaja järgmise selgituse: „Antud käskkiri puudutab mind nii palju, et olen Türi valla elanik ja soovin teada, kuidas kasutatakse eelarvelisi vahendeid ja selleks on mul kui valla elanikul avalik huvi. Kui dokumentatsioon on korrast ära, siis pole mul millegi järgi võimalik tuvastada (kuidas arvestust peetakse kes kasutab jne)“.
  6. Leian, et kaebus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (

) 121 lg 2 punkti 1 alusel tagastada, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Kaebeõigust reguleerivad

§-d 44 ja 45.

§ 44

lõikes 1 sisalduva üldnormi kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Täiendavalt on

§ 45

lõikes 2 sätestatud, et tuvastuskaebuse võib esitada üksnes juhul kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebuses osutatud koolijuhi käskkiri, sealhulgas selle kehtivus või kehtetus ei mõjuta mitte ühtki kaebaja subjektiivset õigust. Kaebusest ja selle täiendusest ei ole kaebajal selle käskkirjaga mistahes isiklikku puutumist. Seega on ilmne, et selle käskkirja 1 vaidlustamine, muuhulgas selle kehtivuse kontrollimine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Ainuüksi asjaolu, et käskkiri reguleerib kohaliku omavalitsuse asutuse (munitsipaalkooli) sõiduki kasutamist ning kaebaja on asjaomase omavalitsuse elanik (ning eeldatavasti panustab seeläbi makse makstes ka kohaliku omavalitsuse eelarvesse), ei ole piisav puutumus, mis õigustaks kohtusse pöördumist. Seejuures ei saa väita, et kaebaja huvi selle vastu, kuidas kohaliku omavalitsuse asutuste sõidukeid kasutatakse või üldisemalt, kas avalike ülesannete täitmiseks ette nähtud ressursse kasutatakse eesmärgipäraselt ja säästlikult, oleks iseenesest põhjendamatu. See ei ole aga huvi, mille realiseerimiseks vajaks kaebaja kohtu sekkumist. Kaebusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et kaebaja on teabenõuete ja selgitustaotlustega pöördunud asjaomaste asutuste poole, saamaks selgitusi, kuidas on sõiduki kasutamine reguleeritud. Neile teabenõuetele ja selgitustaotlustele on vastatud ja kaebaja ei ole väitnud ka vastupidist. Arusaadavalt ei ole kaebaja nende vastusega sisuliselt rahul, ent kohaliku omavalitsuse (või selle asutuse) üldisest kohustusest kasutada eelarvevahendeid ja oma ülesannete täitmiseks nende vahendite eest soetatud asju eesmärgipäraselt, ei kasva välja igaühe, sealhulgas vastava omavalitsuse iga elaniku poolt kohtus kaitstavat subjektiivset õigust. Kuivõrd asjaomase sõiduki kasutamine ja seda reguleerivad aktid kaebaja õigusi ei puuduta, puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus ja kaebus tuleb tagastada. 3.

§ 104

lg 5 punktist 2 tuleneb, et kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ei kuulu tagastamisele, kui kaebus tagastatakse

§ 121lg 2 alusel.

Käesoleval juhul on kaebuse tagastamise aluseks

§ 121lg 2 p 1 ja seega riigilõivu kaebajale tagastamine võimalik ei ole.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur 2

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.