← Eesti

3-19-2061/47

Obsah (9)§ 230§ 41§ 43§ 229§ 120§ 2§ 19§ 62§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 41 lg 5 alusel välja mõistmata või alternatiivselt mõista välja väiksem hüvitis. 1) Kaebaja

  1. juuni ja
  2. juuli
  3. a taotluste rahuldamata jätmine oli õigusvastane, kuid nõustuda ei saa halduskohtu järeldusega, et rikkumine tuleks hüvitada rahas, ega hüvitise suurusega. 3

(9)3-19-2061 2) Kaebaja õiguste riive ei olnud intensiivne, kuna kaebajal on olnud mitu lühiajalist kokkusaamist (
  1. augustil 2018,
  2. detsembril 2018,
  3. jaanuaril 2020,
  4. juulil 2020) ning ta sai lapsega suhelda ka telefoni ja kirja teel. 3) Kaebaja taotlusi arvestades hõlmab hüvitamisnõue üksnes ajavahemikku
  5. juulist kuni
  6. septembrini
  7. Kaebaja esitas uue taotluse alles
  8. a suvel. VSkE § 45 kohustab võimaldama pikaajalist kokkusaamist vähemalt kord poole aasta jooksul. Seega ei ole kahel järjestikusel kuul pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine rikkumise raskust suurendav asjaolu. Lisaks olid
  9. a kevadel COVID-19 leviku tõkestamiseks pikaajalised kokkusaamised vanglates keelatud (Vabariigi Valitsuse
  10. märtsi
  11. a korralduse nr 77 „Eriolukorra meetmete rakendamine“ p 5 alap 2). 4) Hüvitise suuruse määramisel ei ole asjakohane tugineda väärikust alandavate kinnipidamistingimuste kohtupraktikale. 5) Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei nõudnud kaebaja lapsel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist. Seega võib kaebaja nõuda üksnes endal tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist ja lapse võimalikud üleelamised ei mõjuta kaebajal tekkinud mittevaralise kahju ulatust ega võimaliku hüvitise suurust.
  12. Justiitsministeerium kaasatud haldusorganina palus jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldada.
  13. Tartu Ringkonnakohus jättis
  14. juuni
  15. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi oma otsuse põhjendustega. Samuti jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse nõuda välja kaebaja
  16. a augustis esitatud kokkusaamise taotlus ning tagastas kaebaja apellatsioonkaebuse lisana esitatud ajaleheartikli. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised. 1) Ringkonnakohtus on vaidlus üksnes kahjuhüvitise suuruse üle (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2, § 13 lg 1). Muude kahjunõude elementide üle ei vaielda. 2) Vangla rikkus kaebaja olulist põhiõigust perekonnaelu puutumatusele (PS § 26). Tegu on vanema ja lapse õigusega suhelda, mitte privileegiga. 3) Arvestades vastustaja seisukohta õiguse tõlgendamisel, ei oleks kaebajal tekkinud mittevaralist kahju kõrvaldanud ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine, st kohustamistaotluse esitamine. Seega ei oleks kaebaja saanud kahju mõistlikult vältida ega vähendada. 4) Vangla rikkus kaebaja õigust saada vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul (VSkE § 45). Teisisõnu, kaebaja õiguste rikkumine on ajaliselt piiratud ühe poolaastaga (
  17. a II poolaasta). Arvestades, et järjest jäeti rahuldamata mitu kaebaja taotlust, võis kaebaja mõistlikult eeldada, et VSkE §-s 45 märgitud pooleaastase perioodi jooksul poleks vastustaja samadel asjaoludel esitatud uue korduva taotluse alusel talle pikaajalist kokkusaamist võimaldanud. Kaebaja oleks uuel poolaastal saanud uuesti taotleda pikaajalist kokkusaamist. 5) Vangla süü vorm on hooletus. 6) Alternatiivsed suhtlusvõimalused (lühiajalised kokkusaamised, telefonikõned, kirjavahetus) saavad riive intensiivsust vähendada vaid mõningal määral. Lühiajaline kokkusaamine lapsega ametniku järelevalve all läbi klaasist vaheseina ei asenda kuigivõrd pikaajalist kokkusaamist ilma vangla järelevalveta vabamas õhkkonnas (vrd VSkE §-d 31 ja 41). 7) Halduskohtu väljamõistetud hüvitise suurus on proportsionaalne ja kooskõlas kohtupraktikaga. Kuivõrd kohtupraktika sarnaste hüvitisenõuete lahendamisel on kasin, ei saa pidada asjakohatuks seda, et halduskohus tugines mh kinnipidamistingimusi käsitlevatele kohtuasjadele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 4
(9)3-19-2061
  1. Kaebaja esitas (korduvalt täiendatud) kassatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada osas, milles kaebus jäi rahuldamata. Kaebaja seisukohad on järgmised. 1) Ringkonnakohus eksis, kui lühendas rikkumise kestuse vaid kuuele kuule. Vangla keeldus pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest VSkE § 31 lg 3 alusel, viidates, et kaebajal ei ole üldse õigust lapsega kokku saada. Kaebaja ei pidanud eeldama, et ta peaks veel kord kokkusaamist taotlema ja et vangla oleks taotluse rahuldanud. Ka
  2. või
  3. a keelduti samal põhjusel pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest. Seejuures oli vangla veel
  4. märtsi
  5. a vastuses halduskohtule seisukohal, et VSkE § 31 lg 3 välistab kokkusaamise. Seega kestis rikkumine enam kui aasta (1 aasta 3 kuud). VSkE § 45 sätestab vaid minimaalse võimaluse saada pikaajaline kokkusaamine („vähemalt üks“), mitte maksimaalse. Samuti on arusaamatu, miks ei arvestata augustis 2020 esitatud pikaajalise kokkusaamise taotlusega, mille nii haldus- kui ka ringkonnakohus on jätnud välja nõudmata. 2) Ringkonnakohus tagastas vääralt ajaleheartikli (
  6. a artikkel selle kohta, kuidas riigilt mõisteti välja 7500 euro suurune hüvitis täitemenetluse asjas, kus täitur ei suutnud tagada maakohtu lahendi täitmist isa ja lapse suhtlemisel), mis näitab, millise suurusega hüvitis on kohtupraktikas perekonnaõiguse rikkumise eest välja mõistetud. Hüvitise suuruse üle otsustades tuleks lähtuda ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. 3) Kohtud pole piisavalt arvestanud seda, kui oluline on vanema ja lapse kohtumine, et laps ei võõrduks ja säiliks loomulik side. Õigusnormi väära tõlgendamise tõttu röövis riigivõim lapse elust mitu aastat, mil kaebaja ja laps ei saanud koos olla ega üksteist tundma õppida. 4) Õiglane hüvitis oleks 5000 eurot, mis tuleks kanda tütre arveldusarvele.
  7. Tartu Vangla ei vastanud kassatsioonkaebusele.
  8. Justiitsministeerium jäi varem kohtuasjas esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  9. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu (

§ 230lg 1). I 18. RVast

S § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt eraelu puutumatuse rikkumise korral. Eraelu RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab ka perekonnaelu. Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguste rikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel. (Vt Riigikohtu otsus nr 3-16-1903/69, p-d 31–34.) 19. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et vastustaja rikkus süüliselt kaebaja õigusi avalik-õiguslikus suhtes, vastustaja tegevus oli õigusvastane, kaebajal tekkis mittevaraline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Menetlusosalised on eri meelt küsimuses, kas kaebaja mittevaraline kahju tuleks hüvitada rahas ning kui vastus on jaatav, siis kui suur peaks hüvitis olema. Vastus sellele küsimusele sõltub mh rikkumise kestusest. Samuti on menetlusosalised eri meelt selles, kas ja kuivõrd tuleb hüvitise suuruse üle otsustamisel arvestada riigisisest kohtupraktikat kinnipidamistingimuste asjades ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. 5

(9)3-19-2061 20. Kolleegiumi hinnangul on juhtumi asjaolusid arvestades kohtud eksinud kaebuse aluse määratlemisel (

§ 41lg 2).

Kaebaja soovis hüvitist

  1. juuni ja
  2. juuli
  3. a pikaajalise kokkusaamise taotluste rahuldamata jätmisega tekitatud kahju eest. Lisaks on kaebaja selgelt väljendanud soovi saada hüvitist pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega kaasnenud perekonnapõhiõiguse edasise rikkumisega tekitatud kahju eest kuni kokkusaamise võimaldamiseni. Sellest tulenevalt on vaatluse all kahju, mis tekkis
  4. juuni
  5. a taotluse rahuldamata jätmisest kuni
  6. septembrini
  7. 20.
  8. Nii kahjunõudes vanglale kui ka kohtumenetluses on kaebaja selgelt väljendanud soovi taotleda hüvitist
  9. juuni ja
  10. juuli
  11. a taotluste rahuldamata jätmisega tekitatud kahju eest ning edasiulatuvalt pärast
  12. septembril 2019 kahjunõude esitamist kogu selle ajavahemiku eest, kuni talle lubatakse pikaajaline kokkusaamine lapsega (toimus
  13. septembril 2020). 20.
  14. Halduskohtu menetluse käigus koostatud määrustest ja otsusest on keeruline järeldada, millise ajavahemiku halduskohus rikkumise kestusena arvesse võtab. Ühest küljest rõhutas halduskohus, et hindab vaid kaebaja
  15. juuni ja
  16. juuli
  17. a taotluste kohta tehtud vangla otsuste õiguspärasust. Teisalt võttis halduskohus hüvitise suuruse üle otsustamisel väidetavalt siiski arvesse seda, et pikaajalise kokkusaamise sai kaebaja alles
  18. a sügisel. Sellises olukorras võib kaebaja jaoks olla ebaselge, kas tal oleks õigus esitada uus täiendav kahjunõue ning täpsemalt millise ajavahemiku eest (

§ 43lg 1 p 1). 20.3. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et VSk

E §-st 45 tulenevalt saab kahju tekkimise ajavahemikuna arvestada üksnes

  1. a II poolaastat. VSkE § 45 järgi võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Esiteks ei tulene sättest kinnipeetavale piirangut esitada poolaasta jooksul vaid üks pikaajalise kokkusaamise taotlus. Vaatamata sellele, et üks taotlus võidakse jätta rahuldamata, ei ammendu sellega kinnipeetava õigus esitada sel poolaastal uusi pikaajalise kokkusaamise taotlusi. Teiseks näeb säte ette üksnes miinimumi, välistamata võimalust saada poolaasta jooksul enam kui üks pikaajaline kokkusaamine, kui see on vangla olukorda ja teiste kinnipeetavate soove arvestades võimalik. 20.
  2. Kolleegium leidis asjas, kus kinnipeetav oli esitanud hüvitamiskaebuse seoses pikaajalise katkematu kartseris viibimisega, et kaebaja ei pidanud vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ära ootama kõigi kartserikaristuste täitmisele pööramist (otsus nr 3-15-2943/85, p 13 koos viitega varasemale praktikale; vrd ka otsus nr 3-18-360/41, p 10). Määruses nr 3-20-1834/12 rõhutas kolleegium, et tulevikus tekkiva kahju hüvitamist saab nõuda siis, kui kahju tekkimine on kindel (p 17). Nii tekkinud kui ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamise nõude puhul tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist, kusjuures kui osa kahjust on tekkinud, hakkab kaebetähtaeg kulgema ka tulevikus tekkiva kahju osas (p 19). 20.
  3. Asjaolusid arvestades võis kaebaja põhjendatult arvata, et vastustaja jääb õigusnormi eksliku tõlgenduse juurde, ning olla kindel, et talle tekitatakse kahju ka tulevikus, sest vangla seisukoht püsis muutumatuna. Vangla keeldus
  4. a suvel kahte kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotlust rahuldamast. Vangla keeldumise põhjuseks oli õigusnormi tõlgendus, mis vastustaja hinnangul imperatiivselt välistas pikaajalise kokkusaamise üksnes lapsega. Vangla arvates ei olnud tal selles küsimuses otsustusruumi. Seisukoha juurde, et ta tõlgendab õigusnormi õigesti, jäi vastustaja ka
  5. augusti
  6. a vaideotsuses ja
  7. novembril 2019 kahju hüvitamise taotlust rahuldamata jättes. Ka
  8. märtsi
  9. a vastuses halduskohtule oli vangla endiselt seisukohal, et VSkE § 31 lg 3 välistab kokkusaamise lapsega. 6

(9)3-19-2061 20.
  1. Kolleegiumi hinnangul on usutav, et kaebaja soovis ka pärast
  2. augustil 2019 saadud teist keelduvat vastust oma tütrega kohtuda ning kui ta oleks taotlustel eduväljavaateid näinud, oleks ta kokkusaamise taotluse ka esitanud. Riigivastutuse seaduses sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise ja vangistusseaduses ette nähtud kahju hüvitamise kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõude (VangS § 11 lg 8) eesmärk ei saa olla suunata kinnipeetavat esitama vastustaja tegevust arvestades eeldatavasti perspektiivituid taotlusi. Samuti võib kahju tekkimise ajavahemiku n-ö tükeldamine jätkuva rikkumise korral tuua kaasa olukorra, kus iga ajavahemik eraldi võetuna ei pruugi olla piisav selleks, et jaatada kahju tekkimist või mõista välja kahjuhüvitis, kuid kogumis vaadeldes tuleks kahju tekkimist jaatada ja see hüvitada. Võimalus nõuda juba toimunud rikkumisega tekitatud ja tulevikus tekkiva kahju hüvitamist ei tähenda ka piiramatut kohustust hüvitada tulevikus tekkiv kahju. Kui kohtueelses menetluses kahju hüvitamise taotlust või kohtus hüvitamiskaebust lahendades jõutakse järeldusele, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud, sh seega ka vastustaja tegevus oli õigusvastane, siis juba toimunud rikkumise eest mõistetakse vajaduse korral sõltuvalt asjaoludest kahjuhüvitis välja ning on põhjendatud eeldada, et vastustaja hoidub edaspidi õigusvastasest tegevusest ja kahju tekitamisest. 20.
  3. See, et kaebaja ei esitanud
  4. a II poolaastal ega
  5. a I poolaastal kohustamisnõuet, on siiski argumendiks, mis mõjutab hüvitise suurust (RVastS § 7 lg 1).
  6. Kohtud on põhjendatult võtnud hüvitise väljamõistmisel ja selle suuruse üle otsustamisel arvesse seda, millist põhiõigust vastustaja tegevus rikkus (PS § 26), ning määranud vastustaja süü vormina hooletuse. Samuti on kohtud korrektselt jõudnud järeldusele, et alternatiivsed suhtlusvõimalused (kirjad, telefonikõned, lühiajalised kokkusaamised) võisid riive intensiivsust vähendada üksnes mõningal määral. Seda eriti arvestades asjaoluga, et tegu on lapsega, kellega vahetu füüsiline kontakt on äärmiselt oluline nii vanema kui ka lapse jaoks nendevahelise sideme säilimiseks (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-19-1416/43, p 30).
  7. Vastustaja tõi ringkonnakohtu menetluses esile, et kaebajal oli lapsega mitmeid lühiajalisi kokkusaamisi (vt eest p 11). Kaebaja on pikaajalise kokkusaamise olulisust ja riive intensiivsust põhjendades rõhutanud füüsilise kontakti vajadust lapsega. Seda arvestades võib eeldada, et lühiajalised kokkusaamised toimusid klaasist vaheseinaga eraldamisega, võimaldamata füüsilist kontakti. Vangla ei ole väitnud vastupidist.
  8. Kohtuasjas ei ole selgitatud ja Riigikohtu pädevuses ei ole tuvastada (

§ 229lg 2), kas kaebaja esitas vanglale VSk

E § 31 lg 21 p 3 ja § 33 lg 3 kohase lühiajalise kokkusaamise taotluse, märkides ära, et ta palub võimaldada talle füüsilist kontakti lapsega. Kolleegium on varem selgitanud, et kuigi VSkE § 31 lg 21 p-st 3 tuleneb kinnipeetava õigus taotleda klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist oma lähedastega, ei ole sätte sõnastus kuigi hästi õnnestunud ja selles sisalduv norm võib jääda lugejale raskesti mõistetavaks. Ka on vanglate praktika sätte kohaldamisel ajas muutunud. (Vt Riigikohtu otsus nr 3-19-1416/43, p-d 31–32.) Seetõttu vastus küsimusele, kas kaebaja esitas lühiajalise kokkusaamise taotluse füüsilise kontakti võimaldamise sooviga, mõjutab hüvitise suurust üksnes vähesel määral. Kuna mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus diskretsiooni alusel, puudub vajadus saata kohtuasja pelgalt viidatud asjaolu tuvastamiseks alama astme kohtule uueks arutamiseks. 24. Kolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes korduvalt selgitanud, et määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole 7

(9)3-19-2061 Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul. (Viimati otsuses nr 3-19-1416/43, p 33.) Seega peab kohus konkreetses asjas hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse võtma ka riigisisest kohtupraktikat nii analoogsetes asjades kui ka valdkondadeüleselt (sh nt kinnipidamistingimusi käsitlevates kohtuasjades).
  1. Arvestades eelkirjeldatud asjaolusid kogumis (otsuse p-d 20–24) ning nii riigisisest (nt otsus nr 3-19-1416/43) kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat sarnaste rikkumiste puhul (nt Varnas vs. Leedu (42615/06), Pavlova vs. Venemaa (8578/12)), peab kolleegium põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja õiguste rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest välja 1000 euro suuruse hüvitise. II
  2. Lisaks juhib kolleegium kohtute tähelepanu asjaolule, et kohtud on oluliselt rikkunud menetlusnormi kaebaja tahte väljaselgitamisel ja sellest tulenevalt menetlusosaliste ringi määramisel. 26.1.

§ 120

lg 1 p 2 sätestab, et kaebuse saanud kohus selgitab asjas välja pooled ja nende esindajad.

§ 2

lg 4 teise lause järgi tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

§ 2

lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Kolleegium on varem korduvalt rõhutanud, et kohus peab selgitamiskohustust eriti hoolikalt täitma olukorras, kus kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (nt otsus asjas nr 3-3-1-24-15, p 12). 26.

  1. Kaebaja on vanglale esitatud kahjunõudes ja läbivalt kogu kohtumenetluses osutanud sellele, et pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine rikub lisaks tema enda õigustele ka tema lapse õigusi, ning kirjeldanud seda, milles nii temal kui ka lapsel tekkinud mittevaraline kahju seisneb. Halduskohus asus
  2. märtsi
  3. a määrusega kaebust menetlusse võttes seisukohale, et kaebajaks on üksnes kinnipeetavast isa. Kohus ei selgitanud välja, milline on kaebaja tahe, st kas ta on kahjunõude esitanud üksnes enda õiguste kaitseks või ka oma lapse (seadusliku) esindajana lapse õiguste kaitse eesmärgil. Seetõttu ei selgitanud kohus kaebajale, et kui tal on esindusõigus, saab ta kaitsta ka lapse õigusi, sh et mitu kaebajat võivad esitada ühise kaebuse (

§ 19

). Ka ei ole halduskohus välja selgitanud, kas käesolevas kohtuasjas kaebajaks oleval kinnipeetavast isal on õigus last esindada (perekonnaseaduse § 120, vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-127-15, p 23), ega teinud vajaduse korral muid toiminguid lapse kaebuse menetlusse võtmiseks (riigilõivu tasumine jms). Ringkonnakohus ei ole sellele samuti tähelepanu pööranud. 26.

  1. Kuna halduskohus ei ole otsustanud lapse kaebuse menetlusse võtmist, puudub kohtuasi, mida kolleegiumil oleks võimalik lahendada. Arvestades kaebuse esitamisest möödunud aega, tuleb halduskohtul viivitamatult teha asjakohased toimingud, otsustamaks lapse kaebuse menetlusse võtmine. III
  2. Kaebaja taotles kassatsioonkaebuses halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja 5000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium rahuldab osaliselt kaebaja nõude hüvitada talle pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega tekitatud kahju ja mõistab välja 1000 euro suuruse hüvitise (

§ 230lg 5 p 5). 8

(9)3-19-2061
  1. Kaebaja taotlusel tuleb käesoleva otsusega välja mõistetav hüvitis kanda lapse arveldusarvele Z.
  2. Halduskohus peab viivitamata selgitama välja kaebaja tahte ja õiguse esitada kahju hüvitamise kaebus ka lapse esindajana, et otsustada, kas võtta lapse kaebus menetlusse ja kuidas see lahendada.
  3. Kassatsioonkaebuse lisaks olev artikkel tuleb tagastada, kuna Riigikohus ei kogu ega hinda tõendeid (

§ 229lg 2 esimene lause, lg 3).

Samuti tuleb tagastada kaebaja

  1. a avaldus vanglale, kuna vanglale esitatud kahjunõue ega ka halduskohtule esitatud kaebus ei hõlmanud võimaliku kahju tekitamist enne
  2. a juunis esitatud taotlust (

§ 62lg 2 esimene lause).

31. Kaebaja oli vabastatud kautsjoni tasumisest kassatsioonkaebuse esitamisel. 32.

§ 175lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema tütre nimi, samuti arveldusarve number tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.