← Eesti

3-20-1122/26

Obsah (9)§ 37§ 46§ 35§ 34§ 44§ 32§ 38§ 39§ 42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 17.09.2021, Tallinn Haldusasja nu

) §-s 38 sätestatud ülempiirile. Kaebaja

  1. a tulu oli 130 664,27 eurot, sellest I kvartalis 39 965 eurot. Kaebaja ettevõtluskulud
  2. a-l olid 6625,05 eurot, st sotsiaalmaksuga maksustav tulu oli 124 039,22 eurot. Arvestades maha kogu ettevõtluskulu, on
  3. a I kvartali tulu 33 339,95 eurot. Kaebaja tasus
  4. a eest sotsiaalmaksu 21 384 eurot. Kuna I kvartali tulu moodustas kogu aasta tulust 26,88%, on I kvartali sotsiaalmaksu summa 5748,02 eurot. Seega teenis kaebaja arvestusperioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 78 082,36 + 33 339,95 = 111 422,31 eurot, mille eest tasus sotsiaalmaksu 20 219,84 eurot. See summa vastaks arvestusperioodi keskmisele tulule 5106,02 eurot (20 219,84 ÷ 0,33 ÷ 12), mis õigustab vanemahüvitise määramise

§-s 38 sätestatud hüvitise ülempiiri ulatuses. 2) SKA ei võtnud vanemahüvitise arvutamisel arvesse kogu sotsiaalmaksu, mille kaebaja arvestusperioodi tulult tasus, vaid ainult arvestusperioodil tasutud kolme avansilist makset ja

  1. a-l teenitud tulult
  2. a-l tasutud sotsiaalmaksu juurdemaksu. Selline arvestus on vale. Õigusaktidest ei tulene, et vanemahüvitise arvutamisel tuleks lähtuda üksnes arvestusperioodil laekunud sotsiaalmaksust. Kuna FIE-de lõplik sotsiaalmaksu maksmise kohustus selgub pärast ettevõtlusaasta kohta tuludeklaratsiooni esitamist, ei ole neil võimalik sotsiaalmaksu kassapõhiselt tasuda. Selle tulemusel on kaebajale määratud vanemahüvitis oluliselt väiksem kui

§-s 38 sätestatud vanemahüvitise ülempiir, milleks kaebaja on arvestusperioodi sotsiaalmaksustatud tulu suurust arvestades õigustatud. 3) Vanemahüvitise eesmärk on kompenseerida isikule tulu, mida ta oleks saanud, kui ei oleks väikelast kasvatanud. Seetõttu kohustab

§ 37

lg 1 vanemahüvitise suurust arvutama isiku kalendrikuu keskmise tulu alusel, millelt on tasutud sotsiaalmaks.

§ 37lg-d 1–3 ei täpsusta, 2

(14)3-20-1122 millal peaks sotsiaalmaks olema teenitud tulult tasutud, et sissetulek kvalifitseeruks tuluna

mõttes. Seega ei ole määrav sotsiaalmaksu tasumise ajahetk, vaid isikustatud sotsiaalmaksu seotus referentsperioodil teenitud tuluga. Seda tõlgendust toetab

§ 46, samuti Riigikohtu 30.10.2019 otsuses nr 5-19-25 avaldatud seisukohad.

4) Kaebaja selgitas neid asjaolusid vastustajale haldusmenetluses. Sotsiaalkaitse infosüsteemist (SKAIS) nähtuvad kõik kaebaja sotsiaalmaksu tasumised ja seotus konkreetse perioodiga. Vajadusel võinuks vastustaja koguda lisaandmeid Maksu- ja Tolliametilt (MTA) või kaebajalt. Vaidlustatud otsus on nõuetekohaselt motiveerimata. 5) Kui

§ 37

lg 3 või lg-d 1–3 kogumis keelavad kaebaja vanemahüvitise arvutamisel võtta arvesse kogu sotsiaalmaksu, mille kaebaja tasus vanemahüvitise arvutamise aluseks oleva arvestusperioodi tulult, tuleb tunnistada vastav säte Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 12 lgga 1 vastuolus olevaks. Kaebajat koheldakse põhjendamatult erinevalt võrreldes lapsevanematega, kelle tulult laekub sotsiaalmaks referentsperioodi jooksul (nt palgatöölised, iseenda ettevõtte töötajad). Kaebajal ei ole efektiivset võimalust taolist ebavõrdsust ära hoida, sest SMS ega maksukorralduse seadus (MKS) ei võimalda FIE-del maksta avansilist sotsiaalmaksu seaduses ettenähtust rohkem. Samuti ei laeku kaebaja iga-aastane sotsiaalmaksu juurdemaks MTA-le enne maksustamisperioodile järgneva kalendriaasta 1. oktoobrit. Kaebaja erinevat kohtlemist ei saa õigustada administratiivsete raskustega. Vajalikke andmeid saab küsida teiselt haldusorganilt või isikult endalt. Kaebaja puhul on SKAIS-st näha, millise ajaperioodi eest sotsiaalmaksu tasuti. Vastustaja viited Tartu Ringkonnakohtu 26.06.2007 otsusele nr 3-07-142 ja Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2017 otsusele nr 3-16-492 ei ole asjakohased, sest need on tehtud teistel asjaoludel. 3. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata. 1)

§ 37

lg-te 1 ja 2 järgi võetakse vanemahüvitise arvutamisel aluseks kalendrikuu tulu, mille aluseks on omakorda SKAIS-i kantud isiku sotsiaalmaksu andmed. Andmed jõuavad SKAIS-i maksukohustuslaste registrist (sotsiaalkaitseministri 05.03.2019 määruse nr 12 „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus“ (määrus nr 12) § 17 lg 2). SKAIS-s olevad isiku maksualased andmed on mh arvestatud või makstud sotsiaalmaksu summa ning sotsiaalmaksu tasumise kuu ja aasta ning maksustamisperiood (määruse nr 12 § 12 p-d 1 ja 2). Isiku tulu saamise kohta puuduvad vastustajal andmed.

§ 37

lg-te 2 ja 3 kohaselt arvutatakse vanemahüvitise suurus arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. Seega võetakse isiku isikustatud sotsiaalmaksu andmetena aluseks arvestusperioodi sotsiaalmaks.

ei sätesta FIE-de osas eriregulatsiooni, mis annaks vastustajale õiguse asuda ise tuvastama sotsiaalmaksu perioodi ja igakuise sotsiaalmaksu suurust terve kalendriaasta eest tasutud sotsiaalmaksu põhjal. Vanemahüvitise suuruse määramisel lähtutakse kassapõhisest arvestusest, mis teeb hüvitise maksmise süsteemi administreerimise lihtsamaks ja vähem kulukaks (vt ka Riigikohtu 30.06.2016 otsus nr 3-3-1-86-15). Kuna hüvitise arvutamisel võetakse aluseks tegelikult laekunud sotsiaalmaks, mille kohta on andmed riiklikes registrites olemas, ei pea vastustaja lisaandmeid koguma ja kontrollima. Tekkepõhise arvestuse puhul peaks koguma andmeid selle kohta, kas, millal ja millises suuruses on isik tulu saanud. Vastustaja seisukohtade õigsust kinnitab Tartu Ringkonnakohtu 26.06.2007 otsus nr 3-07-

  1. 2) SKAIS-i andmetel on arvestusperioodil tasutud kaebaja eest sotsiaalmaksu
  2. a juunis 465,3 eurot (
  3. a aprilli – juuni eest),
  4. a septembris 465,3 eurot (
  5. a juuli – septembri eest),
  6. a jaanuaris 465,3 eurot (
  7. a oktoobri – detsembri eest) ja
  8. a oktoobris 1901,79 eurot (01.01.2017–31.12.2017 eest), kokku 3297,69 eurot. See summa võeti arvesse kaebaja arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksuna.
  9. a oktoobris ehk pärast arvestusperioodi on kaebaja tasunud sotsiaalmaksu 17 938,8 eurot terve
  10. a eest, samas ei kajastu maksuinfo kuude lõikes. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, nagu oleks SKAIS-s kogu 3

(14)3-20-1122 info olemas. SKAIS-st nähtuvalt on kaebaja tasunud
  1. a oktoobris sotsiaalmaksu 21 384 eurot. See info jõudis SKAIS-i 19.10.2020 ja perioodina on välja toodud 01.01.2019– 31.12.
  2. Seega jõudis teave
  3. a tasutud sotsiaalmaksu kohta SKA-ni
  4. a oktoobris ja puudub teave, milline on tasutud sotsiaalmaks kuude lõikes. Vanemahüvitise suuruse arvutamise arvestusperiood on aprill 2018 – märts
  5. Vanemahüvitise määramise otsus tehti 11.05.2020 ja vanemahüvitis määrati alates 04.05.
  6. Otsuse tegemise hetkel ei olnud SKAIS-s
  7. a oktoobris juurdemaksmisele kuuluva sotsiaalmaksu andmeid. 3) Sotsiaalmaks on riiklik maks ja selle maksuhalduriks on MTA. Maksuhalduri ülesanne on kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust, jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras ning arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress. Vastustajal puudub selline pädevus. Tallinna Ringkonnakohus leidis 15.06.2017 otsuses nr 3-16-492, et SKA-l ei ole õigust ega kohustust asuda ise kontrollima registriandmete või nende muutmise õigsust ega keeldu lähtuda registrisse kantud andmetest. Kaebaja arusaama kohaselt peaks vastustaja asuma FIE-de sotsiaalmaksu suurust arvestama. See tooks kaasa selle, et FIE-d peaksid hakkama vastustajale esitama vajalikke andmeid, selgitusi ja dokumente. Isikuid tuleb kohelda võrdselt ja on mõeldamatu, et ühe FIE puhul lähtub vastustaja registriandmetest ja teise puhul esitatud andmetest. 4) FIE-de arvestusperioodi tulu, kulude ja sotsiaalmaksu tuvastamine tõstaks märgatavat halduskoormust. Seda ei ole võimalik teha ainult infosüsteemi andmetele tuginedes. Sotsiaalmaksu tuvastamine eeldab spetsiifilisi maksualaseid teadmisi. Nt võivad tekkida probleemid sellega, millisesse perioodi arvestada ettevõtluskulu. Kõigi FIE-de puhul ei ole võimalik arvestada kogu ettevõtluskulu arvestusperioodi, sest see võib mõjutada nende arvestusperioodi tulu ja arvutatava vanemahüvitise suurust. Nt kaebaja ei saanud
  8. a aprillis tulu, kuid sai
  9. a mais kahekordset tulu. Kui tegemist olnuks arvestusperioodi alguse või lõpuga, tulnuks hakata tuvastama, millise kuu eest on tulu saadud. Kaebaja esitas arved tagasiulatuvalt eelmise kuu eest ja laekumine võib toimuda alles järgmises kuus. Nt 04.05.2018 laekunud summa oli aprilli arve tasumine ja teenust osutati märtsis. Sotsiaalmaksu maksmise aeg sõltub ka kaebajast. Nt
  10. a IV kvartali eest tulnuks sotsiaalmaksu maksta
  11. a detsembris, kuid kaebaja tasus summa
  12. a jaanuaris. Kaebaja on saanud
  13. a kolmel esimesel kuul tulu erinevas suuruses. Seega ei saa alati lähtuda eeldusest, et aasta tulu või sotsiaalmaks on jaotatud kuude vahel võrdselt, vaid on vaja tuvastada kõigi arvestusperioodi kuude tulu ja kulu. Tõenäoliselt ei pruugi FIE-del olla ühes kuus vaid üks arve, mille alusel tulu saadakse. Kui vastustaja peaks ise asuma arvestusperioodi tulu ja kulu kindlaks tegema, peavad FIE-d esitama selleks kogu vajaliku dokumentatsiooni, sh tulu saamise ja päritolu ning kulu tekke kohta. Vastustaja ei tea, kas MTA-l on selline info olemas. Kaebaja väitis, et tema
  14. a II–IV kvartali tulu oli 78 082,36 eurot ja ta tasus sotsiaalmaksu vähemalt 14 471,82 eurot. Summalt 78 082,36 eurot tulnuks sotsiaalmaksu (33%) maksta 25 767,18 eurot ja sotsiaalmaksu summale 14 471,82 eurot vastab tulu 43 854 eurot. Seega on FIE-de puhul veel mingid asjaolud, millest lähtuvalt sotsiaalmaksu arvestatakse ja mis ei ole vastustajale hetkel teada. Vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks on seaduse kohaselt isiku isikustatud sotsiaalmaks, mis peab olema tasutud. See tähendab, et vastustaja ei saaks FIE-de puhul lähtuda nende tulust, vaid sotsiaalmaksu summast. Asudes FIE-de tulusid ja kulusid tuvastama, peaks vastustaja hästi orienteeruma FIE-dega seonduvates maksustamise põhimõtetes. Vanemahüvitise suuruse arvutamisel peab vastustaja tuvastama täpsed alusandmed, olenemata sellest, kas vanemahüvitise ülempiiri suurus täitub. Ka selleks, et kindaks teha, kas vanemahüvitis määrata ülempiiri suuruses või mitte, võib olla oluline täpselt välja selgitada igakuise keskmise tulu suurus. Seni ei ole vanemahüvitise suurust määratud oletatava või umbkaudse isikustatud sotsiaalmaksu või tulu alusel. 4
(14)3-20-1122 4. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 19.03.2021 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. otsusega rahuldamata ja 1)

§ 37

kohaselt lähtutakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel taotleja keskmisest tulust. Keskmine tulu tehakse kindlaks SKAIS-i kantud sotsiaalmaksu andmete alusel. Arvestusperioodiks on lapse sünnile eelnenud üheksale kuule eelnev üheaastane periood. 2) Kaebaja teenis arvestusperioodil tulu FIE-na. Palgatööliste puhul on sotsiaalmaksuga maksustamise perioodiks kalendrikuu (SMS § 8 lg 1), kuid FIE-de ettevõtlusest saadud tulu puhul kalendriaasta (SMS § 8 lg 2). Sellest tulenevalt ei maksa FIE-d sotsiaalmaksu igakuiselt, vaid kvartaalselt sotsiaalmaksu kuumäära kolmekordses ulatuses (SMS § 9 lg 3 p 1 ja lg 6 p 1) ning 1. oktoobriks MTA poolt FIE tuludeklaratsiooni ja maksukohustuslaste registri andmetel arvutatud juurdemaksmisele kuuluva maksusummana. Seega maksavad FIE-d sotsiaalmaksu jooksval aastal kvartaalsete ettemaksetena ja järgmisel aastal juurdemaksena. 3)

§ 37

lg 2 järgi peab vastustaja vanemahüvitise suuruse arvutamisel tegema taotleja keskmise tulu kindlaks SKAIS-i kantud sotsiaalmaksu andmete alusel. Registriandmetel on selles osas õiguslik tähendus. Vastustajal ei ole isegi registriandmete ebaõigsuse korral volitust arvutada vanemahüvitise suurust muude andmete põhjal (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2019 otsus nr 3-18-1874, p 12; 26.09.2018 otsus nr 3-17-2685, p 12; 27.03.2018 otsus nr 3-17-1525, p 14; 15.06.2017 otsus nr 3-16-492, p-d 11, 12). Määruse nr 12 p-de 1 ja 2 järgi kantakse SKAIS-i arvestatud või makstud sotsiaalmaksu summa, samuti sotsiaalmaksu tasumise kuu ja aasta ning maksustamisperiood. SKAIS-i väljavõtte kohaselt just selliseid andmeid SKAIS kaebaja kohta ka kajastab. Kaebaja juurdemakse maksustamisperioodiks on märgitud terve aasta ja sotsiaalmaksu ei ole jagatud kuude kaupa. Määruse nr 12 kohaselt ei kajasta SKAIS andmeid isiku tulu kohta. Seega puudub SKA-l teave isikute tegeliku tulu kohta ja FIE-de puhul sotsiaalmaksu jaotuse kohta kuude kaupa. 3) Vaidluse all on asjaolu, kas vanemahüvitise suuruse arvutamisel tuleb tasutud sotsiaalmaksu summa võtta arvesse kassa- või tekkepõhiselt. Vanemahüvitise arvestus lähtub kassapõhisest arvestusest (nt Riigikohtu 30.06.2016 otsus nr 3-3-1-86-15, p 48; Tartu Ringkonnakohtu 26.06.2007 otsus nr 3-07-142; Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2017 otsus nr 3-16-492, p 12). Kuna riik maksab vanemahüvitist heast tahtest täiendava hüvena, mitte PS § 28 lg-s 2 märgitud riigipoolse abina puuduse korral, on seadusandjal vastava regulatsiooni kehtestamisel ulatuslik kujundamisruum. Kassapõhine arvestus teeb hüvitise maksmise süsteemi administreerimise lihtsamaks ja vähem kulukaks, mis on olnud seadusandja üks eesmärke (vt Riigikohtu 30.06.2016 otsus nr 3-3-1-86-15, p 56). Kuna hüvitise arvutamisel võetakse aluseks tegelikult laekunud sotsiaalmaks, mille kohta on andmed riiklikes registrites olemas, ei pea süsteemi administreerija (SKA) ise lisaandmeid koguma ja kontrollima. Tekkepõhise arvestuse puhul, kus oleks oluline varalise õiguse tekkimise aeg, peaks SKA koguma andmeid, kas, millal ja millises suuruses on hüvitise taotlejal tekkinud tulu. Süsteemi administreerimise lihtsust ja riigikulude kokkuhoidu on peetud kohtupraktikas legitiimseteks eesmärkideks (vt nt Riigikohtu 27.12.2011 otsus nr 3-4-1-23-11, p 60; 30.10.2019 otsus nr 5-19-25, p 70). Need VHS-i kohta esitatud seisukohad on kohaldatavad ka

-le, sest seadusandja ei soovinud uue seaduse vastuvõtmisega varem kehtinud reegleid muuta (vt

eelnõu 217 SE1 seletuskiri, lk 28). 4) Kuna vanemahüvitise määramisel tuleb lähtuda kassapõhisest arvestusest, saab ja peab SKA lähtuma vaid SKAIS-i kantud sotsiaalmaksu andmetest, mh sellest, millal on sotsiaalmaks makstud. Vastustajal ei ole õigust ega kohustust asuda ise kontrollima sotsiaalmaksu maksmisega seotud asjaolusid ega tuvastama, millisel perioodil teenitud tulude eest on sotsiaalmaks makstud. Maksude arvestamise ja tasumise õigsust on pädev kontrollima maksuhaldur, sh sotsiaalmaksu osas MTA. FIE-de arvu arvestades ei ole ka mõeldav, et 1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5adae638-7018-4fe1-86be-b7027f2f94b4 5

(14)3-20-1122 vastustaja peaks hakkama kõigi puhul eraldi tuvastama nende arvestusperioodil tekkinud sissetulekuid ja kulusid ning arvestama välja tulu, millel alusel vanemahüvitist määrata. See ei olnud seadusandja eesmärk ja sellise kohustuse panemine vastustajale oleks talle liiga koormav. Samuti dubleeriksid sel juhul vastustaja ja MTA FIE-de osas sotsiaalmaksu kontrolli. Asjakohane pole kaebaja viide, et tema igakuine sissetulek oli ühesugune ja seda oli pangakonto väljavõttelt lihtne tuvastada. Kaebajat tuleb kohelda võrdselt teiste FIE-dega, kelle tulu tuvastamine võib olla keerulisem (nt palju erinevaid arveid, mille alusel tulu saadakse või kulude hüvitamist nõutakse; teenuse osutamine ja selle eest tasumine ning kulude hüvitamine võib jääda erinevatesse kuudesse vms).

ega muud õigusaktid ei anna vastustajale sellist pädevust ega sea selliseid kohustusi. Tekkepõhise arvestuse kasutamine oleks koormav ka FIEde jaoks, kes peaksid väikelaste kõrvalt hakkama aktiivselt vastustajale oma tulusid-kulusid tõendama ning selleks vajalikke dokumente koguma ja esitama. 5) Vastustaja lähtus kaebajale vanemahüvitise määramisel SKAIS-i kantud sotsiaalmaksu andmetest ja kassapõhisest arvestusest ehk arvestusperioodil 01.04.2018–31.03.2019 tasutud sotsiaalmaksu summadest. Seega käitus vastustaja õiguspäraselt. FIE-de puhul ei ole neile kehtivat maksustamissüsteemi arvestades võimalik sotsiaalmaksu andmete alusel tuvastada nende tegelikku igakuist tulu. Kaebaja puhul oli arvestusperioodiks 01.04.2018–31.03.2019. Ta maksis 2018. a tulult juurdemakse 01.10.2019 ja 2019. a tulult juurdemakse 01.10.2020. Vastustaja määras kaebajale vanemahüvitise 11.05.2020 otsusega. Selle otsuse tegemise ajal ei olnud kaebaja 2019. a tulult sotsiaalmaksu juurdemakset tasunud, seega puudus vastustajal teave, kas ja millises summas kavatseb kaebaja 2019. a eest sotsiaalmaksu juurde maksta.

§ 37

lg 1 järgi ei piisa vanemahüvitise arvutamiseks vaid isiku tulust, vaid sellelt peab olema makstud ka sotsiaalmaks. SKA ei saa vanemahüvitise määramisel lähtuda eeldusest, et FIE maksab tulevikus õiges summas sotsiaalmaksu. Kuna FIE sotsiaalmaks kajastab kogu aasta tulu, siis ei ole võimalik selle pinnalt tuvastada, mis on FIE igakuine tulu. Põhjendamatu on eeldada, et tulu tuleks jagada võrdselt iga kuu peale. Erinevalt kaebajast, ei pruugi teised FIEd sellega nõustuda, sest sellest võib sõltuda nende vanemahüvitise suurus. Seega toob tekkepõhine arvestus kaasa rohkem probleeme kui kassapõhine arvestus. 6)

§ 37lg-d 1–3 ei ole PS §-ga 12 vastuolus.

Kaebaja võrdlemine palgatöölistega ei ole asjakohane, sest neile kehtib erinev maksustamise süsteem. Järelikult on nad erinevas olukorras ja neid ei pea sarnaselt kohtlema. Palgatööliste ja FIE-de sarnane kohtlemine tooks kaasa selle, et vanemahüvitise süsteemi administreerimine muutuks oluliselt keerulisemaks ja ressursikulukamaks. Süsteemi administreerimise lihtsus ja väiksem kulukus on legitiimsed eesmärgid, mis võivad õigustada süsteemist tulenevaid ebavõrdsusi (vt Riigikohtu 30.06.2016 otsus nr 3-3-1-86-15, p 56). Kaebajat tuleb kohelda võrdselt FIE-dega. Kaebaja (ja ka teised FIE-d) on palgatöötajatega võrreldes erinevas olukorras maksuseadustest, mitte

§-st 37 tulenevalt.

§ 37lg-id 1–3 kohaldatakse nii FIE-dele kui ka palgatöölistele ühtemoodi.

Kui kohus kohustaks vastustajat kaebaja puhul erandit tegema ja arvutama vanemahüvitise tema esitatud tuluandmete, mitte SKAIS-st nähtuvate sotsiaalmaksu andmete alusel, siis koheldaks hoopis kaebajat ebavõrdselt, võrreldes teiste FIE-dega ja see oleks õigusvastane. Vastustaja ei ole õigussuhte osaliseks kaebaja ja riigi vahelise sotsiaalmaksu maksmise küsimuses ning praeguses asjas ei ole vaidluse esemeks kaebaja maksustamise küsimused. Seega ei ole asjakohane hinnata ka SMS-i regulatsiooni põhiseaduspärasust. Ilmselgelt põhiseadusevastaseks seda pidada ei saa, arvestades, et aastane maksustamisperiood on FIE-dele ette nähtud sotsiaalmaksu arvestamise lihtsustamiseks. Lisaks on FIE-d ja palgatöötajad erinevas olukorras ka selles osas, et FIE-l on võimalik teenida vanemahüvitise maksmise ajal täiendavat tulu, ilma et see mõjutaks vanemahüvitise suurust (

§ 35lg 1, § 42 lg 1).

See kompenseerib mõningal määral FIE-dele vanemahüvitise süsteemist tulenevaid erisusi. Kaebaja vanemahüvitis kujunes oodatust väiksemaks põhjusel, et 6

(14)3-20-1122 kaebaja ei tegelenud FIE-na kogu
  1. a, mistõttu oli tema 01.10.2018 tehtud sotsiaalmaksu juurdemakse oluliselt väiksem. Seega ei ole kaebajale väiksema vanemahüvitise määramise taga pelgalt tema erinev kohtlemine võrreldes palgatöölistega, vaid eelnevatel perioodidel tulu teenimine, st kaebajast sõltuv asjaolu. Samamoodi saavad teenitud palgaga võrreldes väiksemat vanemahüvitist need palgatöötajad, kes ei ole töötanud kogu arvestusperioodi jooksul, sest nende keskmine sissetulek kujuneb selle tõttu väiksemaks. 7) Vastustaja põhjendused ja seisukohad kaebaja haldusmenetluses esitatud seisukohtadega mittenõustumise kohta nähtuvad kaebajale saadetud kirjadest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada, või saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. 1) Kohus on kohaldanud valesti

§-s 37 sätestatud vanemahüvitise arvutamise põhimõtteid. Vanemahüvitise suuruse arvutamisel tuli arvesse võtta ka sotsiaalmaks, mis on tasutud pärast arvestusperioodi, kuid sellel perioodil teenitud tulult.

§ 37

ei sea sotsiaalmaksu tasumise ajahetkele kohtu viidatud tingimusi.

§ 37

lg 1 kohaselt on vanemahüvitise arvutamisel määravaks sotsiaalmaksu tasumine ja selle seotus arvestusperioodil teenitud tuluga. Kohtu arusaam

§-st 37 on vastuolus

eesmärgi ja seadusandja tahtega.

eelnõu seletuskirja ja Riigikohtu praktika kohaselt on vanemahüvitise eesmärk vältida pere sissetuleku järsku vähenemist seoses lapse sünniga, hüvitades vanemale lapse kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu. See eesmärk ei kehti valikuliselt, lähtuvalt lapsevanema tulu liigist. Seadusandja soovis, et vanemahüvitisele kvalifitseeruks ka FIE-d ning hüvitise arvutamisel võetaks arvesse kõik vanemahüvitise taotleja

§ 37

lg-s 3 täpsustatud referentsperioodi tulud, sõltumata sellest, milliste lepingute alusel need on teenitud. Referentsperioodil teenitud tegeliku tulu kindlakstegemiseks kasutab vastustaja omakorda isikustatud sotsiaalmaksu andmeid, mis on seotud referentsperioodiga. Tegemist on referentsandmetega, mis aitavad tagada, et vanemahüvitise arvutamisel läheks arvesse isiku kogu seaduslik tulu. Seetõttu ei kohusta

vastustajat piirduma selliste SKAIS-i sissekannetega, mis puudutavad üksnes referentsperioodil laekunud sotsiaalmaksu. Arvesse tuleb võtta kogu referentsperioodil teenitud tulult tasutud sotsiaalmaks. Kohus jättis arvesse võtmata Riigikohtu praktika, mis toetab kaebaja seisukohti. Kohus on ekslikult leidnud, et n-ö kassapõhise arvestuse printsiibist lähtudes tuleks arvesse võtta üksnes arvestusperioodil tasutud sotsiaalmaksu. Kohtu hinnangul kohustaks antud põhimõte vanemahüvitise arvutamisel arvesse võtma tegelikult laekunud sotsiaalmaksu, mille kohta on andmed riiklikes registrites olemas (st see, mis on kassas). Ometigi leidis kohus, et vastustajal oli õigus jätta arvestamata apellandi 2018. a II–IV kvartalis teenitud tulult tasutud sotsiaalmaks, mis oli kaebajale vanemahüvitise määramisel tasutud, vastustajale registrikannetest teada (st oli kassas) ning millele kaebaja haldusmenetluses ka korduvalt viitas. Sealjuures on kohus ebaõigesti heitnud kaebajale ette, et tema nägemuse kohaselt peaks vanemahüvitise arvutamisel lähtuma tekkepõhisest arvestusest, mille puhul lähtutakse tulu saamise õiguse tekkimise ajast. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et ta ei ole antud asjas sellist küsimust tõstatanud, ega nõudnud vastustajalt tulu saamise õiguse tekkimise selgitamiseks lisaandmete kogumist. Kohus on jätnud tähelepanuta argumendid SKA viidatud kohtupraktika mitteasjakohasusest. Kohus tugineb sellele kohtupraktikale, kuid ei põhjenda, miks ta ei nõustu apellandiga.

§ 37

ebaõige kohaldamise tulemusel jääb arvesse võtmata kaebaja arvestusperioodil teenitud tulult tasutud sotsiaalmaks, sh 2018. a II–IV kvartali eest tasutud sotsiaalmaks. Kui see maks oleks arvesse võetud, oleks apellandi vanemahüvitis 3 548,10 eurot kuus. 7

(14)3-20-1122 2) Kohus on rikkunud uurimiskohustust ja käsitlenud vääralt halduskoormusega seotud küsimust. Vastustaja on viidanud väidetavale ülemäärasele halduskoormusele FIE-de vanemahüvitise arvutamisel, kuid ei ole selle kohta esitanud ühtegi tõendit ja ka kohus ei ole neid nõudnud. Kaebaja seevastu on tõendanud, et tema vanemahüvitise arvutamisel ei esine administratiivseid raskusi. Andmed FIE-de koguarvu kohta ei ole sobivad väidetava halduskoormuse tõendamiseks, sest kõik FIE-d ei kvalifitseeru vanemahüvitisele. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja peaks kontrollima sotsiaalmaksu puudutavate registriandmete õigsust, vaid ta peaks välja selgitama, millises ulatuses on sotsiaalmaksu tasutud kaebaja arvestusperioodil teenitud tulult. See ei dubleeriks MTA ülesandeid, kuna maksuhaldur ei määra vanemahüvitist ega teosta taolist kontrolli. Kaebaja tõendas, et vastustajal oleks piisanud MTA-st kättesaadavast tuludeklaratsioonist ning pangakonto väljavõtetest arvestusperioodil laekunud tulu kohta, mille oleks võinud SKA nõudmisel esitada ka kaebaja ise. Kohus palus kaebajal need tõendid esitada, kuid jättis need otsuses hindamata.

ei keela vastustajal sellise kontrolli teostamist. Kuna

-i eesmärk on hüvitada tegelik saamata jäänud tulu, kohustab

vastustajat vajaduse korral lisaks sotsiaalmaksu andmetele kontrollima ka tuluandmeid. Näiteks on vastustaja juba alates VHS-i vastuvõtmisest kohustatud kontrollima FIE tuludeklaratsiooni andmeid, kui ilmneb, et FIE tegelik ettevõtlustulu on väiksem talle hüvitise aluseks olnud tulust. Sarnaselt võtab vastustaja arvesse palgatöölise tegeliku tulu, kui ilmneb, et deklareeritud sotsiaalmaks ei vasta antud tulule. Vastustajale oli teada, et kaebaja vanemahüvitise suuruse arvestus lähtus tulust, mis ei vastanud kaebaja tegelikule arvestusperioodi tulule. Seega pidi vastustaja kontrollima kaebaja tuluandmeid, et teha kindlaks, et tema poolt arvestatud sotsiaalmaks vastab apellandi tegelikule tulule. 3) Kohus leidis, et vaidlustatud haldusakt oli õiguspärane, kuna vastustaja määras vanemahüvitise 11.05.2020 otsusega ning kaebaja tasus sotsiaalmaksu juurdemakse 2019. a I kvartalis teenitud tulult alles 01.10.2020. Kohus jättis tähelepanuta, et 11.05.2020 otsuse tegemise ajal oli juba tasutud sotsiaalmaksu juurdemakse 2018. a II–IV kvartali eest, mille vastustaja jättis samuti arvesse võtmata. Ainuüksi kaebaja 2018. a II–IV kvartalis teenitud tulult tasutud sotsiaalmaksu alusel on kaebajal õigus vanemahüvitisele selle ülempiiri summas. Seega puudus vajadus 2019. a I kvartalis teenitud tulu ning sellelt tasutud sotsiaalmaksu kontrollimiseks. 4) Kohtu põhjendused

§ 37kooskõlast PS-ga ei ole asjakohased.

Pole õige, kaebajat ei saa vanemahüvitise regulatsiooni kohaldamisel võrrelda teiste vanemahüvitiste saajatega, nagu näiteks palgatöölistest lapsevanemad.

eesmärk on tagada kõigile vanemahüvitisele kvalifitseeruvatele lapsevanematele lapse kasvatamisest saamata jäänud tulu, sõltumata lapsevanema tulu liigist. Seega on võrdlusgrupiks vanemahüvitisele kvalifitseeruvad isikud, sh palgatöölised. Kui lähtuda kohtu tõlgendusest

§ 37

kohta, siis kohtleb

-s sätestatud keeld arvestada pärast arvestusperioodi tasutud, kuid sellega seotud sotsiaalmaksu vanemahüvitise arvutamisel apellanti põhjendamatult erinevalt teistest vanemahüvitisele kvalifitseeruvatest lastevanematest, kes teenivad vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval referentsperioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, kuid erinevalt kaebajast, laekub sellelt tulult makstav sotsiaalmaks referentsperioodi jooksul. Kaebajat ei koheldaks vanemahüvitise arvestamisel kaebaja taotletud viisil erinevalt teistest FIE-dest, sest kõigi puhul tuleks kontrolli teostada ühtviisi. See on osa vastustaja töökohustustest ega ole liialt koormav. Ka Riigikohtu praktika järgi ei saa ebavõrdset kohtlemist õigustada pelgalt administratiivsete raskustega. Seega kaebaja erinevaks kohtlemiseks puudub asjakohane põhjus. Kaebaja on näidanud, et tal ei olnud efektiivset võimalust ebavõrdset kohtlemist ära hoida, kuna seadus ei võimalda tal maksta suuremat avansilist sotsiaalmaksu ja/või tasuda sotsiaalmaksu juurdemakse arvestusperioodil teenitud tulult arvestusperioodi jooksul. Kohus jättis selle 8

(14)3-20-1122 argumendi tähelepanuta. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et kaebaja oleks saanud ebavõrdset kohtlemist ära hoida sellega, et oleks tegutsenud FIE-na terve
  1. aasta, sest siis oleks apellandi
  2. a sotsiaalmaksu juurdemakse suurem. Vanemahüvitise regulatsiooni eesmärgiks on säilitada referentsperioodil (praegu 01.04.2018–31.03.2019) teenitud sissetulek, sõltumata sellele eelnenud tööstaažist või sissetulekust. Põhjendatud pole ka kohtu väide, et FIE võimalus töötada imiku kõrvalt „kompenseerib“ selle, et kaebaja vanemahüvitis, mis peaks hüvitama kaebaja teenitud tulu enne lapse sündi, kujuneb üle nelja korra väiksemaks, kuna vastustaja keeldub arvesse võtmast üle 90% kaebaja arvestusperioodil teenitud tulult tasutud sotsiaalmaksust. 5) Kohus on rikkunud olulises ulatuses kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, jättes hindamata kaebaja 22.01.2021 ja 01.03.2021 esitatud seisukohad ning tõendid. Samuti ei ole hinnatud MTA 11.02.2021 vastust. 6) Vaidlustatud haldusakt on motiveerimispuuduste tõttu formaalselt õigusvastane.
  3. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, halduskohtu otsuse põhjendustega ja jäädes varasemate seisukohtade juurde. nõustudes RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
  5. Kaebaja laps sündis 12.01.
  6. Vastustaja määras kaebajale vanemahüvitise 11.05.2020 otsusega, võttes vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse kaebaja eest ajavahemikul 01.04.2018–31.03.2019 tasutud isikustatud sotsiaalmaksu, mis oli kantud SKAIS-i.
  7. Asja materjalidest selgub, et kaebaja tegutses aastatel 2017–2019 FIE-na, tasus oma ettevõtlustulult sotsiaalmaksu SMS-s sätestatud tähtaegadel ega saanud arvestusperioodil muud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Sellest tulenevalt läksid kaebaja vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse
  8. a ettevõtlustulult arvestatud sotsiaalmaksu juurdemakse (tasutud
  9. oktoobriks 2018) ning arvestusperioodil tasutud sotsiaalmaksu avansilised maksed
  10. a II– IV kvartali eest (tasutud 20.06.2018, 17.09.2018 ja 04.01.2019). Kaebaja tasus sotsiaalmaksu juurdemakse
  11. a ettevõtlustulult 01.10.2019 (s.o pärast arvestusperioodi, kuid enne vanemahüvitise määramist) ja
  12. a tulult 01.10.2020 (s.o pärast vanemahüvitise määramist), kuid neid summasid hüvitise suuruse arvutamisel ei arvestatud.
  13. Vaidlus käib selle üle, kas vastustaja kohaldas õiguspäraselt

37 lg-id 1–3, kui võttis kaebaja vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse

  1. a ettevõtlustulult tasutud juurdemakse, kuid jättis arvesse võtmata
  2. a II–IV kvartali ja
  3. a I kvartali ettevõtlustulult tasutud sotsiaalmaksu. Kaebaja arvates võimaldavad viidatud sätted FIE vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse võtta arvestusperioodil teenitud tuludelt arvestatud isikustatud sotsiaalmaksu, sõltumata selle tasumise ajast. Kui

§ 37ei võimalda sellist tõlgendust, on see kaebaja hinnangul vastuolus PS §-ga 12.

11.

§ 37

lg 1 (siin ja edaspidi vaidlustatud haldusakti tegemise ajal kehtivas redaktsioonis) sätestab, et ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus arvutatakse vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks.

§ 37

lg 2 kohaselt on ühe kalendrikuu keskmine tulu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse SKAIS-i kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel.

§ 37lg 3 1.

ja 2. lause järgi on ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamise periood (arvestusperiood) lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnile eelnenud üheksa kalendrikuud. Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu ja selle kalendrikuude arvu jagatis. 9

(14)3-20-1122 12. Nn palgatöötaja puhul on kohtupraktikas tsiteeritud norme koostoimes mõistetud nii, et vanemahüvitise suuruse arvutamisel tuleb lähtuda arvestusperioodil tegelikult saadud tulust ja tööandja poolt sellelt tulult arvestusperioodi jooksul makstud isikustatud sotsiaalmaksust, mis on kantud SKAIS-i (vt nt Riigikohtu 30.10.2019 otsus nr 5-19-25, p-d 61, 64; 02.03.2020 otsus nr 3-18-495, p 14; vrd ka 30.06.2018 otsus nr 3-3-1-86-15, p-d 48, 49). Selline on olnud ka seadusandja tahe (vt nt

eelnõu 217 SE2 seletuskiri, lk-d 26–28) ning vastustaja kinnitusel tema senine halduspraktika.

ei näe FIE-le (või ka muudele gruppidele) ette teistsugust vanemahüvitise suuruse arvutamise regulatsiooni ning ka

kehtestamise või muutmise seaduse seletuskirjadest ei ole võimalik järelda tahet arvutada FIE vanemahüvitis muude põhimõtete järgi kui töötajal. 13.

§ 37

lg-tele 1–3 FIE vanemahüvitise suuruse arvutamisel kaebaja soovitud sisu andmine – mille järgi on määrav arvestusperioodil teenitud tuludelt tasutud sotsiaalmaks sõltumata selle tasumise ajast, mitte arvestusperioodil riigile laekunud isikustatud sotsiaalmaks –, viiks ka ebamõistliku tulemuseni. FIE ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendriaasta (SMS § 8 lg 2). FIE peab tasuma maksustamisperioodi kestel sotsiaalmaksu avansiliste maksetena MTA pangakontole iga kvartali kolmanda kuu

  1. kuupäevaks jooksva kvartali eest kolmekordse SMS §-s 21 nimetatud kuumääralt arvutatud summa (v.a erandid, mis ei ole praeguse vaidluse puhul asjakohased) ning tasuma juurdemaksmisele kuuluva maksusumma
  2. oktoobriks MTA pangakontole (SMS § 9 lg 3). Juurdemaksmisele kuuluva summa arvutab MTA FIE tuludeklaratsiooni ja maksukohustuslaste registri andmete alusel, väljastades selle kohta maksuteate (SMS § 9 lg 6 p 1). Puudub vaidlus, et FIE-l ei ole võimalik tasuda sotsiaalmaksu muul viisil või tähtaegadel. Õigus vanemahüvitisele tekib reeglina ravikindlustuse seaduses sätestatud sünnitus- või lapsendamishüvitisele õigust andva sünnitus- või lapsendamislehe lõpupäevale järgneval päeval või kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, siis alates lapse sünnist (

§ 34lg 1).

Vanemahüvitis määratakse vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates 435 päevaks või lapse 18 kuu vanuseks saamise päevani (

§ 34lg 2).

Selleks, et vanemahüvitis määrataks

§ 34

lg-s 1 sätestatud hüvitise saamise õiguse tekkimise päevast, tuleb hüvitise taotlemiseks vajalikud dokumendid esitada kuue kuu jooksul hüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates (

§ 44lg 1).

Seega kaebaja tõlgenduse järgi tuleks mõnele FIE-le määrata vanemahüvitis olukorras, kus arvestusperioodil teenitud tulu kohta ei ole veel sotsiaalmaksu juurdemakset tehtud, s.o arvestusperioodi tulu ja sellest tasutava sotsiaalmaksu suurus ning seega ka vanemahüvitise suurus ei ole selge. See on nii ka kaebaja puhul, sest talle määrati vanemahüvitis 11.05.2020, hüvitise suuruse arvestusperioodiks oli 01.04.2018–31.03.2019, kuid 2019. a sotsiaalmaksu juurdemakse tasus kaebaja alles 2020. a 1. oktoobriks.

§-i 37 ei saa mõistlikult tõlgendada selliselt, et vanemahüvitise määramise hetkel ei ole võimalik hüvitise suurust välja arvutada või selle määramisega tuleks oodata nii kaua, et seda ei saa enam määrata kogu ettenähtud perioodiks. 14.

§ 37

lg-te 1–3 tõlgendamisel ei ole määrav, kas kaebajale olnuks põhimõtteliselt võimalik määrata vanemahüvitis ülempiiris ka üksnes

  1. a ettevõtlustulude juuremakset arvestades (s.o
  2. a I kvartali tuludelt tasutud sotsiaalmaksu arvesse võtmata). Vanemahüvitise suuruse arvutamise kohta kehtestatud norme tuleb rakendada ühetaoliselt kõigi FIE-de suhtes, s.o ka nende suhtes, kelle vanemahüvitise suurus sõltub võimalusest võtta arvesse kogu arvestusperioodi sotsiaalmaks (vrd nt Riigikohtu 08.10.2015 otsus nr 3-1-1-6815, p 15). 2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5adae638-7018-4fe1-86be-b7027f2f94b4 10

(14)3-20-1122 15.

§ 37

lg-te 1–3 tõlgendamine selliselt, et vanemahüvitise suuruse arvutamisel tuleb mh FIE puhul arvesse võtta arvestusperioodil laekunud isikustatud sotsiaalmaks, ei ole vastuolus

§ 32

lg-s 1 sätestatud vanemahüvitise eesmärgiga tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist.

-st ega ka kohtupraktikast ei tulene, et vanemahüvitis peab kõigil üksikjuhtudel tagama vanemale tema sissetuleku täpselt lapse sünnile eelnenud (või arvestusperioodil teenitud) sotsiaalmaksuga maksustatava tulu suuruses. Nii näiteks on arvestusperioodil väga suurt sissetulekut teeninud vanematele makstav hüvitis piiratud ülempiiriga (

§ 38

), vähesel määral sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu saavale inimesele makstakse aga hüvitist töötasu alammääras (

§ 39lg 1, § 40 lg 1), s.o rohkem kui tema arvestusperioodi tegelik sissetulek.

Lisaks makstakse hüvitist ka neile vanematele, kellel arvestusperioodil puudus üldse sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (

§ 39lg 2).

Perede elukorraldus ning sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimise viisid ja tulu saamise sagedus on samuti väga erinevad. Seega on vanemahüvitise eesmärgi sätestamisel silmas peetud n-ö abstraktset keskmist hüvitise saajat, kellele riik soovib kompenseerida seda, et ta väikelapse kasvatamise kõrvalt ei saa või ei soovi ajutiselt töötada ja sellega tulu teenida. 16. Kaebaja on viidanud VHS eelnõu 125 SE seletuskirjale, milles on toodud vanemahüvitise eesmärk vältida pere sissetuleku järsku vähenemist seoses lapse sünniga (lk 2; vt kaebuse lisa 13), ning

eelnõu 217 SE seletuskirjale, mille järgi on vanemahüvitise eesmärk mh säilitada varasem sissetulek väikelast kasvatavale isikule (lk 26; vt kaebuse lisa 12). Need väljavõtted seletuskirjadest ei anna alust asuda eelmises punktis märgitust erinevale seisukohale, sest neis on samuti kirjeldatud vanemahüvitise üldist eesmärki. Ringkonnakohus märgib ka, et viidatud seletuskirjad käsitlesid olukorda, kus vanemahüvitise suurus arvutati hüvitise saamise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu andmete põhjal. Seega oli arvestusperiood ja vanemahüvitise maksmise periood ajaliselt lähedal (nt kalendriaasta alguses sündinud laste puhul võis vahe olla vaid paar kuud). 01.09.2019 jõustunud

muudatuste (517 SE3) vastuvõtmise järel on vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks lapse sünnile eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnile eelnenud üheksa kalendrikuud, s.o referentsperiood on viidud ajaliselt oluliselt kaugemale ning jääb kõigi hüvitise saajate puhul lapse ema raseduse eelsesse aega. Arvestusperioodist välja jääva üheksa kuu jooksul võib mõne inimese sissetulek suureneda, teisel aga väheneda (nt võib inimene alles vahetult enne lapse sündi asuda tööle või vastupidi, jääda töötuks), mõni võib saada sel ajal ühekordset suurt tulu jne. Ka Riigikohtu 30.10.2019 otsus nr 5-19-25, mille p-s 75 käsitleti vanemahüvitise eesmärki ja millele kaebaja oma põhjendustes tugineb, puudutas

01.01.2017–31.08.2019 kehtinud redaktsiooni. 17. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja kohaldanud kaebaja vanemahüvitise suuruse arvestamisel

§ 37lg-id 1–3 õigesti.

Seega sõltub asja lahendus sellest, kas viitatud sätted on kooskõlas PS-ga. 18. Kuna vanemahüvitis ei ole vajaduspõhine toetus, ei kuulu see PS § 28 lg 2 kaitsealasse, mis annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Samas peab seadusandja vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel järgima PS § 12 lg-st 1 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet, mis keelab kohelda sarnases olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekohad ja tuua välja võrreldavad grupid. Teisisõnu tuleb võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes koheldakse kaebajat halvemini. Selleks tuleb tuvastada suurima ühisosaga võrreldavad grupid (vt nt Riigikohtu 30.10.2019 otsus nr 5-19-25, p 63 ja seal viidatud varasemad lahendid). 3 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/ea125f30-ca0d-446f-8e5e-101e3ada969e 11

(14)3-20-1122
  1. Vaidluse keskmes on küsimus, kas kaebaja võrdseks kohtlemiseks teiste vanemahüvitise saajatega peaks tema vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse võtma FIE-na selliselt ettevõtlustulult tasutud isikustatud sotsiaalmaksu, mida kaebaja seostab arvestusperioodil teenitud tuluga, kuid mis on SMS-s sätestatut arvestades tasutud pärast arvestusperioodi lõppu. Selles kontekstis on kaebajat kohane võrrelda nende vanemahüvitise saajatega, kes said arvestusperioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Kaebaja ei väida ja ka ringkonnakohtule ei ole teada, et kaebajat koheldi vanemahüvitise suuruse arvestamisel halvemini kui teisi FIEsid. Sotsiaalmaksu tasumise aspektist on FIE-dega samas olukorras ka notarid ja kohtutäiturid (SMS § 2 lg 12). Asja materjalide järgi pärines kaebaja arvestusperioodiga seostatav ettevõtlustulu ühest allikast ning maksed teenuse osutamise eest laekusid reeglina kord kuus ja ühesuguses suuruses (vt kaebaja 22.01.2021 menetlusdokument ja lisad 14–17). Kaebajat saab seetõttu võrrelda isikutega, kes arvestusperioodil töötasid ja said palgatulu.
  2. Eelneva põhjal on võimalik moodustada võrreldavad grupid järgmiselt: 1) inimesed, kes tegutsesid arvestusperioodil FIE-na, teenisid sellega tulu ja tasusid ise oma ettevõtlustulult sotsiaalmaksu (nn kaebaja grupp); 2) inimesed, kes töötasid arvestusperioodil töölepingu alusel ning said igakuist töötasu, millelt maksis sotsiaalmaksu nende tööandja (nn võrdlusgrupp).
  3. Vanemahüvitise suurus sõltub reeglina inimese eest tasutud isikustatud sotsiaalmaksu suurusest. Sotsiaalmaksu tasumise kohustus määratakse lõplikult kindlaks pärast maksustamisperioodi lõppu. Võrdlusgrupi palgatöötaja puhul on sotsiaalmaksuga maksustamise perioodiks kalendrikuu (SMS § 8 lg 1), kuid kaebaja kui FIE puhul kalendriaasta (SMS § 8 lg 2). Seetõttu võeti võrdlusgrupi töötaja vanemahüvitise suuruse arvestamisel

§ 37

lg-te 1–3 kohaselt arvesse tulu, mille ta oli arvestusperioodi jooksul teeninud ja mille eest oli tööandja igakuiselt maksnud sotsiaalmaksu. Kaebaja puhul võeti aga osaliselt arvesse

  1. a-l teenitud tulu, sest kaebaja tegi selles osas arvestusperioodil sotsiaalmaksu juurdemakse, kuid jäeti arvesse võtmata
  2. ja
  3. a-l teenitud tulu, millelt ta tasus sotsiaalmaksu pärast arvestusperioodi lõppu. Kuna kaebaja alustas FIE-na tegutsemist alles
  4. a lõpus, mistõttu tema
  5. a ettevõtlustulu oli väike, ning tema
  6. a ja
  7. a suuremat tulu ei võetud arvesse, koheldi kaebajat vanemahüvitise arvestamisel ebasoodsamalt kui võrdlusgruppi kuuluvat töötajat.
  8. Võrdsuspõhiõiguse riive on PS-ga vastuolus juhul, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (nt Riigikohtu 30.10.2019 otsus nr 5-19-25, p 68 ja seal viidatud varasemad lahendid). Mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (Riigikohtu 30.10.2019 otsus nr 519-25, p 73).
  9. Riigikohus on vanemahüvitise kontekstis pidanud erineva kohtlemise legitiimseteks eesmärkideks riigi raha kokkuhoidu ja vanemahüvitise süsteemi administreerimise lihtsust (vrd Riigikohtu 30.10.2019 otsuse nr 5-19-25, p 70 ja seal viidatud lahendid). Need eesmärgid on asjakohased ka praeguses asjas.
  10. Puudub võimalus täpsemalt hinnata, kas ja kui palju hoitakse vanemahüvitise väljamaksmisele kuluvat raha kokku sellega, et FIE-de puhul ei ole võimalik arvestada arvestusperioodist väljaspool laekuvate sotsiaalmaksu maksetega. Vastustaja kinnitusel ei peeta eraldi arvestust selle üle, kas vanemahüvitise saaja on hüvitise suuruse arvutamisel arvesse mineval perioodil saanud sotsiaalmaksuga maksustavat tulu töötajana, FIE-na, võlaõigusliku lepingu alusel või hoopis mitmest eri allikast. Selliseid andmeid ei leia ka Statistikaameti veebilehelt. FIE-de üldarv ei ole asjakohane näitaja, sest tõenäoliselt kõik FIE-d ei saa 12

(14)3-20-1122 vanemahüvitist ning ka hüvitist saavate FIE-de ettevõtlustulu suurus, millelt makstakse sotsiaalmaksu, võib olla väga erinev.
  1. Vastustaja lähtub vanemahüvitise suuruse arvutamisel SKAIS-i kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmetest. Selliselt on vanemahüvitise administreerimine oluliselt lihtsam ja väiksemate kuludega, kui iga taotlejat puudutava juhtumi eraldi uurimine, ning vähendab ka süsteemi kuritarvitamise võimalusi (vrd Riigikohtu 30.06.2016 otsus nr 3-3-1-86-15, p 56). FIE puhul võib vanemahüvitise määramise hetkel kogu arvestusperioodil teenitud tulu väljaselgitamine muul viisil kui registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmete põhjal olla ka sisult väga keeruline ja ajamahukas. Tulumaksuseaduse järgi (vt eeskätt §-d 14, 32, 36) ei ole FIE ettevõtlustuluks, millelt tuleb tasuda sotsiaalmaksu, pelgalt kassasse laekunud summad (s.o sissetulek), vaid kogu kalendriaasta tulud, millest on maha arvatud sama perioodi ettevõtlusega seotud kulud (s.o ärikasum). Seejuures võivad kalendriaasta sissetulekud olla kuude lõikes ebaregulaarsed või hõlmata pikema perioodi majandustegevust, millest vaid osa on seostatav vanemahüvitise arvestusperioodiga. Kalendriaasta ettevõtlustulude väljaselgitamisel arvesse minevad maha arvatavad kulud võivad olla tehtud selle kalendriaasta jooksul, kuid seostatavad hoopis ajavahemikuga, mis jääb selles kalendriaastas vanemahüvitise arvestusperioodist väljapoole. Veel keerukamaks muutub olukord siis, kui inimene on saanud arvestusperioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu mitmest eri allikast (nt nii palgatöötaja kui ka FIE-na) ning vastustajal tuleks eri liiki tulude puhul kohaldada erinevaid vanemahüvitise suuruse arvutamise reegleid. Ebamõistlik oleks ka eeldada, et vastustaja kontrolliks vanemahüvitise määramise ajal mh FIE-na tulu saanud isikute raamatupidamist, et tuvastada konkreetsete arvestusperioodiga hõlmatud kuude isikustatud sotsiaalmaksu suurus, mille hüvitise saaja eelduslikult tulevikus tasuks – seda nende ettevõtlustulude puhul, mille kohta ei ole vanemahüvitise määramise ajaks veel maksuteadet esitatud ja sotsiaalmaksu juurdemakset tasutud. Kõikvõimalikud erimenetlused suurendavad vastustaja halduskoormust ja kulusid.
  2. Kaebaja puhul oleks vastustaja põhimõtteliselt saanud vanemahüvitise määramise aja seisuga välja arvutada
  3. a II–IV kvartali tulud, mille kohta kaebaja oli esitanud
  4. a tuludeklaratsiooni, MTA oli väljastanud maksuteate ja kaebaja oli tasunud sotsiaalmaksu juurdemakse. Andmeid, mis ei nähtunud SKAIS-st, saanuks vastustaja küsida nt MTA-lt või kaebajalt endalt. Samas jäi kaebaja vanemahüvitise arvestusperioodi ka
  5. a I kvartal, kuid
  6. a tuludelt tasus kaebaja kooskõlas SMS-ga sotsiaalmaksu alles u viis kuud pärast temale vanemahüvitise määramist.
  7. Kaebaja õiguste riive intensiivsust iseloomustab see, et vaidlustatud haldusakti kohaselt on temale määratud vanemahüvitise suurus 832,75 eurot kuus, kuid
  8. ja
  9. a sotsiaalmaksu juurdemakseid arvesse võttes oleks hüvitise suurus olnud 3 548,10 eurot kuus. Riive intensiivsuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et võrdlusgruppides nimetatud FIE-d ja palgatöötajad on üsna erinevas olukorras. Töötaja allub oma tegevuses tööandja juhtimisele ja kontrollile ning temale palga ja muude tasude maksmise reeglid ning muud olulised tingimused on sätestatud töölepingu seaduses. Seega on töötajal piiratud võimalused mõjutada oma töiste tuludega seonduvat. FIE on aga ettevõtja, kes ei allu oma tegevuses kellegi juhtimisele ega kontrollile. FIE otsustab ise oma majandustegevuse üksikasjade üle (sh kellega ja millistel tingimustel sõlmida teenuse osutamise lepinguid, millal ja millistel tingimusel peab teenuse saaja selle eest maksma jne). Seejuures on ettevõtlusega tegeleval inimesel võimalik vabalt valida, kas teha seda FIE-na või asutada üksi äriühing – osaühingu asutamine on võimalik kiirelt ja üsna väikeste kuludega (sh osakapitali sissemakseta). Osaühingu asutaja ja juhatuse liige saab seejuures soovi korral ise olla ka sama osaühingu töötaja, sõlmides töölepingu koos sellega kaasneva maksurežiimiga. Seega – kuigi kaebajal ei olnud võimalik valida sotsiaalmaksurežiimi olukorras, kus ta tegutses FIE-na, olid tal võimalus valida, millises õiguslikus vormis teenust osutada ning 13
(14)3-20-1122 sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu teenida. Lisaks, nagu eespool öeldud, ei ole FIE puhul sotsiaalmaksuga maksustatavaks tuluks mitte sissetulek, vaid ettevõtlustulu, millelt on maha arvatud ettevõtlusega seotud kulud. Ettevõtlustulu hulka ei kuulu seejuures üksnes kauba või teenuse müügist, teenuse osutamisest vms tegevusest saadav tulu, vaid ka nt ettevõtluses kasutatava vara müük, üüritulud jms. Töötajale maksab tööandja aga palka tööjõu müümise eest ning töötajal ei ole töötasust võimalik mingeid mahaarvamisi teha. Töötajat ja FIE-t koheldakse

järgi erinevalt ka vanemahüvitise saamise ajal ning seda FIE kasuks, sest FIE-l on võimalik teenida hüvitise saamise ajal piiramatult sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, ilma et tema vanemahüvitist vähendatakse (

§ 42lg 1).

See lähtub ilmselt eeldusest, et erinevalt palgatöötajast on FIE-l kui ettevõtjal, kes korraldab oma tegevust ise, suurem võimalus pärast lapse sündi oma töö- ja pereelu ühildada kui töölepingu alusel töötaval inimesel, kes sõltub tööandja seatud tingimustest ning sageli peabki tööturult mõneks ajaks kõrvale jääma, sest nt osalise tööajaga töötamine ei ole võimalik. 28. Eelnevat arvestades on FIE ja palgatöötaja erinev kohtlemine vanemahüvitise suuruse arvutamisel põhjendatud, sest nende olukord ei ole väga sarnane ning FIE vanemahüvitise suuruse kindlakstegemine muul viisil kui SKAIS-i kantud andmete põhjal on keerukas ja ajamahukas.

§ 37lg-d 1–3 ei ole seetõttu põhiseadusega vastuolus.

29. FIE vanemahüvitise suuruse arvutamisele erisuste kehtestamine on riigi sotsiaalpoliitiline valik. Praegu on seadusandja 01.09.2019 jõustunud

§ 37

lg 3 muudatustega soovinud, et kõikide lapsevanemate vanemahüvitise suurus arvutatakse samal perioodil – rasedusele eelnenud aastal – tasutud sotsiaalmaksu alusel ning vanemahüvitise suurust ei saaks mõjutada maksetega, mis tehakse naise raseduse ajal. Küsimus sellest, kas FIE sotsiaalmaksu tasumise eripärasid arvestades tuleks seaduses ette näha näiteks võimalus arvutada FIE vanemahüvitise suurus ümber pärast seda, kui tema arvestusperioodi ettevõtlustulud on lõplikult selgunud, väljub käesoleva vaidluse raamidest.

  1. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
  2. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.