← Eesti

3-20-2095/12

Obsah (4)§ 184§ 182§ 116§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-2095 Haldusasi X kaebus Politsei- j

§ 184

). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

KOHTU PÕHJENDUSED

  1. PPA jättis kaebaja taotluse VRKS § 21 lg 1 p 3 alusel sisuliselt läbi vaatamata ning tegi VRKS § 21 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. PPA ei saanud aga kohaldada VRKS § 9 lg 1, kuna kaebaja ei saabunud Eestisse nendest riikidest (VRKS § 21 lg 1 p 3). VRKS § 21 lg 1 p 3 järgi jäetakse taotlus läbi vaatamata, kui taotleja on saabunud Eestisse riigi kaudu, mida võib pidada turvaliseks kolmandaks riigiks. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei saabunud Eestisse ei LõunaKoreast ega Põhja-Makedooniast. Kaebaja saabus Eestisse 18.04.2018 Kongo Demokraatlikust Vabariigist. Juba sel põhjusel on PPA määratlenud Lõuna-Korea ja Põhja-Makedoonia kolmandate turvaliste riikidena valesti.
  2. Kohus peab aga vajalikuks märkida ka, et lisaks eksis PPA, tuvastades, et kaebajal oli piisav side Lõuna-Koreaga ja Põhja-Makedooniaga (VRKS § 9 lg 1). VRKS § 9 lg 1 sätestab, et turvalise kolmanda riigi määratlemisel arvestatakse ja hinnatakse, kas rahvusvahelise kaitse taotlejal on selle riigiga side, mille alusel on põhjust eeldada, et taotleja taotleb kaitset nimetatud kolmandalt riigilt, ning on põhjust arvata, et taotlejal lubatakse siseneda sellesse riiki või ta võetakse sinna tagasi. Seega peab olema mõistlik eeldada, et kaebaja just sellelt riigilt kaitset eeldaks.
  3. PPA teeb oma otsuse, hinnates tulevikuperspektiivi: kas on üldse mõistlik eeldada, et kaebaja asub kaitset otsima sellelt riigilt ja kas kaebajal on võimalik riiki turvaliselt tagasi pöörduda. PPA seisukoha järgi puuduvad kindlad kriteeriumid, mille järgi kolmandat riiki määratleda. PPA esindaja tõi istungil esile järgmised kriteeriumid: perekondlikud sidemed, varasem riigis elamine, elamisloa olemasolu, kultuurilised sidemed. PPA esindaja möönis istungil, et kaebaja puhul on eelnimetatutest asjakohane vaid kaebajal Lõuna-Koreas ning Põhja-Makedoonias olnud elamisluba. 04.06.2020 vestlusel PPA-ga on kaebaja kinnitanud, et Lõuna-Korea ja Põhja-Makedoonia elamisload on kehtivuse kaotanud. Protokolli p-s 3.18 kinnitab kaebaja, et Põhja-Makedoonia elamisluba kehtis vahemikus
  4. kuni
  5. aasta ning et Lõuna-Korea elamisluba kehtis samal ajal.
  6. Kohus leiab aga, et üksnes asjaolu, et kaebajal on varem olnud Lõuna-Koreas ja PõhjaMakedoonias elamisluba, kuid ta ei ole tegelikult nendes riikides elanud ja on neid vaid lühiajaliselt külastanud, ei ole VRKS § 9 lg 1 mõttes piisav seos, mille alusel eeldada, et kaebaja oleks just nendest riikidest pidanud rahvusvahelist kaitset taotlema. Lõuna-Korea ja Põhja-Makedoonia elamisload olid mitte ainult PPA otsuse tegemise ajaks, vaid isegi juba rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajaks mitme aasta eest kehtivuse kaotanud. PPA esindaja kinnitas istungil kohtu küsimuse peale, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise hetkeks olid elamisload kehtetud. PPA esindaja leidis, et kaebaja oleks saanud taotleda nendes riikides rahvusvahelist kaitset varem. Samas tekkis kaebajal rahvusvahelise kaitse vajadus Eestis viibides ning peale kaebaja passide kehtetuks tunnistamist. Kaebaja oli rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise hetkeks Eestis viibinud juba 1 aasta ja 8 kuud. Seejuures Lõuna-Koreas oli ta enda sõnul viimati
  7. aasta juunis või juulis.
  8. Kaebaja kinnitusel ei elanud ta kunagi Lõuna-Koreas ja Põhja-Makedoonias, vaid peatus seal lühiajaliselt hotellides (alla 2 nädala korraga) ning elamisload anti talle poliitikute soovitusel, kuna kohalikud võimud lootsid omakorda meelitada riikidesse investeeringuid. Ka PPA ei ole iseenesest väitnud, et kaebajal oleks Lõuna-Korea ja Põhja-Makedooniaga püsiv side olnud. Kaebaja kinnitusel on tal samalaadsed ärilised sidemed olnud paljude riikidega, ta on advokaat ning tema ärid tegelevad õigusabi tarkvaraga. Kaebaja on kinnitanud haldusmenetluses ja kinnitas kohtuistungil, et ta on oma äridega seoses teinud lühiajalisi reise ka Saksamaale, Šveitsi, Itaaliasse, Hollandisse, Kongosse, Malisse, Usbekistani, Venemaale, Afganistani. Resident on ta vaid Türgis. Ta reisis äritegevusega seoses ning ööbis vaid hotellides. Vaid Saksamaal oli tal renditud korter. Pärast töö lõppu läks ta alati tagasi oma kodumaale Türki. Asjaolu, et isik on oma äritegevusega seonduvalt teinud lühiajalisi reise erinevatesse maadesse, ei anna välja piisavat seost nende riikidega. Antud juhul oli kaebaja 2

(3)olnud alates 18.05.2018 Eestis, tema pass oli tunnistatud kehtetuks, Lõuna-Koreas ja PõhjaMakedoonias tal elamislube ei olnud.
  1. Turvaline kolmas riik ei saa olla riik, kuhu taotleja on enne taotluse esitamist pealgalt lühiajaliselt reisinud või ettevõtlusega tegelenud või varem formaalseid viibimisaluseid omanud. Neid asjaolusid ja isiku seotust kolmanda riigiga tuleb hinnata ning kui seotus on suurem kui Eestiga (ja kui isik saabus Eestisse sellest riigist), saab muude VRKS § 8 ja § 9 kriteeriumite täidetuse korral kaaluda kaitse taotluse VRKS § 9 lg 1 alusel läbi vaatamata jätmist. Kui seotus Eestiga on vähemalt sama tugev, oleks väär kolmandat riiki alternatiivina üldse kaaluda. Äriregistri andmetel oli kaebaja haldusmenetluse vältel (ja on jätkuvalt) juhatuse liige X OÜ-s ja Y OÜ-s ning alates 18.05.2020 (s.o haldusmenetluse keskpaigast, 4 kuud enne PPA otsuse tegemist) Z OÜ-s. Kaebaja kinnitas istungil, et need on reaalselt tegutsevad äriühingud ning tänu neile ta oma sissetuleku saabki. Kohtule on arusaamatu, miks omistas PPA enam tähtsust Lõuna-Koreas ja Põhja-Makedoonias registreeritud äriühingutele (mis kaebaja sõnutsi on reaalse tegevuseta), kui kaebajal on samas kolm äriühingut Eestis. PPA ei ole tuvastanud, et kaebajal oleks Lõuna-Korea ja Põhja-Makedooniaga kultuurilised või perekondlikud seosed ning et kaebaja oleks seal elanud või et tal oleksid seal reaalselt tegutsevad ärid (igal juhul on aga kaebajal Eestis kolm äriühingut).
  2. Nõustuda ei saa vaidlustatud PPA otsuses kirjas oleva väitega, et kuna taotleja on varem viibinud nii Eestis kui ka Saksamaal, kuid kaitset ta taotlenud ei ole, siis esineb taotleja puhul täiendavalt VRKS § 201 lg 7 sätestatud selgelt põhjendamatu taotluse asjaolu ehk taotleja ei ole esimesel võimalusel esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust. Kaebajal tekkis rahvusvahelise kaitse vajadus seoses Eestis viibimisaluse äralangemisega ning tema reisidokumendi Türgi võimude poolt kehtetuks tunnistamisega. Kaebajalt ei saa eeldada, et ta taotleks rahvusvahelist kaitset olukorras, kus tal on parajasti muu seaduslik alus riigis viibimiseks.
  3. Kuna PPA otsus on õigusvastane Lõuna-Korea ja Põhja-Makedoonia turvaliseks riigiks määramisel, siis on õigusvastased ka PPA otsused, mis puudutavad kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist ning sissesõidukeelu kohaldamist.
  4. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja tühistab PPA 28.09.2020 otsuse. Kaebuse taotlus oli, et PPA teeks uue otsuse 2 kuu jooksul. Kohus seda taotlust ei rahulda, kuna nimetatud aeg oleks PPA-le liialt lühike. Kaebaja suhtes ei ole sisulist menetlust veel läbi viidud. PPA peab asja menetlema seaduses ettenähtud tähtaegade jooksul, ilma viivitusteta. Seetõttu rahuldab kohus kaebuse osaliselt. 32.

§ 108lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja menetluskulude taotlust ei esitanud. Kuna kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, samuti kohtuistungi ning kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendava osa tõlkimisega seotud kulude kandmisest, siis jäävad need kulud riigi kanda. Muus osas tuleb jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.