Obsah (14)

§ 652§ 405§ 444§ 442§ 654§ 230§ 163§ 162§ 171§ 174§ 176§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-16270 Koht

) § 657 lg 1 p 1 kohaselt jätta muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

1. Kolleegium otsustab esmalt uute tõendite vastuvõtmise. Hageja esitas koos apellatsioonkaebuse vastusega uute tõenditena töölepingu projekti ja C
2. septembri
3. a e-kirja hagejale. Kostja nõustus
4. aprilli
5. a seisukohas uute tõendite vastuvõtmisega.

§ 652

lg 4 teise lause kohaselt võib kohus uusi tõendeid arvestada, kui vastaspool on sellega nõus ja tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Kuivõrd kostja on andnud nõusoleku tõendite vastuvõtmiseks ja tõendid omavad vaidluse lahendamisel tähtsust, siis leiab kolleegium, et hageja esitatud uued tõendid tuleb võtta asja juurde. 9. Kostja heitis apellatsioonkaebuses ette, et maakohus jättis põhjendamata, miks ta teatud kostja väidete ja tõenditega ei arvesta. Kolleegium selgitab, et praegusel juhul oli tegu lihtmenetluse asjaga

§ 405

lg 1 esimese lause mõttes.

§ 444

lg 2 võimaldab kohtul lihtmenetluse asjades tehtavas kohtuotsuses kõrvale kalduda

§ 442lg 8 teises, kolmandas ja neljandas lauses sätestatust.

See tähendab, et maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit arvesta (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16).
3. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas poolte vahel on sõlmitud tööleping TLS § 1 lg 1 mõttes ja kas hagejal on õigus nõuda kostjalt saamata jäänud töötasu ajavahemiku
4. august
5. a kuni
6. september
7. a eest. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus rikkunud materiaal- ega menetlusõiguse norme, kui kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte töölepinguks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu. 4 Kolleegium nõustub vaidlustatud otsuse põhjendustega ja neid

§ 654lg 6 järgi täies ulatuses ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Kostja heidab apellatsioonkaebuses ette, et maakohus jättis tähelepanuta kostja tõendid, millest nähtub, et hageja andis kostjale juhiseid, kuidas midagi teha, mis ei ole kostja väitel töösuhtes tavapärane. Kolleegiumi hinnangul ei tingi see vaidlustatud otsuse muutmist. 11.
2. Kolleegium selgitab, et lepingu olemuse kindlakstegemiseks on võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi. Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile (TLS § 1 lg 1). Samas kuna ainuüksi töötegija mõnetine iseseisvus töö tegemisel ei välista töölepingut, on õigussuhte kindlaksmääramiseks oluline ka töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral oli ta seotud väidetava tööandja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt nt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11, p 14). 11.
5. Kostja viidatud tõenditest nähtub, et hageja selgitab kostjale, mida pakkumine kliendile sisaldada võiks ning asjaolu, et Pöörise leping ei hõlma teatud süsteeme (tl 104–105). Kolleegiumi hinnangul ei tõenda see iseenesest, et pooled ei sõlminud töölepingut. Hageja poolt oma teadmiste põhjal teatud juhiste ja selgituste andmine ei välista töölepingu olemasolu. Välistatud ei ole töölepingu sõlmimine isikuga, kes on oma ala spetsialist. Seega ei ole tegemist asjaoluga, mis on ilmselgelt omane üksnes muule kui töölepingulisele suhtele. TLS § 1 lg 2 kohaselt tuleb lähtuda eeldusest, et tegemist oli töölepinguga. 11.
6. Kriteeriume, mille alusel õigussuhe kindlaks määratakse ja millele tuginetakse, tuleb vaadelda kogumis (Riigikohtu
7. juuni
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-05, p 15). Maakohus on seda järgides õigesti jõudnud järeldusele, et pooled sõlmisid töölepingu. Muuhulgas viitab sellele kostja poolt hagejale tööülesannete ja tööalaste korralduste andmine. Seejuures määras kostja ka täitmise aja ja koha, mistõttu ei olnud hageja korralduste täitmisel iseseisev. Nii on näiteks asjas esile toodud ja tõendatud, et kostja esindaja C tegi hagejale
9. augustil 2018 ülesandeks koostada pakkumine sama kuupäeva õhtuks aadressil Pöörise 22, Tallinn asuva objekti kohta (tl 34). Maakohus tuvastas selliste korralduste andmise ning täitmise aja ja koha määramise ka hageja esitatud
10. augustist 2018 kuni
11. augustini 2018 ja
12. augustist 2018 kuni
13. septembrini 2018 toimunud kirjavahetuste põhjal. Kuigi kostja on tuginenud sellele, et korraldust andva e-kirja võib koostada ka töövõtulepingu alusel töötavale isikule, siis kolleegiumi hinnangul sõltus asjas esitatud materjale hinnates hageja olulisel määral kostjast, mistõttu on maakohus põhjendatult kvalifitseerinud pooltevahelise suhte töölepinguliseks suhteks. Siinjuures arvestas maakohus õigesti ka sellega, et kostja võimaldas hagejal oma tööruume kasutada ning andis tööriideid ja -vahendeid. 11.
14. Samuti tugines kostja oma vastuväidetes sellele, et hageja andis
15. oktoobril 2018 korralduse „ära sinna maksa“ (tl 64). Kolleegiumi hinnangul ei oma see praeguse vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust, sest kõnealune sõnum on saadetud
16. oktoobril 2018, aga hageja nõuab hagis saamata jäänud töötasu ajavahemiku
17. august
18. a kuni
19. september
20. a eest. Seega tuleb ringkonnakohtul asja lahendamisel hinnata vaid seda, kas nimetatud ajavahemikul oli poolte vahel töösuhe.
21. Kostja on apellatsioonkaebuses märkinud, et talle on arusaamatu maakohtu järeldus, mille kohaselt ei välista Q OÜ kostjale esitatud arved töösuhet hageja ja kostja vahel. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu järeldus põhjendatud. 12.
22. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et hagejal tuleb tõendada, miks osad tööd tuleb lugeda tehtuks töölepingu alusel ja osad töövõtulepingu alusel. Samuti on ekslik kostja käsitlus, et ta ei saa tõendada negatiivse asjaoluna, et hageja ei teinud töövõtulepingu kõrval samal objektil töid töölepingu alusel. Kolleegium selgitab, et kostjal tuli

§ 230

lg 1 kohaselt 5 tõendada, et perioodil, mille eest hageja nõuab töötasu, tegi hageja kostjale tööd muu kui töölepingu alusel ning tasumist juba sellel perioodil tehtud töö eest (vt ka Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908/47, p-d 11–13). Nimetatud asjaolusid ei ole kostja vaatamata maakohtu selgitustele (tl 74–75) tõendanud. Kolleegium märgib, et kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et töövaidluste lahendamisel tuleb töötajat käsitada töösuhte nõrgema poolena (vt nt Riigikohtu
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12). Sealjuures nähtub seadusandja eesmärk panna suurem tõendamiskoormus väidetavale tööandjale nii TLS § 1 lg 2 sõnastusest kui ka TLS-i eelnõu seletuskirjast (Riigikogu XI koosseis; 299 SE seletuskiri, lk 8). 12.
5. Kuigi kostja viitab apellatsioonkaebuses, et Q OÜ esitas kostjale arve vahetult pärast vaidlusaluse perioodi lõppemist, s.o
6. oktoobril 2018 (tl 14), siis ei tõenda see, et arvel kajastatud tööd teostati perioodil, mille eest nõuab hageja töötasu. Kostja on küll märkinud, et arvel on kajastatud osutatud teenusena nõrkvoolutööd ja hageja on hagis märkinud, et ta tegi kostjale nõrkvoolutöid, kuid kostja ei ole tõendanud, et Q OÜ on kostjale esitanud arve ka kõnealuste ülesannete täitmise eest ajavahemikus
7. augustist 2018 kuni
8. septembrini
9. Samuti on hageja esile toonud, et tema tööülesannete hulka kuulus vaidlusalusel perioodil ka projektijuhtimine ja müügitöö, mida tõendab näiteks pakkumise esitamine kostjale viitavalt eposti aadressilt XXX
10. septembril 2018 (tl 84). 12.
11. Kostja tugines ka sellele, et ta on tasunud Q OÜ esitatud arve teenuse osutamise eest objektil X (tl 14–15) ning hageja on töövaidluskomisjonile esitatud avalduses märkinud, et täitis töölepingust tulenevaid kohustusi mh sellel samal objektil (tl 8 pöördel). Samas märgib kolleegium, et hageja on kirjavahetustega tõendanud esile toodud asjaolu, et ta täitis tööülesandeid vaidlusalusel perioodil mitme kliendi ja ka mitme teise objektiga seoses (tl 35– 37 pöördel, tl 73). Samuti ei tõenda
12. oktoobri
13. a arve, et teenust osutati kõnealusel objektil perioodil, millisel teostatud tööde eest nõuab hageja hagis töötasu. Eelnevat arvestades on kolleegium seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et Q OÜ-le on tasutud juba selle sama töö eest, mille eest hageja nõuab töötasu.
14. Apellatsioonkaebuses heidab kostja ette ka seda, et maakohus jättis tähelepanuta hageja väite, mille kohaselt ütles ta töölepingu üles
15. septembril
16. Kolleegium leiab, et kostja on iseenesest õigesti viidanud, et hageja ei ole esitanud tõendit ülesütlemisavalduse kohta. Samas ei mõjuta see kolleegiumi hinnangul asja lõppjäreldust. 13.
17. Hageja nõuab saamata jäänud töötasu ajavahemiku
18. august
19. a kuni
20. september
21. a eest. Selle nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada pooltevaheline töösuhe nimetatud perioodil. Praeguse vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust näiteks see, kas tööleping öeldi kehtivalt üles või mitte, sest hageja nõude rahuldamise eelduseks on üksnes see, et tööleping kehtis
22. septembrini
23. 13.
24. Vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust ka ainuüksi kostja viide väidetavale skeemile ja hinnang, et ülesütlemisavalduse puudumine tõendab seda, et hageja ei pidanud kostjaga sõlmitud lepingut töölepinguks. Maakohus tuvastas poolte kokkuleppes töölepingule omaseid tunnuseid ning kostja ei tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust leida, et on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, mistõttu on õige maakohtu järeldus, et pooled sõlmisid töölepingu.
25. Kolleegium ei nõustu ka kostja seisukohaga, et hageja ja kostja ei ole läbirääkimisi töölepingu sõlmimiseks kunagi pidanud. Kostja nõusolekul võttis ringkonnakohus vastu hageja esitatud
26. septembri
27. a e-kirja, millega kostja esindaja C edastab hagejale lepinguprojekti pealkirjaga „Tööleping_turvasüsteemide tehnik_06.08.2018 red“ ning töölepingu projekti. Õigussuhte kindlaksmääramisel arvestatakse ka VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud 6 asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. Kuigi kostja on õigesti juhtinud tähelepanu, et töölepingu projektis on tööandjana märgitud Turvamehed AS, siis kinnitab kolleegiumi hinnangul ka ainuüksi
28. septembri
29. a e-kiri hageja esile toodud asjaolu, et ta pidas läbirääkimisi kostja esindaja C-ga kirjaliku töölepingu sõlmimiseks.
30. Lisaks märkis kostja hageja poolt töövaidluskomisjonile tõendina esitatud isikuandmete kaardi ja Z
31. septembri
32. a e-kirjaga seoses, et hageja ei esitanud isikuandmete kaarti kostjale ning hageja saatis Z-le ise näidiskirja, mida viimane kinnitama peaks. Hageja on esile toonud, et tegemist on asjaoludega, mida maakohtus ei esitatud. 15.
33. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid

§ 652lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel.

Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). 15.
5. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud esimeses astmes kohtu ette tuua asjaolu, et hageja ei edastanud kostjale isikuandmete kaarti. Kolleegium märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima (Riigikohtu
6. oktoobri
7. a otsus tsiviilasjas nr 2-1718305/45, p-d 14 ja 17). Kuna kostja ei ole esitanud mõjuvat põhjust, miks asjaolu ei saanud varem esitada ega nähtu kolleegiumi hinnangul asja materjalidest menetlusõiguse normide olulist rikkumist, siis tuleb nimetatud asjaolu jätta arvestamata. 15.
8. Z
9. septembri
10. a e-kirjaga seoses märgib kolleegium, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks Z e-kirja põhjal tuvastanud hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Seega ei saanud nimetatud tõendi võimalik ebausaldusväärsus mõjutada asja lõppjäreldust. Kostja üldine väide, et hageja selline käitumine tõendi hankimiseks seab kahtluse alla ka teiste hageja väidete usutavuse, ei sea kolleegiumi hinnangul kahtluse alla vaidlustatud otsuses tuvastatud asjaolude õigsust. 15.
11. Siinjuures juhib kolleegium kostja tähelepanu sellele, et maakohus tuvastas, et isikuandmete kaardi lõpus andis hageja kostjale nõusoleku selleks, et kostjal oleks õigus karistusregistrist andmeid hageja karistatuse kohta kontrollida. Kostja kinnitas ka ringkonnakohtus, et ta tegi päringu hageja kohta Politsei- ja Piirivalveametile (vt
12. aprilli
13. a menetlusdokumendi p 22).
14. Eelnevat arvestades mõistis maakohus põhjendatult kostjalt välja kolme kuu eest saamata töötasu 1506,60 eurot (bruto) ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsust tühistada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15. Kostja vaidles vastu maakohtu määratud menetluskulude jaotusele, leides, et kõigi hageja menetluskulude temalt väljamõistmine on ebaõiglane, sest kostja pakkus maakohtu menetluses hagejale kompromissina 1700 euro tasumist. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust maakohtu määratud menetluskulude jaotust muuta.

§ 163

lg 2 võimaldab kohtul arvesse võtta kompromissettepanekut, aga seda saab kohaldada ainult hagi osalise rahuldamise korral (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-13, p 18). Kolleegiumi hinnangul ei esine ka erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse jätta hageja menetluskulud täielikult või osaliselt tema enda kanda

§ 162lg 4 alusel.

Kuigi kostja vaidlustab ringkonnakohtu 7 otsuse tervikuna, ei ole ta hageja menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamiseks argumente esitanud. 18. Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

19.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses hageja menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium

§ 174lg 3 järgi kindlaks ka hageja apellatsiooniastme menetluskulud.

19.

1. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 1188 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 8,25 tundi tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), millele lisandub käibemaks. Hageja on
2. aprilli
3. a menetluskulude nimekirjas kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

Kuivõrd käesoleval juhul on õigusabi saaja füüsiline isik, kes taotles menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga, tuleb menetluskulud arvestada koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. 19.2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks, kliendiga nõupidamiseks ja vastuse koostamiseks 6 tundi ning ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a kirjaga tutvumiseks, selle kliendile selgitamiseks, lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamiseks 2,25 tundi. Arvestades, et vastus apellatsioonkaebusele ei olnud õiguslikult keerukas ning asjaolu, et pooled on vaielnud samade küsimuste üle alates menetluse algusest ja sama esindaja on hagejat esindanud kogu menetluse käigus, on apellatsioonkaebusele vastamisele ja sellele eelnenud toimingute ajakulu põhjendatud 5 tunni ulatuses. Samuti tuleb vähendada lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamise ja sellele eelnenud toimingute ajakulu 1,5 tunnini, sest
3. aprilli
4. a menetlusdokument on sisult lühike ja selles korratakse varasemalt esitatud seisukohti. 19.
5. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu
6. veebruari
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktikas on juristide osutatud õigusteenuse hinnad üldjuhul vahemikus 60– 100 eurot tunnis, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Samu orientiire kinnitab hiljutine praktika, kuigi selle mööndusega, et 120 euro suurune käibemaksuta tunnitasu määr võib kohalduda ka juristist lepingulise esindaja puhul (Riigikohtu
8. novembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10348, p 16). Arvestades senist praktikat, vaidluse mahtu ja keerukust, mh esitatud menetlusdokumente ja nende sisu, peab ringkonnakohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 100 eurot (käibemaksuta). Kolleegium võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. 8 19.
10. Eelnevast tulenevalt on hageja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu apellatsiooniastmes 6,5 tundi tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta), millele lisandub käibemaks ehk kokku 780 eurot (= 6,5 x 100 x 1,2). Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 9