Obsah (7)

§ 127§ 140§ 115§ 104§ 164§ 6§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-18-17297 K

) § 104 lg 3 mõttes hooletusest, sest tema ametikoht eeldas raamatupidamisalast kõrgharidust, mistõttu pidid tal olema teadmised kahju tekkimise ette nägemiseks ja vältimiseks. Samas oli tegemist üksikjuhtumiga, sest kostja oli töötanud hageja juures üle 20 aasta ning oli eeskujulik ja kohusetundlik töötaja. Hagejale on tekkinud kahju, sest kostja ei ole tõendanud hagejal alusetu rikastumise nõude olemasolu ja majanduslikku väärtust ning hageja on nõustunud nõude loovutamisega kostja nõudmisel. Kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2), sest tööandjale tekkinud kahju kuulub hüvitamisele olukorras, kus töötaja on rikkunud TLS §-st 15 tulenevaid kohustusi. Samuti on kahju ettenähtav (

§ 127

lg 3), sest kostja pidi ülekande tegemisel arvestama, et hagejale võib tekkida sellises summas kahju. Hagejal tekkinud kahju on ka põhjuslikus seoses alusetu ülekande tegemisega (

§ 127lg 4).

Kahjuhüvitise vähendamisel poole võrra TLS § 74 lg 2 ja

§ 140

lg 1 alusel arvestas kohus sellega, et tõendamist ei leidnud, et kostja tähelepanu oleks enne ülekande tegemist juhitud õngitsuskirjadest tulenevatele riskidele. Samuti täitis kostja aastaid eeskujulikult ja õigeaegselt oma kohustusi, ettevõttes esinesid pinged ja kostja on vanaduspensionär. Hageja apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 22 953 eurot, seadusjärgne viivis alates
2. novembrist 2018 kuni kohustuse täitmiseni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei ole piisavalt tõendeid analüüsinud, mh ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta hangete korraldamise korda. Kohus leidis ekslikult, et hageja ei ole välja toonud, milliseid tööülesandeid kostja rikkus. Kostja rikkus hageja raamatupidamise sise-eeskirja, sest tegi 3 rahalise ülekande raamatupidamise algdokumendile esitatud nõuetele mittevastava e-kirja alusel, mis ei olnud juhataja ja/või vastutava isiku poolt viseeritud. Siinjuures on otsus ka vastuoluline, sest kohus on sellele eeskirjale ise otsuses viidanud. Maakohus leidis ekslikult, et kostja on kohustust rikkunud hooletusest ja vähendas alusetult kahjuhüvitist poole võrra. Kostja käitus raskelt hooletult, sest pädev finantsjuht teab, et rahalisi ülekandeid ei tehta raamatupidamise algdokumendita ning kostja eiras elementaarseid riskinõudeid ja välismaa juriidilise isikuga seoses kehtestatud täiendavaid nõudeid. Pikaaegse tööstaažiga kostja puhul tuleb hoolsusstandard sisustada kõrgemalt. Kohus ei pööranud tähelepanu hageja väidetele, et hooletus ja raske hooletus on seotud valdavalt objektiivsete tunnustega, mistõttu on suurem kaal õiguserikkumise raskusastmel kui töötamise kestusel ja senisel käitumisel. Kahjuhüvitise vähendamiseks ei anna alust ka asjaolu, et kostja on vanaduspensionär, sest kostja on õigusabikuludele kulutanud märkimisväärse summa. Samuti ei nähtu vaidlustatud otsusest, milline oli tööandja tegevusega seonduv tüüpiline kahju tekkimise risk, mille tagajärjel tekkinud kahju võrra kohus kahjuhüvitist vähendas. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on võlatunnistus tühine ja kuidas mõjutab võlatunnistus hageja kahju hüvitamise nõude ulatust. Lisaks jättis kohus põhjendamata, miks on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda, ning välja mõistmata otsuse tegemiseni arvestatud viivise kindla summana. Vastustaja seisukoht
3. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus
4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja jäeti menetluskulud poolte endi kanda, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis tuvastamata järgmised tõendatud kostja väited: kostja ei saanud hageja eelmise juhatuse liikme korraldustest kõrvale kalduda; hageja uus juhatuse liige ei olnud ametisse asudes kursis, millised tööd tuli ära teha; hageja kuriteoteatel algatatud kriminaalasjas ei esitanud hageja nõuet alusetult ülekantud raha tagasisaamiseks kolmandalt isikult; hageja esitas kostjale edasilükkava tingimusliku ettepaneku nõude loovutamiseks; hageja
5. a kasum oli 3 752 366 eurot. Maakohus jättis vajalikul hoolsuse määral ülesannete täitmata jätmise ja seeläbi süü tuvastamisel arvestamata TLS § 16 lg-s 2 loetletud asjaolud. Vaidlustatud otsusest puuduvad ka põhjendused realiseerunud riski ebatavalisuse kohta, mis toob aga kaasa nii süü puudumise kui ka kahju ettenähtamatuse. Kuivõrd õngitsuskirjale reageerides raha ülekandmine oli ebatavaline risk, siis ei saa lojaalsuskohustuse täitmise hindamisel kostja käitumisega arvestada. Kui hageja oleks pidanud riski oluliseks, oleks sellele tähelepanu juhitud ja kostjat koolitatud. Riski ebatavalisusele viitab ka hageja süü vormina valitud raske hooletus ja sellise olukorra esinemine hoolimata silmapaistvast töökogemusest. Samuti ei võtnud kostja töölepingut sõlmides enda kanda riski tekkinud kahju ulatuses. Maakohus jättis hinnangu andmata kostja vastuväitele, mille kohaselt hageja ei kavatse alusetu rikastumise nõuet raha saanud kolmanda isiku vastu esitada ning sellega toimus käsutus nõudest loobumiseks.

§-ga 6 ei ole kooskõlas kostjale nõudeõiguse pakkumine tingimusega, et selline tühi nõue antakse üle pärast töötaja poolt kahju hüvitamist. Samuti selgitas kohus ebaõigesti tõendamiskoormist, kohaldas ebaõigesti

§ 127

lg-t 1 ja jättis ebaõigesti kohaldamata

§ 127lg 5.

Hea usu põhimõttest ja vaidluse iseloomust tulenevalt pöördub ümber alusetu rikastumise nõude majandusliku väärtuse tõendamiskoormus, mh on välistatud 4 nõuete konkurentsi olukorras töötaja vastu suunatud nõude eelistamine tegelikult raha saanud isiku vastu esitatavale nõudele. Maakohus jättis käsitlemata ka põhjusliku seose asjaolud. Põhjuslik seos puudub, sest on tõenäoline, et kostja oleks e-kirja saatjat põhjalikumalt kontrollinud ja jätnud ülekande tegemata, kui hageja oleks küberturvalisust oluliseks pidanud. Hageja on ise vastutav kahju tekkimise eest, jättes kostja küberturvalisuse alal koolitamata ja saates äriühingute ühinemisest tingitud pingelises olukorras varasema juhatuse liikme uue juhatuse liikme tööle asumise nädalal puhkusele. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega hagi rahuldati ja jaotati menetluskulud. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega jätab kahjuhüvitise ja viivise nõuded rahuldamata ning maakohtu menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, millega jäeti hagi rahuldamata, kuid muuta tuleb osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse.
3. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust, kas hagejale tekkis kahju, kas kostja on rikkumises süüdi, kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga ja ettenähtav, kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos ning kas kahjuhüvitist tuleks vähendada. 9.
4. Asja lahendamisel omab tähtsust see, kas poolte vahel
5. mail 2018 sõlmitud võlatunnistus on kehtiv (kd I, tl 39). Kostja on hagejale andnud töösuhtest tuleneva nõude täitmiseks deklaratiivse võlatunnistuse, sest selle eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid sellega kostja kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Sellise võlatunnistuse tagajärjeks on jagada ümber tõendamiskoormus, kinnitada olemasolevat võlga ja lihtsustada võla sissenõudmist, ilma et sellega loodaks uut kohustust (vt deklaratiivse võlatunnistuse kohta nt Riigikohtu
6. aprilli
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15;
8. jaanuari
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10;
10. veebruari
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21;
12. detsembri
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14613, p 24). Maakohus leidis, et võlatunnistus on tühine. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Maakohus on oma seisukohta piisavas ulatuses põhjendanud ja kolleegium ei pea vajalikuks seda korrata (TsMS § 654 lg 6). 9.
14. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on, et võlausaldajal ei ole tunnustatud võla sissenõudmiseks vaja esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (vt Riigikohtu
15. märtsi
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 12). Sellega aga halvendatakse võrreldes seaduses sätestatuga töötaja olukorda, sest kohustusest vabanemiseks ja tööandja hagi rahuldamata jätmiseks peab töötaja tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud (vt Riigikohtu
17. novembri
18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15, p 13). Deklaratiivse võlatunnistuse tühisus tuleneb TLS §-st 2, mille kohaselt töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on töölepingu seaduses ette nähtud. Kuna tühisus tuleneb töölepingu 5 seaduse sättest, siis ei pidanud kostja tuginema tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) sätestatud eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjule.
19. Maakohus on õigesti otsuse p-s 10 välja toonud tööandja kahju hüvitamise nõude üldised eeldused (vt ka Riigikohtu
20. aprilli
21. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14): • töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72); • tööandjale on tekkinud või tekib kahju (

§ 115

lg 1, § 127 lg 1, § 128); • töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §‑s 16 sätestatut (TLS § 72,

§ 104lg 2; vt ka Riigikohtu 25.

novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15115, p 13); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4; vt ka Riigikohtu 25.

novembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 15). 10.
2. Maakohus leidis, et kuigi hageja ei ole välja toonud, milliseid tööülesandeid kostja rikkus, siis on esitatud asjaolusid arvestades kostja rikkunud TLS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-st 5 tulenevat lojaalsuskohustust. Kolleegiumi hinnangul on maakohus oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud ja kolleegium ei pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Nõustuda saab hageja seisukohaga, et töölepingulises suhtes võivad töötaja kohustused tuleneda nii töölepingust, kollektiivlepingust kui ka muudest õigusaktidest. Samas ei ole üheski hageja viidatud dokumendis (tööleping, ametijuhend, raamatupidamise sise-eeskiri) sätestatud kostjale reegleid rahaliste ülekannete tegemiseks, nt et ülekande teostamise aluseks peab olema raamatupidamise algdokument ning et ülekannete tegemine e-posti teel esitatud andmete alusel ei ole lubatud. Seda kohustust ei tulene ka hageja viidatud raamatupidamise sise-eeskirjast, sest sellega määratakse kindlaks raamatupidamise ja aruandluse korraldamine ning p-st 2.1.1 tuleneb üksnes, millise dokumendiga kinnitatakse majandustehingu toimumist (algdokument). Tegemist ei olnud ka riigihankega, mistõttu on hageja viide hangete korraldamise juhendile asjakohatu. 10.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kandis e-kirja teel saadetud andmete alusel
4. aprillil 2018 hageja arveldusarvelt DINU C arveldusarvele 45 906 eurot (kd I, tl 36). Sellega tekkis hagejale kahju 45 906 eurot. 10.
5. Maakohus leidis, et kostja on kohustust rikkunud hooletusest ehk käibes vajaliku hoole järgimata jätmisega (

§ 104lg 3).

Maakohus on kirjeldanud ja pooled ei vaidle selle üle, millistel asjaoludel kostja hageja arveldusarvelt ülekande tegi (maakohtu otsuse p 11.1). Maakohus on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust (TLS § 72 ja TLS § 16 lg 2). Asjaolu, et pooled ei nõustu maakohtu järeldusega, ei muuda maakohtu järeldust ebaõigeks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ja seda ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib kolleegium järgmist. Töötaja hoolsuse hindamisel võetakse aluseks konkreetne töösuhe. Maakohtu otsusest nähtuvad asjaolud, mis võimaldavad teha järeldusi töötaja hoolsuse määra kohta. Arvestades kostja haridust ja töökogemust (kostja oli töötanud hageja juures üle 20 aasta finantsjuht-raamatupidajana), siis asjaolu, et hageja teda küberturvalisuse teemal ei koolitanud, ei välista tema süüd. Nii on õige maakohtu seisukoht, et kostjal pidid olema teadmised, mis võimaldasid kahju tekkimise olukorda ette näha ja kahju tekkimist vältida. Kuigi kostja väidab, et ta arvas ülekannet tehes, 6 et ta täidab tööandja korraldust, siis e-maili aadressile ja ebatavalisele sõnakasutusele tähelepanu pöörates pidi ta aru saama, et tegemist ei ole Y korraldusega. Samas ei saa nendest asjaoludest järeldada, et kostja on nõutavat hoolsust rikkunud ebatavaliselt suurel määral. Töötaja hoolsuse määra (ja seega ka süü astme) väljaselgitamisel arvestatakse mh töötaja väljaõpet ja töötaja omadusi. Maakohus märkis, et tõendatud ei ole kostja tähelepanu juhtimine õngitsuskirjadest tulenevatele riskidele ega koolitamine küberturvalisuse teemal. Samuti tuvastas maakohus, et kostja täitis aastaid õigeaegselt kõiki oma kohustusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud. Hageja ei ole nimetatud asjaolude tuvastamist apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Eelnevat arvestades leiab kolleegium vastupidiselt hageja seisukohale, et tegemist ei ole raske hooletusega, sest kostja käitumist ei saa pidada rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatuks. 10.4. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitseeesmärgiga, kahju oli ettenähtav ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ja seda ei korda. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et kahju oli ettenähtamatu (

§ 127lg 3).

Kostja pidi rahalisi ülekandeid tehes arvestama, et alusetu ülekande tegemisel tekib hagejale ülekantud summa suuruses kahju. Tegemist oli kostja tööga seotud ja ettenähtava riskiga. 11. Järgnevalt hindas maakohus, kas esinevad TLS § 74 lg 2 järgi kahju hüvitamise vähendamise alused ning leidis, et kahjuhüvitist tuleb vähendada poole võrra, s.o 22 953 euroni. Kolleegium leiab, et enne nimetatud analüüsi on praeguses asjas kohane hinnata

§ 127

lg 5 kohaldamist, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu. Asja lahendamisel omab tähtsust see, kas hageja on alusetust rikastumisest tuleneva nõude loovutanud kostjale (vt ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a määrus; kd II, tl 83–84 pöördel). Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada (vt Riigikohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 55). Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt Riigikohtu
5. jaanuari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-03, p 16). Kahjustatud isik saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta loovutab alusetust rikastumisest tuleneva nõude kahju tekitajale (

§ 164jj).

Tulenevalt hea usu põhimõttest (

§ 6

) peab kahju tekitamise eest vastutav isik, kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue omab väärtust, nõustuma nõude loovutamisega. 11.

1. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud alusetu rikastumise nõude olemasolu ega majanduslikku väärtust, siis on hagejale kostja rikkumise tagajärjel tekkinud kahju 45 906 eurot. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ja leiab, et maakohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormuse ning lugenud hageja kirjalikult koostatud ettepanekuga (ettepanek tekitatud kahju hüvitamiseks) tõendatuks, et hageja on nõude loovutanud. 11.
2. Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et maakohus jättis arvestamata, et hageja ei ole kriminaalasja menetluses esitanud DINU C vastu tsiviilhagi ning ei kavatsegi seda teha. Samuti esitas hageja kostjale
3. mail 2018 ettepaneku tingimusega, et nõue kolmanda isiku vastu antakse üle pärast seda, kui kostja on kahju hagejale hüvitanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eeltoodud kostja vastuväiteid nõuetekohaselt hinnanud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg 8 teist lauset. Ringkonnakohus saab rikkumise kõrvaldada. Tulenevalt
4. mai
5. a ettepanekust on pooled kokku leppinud: „AS Keila Vesi annab hüvitatud summa osas oma nõudeõiguses DINU C vastu, mis tuleneb 04.05.2018 alusetust 7 ülekandest, X-le üle tema nõudmisel.“ (kd I, tl 39). Samas on hageja
6. juuli
7. a menetlusdokumendi p-s 5.1 avaldanud, et ta ei ole nõuet kolmanda isiku vastu esitanud ega kavatse seda ka teha (kd I, tl 113 pöördel). Hageja selgitas, et nimetatud ettepanekus avaldas hageja tahet loovutada kogu kahjusumma kostjale ning palub temalt kogu nimetatud kahjusumma ka välja mõista. Kostja sellise tõlgendusega ei nõustu ja leiab, et hageja tahteavaldust tuleb tõlgendada grammatiliselt ja selle sisu on mitme tingimusega – kahju eelnev hüvitamine kostja poolt ja nõude loovutamine kostja täiendaval nõudmisel. Eeltoodud tingimusi ei ole kostja täitnud. 11.
8. Kolleegium nõustub kostja antud tõlgendusega. Ettepanekus tehtud tahteavaldust tuleb TsÜS § 75 lg 1 teise lause järgi tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi (sama on sätestatud lepingu puhul

§ 29lg-tes 4 ja 5). Tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi (Ts

ÜS § 71). Hageja ei ole tõendanud, et kostja teadis või pidi teadma, et ettepanekuga on nõue loovutatud kostjale. Selleks, et lugeda alusetust rikastumisest tulenev nõue loovutatuks kahju tekitajale, peab selline loovutus olema konkreetselt määratletud. Praegusel juhul on loovutus tingimuslik ja tehtud sõltuvaks sellest, et eelnevalt on kostja hagejale alusetust rikastumisest tuleneva nõude kahjuna hüvitanud. Kuna kostja ei ole keeldunud nõude omandamisest, siis ei tekkinud ka eeldust, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu. Seetõttu pidi hageja kostjalt kahjuhüvitise saamiseks tõendama DINU C vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtusetust ning alles seejärel läheks tõendamiskoormis üle kostjale. Selliselt on maakohus ebaõigesti pannud kostjale kohustuse tõendada alusetu rikastumise nõude olemasolu ja majanduslikku väärtust. Hagejal on võimalik oma nõue maksma panna alusetult makse saanud isiku vastu ning selle nõude olemasoluga tuleb kostjalt väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse tuvastamisel

§ 127lg 5 järgi arvestada.

Kolleegium ei pea vajalikuks hinnata poolte apellatsioonkaebuste väiteid kahjuhüvitise vähendamise kohta. 11.

1. Hageja ei ole tõendanud, et tema alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus kolmanda isiku vastu ei asenda täielikult tema nõudeõiguse kostja vastu tekitatud kahju hüvitamiseks. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja nõue kostja vastu jätta täies ulatuses rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu tuleb rahuldamata jätta ka viivisenõue. Menetluskulude jaotus
2. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust, esitab kogu senise menetluskulude jaotuse ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
3. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 162 lg-s 1 ja § 171 lg-s 1 sätestatust. Hagi ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.
4. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 8