3-21-2250/5

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-21-2250 Määruse kuupäev

1. oktoober 2021 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X.X. (X) esialgse õiguskaitse taotlus RESOLUTSIOON
2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.
3. Tagastada pärast käesoleva määruse jõustumist esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 15 eurot vangla kontole.
4. Asendada avaldatavas määruses X.X. nimi tähemärkidega. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused Määrus toimetatakse kätte taotlejale. ASJAOLUD
5. X.X. (edaspidi taotleja) esitas Viru Vanglale
6. augustil 2021 taotluse, milles soovis pikaajalist kokkusaamist oma isa ja pojaga 25.-
7. septembril
9. Taotleja esitas Viru Vanglale
10. septembril 2021 taotluse, milles soovis pikaajalist kokkusaamist oma isa ja pojaga 2.-
11. oktoobril
13. Viru Vangla jättis
14. septembri
15. a otsusega nr 6-7/22433-2 pikaajalise kokkusaamise taotlused rahuldamata.
16. Taotleja esitas
17. septembril 2021 Viru Vangla otsuse nr 6-7/22433-2 peale vaide, paludes võimaldada pikaajaline kokkusaamine oma isa ja pojaga ning kokkusaamise aeg temaga varakult kooskõlastada.
18. Taotleja esitas
19. septembril 2021 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub kohustada Viru Vanglat võimaldama talle viivitamatult pikaajaline kokkusaamine oma isa ja pojaga. Taotlus saabus Tartu Halduskohtusse
20. oktoobril
21. KOHTU SEISUKOHT
22. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lõike 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. Esialgse õiguskaitse taotlus peab lähtuma põhivaidlusest. Teisisõnu on esialgse õiguskaitse funktsioon tagada põhivaidluse tulemuse efektiivsus. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tulemuseks ei saa olla õiguslikud tagajärjed, mis ei ole põhivaidluse edukuse korral saavutatavad.
23. Kohus leiab, et taotleja esialgse õiguskaitse taotlus ei ole lubatav ning see tuleb jätta läbi vaatamata.
24. Praegusel juhul on esialgse õiguskaitse taotlus esitatud vaidemenetluse ajal. Kõnealune vaidemenetlus ehk põhivaidlus puudutab Viru Vangla
25. septembri
26. a otsust nr 6-7/22433-2, millega jäeti rahuldamata taotleja
27. augusti
28. a ja
29. septembri
30. a pikaajalise kokkusaamise taotlused. Nimetatud taotlustes soovis taotleja pikaajalist kokkusaamist oma isa ja pojaga 25.-
31. septembril 2021 ja 2.-
32. oktoobril
33. Taotleja
34. augusti
35. a ja
36. septembri
37. s taotluste osas on küll vaidemenetlus pooleli, kuid taotletud ajad (25.-
38. september 2021 ja 2.-
39. oktoober 2021) kokkusaamiste võimaldamiseks on praeguseks hetkeks möödunud. Haldusmenetluse seaduse § 61 lõike 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Vaidemenetluses vaidlustatud otsus nr 6-7/22433-2, millega jäeti taotleja pikaajalise kokkusaamise taotlused rahuldamata, on seega muutunud kehtetuks, sest kuupäevad, milleks taotleja pikaajalist kokkusaamist taotles, on möödunud. Taotletud kuupäevade möödumise tõttu ei saaks taotleja isegi taotluse rahuldamise korral 25.-
40. septembril 2021 ja 2.-
41. oktoobril 2021 kokkusaamistel osaleda. Seetõttu ei saaks ka kohus kohustada haldusorganit tegema toimingut, mille tegemise aeg on möödunud. Ühtlasi ei saavutaks taotleja oma eesmärki tühistamisnõudega, kuna keelduva otsuse mõju on praeguseks hetkeks juba ammendunud.
42. Kohtupraktikas on leitud, et kui toimingu, millega seoses on taotlus esitatud, tegemise aeg on möödunud, on isiku jaoks tõhusaim vahend tuvastamiskaebus. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
43. oktoobril 2017 asjas nr 3-17-749 tehtud määruse punktis 11, et tulenevalt võimude lahususe ja tasakaalu põhimõttest on halduskohtulik kontroll täidesaatva riigivõimu tegevuse üle põhimõtteliselt järelkontroll. See tähendab, et üldjuhul ei suuna kohus täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust oma eelotsustega, vaid kohus hindab haldusorgani tegevuse õiguspärasust pärast seda, kui haldusakt või toiming on isiku suhtes juba antud või tehtud. Sellest tulenevalt ei saaks kohtule esitada ka abstraktset kohustamiskaebust taotlejale pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks tulevikus. Kohus ei saa otsustada ennetavalt vanglal sellise kohustuse olemasolu üle, sest kokkusaamisele lubamine tuleb otsustada konkreetsel ajahetkel ja konkreetsete asjaolude põhjal. Seega on taotlejal võimalik oma õigusi kaitsta üksnes preventiivse huvi põhjendusel esitatava tuvastamiskaebusega, paludes kontrollida vangla konkreetsete keeldumiste õiguspärasust. Kohtupraktika järgi aga ei saa kohus tuvastamiskaebuse korral esialgset õiguskaitset kohaldada. Eelnevast tulenevalt ei ole ka praegune esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ning see tuleb jätta läbi vaatamata.
44. Tartu Halduskohus jättis analoogses vaidluses
45. juuni
46. a määrusega asjas nr 3-21-1198 esialgse õiguskaitse taotluse samuti läbi vaatamata. Tartu Ringkonnakohus tagastas
47. juuni
48. a määrusega nimetatud määruse peale esitatud määruskaebuse, viidates HKMS § 207 lõikele 2, mille järgi võib määruskaebuse tagastada juhul, kui selle esitaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene.
49. Kuna esialgse õiguskaitse taotlus jääb läbi vaatamata, tagastab kohus pärast määruse jõustumist taotluselt tasutud riigilõivu summas 15 eurot vangla kontole (riigilõivuseaduse § 15 lõike 1 punkt 5).
50. Kohus asendab HKMS § 175 lõike 3 ja § 178 lõike 3 alusel avaldatavas määruses taotleja nime tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt)