Obsah (6)

§ 151§ 121§ 4§ 43§ 104§ 108

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Määruse tegemise aeg ja koht 28.09.2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-1619 OÜ Santovara kaebus Lasnamäe Linnaosa vanema 17.06.2021 korr

) § 151 lg 1 p-i 4 alusel lõpetada.

1. Vastustaja esitas 20.09.2021 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse läbi vaatamata ning kaebaja menetluskulud kaebaja kanda. 7.
2. Kaebaja ja vastustaja vahel 27.05.2019 sõlmitud leping oli tsiviilõiguslik üürileping, vaatamata asjaolule, et üheks lepingupooleks on kohaliku omavalitsuse üksus. Linn teostab avalikku võimu, kui otsustab, kellele oma vara rendile anda. Vara kasutusse andmise otsus on haldusakt ja selle peale saab esitada kaebuse halduskohtule. Vara kasutusse andmise leping on tsiviilõiguslik ja lepingupoolte vahelised vaidlused selle lepingu üle on tsiviilõiguslikud, mis kuuluvad läbivaatamisele maakohtus (vt Riigikohtu 20.12.2001 otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p-d 1416). Kaebajaga sõlmitud leping tugineb mh tsiviilõiguse normidele. Lepingu p-s 14 on viidatud, et lepingu lahutamatuks osaks on Tallinna Linnavalitsuse 07.06.2006 määrusega nr 51 „Tallinna linnale kuuluva rajatise või selle osa kaubandustegevuseks kasutusse andmise lepingu vormi ja tingimuste ning lepingu vormi kasutamise juhendi kehtestamine“ (määrus nr 51) kehtestatud 2 3-21-1619 „Tallinna linnale kuuluva rajatise või selle osa kaubandustegevuseks kasutusse andmise lepingu tingimused“ (määruse nr 51 lisa 2). Tegemist on tüüptingimustega VÕS § 35 tähenduses, mitte avalik-õigusliku regulatsiooniga. Määrus nr 51 tugineb preambula kohaselt VÕS §-dele 271-338, st eraõiguslikele üürilepingut reguleerivatele sätetele. Määruse nr 51 lisa 2 p-i 15.2 järgi lahendatakse pooltevahelised vaidlused poolte kokkuleppel Harju Maakohtus. 7.
3. Vastustaja 17.06.2021 korraldus ei ole haldusakt, vaid tsiviilõiguslik tahteavaldus pooltevahelises lepingulises suhtes, millega vastustaja avaldas ühepoolselt tahet leping lõpetada. Korraldust ei antud avalik-õiguslikus suhtes haldusülesannet täites, vaid pooltevahelises lepingulises suhtes, ja sellega ei reguleeritud võimupositsioonilt üksikjuhtumit, vaid kasutati tsiviilõiguslikku kujundusõigust. Olenemata sellest, et tahteavaldus vormistati haldusakti vormis, ei muutu sellest tahteavalduse olemus (vt Riigikohtu 20.12.2001 otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 19). Kuna tegemist on tsiviilõigusliku tahteavaldusega, tuleb seda vaidlustada maakohtus. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 8.

§ 151

lg 1 p-i 1 järgi jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121

lg-s 1 sätestatud asjaolud.

§ 121

lg 1 p-st 1 tulenevalt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

§ 4

lg 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.

1. Poolte vahel puudub vaidlus, et leping nr 7-18/7 on tsiviilõiguslik üürileping ning sellest tulenevad vaidlused lepingupoolte vahel kuuluvad läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses maakohtus (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1, § 9 lg 1). Kaebaja 10.09.2021 esitatud kaebuse täienduse kohaselt vaidlustab kaebaja endiselt 17.06.2021 korraldust kui õigusvastast haldusakti ning soovib, et kohus annaks õigusliku hinnangu sellele, et tsiviilõigusliku üürilepingu lõpetamine haldusakti andmise teel on õigusvastane ning tühistaks vaidlustatud korralduse. Seega on praeguse asja keskseks küsimuseks see, kas 17.06.2021 korralduse näol on tegemist haldusaktiga, mida on võimalik vaidlustada halduskohtus, või tsiviilõigusliku tahteavaldusega.
2. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja 31.08.2021 algatuskirjas nr 1-9/223-1 toodud selgitus 17.06.2021 korralduse olemuse kohta on eksitav. Vastustaja väidab algatuskirjas, et 17.06.2021 korralduse näol oli tegemist eelotsusega, mis iseseisvalt üürniku õigusi ei riku, ning korralduse andmisega ei teki lepingupooltele õiguslikke tagajärgi. Samas oma vastuses kaebusele on vastustaja vastupidisel seisukohal, leides et vastustaja 17.06.2021 korraldus ei ole haldusakt, vaid tsiviilõiguslik tahteavaldus pooltevahelises lepingulises suhtes, millega vastustaja avaldas ühepoolselt tahet leping lõpetada.
3. Olen seisukohal, et vaidlustatud korraldus ei ole eelotsus nagu seda väidetakse 31.08.2021 algatuskirjas, vaid tegemist on tahteavaldusega pooltevahelises lepingulises suhtes, mis on ekslikult vormistatud korralduse pealkirja kandva haldusaktina. Haldusakt on haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 järgi haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Viidatud korraldust ei antud avalik-õiguslikus suhtes haldusülesannet täites, vaid pooltevahelises lepingulises suhtes, ja sellega ei reguleeritud võimupositsioonilt üksikjuhtumit, vaid kasutati tsiviilõiguslikku kujundusõigust. Korralduse eesmärk on linna ja kaebaja vahel sõlmitud lepingu ennetähtaegne lõpetamine, seega tsiviilõigussuhete muutmine. Sellele viitab üheselt ka korralduse sisu, mis ühtib 31.08.2021 algatuskirjas, mida mõlemad pooled aktsepteerivad lepingu ülesütlemise tahteavaldusena, märgituga. Olenemata sellest, et esialgne tahteavaldus vormistati haldusakti vormis, ei muutu sellest tahteavalduse olemus (vt Riigikohtu 20.12.2001 otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 19). Kuna tegemist on eraõigusliku tahteavaldusega lepingulise suhte lõpetamiseks, siis tuleb seda vaidlustada maakohtus. Seega on kaebajat eksitav ka 17.06.2021 korralduses 3 3-21-1619 märgitud vaidlustamisviide, mille kohaselt on võimalik korraldust vaidlustada Tallinna Halduskohtus.
4. Kuna vaidluse lahendamine 17.06.2021 korralduse osas ei kuulu halduskohtu pädevusse, siis on kohus ekslikult asja menetlusse võtnud. Eelnevast tulenevalt jätan kaebuse läbi vaatamata. Kaebajal on võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks hagiga maakohtu poole ja vajadusel taotleda tähtaja ennistamist 17.06.2021 korralduse vaidlustamiseks.
5. Selgitan, et kaebuse läbi vaatamata jätmine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (

§ 43lg 2).

14.

§ 104

lg 5 p 3 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub

§ 151lg 1 p-de 2 või 3 või lg 2 alusel.

Kuna kohus jätab kaebuse läbi vaatamata

§ 151

lg 1 p-i 1 alusel, tuleb kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot tagastada. 15.

§ 108

lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui

§ 108lg-s 4 ei sätestata teisiti.

Kuigi kaebaja taotleb menetluskulude välja mõistmist vastustajalt, siis ei ole see kaebuse

§ 151lg 1 p-i 1 alusel läbi vaatamata jätmise korral võimalik.

Arvestades, et vastustajale kui haldusorganile ei saa olla tema põhitegevuses väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma 4