3-21-867/2

Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur

1. aprill 2021, Tallinn 3-21-867 Haldusasi OÜ PKI kaebus Keskkonnaameti 24.03.2021 kirjas nr 7-10/21/3794-2 sisalduva otsuse tühistamise ning kinnistute riigi poolt omandamise kohustuse tuvastamiseks või alternatiivselt OÜ PKI 19.02.2021 taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise nõuetes. Menetlusosalised Kaebaja: OÜ PKI Esindajad: v.avd-d Mikk Lõhmus ja Vitali Šipilov RESOLUTSIOON
2. Tagastada OÜ PKI kaebus.
3. Toimetada määrus kätte kaebaja esindajatele. Edasikaebamise kord: Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest (HkMS § 121 lg 4, §-d 203-204). ASJAOLUD
4. Käimas on menetlus Astangu nahkhiirte, rohe-raunjala, püstkiviriku ja pruuni raunjala püsielupaiga (edaspidi „Astangu püsielupaik“) moodustamiseks, kusjuures käesolevaks ajaks on koostanud püsielupaiga kaitse alla võtmist ja kaitse-eeskirja kehtestamist käsitlev keskkonnaministri määruse eelnõu
5. Kaebajale kuuluvad Tallinnas Moonalao 6 ja Moonalao 20 kinnistud (edaspidi „vaidlusalused kinnistud“), mis eelnimetatud eelnõu määrusena vastu võtmise korral jääksid osaliselt või tervikuna kaitse alla võetava püsielupaiga alale. Kaebaja esitas Keskkonnaametile
6. veebruaril 2021 avalduse „Seisukoht ja teabenõue“, milles muuhulgas esitas taotluse2 „[m]äärata, et [vaidlusalused kinnistud] kuuluvad [Astangu püsielupaiga] moodustamisel LKS § 20 lg 13 alusel omandamisele tervikuna.“ Keskkonnaamet vastas sellele
7. märtsi 2021 kirjaga nr 7-10/21/3794-23, selgitades esiteks, et kinnisasja riigile omandamise menetlus on võimalik algatada alles pärast loodusobjekti kaitse alla võtmist ning teiseks avaldas, et vaidlusaluste kinnistute riigile omandamine tervikuna ei ole pärast 1 2 3 Kaebuse lisa
8. Kaebuse lisa
9. Kaebuse lisa
10. 1 Astangu püsielupaiga moodustamist lubatav, sest kaitsekord ei piira kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist oluliselt.
11. Kaebaja esitas
12. aprillil 2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Keskkonnaameti
13. märtsi 2021 kirja nr 7-10/21/3794-2 osas, milles seal tuvastati, et vaidlusaluste kinnistute tervikuna riigi poolt omandamine ei ole lubatav ning kohustada Keskkonnaametit tuvastama, et nimetatud kinnistud kuuluvad püsielupaiga moodustamisel riigi poolt tervikuna omandamisele või alternatiivselt kohustada Keskkonnaametit kaebaja
14. veebruari 2021 taotluse uueks läbivaatamiseks. Sisuliselt leiab kaebaja, et Keskkonnaameti
15. märtsi 2021 kirjas on õiguslikult siduvalt – ent kaebaja hinnangul õigusvastaselt – kindlaks määratud, et püsielupaiga moodustamise korral riik kaebaja omandis olevaid kinnistuid tervikuna ei omanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
16. Vaadanud läbi kaebuses esitatud väited ja kaebusele lisatud dokumendid, leian et kaebus on esitatud ilmselgelt ennatlikult ning tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi „HkMS“) § 121 lg 2 punkti 1 alusel, kuivõrd kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.
17. Kaebaja leiab ekslikult, et Keskkonnaameti kiri sisaldab õiguslikult siduvat ostust looduskaitseseaduse (edaspidi „LKS“) § 20 alusel vaidlusaluste kinnistute omandamise või selle tingimuste kohta. LKS § 20 alusel kinnisasja riigi poolt omandamise aluseks on kaitse alla võetud loodusobjekti (nt. püsielupaiga) kaitserežiimist tulenevate kinnisomandi kitsenduste esinemine. Kaebusest ja sellele lisatud materjalidest nähtub, et Astangu püsielupaiga kaitse alla võtmise menetlus on alles pooleli ning seni ei ole piiranguid, mille olemasolust lähtudes saaks vaidlusaluste kinnistute riigi poolt omandamist üldse kaaluda. Seega on ilmne, et Keskkonnaameti
18. märtsi 2021 kirja saatmise ajal puudus alus vaidlusaluste kinnistute riigi poolt omandamiseks LKS § 20 alusel. Seadusest ei tulene kavandatava kaitsealuse loodusobjekti asukohas oleva kinnisasja omanikule õigust nõuda, et juba loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse käigus otsustataks ära kinnisasja omandamine või selle tingimused. Seega asjaolu, et Keskkonnaamet vastavat otsust ei teinud (st. ei määranud ära – nagu kaebaja taotles – et vaidlusalused kinnistud kuuluvad tervikuna riigi poolt omandamisele) ei saa kaebaja õigusi rikkuda. See, millistel põhjendustel Keskkonnaamet sellise tuvastava otsuse tegemisest keeldus, ei ole iseenesest oluline ega vaja kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks kohtulikku kontrolli.
19. Keskkonnaamet on kaebajale
20. märtsi 2021 kirjas õigesti selgitanud, et maa riigi poolt omandamise menetlust saab alustada pärast loodusobjekti (antud juhul püsielupaiga) kaitse alla võtmist. Sõltumata sellest, kas Keskkonnaameti
21. märtsi kirjas esitatud seisukohad, mis puudutavad LKS § 20 tõlgendamist ja selle võimalikku kohaldamist eeldusel, et Astangu püsielupaik võetakse kaitse alla ministri määruse eelnõus kajastatud tingimustel, on põhjendatud või mitte, on ilmne, et selles kirjas esitatud seisukohtadel ei ole mistahes siduvat õigusmõju. Tegemist ei ole eelhaldusaktiga, millega oleks kindlaks määratud, kas või millistel tingimustel vaidlusalused kinnistud riigile omandamisele kuuluvad. Haldusorgani poolt õiguse kohaldamise kohta tulevikus aset leidvate hüpoteetiliste asjaolude kohta avaldatud seisukohtadel ei ole eelhaldusakti iseloomu. Seadusega võib küll ette näha sedalaadi siduva eelotsuse tegemise võimaluse – näiteks on selline võimalus ette nähtud maksukorralduse seaduse §-s 911), ent LKS-is sellise otsuse tegemise võimalust ette nähtud ei ole. Siinkohal ei saa tähelepanuta jätta, et LKS § 20 alusel kinnisasja riigile omandamise korda reguleeriva Vabariigi Valitsuse
22. juuli 2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja 2 väärtuse määramise kord ja alused“ § 11 kohaselt on kinnisasja omandamise või sellest keeldumise otsustamine keskkonnaministri pädevuses. Ei LKS ega eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määrus ei anna Keskkonnaametile pädevust määrata eelnevalt siduvalt kindlaks kinnisasja omandamise tingimusi, seda iseäranis olukorras, kus omandamise aluseks olev sündmus (püsielupaiga kaitse alla võtmine) ei ole veel saabunud.
23. Kinnisasja riigi poolt omandamise kohustuse või selle omandamise tingimuste seisukohast ei ole mingisugust määravat tähendust ka sellel, kuidas hinnatakse loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses loodusobjekti asukohta jäävate kinnisasjade riigile omandamisega kaasnevaid kulusid. LKS § 20 alusel kinnisasja omandamise menetlus algab pärast loodusobjekti kaitse alla võtmist ning riigi poolt kinnisasja omandamisel hinna määramisel ei ole tähtsust sellel, milliste kuludega arvestati loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses. Teisisõnu – riik ei saa kinnisasja omandamise üle otsustamisel dikteerida hinda lähtuvalt sellest, millisena ta nägi kaitstava loodusobjekti asukohas oleva kinnistu väärtust kaitse alla võtmise menetluses.
24. Isegi kui pidada usutavaks, et Astangu püsielupaik moodustatakse eelnõus kavandatud kujul ning riik alustab tulevases kinnisasja riigi poolt omandamise menetluses läbirääkimisi samasuguselt positsioonilt, nagu on avaldatud Keskkonnaameti
25. märtsi 2021 kirjas, ei välista see kaebaja jaoks meelepärase tulemuseni jõudmist selles menetluses ega too seega vääramatult kaasa kaebaja õigusi rikkuvat õigusvastast tagajärge. Seega ei ole tegemist menetlustoiminguga, mille vaidlustamine kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks vajalik või võimalik oleks. Juhul kui pädev haldusorgan pärast Astangu püsialupaiga moodustamist keeldub vaidlusaluste kinnisasjade (tervikuna) omandamisest, on kaebajal võimalik vastav otsus vaidlustada, vaidlustades muuhulgas kõik õiguslikud põhjendused ja faktilistele asjaoludele antud hinnangud, millele otsustuspädev organ – ehk keskkonnaminister – tugineb. Selleks ei ole kaebajal mistahes vajadust vaidlustada Keskkonnameti
26. märtsi 2021 kirjas avaldatud seisukohti.
27. Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et esiteks ei ole Keskkonnaameti
28. märtsi 2021 kirjas siduvalt kindlaks määratud mitte ühtki vaidlusaluste kinnistute riigi poolt omandamisega seotud asjaolu ning teiseks ei ole kaebajal enne Astangu püsielupaiga moodustamist seadusest tulenevalt õigust nõuda, et Keskkonnaamet määraks kindlaks, et vaidlusalused kinnistud kuuluvad tervikuna riigi poolt omandamisele. Seetõttu on ilmne et Keskkonnaameti eelnimetatud kiri ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda ja kaebajal puudub kaebeõigus. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur 3