← Eesti

2-19-6689/47

Obsah (9)§ 162§ 692§ 691§ 173§ 137§ 132§ 140§ 207§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-6689 Otsuse kuupäev Tartu, 27. oktoober 2021. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Kalev Saare ja Tam

) § 162 lg 4 järgi poolte endi kanda, sest vaidluse tekkimisel on mõlemad pooled andnud oma osa: omavahelisi suhteid ei ole korrektselt fikseeritud, on esitatud nõuete tasaarvestusi, poolte vahel on olnud mitu kohtuvaidlust ning segadus on rendilepingu poolte ja esemega.

  1. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
  2. Hagejad palusid apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Ringkonnakohus tühistas
  4. märtsi
  5. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis need menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Hagejate apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ning kostja apellatsioonkaebus rahuldati. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jäeti solidaarselt hagejate kanda. Ringkonnakohus märkis, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidluse all maakohtu tuvastatud kostja avalduse alusel hagejate vastu algatatud täitemenetlustest tulenev hagejate menetluskulude võlgnevuse suurus (kokku 18 408 eurot 10 senti). Ringkonnakohtus ei vaidlusta pooled ka maakohtu tuvastatut, et kostja on hagejatele jätnud tasumata koos viivistega renditasu vähemalt 20 213 eurot 44 senti. Hagejad tegid
  6. mai 2019 hagiavalduses tasaarvestuse avalduse, mille formaalsed eeldused on täidetud, kuid hinnata tuleb, kas täidetud on ka tasaarvestuse materiaalsed eeldused (VÕS § 197 lg 1) ja kas tasaarvestusavaldus on lubatav (VÕS § 200). Kostja tegi
  7. jaanuaril 2019 omapoolse tasaarvestusavalduse. Seega tegid hagejad kohtumenetluses tasaarvestusavalduse aktiivnõudega, mille kohta oli juba esitatud tasaarvestusavaldus. Ringkonnakohus leidis, et VÕS § 200 lg 4 kohaldamise eeldused puuduvad ning et hagejate tasaarvestus täitemenetluses olevate nõuetega ei olnud lubatud. Tasaarvestuse lubamatuse hindamisel ei piisa üksnes teise poole vastuväidetest tasaarvestuse kehtivusele, vaid tegemist peab olema vastuväidetega, mis annavad võlgnikule õiguse keelduda püsivalt kohustuse täitmisest. Hagejad soovisid tunnistada sundtäitmise lubamatuks, tuginedes nõudele, mille suhtes oli juba enne hagi esitamist esitatud nõuet lõpetav vastuväide. Hagejatel oli praegusel juhul võimalik pärast kostja tasaarvestuse avalduse saamist (seega neli kuud enne praeguses menetluses nõude esitamist) pöörduda oma rikutud õiguste kaitseks (saamata jäänud renditasu nõudes) kohtu poole. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluse eesmärgiga ei saa olla hõlmatud juhtumid, kus võlgnikul on oma õiguste kaitseks lihtsamad ja menetlusökonoomsemad viisid. Kui hagejad leidsid, et kostja tehtava tasaarvestuse eeldused ei olnud täidetud, siis oli neil võimalus esitada tasaarvestuse tegija vastu oma nõude sissenõudmiseks hagi. Hagejate esindaja maakohtu istungil märgitust nähtub, et hagejad olid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamise ajal teadlikud enda aktiivnõude ebaselgusest. 4

(8)2-19-6689 Maakohus ei korraldanud nõuetekohast eelmenetlust. Kui maakohus asus seisukohale, et hagejate tasaarvestuse eeldused esinevad ja et tasaarvestus on lubatud, tulnuks pooltele selgitada tõendamiskoormuse jaotust. Kuigi pooled ei soovinud kohtuistungil uusi seisukohti esitada, ei ole asja materjalide põhjal kohtu roll menetluse juhtimisel jälgitav ning pooltele ei ole olnud arusaadav, mis on kohtu jaoks olulised asjaolud otsuse tegemisel. Kuna aga lähtuda tuleb sellest, et hagejate tasaarvestus ei olnud lubatud, ei ole maakohtu menetlusõiguse rikkumine kohtuotsuse resolutsiooni tühistamise aluseks. Maakohus jagas valesti menetluskulud. Maakohus ei ole

§ 162lg 4 kohaldamise aluseid tuvastanud.

Hagejatele oli enne kohtumenetluse alustamist kostja õiguslik positsioon teada ning maakohtu seisukoht menetluskulude jaotuse kohta oli pooltele üllatuslik. Praeguses menetluses ei ole tähtsust pooltevaheliste varasemate õigussuhete arvul. Kostja ei ole käitunud viisil, mis menetlust venitaks, ega ole muul viisil oma menetlusõigusi kuritarvitanud. Maakohtu menetluskulud tuleb jätta

§ 162lg 1 järgi solidaarselt hagejate kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 200 lg-t
  2. Asudes seisukohale, et hagejad ei saanud oma renditasu nõuet tasaarvestada, sest nende nõue ei olnud piisavalt selge (nõue muutus ebaselgeks seetõttu, et kostja tasaarvestas selle enne enda vastunõudega), jättis ringkonnakohus hindamata, kas kostja vastunõue vastab VÕS § 200 lg 4 tingimustele (kas tasaarvestuse materiaalsed eeldused on täidetud) ning kas see sai muuta hagejate nõude ebaselgeks. Samuti leidis ringkonnakohus põhjendamatult, et hagejad pidanuks pöörduma kostja tasaarvestuse vaidlustamiseks eraldi kohtusse (kostja tasaarvestuse materiaalsed eeldused olid kontrollitavad praeguses menetluses). Ringkonnakohtu seisukoha järgi võib selge nõue muutuda tasaarvestuskõlbmatuks ainuüksi seetõttu, et see tasaarvestatakse ebaselge nõudega. Eeltoodu ei ole kooskõlas VÕS § 200 lg 4 eesmärgiga. Ringkonnakohus pidanuks maakohtu otsuse tühistama, kuivõrd maakohus rikkus oluliselt nii menetlusõiguse kui ka materiaalõiguse norme (rikutud on otsuse põhjendamise kohustust, valesti on jagatud tõendamiskoormus, selgitatud ei ole asjakohast õigusnormi ning tuvastatud ei ole selle kohaldamise eeldust jm). Ringkonnakohus jättis valesti menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et maakohus ei ole tuvastanud nõuetekohast alust

§ 162

lg 4 kohaldamiseks (maakohus põhjendas menetluskulude jaotust nõuetekohaselt ning ei ületanud diskretsiooni piire).

  1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata

§ 691p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. 5

(8)2-19-6689
  1. Hagejad esitasid kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1), tuginedes sellele, et täitemenetluses olevad kostja menetluskulude nõuded on hagejate tasaarvestusega lõppenud. Hagejate
  2. mai
  3. a tasaarvestusavalduse kohaselt on hagejad tasaarvestanud kostja menetluskulude nõuded hagejate vastu hagejate renditasu nõudega kostja vastu (hagejate tasaarvestus) (vt tasaarvestusnõude esitamise kohta kohtumenetluses Riigikohtu
  4. aprilli
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-16481/77, p 15). Enne hagejate tasaarvestusavaldust tehtud kostja
  6. jaanuari
  7. a tasaarvestusavaldust, mille kohaselt kostja tasaarvestas hagejate renditasu nõude kostja vastu kostja hüvitise nõudega hagejate vastu (kostja tasaarvestus), pidasid hagejad põhjendamatuks.
  8. Kohtud leidsid, et hagi jääb rahuldamata, sest hagejad võlgnevad kostjale täitemenetluses olevad menetluskulud. Maakohus rajas oma järelduse asjaolule, et kostja tasaarvestus on kehtiv (vaidlusalused tasaarvestuse materiaalsed eeldused esinevad ja tasaarvestus on lubatud), mistõttu on poolte nõuded kattuvas ulatuses lõppenud ning hagejad ei saanud oma hilisema, st
  9. mai 2019 tasaarvestusavaldusega enam nõudeid tasaarvestada. Ringkonnakohus nõustus maakohtu lõppjäreldusega hagi rahuldamata jätmise kohta, kuid leidis, et maakohus rikkus hagejate tasaarvestuse kehtivuse tuvastamisel menetlusõiguse norme (maakohus ei korraldanud nõuetekohast eelmenetlust). Ringkonnakohtu hinnangul ei esinenud hagejate tasaarvestuse korral VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud eeldusi, mistõttu ei olnud hagejate tasaarvestus kehtiv.
  10. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus kohaldas VÕS § 200 lg-t 4 valesti. Ühtlasi on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust. 12.
  11. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi on tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu), st vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või mingi ajavahemiku jooksul keelduda. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu (vt eeltoodu kohta Riigikohtu
  12. juuni
  13. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-15657/29, p 12 ja selles viidatud lahendid). Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde. 12.
  14. Hagejad soovisid sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, tuginedes
  15. mai
  16. a tasaarvestusavalduses renditasu nõudele, mille kohta oli kostja enda vastuväidetel juba varem esitanud tasaarvestusavalduse. Sellises olukorras tuli kolleegiumi arvates maakohtul sisuliselt hinnata, kas kostja vastuväited hagejate tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud renditasu nõude maksmapaneku. Maakohus tuvastas, et kostjal on hagejate vastu nõue hüvitise saamiseks ning see on kasutatav tasaarvestuseks hagejate renditasu nõudega kostja vastu. Ringkonnakohus jättis aga maakohtu eelnimetatud järeldusele hinnangu andmata ja apellatsioonkaebuse sellekohased väited (hagejad väitsid, et kostja nõue hüvitise saamiseks hagejate vastu on põhjendamatu) tähelepanuta. Ringkonnakohus jättis seega kostja vastuväited lahendamata (hindamata, kas kostjal on hagejate vastu hüvitise nõue, mida kostja saanuks tasaarvestada hagejate renditasu nõudega) ning rajas oma järelduse põhjendamatult asjaolule, millel ei ole asjas tähtsust. Nii leidis ringkonnakohus põhjendamatult, et hagejad pidanuks pöörduma kostja tasaarvestuse vaidlustamiseks eraldi nõudega kohtusse, leides, et praeguses asjas ei ole kostja tasaarvestuse materiaalsed eeldused kontrollitavad. Kolleegium aga leiab, et hagejatel, kes kostja tasaarvestusavaldust ei aktsepteerinud, ei olnud oma renditasu nõude maksmapanekuks hagi esitamise kohustust. Samas olid ka kostja tehtud tasaarvestuse eeldused kontrollitavad praeguses asjas (nagu õigesti leidis ka maakohus). 6
(8)2-19-6689 12.
  1. Arusaamatu on ringkonnakohtu järeldus selle kohta, et tulenevalt hagejate esindaja maakohtu istungil märgitust olid hagejad praeguse hagi esitamise ajal teadlikud enda tasaarvestava renditasu nõude ebaselgusest. Asjas on tuvastatud nii hagejate nõue, millega tasaarvestatakse (renditasu nõue), kui ka nõue, mida tasaarvestatakse (menetluskulude nõue). Nii on ringkonnakohus märkinud, et apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all maakohtu tuvastatud täitemenetlustest tulenev hagejate menetluskulude võlgnevuse suurus (kokku 18 408 eurot 10 senti) ega ka asjaolu, et kostja on hagejatele jätnud tasumata koos viivistega renditasu vähemalt 20 213 eurot 44 senti. 12.
  2. Ülaltoodu tõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja tagasi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse väidete alusel hinnata kostja võimaliku hüvitise saamise nõude kohta esitatud väiteid ja tõendeid ning otsustada, kas kostjal on hagejate vastu hüvitise saamise nõue, mille ta sai
  3. jaanuari 2019 tasaarvestusavaldusega hagejate renditasu nõudega tasaarvestada. Kui kostjal oli tasaarvestuseks õigus, on poolte nõuded kattuvas ulatuses lõppenud (VÕS § 197 lg 2) ning hagejad ei saanud oma hilisema tasaarvestusavaldusega enam renditasu nõuet tasaarvestada.
  4. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

§ 173lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.

Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus jagas valesti menetluskulud, märgib kolleegium järgmist. Üldjuhul kannab hagimenetluse kulud

§ 162

lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti, samas on kohtul alati õigus kohaldada ka

§ 162lg-t 4 (vt nt Riigikohtu 4.

detsembri

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18 ja Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p 10).

§ 162

lg 4 lubab erandina jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohtu praktika kohaselt ei piisa viidatud sätte kohaldamiseks üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega (vt nt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18531/37, p 20).
  3. Kolleegium peab vajalikuks selgitada tsiviilasja hinna kohta järgmist. Hagejad märkisid hagiavalduses, et nad on tasunud oma nõudelt riigilõivuseaduse § 59 lg 4 järgi riigilõivu 300 eurot (I kd, tl 6). Maakohus nõudis hagejatelt täiendavalt 1200 euro riigilõivu tasumist, arvestades, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamist taotletakse viies täiteasjas (I kd, tl-d 124 ja 124 pöördel). Maakohus on otsuse sissejuhatuses märkinud tsiviilasja hinnaks 6000 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt tasusid hagejad samuti riigilõivu 300 eurot (III kd, tl 77). Ka ringkonnakohus nõudis hagejatelt täiendavalt 1200 euro riigilõivu tasumist, arvestades, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamist taotletakse viies täiteasjas (III kd, tl-d 81–82). Ringkonnakohus on oma otsuse sissejuhatuses märkinud hagejate apellatsioonkaebuse hinnaks 6000 eurot. Seega on maakohus määranud hagihinnaks 6000 eurot ja ringkonnakohus on lähtunud samast hagihinnast. Selle summa kujunemist ei ole aga kohtud selgitanud. Kolleegiumi arvates on asja hind määratud valesti ja seda tuleb

§ 137

lg 11 alusel muuta.

§ 132

lg 5 esimese lause kohaselt loetakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet hagihinna tähenduses mittevaraliseks.

§ 132

lg 1 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot, kui sama paragrahvi lõikes 11 ei ole ette nähtud teisiti. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole § 132 lg-s 11 nimetatud. Seega tuleb selle hagi hinna määramisel 7

(8)2-19-6689 lähtuda

§ 132

lg-s 1 toodud eeldusest, millest § 132 lg 2 võimaldab kohtul kõrvale kalduda, arvestades kõiki asjaolusid, muu hulgas asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut.

§ 132

lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus määrata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot (vt eeltoodu kohta Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-6362/57, p 17). Samas selgitas kolleegium ka seda, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel

§ 132

lg-te 1 ja 2 järgi tuleb arvesse võtta hageja rahaliselt hinnatavat huvi, mis vastab nõude suurusele, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagis taotletakse. Hagejad on esitanud ühiselt nõude viie sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kuid iga hageja osaleb menetluses iseseisvalt vaid tema vastu alustatud täitemenetluste aspektist (täitemenetluste aluseks on erinevad kohtuasjad). Seega tuleb hagi hind määrata iga hageja kohta eraldi lähtuvalt tema vastu algatatud täitemenetlustest. Hagejalt I nõutakse täitemenetluses koos viivistega 3458 eurot 83 senti (täiteasi nr 186/2019/297), 5404 eurot 90 senti (täiteasi nr 186/2019/299) ja 7811 eurot 65 senti (täiteasi nr 186/2019/300). Kolleegium määrab eeltoodut arvestades hageja I vastu esitatava hagi hinnaks kolme sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude puhul vastavalt 3458 eurot 83 senti, 5404 eurot 90 senti ja 6000 eurot. Seega on hageja I vastu esitatavate hagide hind kokku 14 863 eurot 73 senti. Hagejalt II nõutakse täitemenetluses koos viivistega 3476 eurot 39 senti (täiteasi nr 186/2019/296) ja 3458 eurot 83 senti (täiteasi nr 186/2019/298). Kolleegium määrab eeltoodut arvestades hageja II vastu esitatava hagi hinnaks kahe sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude puhul vastavalt 3476 eurot 39 senti ja 3458 eurot 83 senti. Seega on hageja II vastu esitatava hagi hind kokku 6935 eurot 22 senti. Asja hind kassatsioonimenetluses on sama mis apellatsioonimenetluses ja maakohtus. 15. Kolleegium märgib, et hagejad on tasunud ettenähtust vähem kautsjonit.

§ 132

lg 5 esimese lause järgi loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue.

§ 140

lg 2 teise lause kohaselt tasutakse mittevaralise nõude hagi asjas kautsjonina 50 eurot. Kuigi hagejad esitasid ühise hagiavalduse, osalevad nad menetluses iseseisvalt (

§ 207

lg 2) ja mõlema hageja eest tuli kautsjonit tasuda 50 eurot (hagejad on tasunud kautsjonit 100 eurot). Praegusel juhul tuleb arvestada aga lisaks, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamist taotletakse hageja I vastu algatatud kolmes täiteasjas ja hageja II vastu algatatud kahes täiteasjas. Kolleegium ei mõista vähem tasutud kautsjonit kaebajalt välja, kui tasutud kautsjon tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel kaebajale nagunii tagastada (vt nt Riigikohtu 19.

veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-13, p 14). Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb

§ 149

lg 4 esimese lause ja lg 8 alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada selle tasunud isikule ja kolleegium ei mõista seetõttu vähem tasutud kautsjonit hagejatelt välja. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.