lg 2 p 1, 2 järgi, Guido Riibaku ja Juris Lubānsi süüdistuses
septembri 2020.a otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatavate kaitsjad adv-d. Margo Põbo, Gregori Palm, Vladimir Sadekov Süüdistatavad Prokurör Kaitsjad RESOLUTSIOON Guido Riibak, Kristo-Rainar Lainelo, Juris Lubāns (ankeetandmed maakohtu otsuses) Kaido Tuulemäe Adv-d. Margo Põbo, Gregori Palm, Vladimir Sadekov Tühistada Pärnu Maakohtu otsus 28.septembrist 2020 selle jõustumata osas e süüdimõistetutele Guido Riibakule, Kristo-Rainar Lainelole ja Juris Lubānsile mõistetud karistuse sh Juris Lubānsile mõistetud lisakaristuse määra osas osas. Teha tühistatud osas uus o t s u s , millega 1 1. Karistada Guido Riibakut
2. Karistada Kristo- Rainar Lainelot
3. Karistada Juris Lubānsit
4.
lg 1 alusel mõista Juris Lubānsile lisakaristusena väljasaatmine riigist koos sissesõidukeeluga 4 (neli) aastat ja 6 kuud, millise lisakaristuse tähtaega arvestada
lg 2 alusel alates isiku Eesti Vabariigist sealhulgas karistuse alguse ärakantud väljasaatmisest.
lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 8 aastat.
lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja algust loeti alates 23.09.2019. a. Kristo-Rainar Lainelo tunnistati süüdi
lg 2 p 1, 2 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 8 aastat.
lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja algust loeti alates 23.09.2019. a. Juris Lubāns tunnistati süüdi
lg 2 p 1 järgi ning mõisteti karistuseks 8 aastat vangistust.
lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 30.09.2019-29.01.2020, s.o 4 kuud ning kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 7 aastat 8 kuud vangistust. Juris Lubānsil ilmuda vanglasse karistust kandma kutse peale ning karistuse kandmise aja algust arvata alates karistuse kandmisele asumisest. Sama otsusega lahendati ka konfiskeerimisega, menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. Guido Riibakule, Kristo-Rainar Lainelo ja Juris Lubānsile oli süüdistus esitatud selles, et Guido Riibak korraldas grupis ühiselt ja kooskõlastatult 22.09.2019 suures koguses, ehk rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud koguses, narkootilise aine kanepi ebaseaduslikku vedu Läti Vabariigist Eesti Vabariiki ning Eestis selle edasi toimetamise aadressile XXX, kus narkootilist ainet ebaseaduslikult ühiselt vallati kuni 23.09.2019 kella 22.10-ni. Samuti omandas Kristo-Rainar Lainelo kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikult, kohas ja ajal enne 23.09.2019 ebaseaduslikult suures koguses s.o 13,23g kanepiõisikuid, mille THC sisaldus oli 26% ning hoidis ainet ebaseaduslikult enda elukohas, XXX elumaja teisel korrusel paiknevas elutoas, kiiktooli padja all 3 vaakumpakendisse pakendatult kuni 23.09.2019, mil politsei poolt teostatud elumaja läbiotsimisel kanepiõisikud leiti ja ära võeti. Seega Guido Riibak, suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega grupis, pani toime
Rainar Lainelo, suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega grupis, isikuna, kes on varem toime pannud karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo, pani toime
Seega Juris Lubāns, suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega grupis, pani toime
Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava Guido Riibaku kaitsja Margo Põbo, süüdistatava Kristo-Rainar Lainelo kaitsja Gregori Palm ja süüdistatava Juris Lubāns kaitsja Vladimir Sadekov. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 8.veebruarist 2021 tühistati Pärnu Maakohtu
lg 1 alusel Guido Riibakule kuuluv sõiduauto Peugeot 206 (registreerimismärk XXXXXX). Tühistatud osas tehti uus otsus, millega otsustati: • Seada Guido Riibakule kuuluvale kinnisasjale registriosa numbriga XXXXXXX, katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX, aadress XXX konfiskeerimise asendamise tagamiseks Eesti Vabariigi kasuks kohtulik hüpoteek summas 7120 eurot; • Vabastada sõiduauto Peugeot 206 (registreerimismärk XXXXXX) aresti alt ja tagastada see omanikule Guido Riibakule. Muuta maakohtu otsuse põhiosa järgmiselt: Jätta otsuse põhiosast välja asjaolu, et Guido Riibaku legaalsete rahaliste vahendite ja kulude suuruse erinevus on summas 59 782 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kaebasid kassatsiooni korras edasi süüdistatavate kaitsjad, kes vaidlustasin ringkonnakohtu otsuse nii oma kaitsealuste süü kui ka neile mõistetud karistuse osas. 21.juunil 2021 otsustas Riigikohus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
§-s 184 sätestatud koosseisuga kaitstavaks õigushüveks on rahvatervis ja seega mõjutab süü suurust rahvatervise ohustamise määr, mis sõltub lisaks kogusele mh aine liigist, kvaliteedist ja puhtuseastmest. Järelikult varieerub ka selle potentsiaalse kahju suurus, mida ühe või teise aine käitlemine rahvatervisele kaasa toob. Seda silmas pidades ei saa toimepanija süü suurust vaagides käideldud aine liiki kõrvale jätta, nagu maakohus on sõnaselgelt teinud. Kaitsjad vaidlustasid süüdistatavate karistuse ringkonnakohtus, seades mh selgelt ja argumenteeritult kahtluse alla maakohtu seisukoha, et narkootilise aine liik ei mõjuta selle käitleja süü suurust. Vaatamata sellele ringkonnakohus kõnealuses küsimuses seisukohta ei võtnud, kohaldades seega vääralt materiaalõigust. Apellatsioonikohus märkis põgusalt ja üksnes K-R. Lainelo osas, et objektiivse külje poolest ei saa tema toimepandut käsitada nii madala ohtlikkuse astmega teona, mis võiks kaasa tuua sanktsiooni alammääras oleva karistuse mõistmise, olenemata sellest, et tegemist oli kanepiga. Seega on ringkonnakohus ekslikult kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud ka oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 305-1 lg 1) ja kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob karistuse mõistmise osas kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise ja kriminaalasja teisele kohtukoosseisule uueks arutamiseks saatmise. Süüasja uuel arutamisel tuleb apellatsioonikohtul lahendada uuesti üksnes süüdistatavatele mõistetava karistuse küsimus. APELLATSIOONIDE SISU KARISTUSTAOTLUSTE OSAS: Süüdistatava Guido Riibaku kaitsja adv. Margus Põbo vaidlustab maakohtu poolt mõistetud karistust järgmistel motiividel. Karistuse mõistmisel tuli maakohtul arvestada toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatavat isikut. Guido Riibakule karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et ta on tunnistanud oma süüd
järgi kvalifitseeritava teo toimepanemist täies ulatuses ning on oma tegu siiralt kahetsenud. Guido Riibakut ei ole kunagi varem kriminaalkorras karistatud ning teda ei ole kunagi varem karistatud rahvatervisevastaste süütegude toimepanemise eest ning teda ei ole kunagi karistatud vangistusega. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et Guido Riibaku 5 puhul esineb
Guido Riibak kogu kohtumenetluse vältel tunnistanud ennast süüdi narkootilise aine suures koguses käitlemises ning on oma tegusid siiralt kahetsenud ning oma tegude eest ka vabandanud. Seega ei ole kuidagi võimalik asuda seisukohale, et Guido Riibaku suhtes ei esine karistust kergendavaid asjaolusid või tema siiras kahetsus on suunatud sellele, et ta on kohtu all. Ta on oma tegu tunnistanud ning ka siiralt kahetsenud. Süüdistatava Kristo- Rainar Lainelo kaitsja adv. Gregori Palm palub vähendada Kristo-Rainar Lainelole mõistetud karistust. Kaitsja põhjendab taotlust alljärgnevalt. Kristo-Rainar Lainelo teopanus selles loos ei olnud suur. Ta ei otsustanud ise midagi, vaid täitis Guido Riibaku palvel transpordi rolli, tuues pakid õigel ajal ära. Kaitsja hinnangul ei saa õiglaseks ja karistuse eesmärkidega kooskõlas olevaks pidada seda, et sama pikka karistust hakkavad kandma isik, kes kohtu hinnangul organiseeris rahvusvahelise narkooperatsiooni ning isik, kes käis kindlas kohas ühel pakil järel ning hoiustas seda enda kuuris. Võttes arvesse kõikidele süüdistatavatele ette heidetavad tegusid ning süü suurust, ei ole tegemist proportsionaalse karistuse mõistmisega. Kaitsja leiab, et isegi kaastäideviijana on tema roll märkimisväärselt väiksem näiteks Guido Riibaku rollist. Oluline on ka asjaolu, et praegusel juhul heidetakse Kristo-Rainar Lainelole ette kanepi käitlemist. Kaitsja hinnangul ei saa kanepi puhul rääkida sellisest ohu suurusest nagu näiteks opioide puhul. Sisuliselt sama on oma eriarvamuses öelnud ka Riigikohtunik Juhan Sarv kriminaalasjas nr 1-18-2232, kus ta on öelnud, et: „Samas leidub ka narkootilisi aineid, mis on küll kindlasti tervisele kahjulikud, kuid mille ohtlikkuse aste on siiski oluliselt väiksem (nt kanep). Kaitsja on seisukohal, et Pärnu Maakohus on Kristo-Rainar Lainelo karistuse mõistmisel jätnud arvestamata mitmete oluliste asjaoludega ning kujundanud seeläbi karistuse osas ebaõige seisukoha. Süüdistatava Juris Lubānsi kaitsja adv. Vladimir Sadekov leiab, et maakohtu poolt on mõistetud liiga range karistus tema kaitsealusele. Juris Lubāns on varem karistamata ja põhjendamata on ka Eestist väljasaatmise ja Eestisse naasmise keeld e 5 aasta jooksul. Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 5.juulist 2021 määrati apellatsioonid karistuse osas läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Selleks ajaks oli adv. V.Sadekov, kes oli ainukesena apellantidest ja menetlusosalistest taotlenud suulist menetlust ringkonnakohtus, loobunud teistkordselt kriminaalasja arutamist suulisel istungil, nõustus kirjaliku menetlusega ja väitis, et tema kaitsealune, kes on samuti tema otsusest teadlik, on samuti nõus kirjaliku menetlusega. Menetlusosalistele anti aega oma seisukohtade ja taanduste esitamiseks kuni 30.juulini 2021. Kirjalikud seisukohad esitasid tähtaegselt: 1.Süüdistatava Guido Riibaku kaitsja adv. Margo Põbo. Kaitsja kordab oma esialgses apellatsioonis esitatud seisukohti karistuse osas. Uus taotlus, mis märgatavalt erineb algsest apellatsioonist puudutab aga karistuse määra. Kui esialgselt oli kaitsja seisukohal, et karistus peaks jääma 1/3 sanktsiooni piirimaile, siis oma seisukohtades pakub kaitsja välja allapoole ¼ määra ja seegi ei peaks kuuluma reaalselt täielikult ära kandmisele vaid tuleks kohaldada nn šokivangistust, kus ärakandmisele võiks jääda mitte rohkem, kui 2 aastat. 6 2.Süüdistatava Kristo-Rainar Lainelo kaitsja adv. Gregori Palm selgitab kohtule oma seisukohtades kanepi ohtlikust ja jõuab pärast kahel ja poolel leheküljel esitatud sellekohast analüüsi sinna, mida on sisuliselt ette kirjutanud ringkonnakohtuke Riigikohus ja nimelt, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada sellega, et kanep on nö leebe narkootikum, mille oht tervisele on ka väiksem, kui seda on tugevad narkootikumid ja mis lõppkokkuvõttes mõjutab ka süü suurust. Järgnevalt analüüsib kaitsja süüdistatavate rolle pisendades oma kaitsealuse rolli olematuseni ja nimelt väidab, et kuritegu oleks saanud toime panna samamoodi ka ilma tema kaitsealuse abistava rollita ja sestap tulebki K.R.Lainelot karistada kõige leebemalt. Oluline on kaitsja arvates seegi, et varasemas menetluses on kohtud korduvalt vaaginud küsimust, et kas K-R. Lainelo teopanus võiks kvalifitseeruda kaasaaitamiseks. Sealjuures on tõusetunud küsimus, et kas G. Riibak kasutas üldse K-R. Lainelot ära vahendliku täideviijana. Kohtud on mõlemale küsimusele vastanud lõpp-astmes eitavalt, kuid väär oleks mööda vaadata tõsiasjast, et need küsimused on siiralt analüüsi objektiks olnud. Kui peaks realiseeruma olukord, kus leebema karistuse tagajärjel jääb K-R. Lainelo karistuseks vangistus, mis on alla viie aasta, siis palub kaitsja see määrata osaliselt tingimuslikult. Kohtupraktikas on levinud on arusaam, et üldjuhul on karistuses vabastamine otstarbekas isiku suhtes, kes mõistetakse süüdi esmakordselt. Kaitsja palub arvestada karistuse mõistmisel, et K.R.Lainelo on karistamata isik ja et ta on toimepandut kahetsenud. Kaitsja taotleb vähendada KristoRainar Lainelole mõistetud karistust kohtu õiglasel äranägemisel ning määratud karistus jätta osaliselt täitmisele pööramata või vähendada Kristo-Rainar Lainelole mõistetud karistust kohtu õiglasel äranägemisel. Jätta menetluskulud riigi kanda. 3.Prokurör taotleb maakohtu otsuse muutmata jätmist ja põhjendab oma seisukohta järgnevalt. Riigikohtu hinnangul seisneb probleem selles, et maakohus asus seiskohale, et narkootilise aine liik ei mõjuta selle käitleja süü suurust ning ringkonnakohus jättis selles küsimuses seisukoha võtmata. Prokuröri hinnangul on maakohtu ja ringkonnakohtu põhistused mõistetud karistuste osas põhjalikud ja arusaadavad. Seda, et käideldud narkootiliseks aineks oli kanep, tuleb karistuse mõistmisel Riigikohtu uue seisukoha valguses arvestada, aga see kindlasti ei tingi karistuse kergendamist. Mõistetud karistused jäävad alla sanktsiooni keskmise määra. Võrdluseks võib tuua, et kui käideldud aineks olnuks näiteks 6 kg amfetamiini, kokaiini või MDMA-d, olnuks karistused tõenäoliselt märkimisväärselt suuremad. Narkootilise aine mõju tuvastamiseks on tarvilik eriteadmiste rakendamine, mistõttu ei ole prokurör pädev andma hinnangut kanepi ohtlikkuse kohta. Prokuröril ei ole kohtu varasematele seisukohtadele midagi juurde lisada. Tähelepanuta tuleb jätta apellantide viited väidetavatele karistustele teistes kohtuasjades. Tõenäoliselt leiaks maa- ja ringkonnakohtu praktikast piisavalt lahendeid, mis kinnitaksid kaitsjate argumentidele hoopis vastupidist. See aga ei oleks asjakohane ega seaduslik. Karistuse mõistmise alused tulevad karistusseadustikust ja teatud osas Riigikohtu praktikast. Prokurör ei tea apellantide poolt viidatud kohtuotsuste sisu ja seda, mis menetlustes ja millistel asjaoludel viidatud karistused mõisteti. Käesolevat kriminaalasja arutav kohus ei ole seotud teises kriminaalasjas kohtu poolt mõistetud karistusega, vaid arutavas asjas tuvastatud faktiliste asjaoludega ja seadusega. 7 Samuti tuleb jätta tähelepanuta apellandi G.Palmi viited erinevatele internetis olevatele materjalidele (veebiaadressidele) ning nendest tulenevatele faktidele ja järeldustele. Viidatud materjalide puhul on tegemist tõendiga, millega kaitsja soovib tõendada faktilisi asjaolusid (kanepi ohtlikkuse küsimus). Apellant G.Palm ei ole taotlenud nimetatud tõendite vastuvõtmist maakohtus ega ole nimetanud ühtegi (temast mitteolenevat) põhjust, miks ta ei saanud antud tõendit maakohtus esitada. Seega on täitmata KrMS § 321 lg 6 toodud eeldused, mistõttu tuleb antud teave jätta tähelepanuta. Arvestades kuriteo raskust ja süü suurust, ei ole tingimusliku või šokivangistuse kohaldamine võimalik. Kokkuvõttes on prokurör seisukohal, et kuigi maakohus ega ringkonnakohus ei öelnud expressis verbis, et võtavad karistuse mõistmisel arvesse „narkootilise aine liiki“, on täiesti selge, et kohtud on arvestanud, et kuriteo objektiks oli justnimelt kanep, ning on seetõttu mõistnud süüdistatavatele õige karistuse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonide põhjendustega maakohtu poolt mõistetud karistuste ranguse osas, Riigikohtu otsuses esitatud seisukohtadega ja kaitsjate ja prokuröri poolt käesolevas menetluses esitatud seisuohtadega, tuli järgmistele järeldustele. Maakohus mõistis süüdistatavatele 8 aastase vangistusega ja sellega nõustus ka ringkonnakohus esmakordselt apellatsioone arutades. Esmalt osundab kohtukolleegium KrMS §-le 364, mille kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus on oma otsuses selgelt väljendanud seda, et karistuse mõistmisel narkokuriteo toimepanemise eest tuleb kindlasti arvestada ka konkreetse käideldud narkoaine nö sisemist ohtlikkust e siis seda, kas on tegemist pehme või tugeva narkootikumiga. Just narkoaine liik, selle kvaliteet ja puhtuseaste on need faktorid, mis kõrvuti narkootilise aine kogusega mõjutavad rahvatervise ohustamise määra ja sellest tulenevalt mõjutavad ka süü suurust, mis omakorda on oluliseim faktor, millest sõltub kohtu poolt mõistetava karistuse raskus. Kohtukolleegiumi arvates puudub ringkonnakohtul võimalus tuginedes KrMS § 340 lg 2 p-le 2, mis võimaldab ringkonnakohtul isegi siis, kui mõistab süüdistatava õigeks osas kuritegudes jätta karistuse muutmata, lihtsalt arvestada narkootilise aine liiki ja jätta karistus muutmata. Ringkonnakohtu poolt 8.02.2021 tehtud otsusele ei ole Riigikohtu poolt ette heidetud mitte ainult oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumist (KrMS § 305-1 lg 1) e kriminaalmenetlusõiguse rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, vaid ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis on omakorda toonud kaasa süüteo raskusele selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt
jaanuari 2021. a otsus nr 1-19-4150/132, p 28). 8 Seega on kohtukolleegium seisukohal, et käesoleva otsusega tuleb ka vähendada süüdistatavatele maakohtu poolt mõistetud vangistusmäära ja apellatsioonikohtu kaalutlusruum jääb sanktsioonivahemikku 3 aastat kuni 7 aastat 11 kuud. Süüdistatava J.Lubānsi kaitsja adv. V.Sadekov on vaidlustanud apellatsioonis ka lisakaristuse mõistmise oma kaitsealusele. Kohtukolleegium leiab, et ka see küsimus on apellatsioonimenetluse esemeks praeguses menetluses. Kuigi Riigikohus oma otsuses ei ole sellel küsimusel peatunud mahub lisakaristuse mõistmise küsimus Riigikohtu otsuse resolutsiooni : tühistada karistuse mõistmise osas“ alla. Selleks, et otsustada, kui palju tuleks käesoleva otsusega vähendada süüdistatavatele maakohtu poolt mõistetud karistusi, peab kohtukolleegium esmalt oluliseks selgitada järgmist. Süüdistatava G.Riibaku kaitsja adv. M.Põbo taotleb kohtule käesolevas menetluses esitatud seisukohtades sellise vangistusmäära mõistmist, mis jääks alla ¼ sanktsiooni määra ja mõistaks selle osaliselt ärakandmisele selliselt, et sisuliselt juba ära kantud karistuse osa kuulutataks šokiks ning ülejäänud jääks tingimisi täitmisele pööramata. Süüdistatava K.R.Lainelo kaitsja adv. G.Palm taotleb kohtu äranägemisel õiglase karistuse mõistmist, kuid leiab, et kui vangistusmäär jääb alla 5 aasta võiks kohaldada osaliselt karistuse reaalset ärakandmist ja ülejäänud osa jääb tingimisi täitmisele pööramata. Esiteks peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Käesolev menetlus ei annulleeri varem esitatud apellatsioone ja sealhulgas kehtib ka apellatsiooni muutmise tähtaeg (KrMS § 321-1). Riigikohtu poolt maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse tühistamine karistuse osas ei tähenda, et tegemist on uute asjaoludega, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Vastupidi, Riigikohus jaatas, et kohtud on ebaõigesti jätnud arvestamata kaitseväited, mis olid esitatud nii maakohtus kui ka apellatsioonides ja nimelt, et ebaseaduslikult käideldud narkootikumi liik siiski mõjutab karistust. Seega ei saa nõustuda kaitsjatega, kes leiavad, et neil tekkis õigus taotleda oma kaitsealustele karistust, mis jääb väljapoole esitatud apellatsiooni piire. Nii näiteks on süüdistatava G.Riibaku kaitsja esialgses apellatsioonis leidnud, et karistus, mis jääks 1/3 sanktsiooni määra e siis 7 aasta lähedale, siis seisukohtades praeguses menetluses on piir langenud alla ¼. Mis puudutab süüdistatava G.Riibaku kaitsja taotlust materiaalõiguslikust aspektist, siis esiteks, allapoole ¼ sanktsiooni määra tähendaks allapoole 6 aastat. Kui asi juba nö aritmeetikaks läks, siis 1/5 piir on 5 aastat 4 kuud ja mõned päevad e 28,8 kuud, 1/6 sanktsiooni määr on 5 aastat ja 1/7 on siis selline sanktsiooni määr, mis annaks põhjendatud aluse taotleda üldse
§-de 73 või 74 kohaldamiseks. Nimelt, kohtukolleegium peab vajalikuks meelde tuletada, et Riigikohus on oma otsustes korduvalt juhtinud alamaastme kohtute tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohast tulenev nõue on, et vangistusest tingimisi vabastamise korral peab katseaaja pikkus olema pikem mõistetavast vangistusmäärast (viimati 1-20-1301). Eraldi vajab rõhutamist mõiste “mõistetud vangistusmäär”. Mõiste „mõistetud karistus“ tähendab kogu mõistetud karistust, mitte selle ärakandmata osa pärast eelvangistuses viibitud aja mahaarvamist või KrMS § 238 alusel karistuse vähendamist. Oma otsuses 1-17689 on Riigikohus taas selgitanud, et samuti ei saa kolleegiumi hinnangul mutatis mutandis jätta
alusel karistust tingimisi täitmisele pööramata, kui isikule 9 mõistetakse üle viieaastane vangistus, mida vähendatakse KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni alla viie aasta.
lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
MS § 238 lg 2 alusel karistust vähendades jäi karistuse kestus alla viie aasta. (p 26). Selles osas on süüdistatava K.R.Lainelo seisukohtades nö šokivangistuse kohaldamise taotlus korrektne ja seda palutakse kohaldada juhuks, kui karistus jääb alla 5 aasta. Seega, selleks, et üldse oleks alust hakata kaaluma karistse tingimsi kohaldamist peab süüdistatavatele mõistetav karistus olema 3 aastat kuni 4 aastat 11 kuud. Miks kohtukolleegium sellisesse raamistikku jääva vangistusmääraga ei nõustu, seda selgitab kohtukolleegium allpool, kuid esmalt peab vajalikuks rõhutada järgmist. Esiteks, kohtukolleegium on veendunud, et karistus peab olema reaalne vangistus ja
Selline seisukoht tähendab muuhulgas sedagi, et kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust rääkida ka väljapakutud nn “šokivangistusest”. Kaitsjate arusaam šokivangistuse mõistmisest ja selle kohaldamise nö skeemist on ilmselgelt vastuolus seaduse mõtte ja ka Riigikohtu seisukohtadega. Kaitsjate arvates ongi nii, et kohus põhjendab esmalt reaalse vangistuse mõistmist ja siis tuvastab asjaolud, mis õigustaks vaid selle osalist ärakandmist. Tegelikult karistuse mõistmine nii ei käi. Sellist metoodikat võivad küll välja pakkuda kaitsjad, kuid kohus peab siiski lähtuma kohtupraktikas omaks võetud seaduslikust metoodikast, mis on õige juba seetõttu, et seda on aktseptinud Riigikohus ja ainult selliselt e loogiliselt on võimalik tõlgendada ka seadust. Lähtuda tuleb siiski arusaamast, et ka šokivangistus on seaduses ettenähtud
§-des 73 ja 74, mis juba annab alust väiteks, et peavad esinema sellised asjaolud, mis kohtu äranägemisel annavad alust jätta karistus sh osaliselt täitmisele pööramata. Oma seisukoha kinnituseks viitab kohtukolleegium ka Riigikohtu otsustele, mis on küll ammusest ajast, kuid jätkuvalt asjakohased. Kuna viimase aja kohtupraktikas selliseid nö materiaalõiguslikus mõttes vigaseid karistustaotlusi ei esitata ja veel vähem jõuavad nad Riigikohtu lauale, siis tuleb leppida Riigikohtu varasema praktikat loovate seisukohtadega, mis nagu öeldud ei ole kaotanud aktuaalsust ka praegu. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-99-06 määratlenud n.ö. järjekorra, kuidas karistust mõista, kui eesmärgiks on šokivangistuse mõistmine. Nimetatud otsuses selgitab Riigikohus, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Teiseks, šokivangistuse preventiivne toime avaldub vangistuse lühiajalisuses. Seda seisukohta on Riigikohus rõhutanud oma otsuses nr. 3-1-1-21-05, kusjuures selles otsuses on Riigikohus ka otseselt öelnud, et šokiefekti pole võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega. 10 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites selgitanud sedagi, et sellistel juhtudel, kui isik on viibinud eelvangistuses juba šokivangistuse efekti saavutamiseks vajaliku vangistusmäära ja enamgi ja kui kohus leiab, et esinevad
prg. 74 lg 1 sätestatud asjaolud (teo toimepanemist ja süüdlase isikut iseloomustavad asjaolud, mis annavad aluse järeldada, et mõistetud vangistuse ärakandmine ei ole otstarbekas), siis arvestades, et šokivangistuse efekt on realiseerunud, kohaldatakse
prg. 74 lg 1-s ettenähtud võimalustest seda, mis võimaldab kohtul jätta kogu mõistetud karistuse täitmisele pööramata. Eelvangistuses viibitud aeg arvatakse mõistetud karistusest kantuks ning seda arvestatakse karistuse täitmisele pööramisel
prg. 74 lg 4, 5 alusel (1-06-117221; 1-08-11708). Nimetada sellist olukorda šokivangistuseks on ilmselgelt aga kunstlik. Selline ringkonnakohtu seisukoht baseerub Riigikohtu seisukohal, et šokivangistuse mõistmine käib just sellises järjekorras, et esmalt põhjendab kohus seda, miks mõistetud vangistuse ärakandmine ei ole otstarbekas. Seega, kui on isik olnud vangistuses jub a üle šokivangistuse määra, ei esine enam vajadust hakata põhjendama lühiajalise vangistuse mõistmise vajalikkust. Tõsi on see, et
§-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes (3-1-1-20-16). Praegusel juhul ei anna ei kuriteo toimepanemise asjaolud ega ka süüdlaste isikud alust väita, et mõistetud vangistuse ärakandmine süüdlaste poolt ei ole otstarbekas. Karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane. Maakohtul ega ka ringkonnakohtul sellist veendumust tekkinud ei ole. Nõustuda tuleb maakohtuga selles, et vaidlustatud kohtuotsusega etteheidetava ühiselt toimepandud narkokuriteo tehiolud annavad alust järeldusteks, et tegemist ei olnud esmakordse teoplaaniga. Samamoodi võib kindlalt väita, et kohtuniku siseveendumust mõjutab karistuse mõistmisel süüdistatava käitumine kohtus ja seda kindlasti mitte ainult nö viisakuse kriteeriumi alusel. Eelkõige on oluliseks mõjufaktoriks süüdistatava enda suhtumine toimunusse ja siinjuures ei väljendu see mitte viimases sõnas karistuse ootuse hirmus ja nö möödaminnes välja öeldud kahetsuses, mis süüdistatava enda poolt antud ütluste alusel ei ole hinnatav siira kahetsusena. Kui ikka kohtule serveeritakse kaitseversioon, mis läbinähtavalt ja ilmselgelt ei ole tõsiseltvõetav isegi mitte selle esitajale ja tema advokaadile ning näitab kuidas tegelikult isik suhtub toimepandusse e vassib, mõtleb välja eluliselt mitteusutavaid versioone ja esitab neid päheõpitud legendidena kohtule, kes peaks seda tema arvates tõe pähe võtma, siis ei teki kohtul ei usaldust süüdimõistetud suhtes selles, et ta on toimunust õigeid järeldusi teinud ja et ta ei pane enam toime kuritegusid. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga selles, et süüdistatavad ei ole avaldanud toimepandu suhtes puhtsüdamlikku e siirast kahetsust. Kuigi Riigikohus on oma otsuses alamaastme kohtutele ette heitnud karistuse mõistmise küsimuse lahendamisel vaid seda, et ei ole arvestatud narkootilise aine liiki e seda, et tegemist on nö leebema narkootikumiga ja ei ole peatunud seaduses ettenähtud karistust 11 kergendaval asjaolul e selle arvestamata jätmisel, peab kohtukolleegium vajalikuks siiski ära märkida seda, et nõustub maakohtuga selles, et ei esine ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, mis karistusmäära mõjutaks. Ja nimelt, kohtukolleegiumi hinnangul ei saa süüdistatavate G.Riibaku ja K.R.Lainelo puhul, kes oma viimases sõnas väitsid, et nad kahetsevad toimunut, rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest. Süüdistatava poolt viimases sõnas peale prokuröri poolt taotletud karistusmäära ärakuulamist väljaöeldud emotsioonitu kahetsusavaldus ei ole hinnatav siira e. puhtsüdamliku kahetsusena. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist selliste süüdistatavatega, kelle puhul võib veendunult väita, et nad on ise oma teo hukka mõistnud, mistõttu võib riigi poolt avaldatav hukkamõist olla väiksem. Süüdistatava G.Riibaku kaitsja väited, et süüdistatav tunnistas oma süüd maakohtus andes kohtuistungil ka sellekohaseid ütlusi, ei ole tõsiseltvõetavad. Esiteks on tegemist süüdistatava poolt kohtus esitatud kaitseversiooniga ning neid süüdistatava ütlusi ei ole ei maakohus ega ka ringkonnakohus oma eelmises otsuses lugenud usaldusväärseteks e tegemist on tõendite hindamise küsimusega, mis on tänaseks päevaks ammendunud e tõendeid ei saa enam ringkonnakohus praeguses staadiumis ümber hinnata. Kolmandaks, kohtukolleegium on veendunud, et vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo toimepanemise tehiolud, mis iseloomustavad ka süü suurust, välistavad karistuse mõistmise
Kuigi tegemist on kanepiga e nö pehme narkootikumiga, mida tuleb arvestada karistuse mõistmisel, on siiski tegemist narkootilise ainega mitte psühhotroopse ainega. Nimelt näeb
Tulenevalt Riigikohtu otsustest, mis on tehtud käesolevas kriminaalasjas (p 18) aga ka 3-1-1-38-09 p 9 ning kust on selgelt väljaloetav, et psühhotroopse aine omandamine ja valdamine on
Neljandaks, üheks oluliseks faktoriks, mida tuleb arvestada süü suuruse hindamisel ja seega ka karistuse valikul narkokuritegudes on ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine kogus. Nimelt käitlesid süüdistatavad narkootilist ainet üle 800 korra suurema koguses võrreldes sellega, mille eest minimaalselt saab isikut
Karistusraamid
Maakohus leidis, et süüdistatavad väärivad karistust alla keskmäära ja nimelt 8 aastat vangistust. Kohtukolleegiumi arvates ei saa küll valitsevat karistuspraktikat arvestades rääkida sellest, et 8 aastat vangistust on ülemäära range karistus (tugevate narkootikumidega ebaseadusliku käitlemise eest on praegusel ajal üle 10-aastased karistused pigem normipärased) ja et ei ole sisuliselt juba arvestatud ka seda, mis liiki narkoainega tegu oli, kuid praeguseks on selge, et karistus peab olema alla 8 aasta e seda tuleb vähendada ja eelnevalt esitatud põhjendustel ei saa karistust vähendada miinimummäärani. Kohtukolleegiumi hinnangul peab jääma kaalutlusruumi
12 lg 2 sanktsiooni alammäärast kuni ¼ määrani e 6 aastani sellistele selle paragrahvi järgi kvalifitseeriuvatele kuritegudele, kus on toimepanijad alaealised, käideldakse psühhotroopseid aineid e mitte narkootilisi, kes puhtsüdamlikult kahetsevad toimepandut ja kelle poolt toimepandud käitlemistegu ei ole oma tehioludelt hinnatav rahvusvahelise narkokaubandusena e keelatud ainete riiki sisse toomisena. Mis puudutab süüdistatava G.Riibaku kaitsja poolt viidatud erinevaid lahendeid, kus on olnud kanepi käitlemise eest karistused leebemad ja kogused suuremad, siis teistes kriminaalasjades tehtud otsused ei saa olla alati paraku selleks faktoriks, mis konkreetses kriminaalasjas tuvastatud tehiolusid arvestades eeskujuks on. Nii nagu kaitsja toob näiteid, mis õigustavad tema seisukohta, niisamuti võib leida ka vastupidiseid otsuseid kohtupraktikast. Näiteks karistati kriminaalasjas 1-17-10162 tehtud kohtuotsusega A. B kordades väiksemale isikute arvule joobe tekitamiseks vajamineva marihuaana käitlemise eest 6 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Tegelikult ei ole karistuspraktika narkokuritegude sh kanepi käitlemise eest kivisse raiutud ja muutumatu. Kui ikka kanepikaubandus suureneb pidevalt ja kanepikasutajate hulk laieneb jõudsalt on see signaaliks, et karistused on liiast leebed. Võib ju rääkida lugusid kanepi peaaegu et olematust kahjust, kuid eitada ei saa seda, et suur osa sellest leebest narkootikumist, mis maale tuuakse läheb neile, kes ei ole veel teinud tutvust narkootikumidega ja vägagi tulutoovaks sihtgrupiks on alaealised/kooliõpilased, kelle puhul ei saa rääkida olematust mõjust tervisele. Samamoodi ei saa mööda minna sellest, et, kui ikka üks noor inimene satub lõa otsa, siis ei ole ta kaugel ka juba raskematest narkoainetest e noore inimese jaoks on kanep taimelavaks teel raskemate narkootikumide poole. Eelnevaga tahab kohtukolleegium jõuda selleni, et ei ole välistatud, et just käesoleva otsusega algavad muutused karistuspraktikas ja kanepiga seotud narkosüüasjades hakatakse järgi jõudma raskete narkootikumide eest mõistetud karistuste karmistamise tendentsile. Kohtukolleegium leiab, et kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb süüdistatavatele mõista karistus, mis jääb üle sanktsiooni ¼ määra, kuid alla 8 aasta. Lahendades küsimust, kas süüdistatavatele mõistetud karistused peavad olema ka individualiseeritud e kas karistused peavad olema võrdsed või erinevad, märgib kohtukolleegium järgmist. Erinevate karistusmäärade mõistmiseks ei saa olla asjaolu, et süüdistatavatele heidetakse ette erinevalt konkreetset tegevust kuriteo kaastäideviimisel e nagu väidavad osad apellandid on süüdistatavate teopanus erinev ja ei ole selles mõttes võrreldav, et saaks rääkida võrdsetest teopanustest. Vaidlust selles, et iga süüdistatava teopanus oli oluline ning et tegemist on kaastäideviijatega, enam ei ole. Selles osas jõustas Riigikohtu otsus maakohtu põhjendatud seisukoha. Tuvastatud on, et Juris Lubāns toimetas narkootilise aine Eesisse, Kristo-Rainar Lainelo võttis aine vastu ja aitas seda enda elukohas hoiustada ning Guido Riibaku ülesanne oli tegevust koordineerida, aine ümber pakkida ja korraldada selle edasist käitlemist. Kindlasti ei saa kohtukolleegium arvestada süüdistatava K.R.Lainelo kaitsja seisukohtades esile toodud karistust mõjutava faktorina seda, et tema kaitsealuse roll oli abistav ja pea olematu ning teopanus kõige väiksem. 13 Tegemist on varem valmis mõeldud teoplaaniga, kus iga kaastäideviija täpselt teadis, milline on tema roll e konkreetne käitumine ja seetõttu ei saa kohtukolleegiumi arvates mõõta konkreetse tegevuse järgi süü suurust ja sellest tulenevalt diferentseerida karistusmäärasid. Maakohtu seisukoht selles, et tegemist on kaastäideviijatega, kelle teopanus ühisesse teoplaani on võrdne ja seda olenemata sellest, et tulenevalt rollijaotusest oli iga kaastäideviija objektiivne käitumine erinev on põhjendatud. Jällegi tuleb kohtukolleegiumil viidata Riigikohtu seisukohtadele, mis on paraku vastuolus nende seisukohtadega, mis on esitatud kohtule praeguses menetluses. Nimelt, praeguses menetluses ei ole enam vaidlust selles, et tegemist oli grupiga, kus kõik kolm süüdistatavat tegutsesid kaastäideviijatena. Kohtukolleegium selgitab, mida tähendab kaastäideviimine ja nimelt: Kohtukolleegium peab asjakohaseks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-97-04 väljaöeldud seisukohale, mis on ka edasises Riigikohtu praktikas jäänud asjakohaseks ja nimelt. Ühtlustamaks Riigikohtu senist praktikat teovalitsemise teooria kohaldamiseks, pidas Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist. “Karistusseadustiku § 21 lg 2 lause 1 kohaselt vastutavad isikud kaastäideviijatena, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Kõnealusest (teovalitsemise) teooriast lähtuvalt ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Süüteo realiseerimise suhtes peab olema tegemist just olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavatest, teo täideviimise seisukohalt teisejärgulistest tegevustest. Ilma teovalitsemiseta toimepanijad ei ole käsitatavad mitte kaastäideviijatena vaid osavõtjana, st kas kihutajana või kaasaaitajana. /.../ Erinevalt formaal-objektiivsest teooriast on ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik teovalitsemise teooria mõttes olemuselt jagamatu ja omistatav kõigile kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist kaastäideviijatest mingit üksikut tegu n.ö omakäeliselt toime ei pannud. Selle ühise teoga on hõlmatud ka kaastäideviijate koosseisupärase tegevuse kõik ebaolulised kõrvalekalded, mis pole käsitletavad ekstsessina. /.../ Seega ei ole teovalitsemise teooria tähenduses nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo. Küll on aga nõutav “ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine”. /.../ Järelikult võib süüteo kaastäideviija olla teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja”. Kõik eeltsiteeritu on tänaseks päevaks juba jõustunud kohtuotsusega tuvastatud ja mingit vaidlust selles olla ei saa ja seega kehtib arusaam, et kellegi teopanus ei ole ei suurem ega väiksem vaid need on võrdsed ja kõik vastutavad kõigi poolt toimepandu eest ja konkreetne tegevus kaastäideviimisel karistust ei mõjuta. Küll aga leiab kohtukolleegium erinevalt maakohtust seda, et K.R.Lainelo karistus peab mingil määral olema raskem e vangistusmäär pikem võrreldes 14 kaassüüdistatavate karistustega. Kohtupraktikas on omaks võetud ja seda on oma lahendites jaatanud ka Riigikohus, et üheks süü suurust mõjutavaks faktoriks on kuriteoepisoodide arv. Näiteks märkis Riigikohus oma otsuses 3-1-1-77-11, et kergendavale asjaolule lisaks tulnuks süü juures hinnata ka seda, et isikut süüdistati vaid ühe kuriteo toimepanemises ja ta oli kriminaalkorras karistamata. K.R.Lainelole heidetakse ette kahte kuriteoepisoodi mistõttu on tema käitumine kvalifitseeritud kahe kvalifitseeriva tunnuse alusel. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks ära märkida seda, et selline seisukoht, mille kohaselt peab ringkonnakohtu arvates olema K.R.Lainelo karistus rangem, kui seda on kaassüüdistatavatel ei kujuta endast reformatio in peius keelu rikkumist. Nimelt, maakohtu arvates väärisid süüdistatavad võrdset karistust. Tegemist ei ole aga süüdistatava K.R.Lainelo olukorra raskendamisega. Riigikohus on oma otsuses 3-1-14-16 selgitanud, et koostoime KrMS § 361 lg-st 2 ja § 341 lg 5 teisest lausest järeldub, et olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud ja Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse üksnes kaitsja kassatsiooni põhjal, ei või ringkonnakohus kriminaalasja uuesti arutades kohaldada süüdistatava suhtes õigusjärelmeid, mis võrreldes ringkonnakohtu tühistatud otsusega raskendaksid süüdistatava olukorda (reformatio in peius-keeld). Kuna lõppkokkuvõttes K.R.Lainelole käesoleva otsusega mõistetav karistusmäär lüheneb, siis lõppkokkuvõttes tema olukord kergeneb. Edasi on aga oluline märkida ja seda väljapoole apellatsioonide piire, et kohtupraktikas on omaks võetud, et põhikaristuse mõistmisel süüdistatavale arvestatakse ka muid kohtu poolt tehtud õigusjärelmeid, mis omavad mõju karistuse eesmärkidele. Selliste järelmite hulka kuulub ka lisakaristus ja konfiskeerimine. Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi on konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus, mistõttu ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada kõiki süüdlasele kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis (3-1-1-37-07, p 23). Seega tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka muid mõjutusvahendeid, sealhulgas vara laiendatud konfiskeerimist, kuivõrd need omavad mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele (3-1-1-82-14). Vaidlustatud kohtuotsusega on kohaldatud laiendatud konfiskeerimist süüdistatavate G.Riibaku ja K.R.Lainelo suhtes (G.Riibak 7580 eurot ja K.R.Lainelo 480 eurot). Kohtukolleegiumi märgib, et konfiskeerimisotsustega pandud kohustused on oma suuruselt sellised, mis ei saa mõjutada märgatavalt põhikaristuse pikkust eripreventatiivse eesmärgi saavutamise seisukohast. Konfiskeerimise olulisest mõjust põhikaristuse e vangistuse pikkusele eripreventatiivsete eesmärkide saavutamiseks on alust rääkida näiteks kriminaalasjas 1-17-10573 tehtud otsustuste puhul. Mingil määral tulenevalt summade erinevusest mõjutab see mõistetava karistusmäära erinevust, kuid mitte oluliselt. Lisakaristus on mõistetud J.Lubānsile
lg 1 alusel ja nimelt mõisteti Juris Lubānsile lisakaristusena väljasaatmine riigist koos sissesõidukeeluga 5 (viieks) aastaks. Lisakaristuse tähtaega hakatakse arvestama
Oma otsuses 3-1-1-18-17 on Riigikohus selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista
Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt karistuse aeg isikule mõjub. Veel on Riigikohus otsuses 3-1-1-38-09 selgitanud, et väljasaatmine on üks raskemaid füüsilisele isikule süüteo eest kohaldatavaid lisakaristusi, kuna sellega katkestatakse isiku senised sidemed asukohamaaga ja sunnitakse teda oma elu jätkama mujal. Ja just eeltoodut arvesse võttes asus Riigikohus seisukohale, et mõistes käesolevas kriminaalasjas lisakaristusena väljasaatmise isikule, kellele mõistetud põhikaristuse määr jääb alla sanktsiooni keskmist, on maakohus kogumis mõistnud tema süü suurust ületava karistuse. Seega on kohtud kohaldanud vääralt materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes. Kohtukolleegium rõhutab, et J.Lubāns ei ole selline isik, kelle suhtes oleks aktuaalsed ja asjakohased Riigikohtu seisukohad, mis on välja öeldud otsustes 3-1-1-38-09 ja 117-9941, kus Riigikohus pikalt ja põhjalikult selgitab, mida sisuliselt tähendab väljasaadetule karistus, millega ta saadetakse välja tema nö asukohamaalt, kus ta on integreerunud ja omab mitte ainult elukohta vaid ka perekondlikke sidemeid. Oluline on ka märkida, et Riigikohus selgitab otsuses 3-1-1-38-09, et … Eelmärgitu ei tähenda aga seda, et kuriteo toime pannud integreerunud välismaalaste riigist väljasaatmine oleks välistatud. Inimõiguste kohus on leidnud korduvalt, et just kuriteo raskus (relvastatud rööv, vägistamine, vargus, narkokaubandus) kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal (vt Boujlifa vs. Prantsusmaa, lahend
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.