← Eesti

1-20-1503/37

Obsah (8)§ 318§ 256§ 64§ 121§ 65§ 71§ 16§ 56

1-20-1503 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. september 2020, Tallinn Kohtuasja number 1-20-1503 Kohtukoosseis Meelika Aava, Orvi Koik, Urmas

§ 318lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 7.

augusti 2020. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri Tomberg ringkonnaprokurör Toomas Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri Tomberg ringkonnaprokurör Toomas Süüdistatav Vyacheslav Gulevich isikukood 36007060353, elukoht XXX, kinnipeetav Tallinna Vanglas, ei tööta, karistatud 28.05.2020 Harju Maakohtu otsusega

§ 256

lg 1 järgi vangistusega 8 aastaks, kinni peetud 02.08.2017 Kaitsja Vandeadvokaat Vladimir Sadekov riigi õigusabi korras Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Tühistada Harju Maakohtu
  2. augusti
  3. a otsus täies ulatuses, välja arvatud asitõendi suhtes võetava meetme osas.
  4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega 1) tunnistada Vyacheslav Gulevich süüdi

§ 318

lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 64lg 1 ja § 65 lg 1 ja alusel suurendada Vyacheslav Gulevichile Harju Maakohtu 28.

mai

  1. a otsusega mõistetud 8 (kaheksa) aastast vangistust käesoleva otsusega mõistetud 6 (kuue) kuu võrra ja mõista liitkaristuseks 8 (kaheksa) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda
  2. august
  3. 2) Mõista Vyacheslav Gulevichilt Eesti Vabariigi kasuks välja määratud kaitsja tasu kohtueelses ning maakohtu menetluses osutatud riigi õigusabi eest 606,00 eurot. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse süüdistatavale eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
  4. Prokuröri apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Harju Maakohtu
  6. mai
  7. a määrusega anti Vyacheslav Gulevich üldmenetluses kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (edaspidi

) § 318 lg 1 järgi kannatanu poolt kriminaalmenetluses ütluste andmisest aluseta keeldumises (tl 16-17). V. Gulevichit süüdistati selles, et tema 17. juunil 2019 ajavahemikul kella 13:07 kuni kella 13:17 kriminaalmenetluses XXXXXXXXXXX kannatanuna ülekuulamisel Harjumaal Rae vallas Soodevahe külas Linnaaru tee 5 asuvas Tallinna vanglas, olles tutvustatud kannatanu õiguste ja kohustustega ning hoiatatud KrMS § 68 lg 2 kohaselt vastutusest ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise eest

§ 318

järgi, keeldus kannatanuna kriminaalmenetluses seadusliku aluseta ütluste andmisest, vaikides sihilikult talle teadaolevatest asjaoludest X poolt talle 14. juunil 2019 kella 11:45 paiku Tallinna vanglas tervisekahjustuste tekitamise kohta, jättes vastamata kõigile menetleja poolt talle nimetatud

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo kohta esitatud küsimustele.

  1. Harju Maakohtu
  2. augusti
  3. a otsusega üldmenetluses mõisteti V. Gulevich süüdistuses

§ 318lg 1 järgi õigeks.

Kohus ei kahelnud tunnistajate Q ja R ütluste usaldusväärsuses, kuid märkis, et 17. juuni 2019 kannatanu ülekuulamise protokoll ei ole täielikus kooskõlas tunnistaja R ütlustega, asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisaks oleva videosalvestisega ega süüdistatava V. Gulevichi ütlustega. Kohtu hinnangul on ülekuulamisprotokoll puudulik ning ei ole seetõttu usaldusväärne. Kohtu hinnangul on asjakohane kaitsja poolt esitatud süüdistusakt X süüdistuses

§ 121

lg 1 järgi, kus kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas on kannatanu esindajana märgitud vandeadvokaat Vladimir Sadekov. Jääb arusaamatuks, kuidas sai Vladimir Sadekovi nimi kannatanu esindajana süüdistusakti, kui V. Gulevich pole teda maininud. Samas 16. detsembri 2019 kohtuistungi protokollis kohtuistungile kutsutud ja kohtuistungil osalenud isikute nimekirjas Vladimir Sadekovi nime ei esine. 2

(15)Kohtu hinnangul ei oma käesolevas asjas niivõrd määravat tähtsust see, kas V. Gulevich taotles ülekuulamisele kaitsjat või mitte. Samuti ei ole antud asjas oluline see, kas V. Gulevich pidas ennast selles asjas kannatanuks või et tal puudusid pretensioonid, vaid oluline on tuvastada, kas V. Gulevichil esines seadusest tulenev alus ütlusi mitte anda. Kuna need ütlused, mis ta oleks andnud, oleksid võinud kahjustada teda teises menetluses leidis kohus, et V. Gulevichil esines seadusest tulenevalt alus ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 71 lg 2 p 1 alusel.
  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Prokuratuur ei nõustu maakohtuga, et kohtus tuvastatud asjaolud kinnitasid V. Gulevichil KrMS § 71 lg 2 p 1 toodud seadusliku aluse esinemist kannatanuna ülekuulamisel ütluste andmisest keeldumiseks. Kohtuotsuses selliseid asjaolusid sisustatud ei ole. Kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt, mis on viinud kogumis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni V. Gulevichi süüdistuses toodud kuriteos õigusvastasuse välistamisel. Oma seisukohta põhjendab prokurör järgmiselt. Kohus on põhjendamatult leidnud, et
  2. juuni 2019 kannatanu ülekuulamise protokoll on puudulik ning seega pole usaldusväärne. Kohus ei ole arvestanud, et uurimistoiming „kannatanu ülekuulamine“ ei alga hetkest, kui ülekuulatav kannatanu ruumi siseneb vaid uurimistoimingu juurde asumise momendist. See hetk ei ole ilma hääleta salvestatud turvavideo järgi üheselt kindlaks tehtav. Uurimistoimingu protokollile esitatavad nõuded on kirjas KrMS §-s
  3. Protokoll peab kajastama uurimistoimingu tingimusi, käiku ja tulemusi, protokolli põhiosas talletatakse uurimistoimingu käik ja tulemused tõendamiseks vajaliku üksikasjalikkusega. Kõik seaduses nimetatu on protokollis ka fikseeritud ja üle kontrollitud V. Gulevichi kannatanuna ülekuulamise juures viibinud isikute Q ja R ülekuulamisega kohtus, kelle ütlusi kohus pidas usaldusväärseks. Tunnistajad kinnitasid, et V. Gulevich ei esitanud taotlusi kellegi kaasamiseks menetlustoimingule, keeldus küsimustele vastamast ja protokolli allkirjastamisest. Reeglina puudub vajadus kanda protokolli ülekuulatava iga sõna või väljendit, samuti seisukohti näiteks õiguslikult ebaolulises küsimuses, kas ta peab ennast kannatanuks või mitte. Ülekuulataval on õigus protokolli kohta teha avaldusi ja taotlusi. V. Gulevich tõepoolest räägib menetlejale ja tõlgile midagi vahetult pärast seda, kui ta on ruumi sisenenud ja menetleja on jõudnud talle üksnes istet pakkuda ja pole veel küsimusi esitama hakanud. Puudub igasugune kinnitus V. Gulevichi kohtus väljendatud seisukohale, et ta nõudis sel ajal oma esindaja kaasamist menetlustoimingusse, mitte aga ei väljendanud oma meelestatust uurimistoimingu suhtes. Süüdistatava väide ei ole ka eluliselt usutav. Kõrgharidusega menetleja on teadlik kannatanu õigusest kasutada esindaja(te) abi, samuti on menetleja teadlik V. Gulevichi kannatanuna ülekuulamise protokolli esilehel toodud KrMS § 38 lg 5 p 3 tulenevast õigusest võtta menetlustoimingule saatjana kaasa üks tema poolt valitud isik. Puudub igasugune alus arvata, et menetleja oleks jätnud sellise lihtsa taotluse lahendamata, kui see oleks esitatud. Kriminaalasja keskne vaidlus seisneb selles, kas V. Gulevichil oli seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks. Selleks, et V. Gulevich õigeks mõista, tulnuks kohtul sisustada ja tõendite alusel tuvastada seadusliku aluse moodustavad asjaolud. Selliseid asjaolusid ega nende analüüsi kohtuotsusest ei leia. Maakohus märgib küll, et küsimustele vastamine X poolt toime pandud kehalise väärkohtlemise asjaolude kohta oleks võinud V. Gulevichit ennast süüstada teises kriminaalasjas, kuid miks ja millisel viisil, selle kohta puudub analüüs täielikult. 3
(15)Kohus lähtus
  1. mail 2020 kuulutatud motiveeritud kohtuotsusest kriminaalasjas nr X-XXXXX. Nimetatud kohtuasja menetlus oli
  2. juunil 2019 toimunud V. Gulevichi kannatanuna ülekuulamise ajal veel pooleli. Kohus on analüüsinud nimetatud kohtuotsust ja kõrvutanud seda V. Gulevichi ütlustega, et ta ei julgenud midagi öelda ilma kaitsja juuresolekuta, kuna need ütlused oleksid võinud kahjustada teda teises menetluses. Seda vaatamata asjaolule, et X nime ei ole kriminaalasja X-XX-XXX kohtuotsuses isegi mainitud, on kohus leidnud, et V. Gulevichil esines seadusest tulenevalt alus ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 71 lg 2 p 1 alusel. Kohtu hinnangul esineb selles otsuses lisaks nimetatule veel mitu olulist asjaolu, mis kinnitavad V. Gulevichil ütluste andmisest keeldumise seaduslikke aluseid. Sellise asjaoluna on üldtuntuna välja toodud X ja C süüdimõistmine V. Gulevichi poolt juhitud nn „Kemerovo“ kuritegelikku ühendusse kuulunud W tapmises
  3. detsembril 2017 Tallinnas Linnahallis asuvas Poseidon ööklubis. Miks see asjaolu oluline on ja kuidas see V. Gulevichi õigeksmõistmist põhjendab, selgitatud ei ole. Viidetest kättemaksule W tapmise eest võiks järeldada, nagu oleks V. Gulevich rünnanud X. Tegelikkus oli vastupidine, sest kannatanu oli V. Gulevich. X poolt V. Gulevichile
  4. juunil 2019 kella 11:45 paiku Tallinna vanglas tervisekahjustuste tekitamine toimus kriminaalasjas nr 1-19-6715 tehtud kohtuotsuse järgi vangla videovalve all olevas piirkonnas ning mitmete tunnistajate juuresolekul. X ja V. Gulevichi vaheline konflikt oli seega teada ja tõendatud. Otsuses ei ole analüüsitud, kuidas kannatanu V. Gulevichi poolt tema peksmise kohta ütluste andmine andnuks prokurörile parema võimaluse tõendada tema süüd kuritegeliku ühenduse organiseerimises või kuidas see saaks tuua kaasa V. Gulevichi süüstamise mõnes muus kuriteos. Prokurör leiab jätkuvalt, et viited ütluste andmisest iseenda vastu ja kontrollimatud väited seostest teiste kriminaalasjadega on arusaamatud ja paljasõnalised. Nõustuda ei saa kohtu hinnanguga, et pelk samade isikute „figureerimine“ (mida iganes selle all silmas peeti) erinevates kriminaalasjades vabastaks kannatanu vastutusest ütluste andmisest keeldumisel. Riigikohtu seisukoha järgi (3-1-1-25-02 p 13) ei ole õigus keelduda ütluste andmisest iseenda vastu ülekuulatava suvaotsus, ütluste andmisest keeldumise põhjendatus peab olema kontrollitav. Apelleeritud kohtuotsuses ei ole süüdistatavat õigustavate asjaolude paikapidavust püütud kontrollida, piirdutud on nende olemasolu oletamisega. Kohtuotsus ei saa põhineda oletusel. V. Gulevichil ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 71 lg 2 p 1 tuleneva aluse esinemine ei ole millegagi tõendatud.
  5. Ringkonnakohus määras vaadata esitatud apellatsiooni alusel kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses ja andis kohtumenetluse pooltele taotluste ning seisukohtade esitamise tähtajaks
  6. september
  8. Määratud tähtajal esitas oma seisukoha kaitsja vandeadvokaat V. Sadekov, kes taotleb jätta maakohtu otsus muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. Kaitsja vaidleb prokuröri apellatsioonile täies ulatuses vastu ja leiab, et prokuröri apellatsioon ei ole põhjendatud. Kaitsja on täielikult nõus kohtu argumentidega, kuna need on motiveeritud ja põhjendatud. Seda, kas tunnistajal, kes KrMS § 71 lg 2 p-le 1 tuginedes keeldub ütlusi andmast, on selliseks keeldumiseks ka tegelikult alust, saab lõplikult otsustada üksnes kriminaalmenetluses, milles lahendatakse küsimust, kas ütluste andmisest keeldunut tuleb

§ 318järgi karistada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-90-14 p 52). Käesolevas asjas on tuvastatud 4

(15)asjaolu, et V.Gulevichil esines KrMS §-st 71 lg 2 p 1 seaduslik alus ütlustest andmisest keeldumiseks. KrMS § 71 lg 2 p 1 kohaselt võib tunnistaja keelduda ütluste andmisest siis, kui ütlused võivad kuriteo või väärteo toimepanemises süüstada teda ennast või käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud isikuid. Kriminaalmenetluse seadustiku kommentaaride autorid on ka väljendanud seisukohta, et PS §-s 22 sätestatu järgi ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Tuginedes KrMS § 71 lg-le 2 on tunnistajal õigus keelduda üksikule küsimusele vastamisest või keelduda ütluste andmisest kogu vastava tõendusteema osas. Seda enam, tunnistaja ei ole kohustatud ütluste andmisest keeldumise põhjuse olemasolu selgitama niimoodi, et ta ennast süüstab. Kaitsja nõustub maakohtuga, et
  1. juuni 2019 kannatanu ülekuulamise protokoll on puudulik ning seega pole usaldusväärne. Videosalvestiselt nähtub, et V. Gulevich vastas ülekuulamise käigus lühidalt mingitele küsimustele oluliselt rohkem kordi, kui see on kajastatud ülekuulamise protokollis. V. Gulevich andis ütlusi, et ta koheselt palus kutsuda kaitsja, sest ilma temata ei vasta ta ühelegi küsimusele. Ei saa jätta tähelepanuta videosalvestisel tuvastatud V. Gulevichi pikemaid vestlusi, kus näiteks kell 13:10:41 näitab V. Gulevich muuhulgas sõrmega uurija ja menetlustoimingu ruumi põranda suunas. Seejärel näitab avatud käelabaga tõlgi suunas nagu küsiks temalt midagi, millega lõpetab selleks hetkeks rääkimise. Seega on tõendatud, et
  2. juuni 2019 kannatanu ülekuulamise protokolli sisu ei vasta tunnistaja R ütlustele, asitõendi vaatlusprotokollile ja ega selle lisaks olevale videosalvestisele ning ka V. Gulevichi ütlustele, mistõttu nimetatud ülekuulamisprotokoll on puudulik ning seega pole ka usaldusväärne. On imelik, et prokurör asub seisukohale, et ei ole vaja kõike ülekuulamisprotokolli kirja panna, kuna just seepärast, et protokoll on puudulik ning selles ei ole kirjas kõike, mida on tegelikult V. Gulevich öelnud, tekkis vaidlus selle üle, mida ta tegelikult rääkis ning kas palus kaitsjat või mitte. Seega leiab kaitsja, et ei saa olla vaidlust protokolli puudulikkusse ja ebausaldusväärsuse suhtes. Kaitsja juhib tähelepanu ka sellele, et tõendiks on ülekuulatava isiku poolt väljaöeldu tingimustel, et see kõneleb tõendamisele kuuluvatest asjaoludest ja et ülekuulatava väljaütlemised on saadud ülekuulamiseks ettenähtud seadusekohaste reeglite rakendamise käigus ning et need väljaütlemised on reeglitekohaselt jäädvustatud, protokollitud või ühtlasi ka salvestatud. Alles nimetatud tingimuste olemasolul on ülekuulatava väljaütlemised (sõnad, jutt) vaadeldavad tõendiks nimetatavate ütlustena. Prokurör oma apellatsioonis leidnud, et „…viited ütluste andmisest iseenda vastu ja kontrollimatud väited seostest teiste kriminaalasjadega on arusaamatud ja paljasõnalised“. Kaitsja aga leiab jätkuvalt, et iga sõna, mis V. Gulevich oleks öelnud X kohta võinuks mõjutada V. Gulevichi teist menetlust ja prokurör võinuks kasutada seda asjaolu teises menetluses. Väga konkreetselt oli kasutatud teises V. Gulevichi menetluses kuritegu, mille tagajärjel oli kaks isikut tapetud ja prokurör proovis samastada V. Gulevichit nende tapetud isikutega. Prokurör tahtis tõendada, et nende vahel oli mingi konflikt, samastades teised kuriteod, mis võinuks olla interpreteeritud nagu kättemaks või vastupidi. Seega V. Gulevichile esitatud küsimustele vastamine X poolt toime pandud kehalise väärkohtlemise asjaolude kohta oleks võinud V. Gulevichit ennast süüstada. Kaitsja toetab kõike kohtu argumente ning mainib jätkuvalt, et V. Gulevich ei pidanud uurijale ütlema põhjust, miks ta küsimustele ülekuulamisel ei vasta. Riigikohus on märkinud oma otsuse 5
(15)3-1-1-90-14 punktis 14, et menetleja võib küll paluda tunnistajal selgitada, miks viimane arvab, et ütluste andmine teda süüstaks, kuid menetlejal puudub aga võimalus tunnistajalt sellise põhjenduse esitamist nõuda. Samuti jättis prokurör tähelepanuta Z küsitlemise fakti antud kriminaalasja asjaolude kohta. Kaitsja on nõus kohtuga, et nimetatud fakt on oluline ja kinnitab V. Gulevichi poolt põhjendatud ettevaatlikust uurija Q küsimustele vastamisel ja vastamisest keeldumisel, kuna neid vastuseid oleks võidud kasutada teises menetluses tema vastu. Siinkohal on oluline ka kohtuotsuse nr XXX-XXX leheküljel 52 on märgitu: Kohus jätab tähelepanuta prokuröri väited selle kohta, et viibides vanglas on kinnipeetavad keeldunud toidust ja Gulevich keeldus ütluste andmisest, olles kannatanu (kehalises väärkohtlemises), sest need väited väljuvad esitatud süüdistuse raamidest. Seega on prokurör teises menetluses pidanud oluliseks märkida asjaolu, et V. Gulevich ei andnud ütlusi kehalise väärkohtlemise asjas, mis on kooskõlas V. Gulevichi ütlustega. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et V. Gulevichil oli seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks, kuna tema ütlused võisid teda süüstada teises kriminaalasjas KrMS § 71 lg 2 p 1 alusel ning ütlustest andmise keeldumise seaduslikud alused on tuvastatud hiljem kohtumenetluse käigus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalidega, sh turvakaamera videsalvestusega, prokuröri apellatsiooniga ja kaitsja vastusega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele, kuna maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on viinud põhjendamatu kohtuotsuse tegemiseni. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus hinnanud tõendeid valikuliselt ja andnud nendele ebaõige hinnangu. Lisaks sellele on kohtu järeldused vastuolulised ning rajanevad oletustel. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 6.1 Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses leidnud, et määravat tähtsust ei oma asjaolu, kas V. Gulevich taotles ülekuulamisele kaitsjat või mitte. Samuti ei ole antud asjas oluline, kas V. Gulevich pidas ennast kannatanuks ning tal puudusid pretensioonid. Kohtu hinnangul on oluline tuvastada vaid seda, kas V. Gulevichil esines seadusest tulenev alus ütlusi mitte anda. Samas on maakohus oma otsuses andnud hinnangu ka nendele asjaoludele, mille tuvastamist ta ise oluliseks ei ole pidanud. Seega on maakohtu otsus vastuoluline. Kohtukolleegium peab seetõttu vajalikuks anda omapoolne hinnang ka nendele asjaoludele, mille tuvastamist ei ole maakohus oluliseks pidanud, kuid ometi neid küsimusi käsitles. Lisaks sellele on kohtukolleegiumi arvates nende faktiliste asjaolude tuvastamine käesoleva kriminaalasja lahendamise seisukohast olulise tähtsusega. Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a kohtuotsusega on X süüdi tunnistatud

§ 121lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.

Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas kohus KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 4 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 12.

veebruari 2019. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja mõisteti liitkaristuseks 17 aastat 10 kuud 16 päeva vangistust. X tunnistati süüdi

§ 121lg 1 järgi teise inimese tervist kahjustavas kehalises väärkohtlemises.

X tegevus seisnes selles, et tema, olles kinnipeetav Tallinna vanglas, 14. juunil 2019 kell 11:45 lõi V-hoone teise korruse kokkusaamiste ruumi juures asuvas koridoris lõi 6

(15)vähemalt kaks korda V. Gulevichit rusikaga näkku ja ühe korra jalaga vastu jalga. Löömistega põhjustas X V. Gulevichile tervisekahjustused – ninaverejooksu, vasaku ülahuule piirkonnas 1,5x0,5 cm suuruse haava, ülahuule sisemisele vasakpoolsele pinnale hematoomi ja limaskesta marrastuse ning otsmikule pindmised kriimustused (tl 40-42). Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et X
  1. juunil 2019 V. Gulevichile kehavigastused tekitas. Samas nähtub kohtutoimiku materjalidest, et kolm päeva pärast tema suhtes toime pandud vägivalla tarvitamist läbi viidud kannatanu ülekuulamisel
  2. juunil 2019 on V. Gulevich keeldunud ütluste andmisest ja protokollile alla kirjutamast. Samuti ei ole ta soovinud, et protokoll talle ette loetakse (tl 33-34).
  3. detsembri 2019 Harju Maakohtu kohtuistungil, kus arutati X kriminaalasja V. Gulevichi kehalises väärkohtlemises, ei ole V. Gulevich end kannatanuks pidanud, sest tema tervisele ei ole kahju tekitatud ning kellegi vastu tal pretensioone ei ole, sealhulgas vangla administratsiooni ega prokuratuuri suhtes (tl 35-38).
  4. juuli 2020 kohtuistungil, kus arutati V. Gulevichi süüdistust

§ 318

lg 1 järgi kannatanuna ütluste andmisest aluseta keeldumises, muutis ta oma ütlusi ja väitis, et kannatanuna ülekuulamisel oli tal huulevigastusest põhjustatud valu tõttu raske ütlusi anda, talle ei võimaldatud esindajat ning tal oli hirm, et tema poolt antud ütlusi võidakse kasutada tema enda vastu. Lisaks sellele heitis ta prokuratuurile ja kohtule ette, et talle ei võimaldatud 16. detsembri 2019 kohtuistungil esindajat (tl 28-30). Samal, s.o 2. juuli 2020 kohtuistungil on kaitsja esitanud täiendava tõendina 27. augustil 2019 koostatud süüdistusakti X süüdistuses

§ 121lg 1 järgi (tl 30, 62-64).

Tegelikult esitas selle dokumendi koopia kohtule küll prokurör, sest kaitsjal ei olnud süüdistusakti kaasas. Kaitsja sellele vastu ei vaielnud. Kohtuistungil juhtis kaitsja kohtu tähelepanu asjaolule, et süüdistusaktis on kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas märgitud kannatanu V. Gulevichi esindajaks vandeadvokaat Vladimir Sadekov, kuid kohtusse teda ei kutsutud. Maakohus on vaidlustatud otsuses kaitsja kriitikaga nõustunud ning märkinud, et prokurör ei ole kohtule seda vastuolu selgitanud. Kohtukolleegium märgib, et seda vastuolu ei ole selgitanud prokurör ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist tõsise etteheitega ning sellel on oluline tähtsus praeguse kriminaalasja lahendamisel. Seetõttu tutvus kohtukolleegium elektroonilise kohtu infosüsteemi (KIS) andmetega selles kohtuasjas. Andmetest nähtub, et kohus on siiski saatnud V. Gulevichi lepingulisele esindajale vandeadvokaat V. Sadekovile kutse 25. septembri 2019 eelistungile X süüdistusasjas

§ 121lg 1 järgi.

Vandeadvokaat V. Sadekov on kutse kätte saanud ja ilmunud kohtuistungile. Kuid eelistungil on ta esitanud enesetaanduse, sest V. Gulevich ei ole andnud talle volitust end esindada. Ta on olnud nõus V. Gulevichit esindama kui temaga sõlmitakse õigusabileping või määratakse kannatanu esindajaks riigi õigusabi korras. Vastuseks sellele on prokurör selgitanud, et seni on kõiki selle asja kriminaalmenetlust ja sellega seonduvaid toiminguid tehtud vandeadvokaat V. Sadekovi osavõtul. Seetõttu käsitles prokuratuur teda kannatanu V. Gulevivhi esindajana. Kuna vandeadvokaat V. Sadekovi sõnul on V. Gulevich seisukohal, et ta esindajat ei soovi, siis vandeadvokaat V. Sadekov ei osale edaspidi selles menetluses. Vandeadvokaat V. Sadekov ei ole prokuröri seisukohale vastu vaielnud ja on kinnitanud, et varem oli tal pädevus prokuröriga ja V. Gulevichiga läbirääkimisi pidada, kuid täneseks kohtuistungiks tal seda õigust 7

(15)enam ei ole. Kuulanud ära prokuröri ja kaitsja seisukoha leidis kohus, et kannatanu esindaja taandamiseks alus puudub, kuid lubas tal kohtuistungilt lahkuda.
  1. detsembril 2019 toimunud kohtuistungil, kus toimus X süüdistusasja sisuline arutamine ja millel V. Gulevich osales kannatanuna, V. Gulevich riigi õigusabi korras esindaja määramist ei taotlenud (tl 35-38). Kuna tegemist ei olnud isikuga, kelle olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta, siis ei ole kohus omal algatusel kannatanu V. Gulevichile esindajat riigi õigusabi korras määranud. Kohtukolleegiumi hinnangul oli kohtu tegevus kooskõlas seadusega, sest kannatanu ise esindaja määramist ei taotlenud ja tema isikus ei viidanud miski sellele, et kohus oleks pidanud talle esindaja KrMS § 41 lg 3 alusel omal algatusel määrama. Eeltoodust nähtub, et praeguses asjas on süüdistatav ja tema kaitsja esitanud kohtule eksitavat teavet V. Gulevichile teises kriminaalasjas esindaja mitte võimaldamise kohta. Tegelikult oli V. Gulevichile esindaja tagatud, kuid ta ise loobus sellest. Edasise menetluse käigus ei ole V. Gulevich endale esindaja määramist taotlenud. Kahjuks on maakohus kriitikaga nõustunud, kontrollimata selle tõele vastavust kohtute infosüsteemist (KIS). Kohtukolleegium märgib, et V. Gulevich on olnud oma seisukohtades kaitsja määramise osas ebajärjekindel ka praeguse kriminaalasja menetlemisel. Kuna V. Gulevich ei olnud kohtueelse menetluse käigus endale kaitsjat valinud, siis taotles menetlust juhtiv prokurör talle kaitsja määramist riigi õigusabi korras. Eesti Advokatuur määras V. Gulevichi kaitsjaks vandeadvokaat Aivar Ennoki. Asja materjalidest nähtub, et V. Gulevich ei ole vandeadvokaat Aivar Ennokit enda kaitsjaks soovinud ja taotles kaitsja vahetamist. Enda kaitsjana soovib ta näha vandeadvokaat Vladimir Sadekovi (tl 4-5). Vandeadvokaadid Aivar Ennok ja Vladimir Sadekov on andnud kirjaliku nõusoleku kaitsja vahetamiseks ning Eesti Advokatuur määras uueks riigi õigusabi osutajaks vandeadvokaat Vladimir Sadekovi (tl 1, 6, 9). Eeltoodu põhjal on kohtukolleegium seisukohal, et prokuratuur ja kohus ei ole V. Gulevichile kaitseõiguse tagamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kannatanu esindaja ja kaitsja vahetused on tinginud V. Gulevichi enda ebajärjekindel käitumine. 6.2 V. Gulevich ei ole end X poolt tema suhtes toime pandud kehalises väärkohtlemises kannatanuks pidanud ega kellegi vastu pretensioone omanud. Kohtueelsel uurimisel kannatanuna ülekuulamisel keeldus ta ütluste andmisest. Põhjendusi ta selle kohta ei esitanud. Oma seisukohta muutis ta alles käesolevas menetluses, hakates kohtuistungil väitma, et tal oli kannatanuna hirm ütlusi anda. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses põhjendatult leidnud, et kuigi V. Gulevich ennast X süüdistusasjas kannatanuks ei pidanud, oli menetlejal kohustus teda kaasata menetlusse kannatanuna ja püüda välja selgitada kuriteo asjaolud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a määruse nr 3-1-1-97-10 punktis 26 antud selgituse kohaselt pelgalt isiku enda arvamus, et talle on kuriteoga kahju tekitatud, ei ole kannatanu menetlusseisundit tekitavaks juriidiliseks faktiks. Menetluslikult saab isik kannatanuks menetleja otsustuse tulemina (sõltumata sellest, kas isik ise end kannatanuks peab). Menetleja selline otsustus vormistatakse kas isiku kannatanuna uurimistoimingul (tavaliselt ülekuulamisel) osalemise kutses või uurimistoimingu protokolli sissejuhatuses. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ei nõuta isiku kannatanuks tunnistamise kohta eraldi määruse koostamist. Seejuures ei tohi menetleja keelduda kaasamast kriminaalmenetlusse kannatanuna 8
(15)ühtegi isikut, kes kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaolusid ja kvalifikatsiooni arvestades vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele. Selliselt on kohtueelne menetleja X süüdistusasjas ka toiminud, kuulates üle kannatanu ja tunnistajad ning kogudes kirjalikke tõendeid, mis päädis kohtus X suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsusega (tl 40-42). Kannatanu V. Gulevich ei ole selle kriminaalasja kohtueelses menetluses kannatanuna ülekuulamisel ütlusi andnud. V. Gulevichi ütluste andmisest keeldmise seadusliku aluse suhtes ei olnud võimalik seisukohta võtta, sest seda asjaolu saab tuvastada teises menetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2014. a otsuse nr 3-1-1-90-14 punktis 52 toodud selgituse kohaselt seda, kas tunnistajal, kes KrMS § 71 lg 2 p-le 1 tuginedes keeldub ütlusi andmast, on selliseks keeldumiseks ka tegelikult alust, saab lõplikult otsustada üksnes kriminaalmenetluses, milles lahendatakse küsimust, kas ütluste andmisest keeldunut tuleb

§ 318järgi karistada.

6.3 Kohuotsuse sõnastuse kohaselt ei kahelnud maakohus tunnistajate ütluste usaldusväärsuses, kuid märkis, et

  1. juuni 2019 kannatanu ülekuulamise protokoll ei ole täielikus kooskõlas tunnistaja R ütlustega, asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisaks oleva videosalvestisega ega süüdistatava V. Gulevichi ütlustega. Maakohtu hinnangul on kannatanu ülekuulamise protokoll puudulik ning ei ole seetõttu usaldusväärne. Kohtukolleegium maakohtu käsitlusega ei nõustu, sest kohus on andnud kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtus uuritud tõenditele ebaõige hinnangu. Tunnistajana üle kuulatud tõlk R ja uurija Q andsid praeguses asjas
  2. juulil 2020 toimunud kohtuistungil (tl 23-27) ütlusi, mille kohaselt V. Gulevichile tutvustati enne ülekuulamise algust tema õigusi, kuid ta keeldus ütlusi andmast, jättes vastamata kõikidele uurija poolt esitatud küsimustele. Samuti keeldus ta protokollile allkirja andmast. Ta ei soovinud, et protokoll talle ette loetaks. Halva enesetunde üle ta ei kurtnud. Samuti ei taotlenud ta endale esindaja määramist ega menetlustoimingu edasilükkamist. Tunnistajate detailsed ütlused on ära toodud maakohtu otsuses ning kohtukolleegium ei pea nende kordamist vajalikuks, tuues esile vaid olulisema. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtumenetluse pooled ei ole tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist taotlenud. Seega on andnud mõlemad tunnistajad kohtuistungil samasisulisi ütlusi kui kohtueelsel uurimisel, mistõttu nende ütluste usaldusväärsust ei olnud põhjust kahtluse alla seada. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  3. märtsi
  4. a otsuse nr 1-17-11682 punktis 21 märkinud, et tõendi ebausaldusväärseks lugemist ei tingi üksnes vastuolu kohtueelses menetluses antud ütlustega, vaid selleks võib aluse anda ka vastuolu muude asjas kogutud usaldusväärsete tõenditega. Praegusel juhul leidis maakohus, et tunnistajate ütlustes ei ole põhjust kahelda, kuid need ei ole täielikus kooskõlas teiste tõenditega (ülekuulamise protokolliga, V. Gulevichi ütlustega, asitõendi vaatlusprotokolliga ega turvakaamera salvestusega). Maakohtu hinnangul on kannatanu ülekuulamise protokoll puudulik ega kajasta kogu informatsiooni, mistõttu pole selle sisu usaldusväärne. Kohtukolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu, sest see on vastuoluline ega ole kooskõlas senise kohtupraktikaga, mistõttu maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Kui maakohus leidis, et tunnistaja R ja Q ütlused on vastuolus teiste tõenditega, siis ta oleks pidanud tunnistama nende ütlused kas osaliselt või tervikuna ebausaldusväärseks ja tõendite kogumist välja jätma. Seega ei saa olla tunnistaja ütlus usaldusväärne kui selle sisu on vastulus teiste tõenditega. Samas ei nõustu kohtukolleegium tõenditele antud hinnanguga ka sisuliselt. 9

(15)Erinevalt maakohtust leiab kohtukolleegium, et tunnistajate R ja Q ütlused on usaldusväärsed, sest nad ei ole neid kohtuistungil ristküsitlemise käigus muutnud ning need on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega. Mõlema tunnistaja ütluste kohaselt V. Gulevich tervise üle ei kurtnud ja menetlustoimingut edasi lükata ei soovinud.. Samuti ei taotlenud ta endale ülekuulamise juurde esindajat. V. Gulevich ei nõustunud ülekuulamise protokollis olevaid kannatanu õigusi läbi lugema, mistõttu uurija luges need talle tõlgi vahendusel ette. Uurija küsimustele V. Gulevich ei vastanud ning protokollile alla ei kirjutanud vaid soovis, et teda kambrisse viidaks. Kohtukolleegiumi hinnangul tähendabki uurija küsimustele mitte vastamine ütluste andmisest keeldumist.
  1. juuni 2019 ülekuulamise protokoll kajastabki faktilisi asjaolusid selliselt nagu tunnistajad R ja Q seda kohtuistungil kirjeldasid. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul tunnistajate ütlused kooskõlas kannatanu ülekuulamise protokolliga. Kaitsja on seadnud maakohtus asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisaks olnud turvakaamera videosalvestusel oleva informatsiooni tõttu tunnistajate ütlused ja ülekuulamisprotokolli sisu kahtluse alla, sest videosalvestiselt nähtub, et V. Gulevich räägib juba ülekuulamisruumi sisenedes midagi ja teeb seda korduvalt ka ülekuulamise käigus. Rääkimise ajal žestikuleerib V. Gulevich elavalt kätega uurija suunas. Ülekuulamisprotokollis ei ole tema poolt öeldut ära toodud, mistõttu protokoll on puudulik ja seetõttu ebausaldusväärne. Kuna kaitsja seadis kahtluse alla tunnistajate ütlused, siis sisuliselt süüdistas ka tõlki ja uurijat tõele mittevastava menetlusdokumendi koostamises. Maakohus on kaitsja seisukohaga nõustunud ja samuti leidnud, et kuna ülekuulamisprotokoll ei kajasta kõike V. Gulevichi poolt öeldut, siis on see ebausaldusväärne tõend. Seega on maakohus nõustunud kaitsja seisukohaga, et uurija ja tõlk on koostanud tegelikkusele mittevastava ülekuulamise protokolli. Tegemist on tõsise etteheitega, mille tegelikkusele vastavuse korral tuleks uurija ja tõlgi suhtes alustada distsiplinaar- või kriminaalmenetlust. Kohtukolleegium kaitsja ja maakohtu seisukohaga siiski ei nõustu. KrMS § 146 lg 2 p 7 kohaselt märgitakse uurimis- või muu menetlustoimingu protokolli sissejuhatuses muuhulgas uurimis- või muu menetlustoimingu algus- ja lõpuaeg. Praeguses asjas on märgitud V. Gulevichi
  2. juunil 2019 kannatanuna ülekuulamise protokolli algusajaks 13:07 ja lõpuajaks 13:
  3. KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Tunnistaja on kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus

§ 71-73 järgi. Ütlusi andes on tunnistaja kohustatud rääkima tõtt. Kr

MS § 68 lg 1 kohaselt selgitatakse tunnistajale tema õigusi ja kohustusi ning õigust kirjutada ütlust omakäeliselt. KrMS § 68 lg 4 kohselt võib tunnistajat üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta. KrMS § 37 lg 3 kohaselt kohaldatakse kannatanule tunnistaja kohta sätestatut, kui vastavas KrMS sättes ei ole sätestatud teisiti. Eeltoodust nähtub, et praeguses asjas pidi uurija Q tõlgi R vahendusel kandma kannatanu ülekuulamise protokolli ülekuulamise ajal vaid need V. Gulevichi ütlused, mis käsitlevad tõendamiseseme asjaolusid. Seega ei lubagi kehtiv menetlusseadus kanda ülekuulamise protokolli neid ütlusi, mis on antud enne või pärast ülekuulamist või mis ei käsitle tõendamiseseme asjaolusid. V. Gulevich ei ole vabas vormis ütlusi andnud ning on keeldunud uurija küsimustele vastamast. Ülekuulamise protokollist ei nähtu, et V. Gulevichi kannatanuna 10

(15)ülekuulamine oleks KrMS § 150 kohaselt filmitud või heli- või videosalvestatud. Asitõendi vaatlusprotokoll ja selle lisaks olev turvakaamera salvestis salvestab pidevalt ülekuulamisruumis toimuvat ega ole seotud ülekuulamise kui menetlustoimingu läbiviimise ajaliste piiridega. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium kaitsja ja maakohtu seisukohaga, et kannatanu ülekuulamise protokoll on puudulikult vormistatud ja seetõttu ebausaldusväärne. 6.4 Maakohtu hinnangul on süüdistatava V. Gulevichi ütlused usaldusväärsed, sest need on kooskõlas vaatlusprotokolli ja turvakaamera salvestisega. Kohtukolleegium juba eespool märkis, et turvakaamera salvestis ei ole samastatav ülekuulamise videosalvestisega, mistõttu vaatlusprotokoll ja selle lisaks olev turvakaamera salvestis V. Gulevichi väiteid protokolli puudulikkuse kohta ei kinnita. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et V. Gulevichi ütlused on vastuolus tunnistajate R ja Q ütlustega ning kannatanu ülekuulamise protokolliga. Tunnistajate R ja Q ütlusi ei ole samas ka maakohus ise ebausaldusväärseks tunnistanud. Lisaks sellele leiab kohtukolleegium, et süüdistatava V. Gulevichi ütlused ei ole vastuolus mitte ainult teiste tõenditega, vaid ka omavahel. Algselt on V. Gulevich olnud seisukohal, et ta ei saa kannatanu olla, sest talle ei ole vigastusi tekitatud ning kellegi vastu pretensioone ei oma. Samas on V. Gulevich ise oma käitumisega püüdnud talle tekitatud vigastuste paranemist vältida ning isegi suurendada. Prokuröri poolt esitatud Tallinna Vangla haigusloo väljavõttest nähtub, et V. Gulevich on eemaldanud huulel olevalt haavalt plaastri ning stripid (klambrid) ning nühib verist haava salvrätiga. Samuti on ta püüdnud keelega suu siseküljelt haava lahti suruda. Ta on põhjendanud seda asjaoluga, et soovib haava õmblemist. Seega on pidanud V. Gulevich talle tekitatud haava nii tõsiseks, et pidas talle osutatud meditsiinilist abi ebapiisavaks. Meditsiiniosakonnas on V. Gulevichile selgitatud, et haav oli juba korralikult suletud ja ei veritsenud, mistõttu õmblemist ei vaja. Haavale paigaldati uued stripid (klambrid) ja kaeti plaastriga (tl 82-84). Seega on kohtukolleegiumi hinnangul ainetu V. Gulevichi hilisem väide, et talle ei ole vigastusi tekitatud. V. Gulevich on kohtuistungil väitnud, et tal oli kannatanuna ülekuulamisel valu tõttu raske ütlusi anda, mistõttu ta ei ole ütluste andmisest alusetult keeldunud. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest ülekuulamine toimus kolm päeva pärast tervisekahjustuse tekitamist ja talle oli vajalikku meditsiinilist abi osutatud. Samas nähtub turvakaamera salvestiselt, et juba ülekuulamisruumi sisenedes V. Gulevich räägib midagi emotsionaalselt, tehes seda korduvalt ülekuulamise käigus. Ka maakohus on oma otsuses märkinud, et V. Gulevich on ülekuulamisruumis korduvalt midagi pikalt seletanud, kuid ülekuulamisprotokolli seda kantud ei ole. Nagu kohtukolleegium eelnevalt märkis, ei pidanudki uurija väljaspoole ülekuulamise ajalisi piire räägitud juttu protokolli kandma, samuti asjakohatuid väiteid. Isegi juhul, kui V. Gulevichil oleks tõepoolest olnud takistusi kõnelemisega, oleks ta saanud protokolli omakäeliselt märkida, et soovib anda ütlusi ainult esindaja juuresolekul. Vastuoluline on olnud V. Gulevichi käitumine ka käesolevas menetluses. Nagu kohtukolleegium eelnevalt märkis, oli V. Gulevich osalenud kohtueelses menetluses kaitsja vandeadvokaat V. Sadekovi vahendusel, hiljem temast loobunud ning siis jälle uuesti tema määramist taotlenud, ehkki talle oli juba Eesti Advokatuuri poolt kaitsja määratud. V. Gulevich ei ole oma sellist käitumist millegagi põhjendanud. Selline heitlik käitumine kohtukolleegiumi hinnangul kahandab samuti tema ütluste usaldusväärsust. Käesoleva menetluse käigus hakkas V. Gulevich alles kohtuistungil väitma, et ei andnud kannatanuna ülekuulamisel ütlusi seetõttu, sest kartis et neid kasutatakse tema enda vastu. Ütluste muutmise põhjust ei ole V. Gulevich osanud kohtukolleegiumi hinnangul kohtuistungil arusaadavalt selgitada. Maakohus on kaitsjaga nõustunud, et ütluste andmisest keeldumise põhjus võib tuleneda ka teisest kriminaalasjast ja selguda alles kohtumenetluse käigus. 11
(15)Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest kuidas sai kannatanu ütlusi andes teada, et ta nende ütlustega ennast süüstab kui see asjaolu selgub alles teises kriminaalasjas toimuval kohtuistungil. Kuna V. Gulevichi ütlused ei ole omavahel kooskõlas ja need on vastuolus teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega, siis tunnistab kohtukolleegium tema ütlused tervikuna ebausaldusväärseks. 6.5 Käesolevas asjas seisneb peamine vaidlus selles, kas V. Gulevichil oli seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks. Maakohus vastas sellele jaatavalt. Kohtukolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. Isegi kui pidada V. Gulevichi ütlusi usaldusväärseteks, ei tõendaks need seda, et tal oleks esinenud seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  1. märtsi
  2. a otsuse nr 3-1-25-02 punktis 13 leidnud, et õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest iseenda vastu ei saa olla ülekuulatava suvaotsus, mistõttu peab ütluste andmisest keeldumise põhjendatus olema põhimõtteliselt kontrollitav. Seetõttu tuleb igale konkreetsele ütluste andmisest keeldumise juhtumile läheneda individuaalselt ja kaaluda ütluste andmisest keeldumise põhjendatust. Maakohus märgib vaidlustatud kohtuotsuses, et küsimustele vastamine X poolt toime pandud kehalise väärkohtlemise asjaolude kohta oleks võinud V. Gulevichit ennast süüstada teises kriminaalasjas. Miks kohus sellisele järeldusele tuleb, seda kohtuotsusest ei nähtu. Kohus on refereerinud Harju Maakohtu
  3. mai
  4. a kohtuotsust V. Gulevichi süüditunnistamises ja karistamises

§ 256järgi ning kõrvutanud seda V.

Gulevichi ütlustega selle kohta, et ta ei julgenud ilma esindajata ütlusi anda, sest need oleksid kahjustanud teda teises menetluses. Siinjuures märgib prokurör kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult, et X nime ei ole selles kohtuotsuses isegi mainitud. Lisaks märkis kohus oma põhjendustes veel X ja C süüdimõistmist V. Gulevichi poolt juhitud nn „Kemerovo“ kuritegelikku ühendusse kuulunud W tapmises Tallinna Linnahallis asuvas Poseidon ööklubis. Miks see asjaolu oluline on ja kuidas see V. Gulevichi õigeksmõistmist põhjendab, kohtuotsuses selgitatud ei ole. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et viidetest kättemaksule W tapmise eest võiks järeldada, nagu oleks V. Gulevich rünnanud X. Tegelikult ründas X hoopis V. Gulevichit. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused selle kohta, kuidas V. Gulevichi poolt tema peksmise kohta ütluste andmine oleks andnud prokurörile parema võimaluse tõendada tema süüd kuritegeliku ühenduse organiseerimises või kuidas see saaks tuua kaasa V. Gulevichi süüstamise mõnes muus kuriteos. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et maakohtu viited ütluste andmisest iseenda vastu ja kontrollimatud väited seostest teiste kriminaalasjadega on oletuslikud. Eeltoodut arvesse võttes ei ole kohtukolleegiumi hinnangul V. Gulevichil ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 71 lg 2 p 1 tuleneva aluse esinemine tõendatud. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et kannatanuna ülekuulamisel ütluste andmisest alusetu keeldumisega täitis V. Gulevich

§ 318

lg 1 objektiivse koosseisu.

§ 318

subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi selle objektiivsete asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega.

§ 16

lg 1 kohaselt on tahtluse liigid kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.

§ 16lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. 12

(15)Kohtukolleegium on seisukohal, et V. Gulevich kannatanuna ülekuulamisel alusetu ütluste andmisest keeldumisega sai aru, et takistab oma tegevusega menetluse läbiviimist ja tõe väljaselgitamist ning soovis seda. Seega tegutses V. Gulevich otsese tahtlusega. Eeltoodud põhjendustel on kohtukolleegiumi hinnangul V. Gulevich oma tegevusega täitnud

§ 318lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu.

Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Eeltoodud põhjendutel tühistab kohtukolleegium maakohtu 7. augusti 2020. a kohtuotsuse V. Gulevichi õigeksmõistmises süüdistuses

§ 318lg 1 järgi ja mõistab ta uue otsusega selles süüdi.

6.6 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavale karistuse mõistmise küsimust.

§ 318

lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

§ 56lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Riigikohus on

  1. mai
  2. a otsuses nr 3-1-1-52-13 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks viidata KrMS § 331 lg-le 2, mille kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Seega ei või kohtukolleegium mõista süüdistatavatele rangemat karistust, kui on taotlenud oma apellatsioonis prokurör. Prokurör leiab oma apellatsioonis, et praeguses asjas on karistuse eesmärke võimalik saavutada V. Gulevichile vangistuse mõistmisega sanktsiooni keskmises määras, s.o vangistusega kuueks kuuks. Karistuse mõistmise osas prokurör oma motiive ei esita. Vaatamata sellele nõustub kohtukolleegium prokuröri karistusettepanekuga V. Gulevichile mõistetava karistuse liigi ja tähtaja osas. Kohtukolleegium leiab, et V. Gulevichi süü ütluste andmisest alusetus keeldumises on keskmine. Süü suurust arvestades ei pea kohtukolleegium rahalise karistuse mõistmist võimalikuks. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. V. Gulevich oli kuriteo toimepanemise ajal kriminaalkorras karistamata isik. Eeltoodut arvesse võttes mõistab kohtukolleegium V. Gulevichile

§ 318lg 1 järgi karistuseks vangistuse kuueks kuuks.

Pärast praeguses kriminaalasjas vaidluse all oleva kuriteo toimepanemist on V. Gulevich süüdi tunnistatud Harju Maakohtu 28. mai 2020. a kohtuotsusega

§ 256lg 1 järgi ja talle on 13

(15)mõistetud karistuseks vangistus kaheksaks aastaks. Praeguses asjas tehakse süüdimõistev kohtuotsus ja mõistetakse karistus 9. septembril 2020. Seega on tegemist

§ 65

lõikes 1 sätestatud liitkaristuse hilisema mõistmisega olukorras, kus süüdistatav alles kannab eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistust. Sellisel juhul moodustatakse esmalt liitkaristus

§ 64

lg 1 alusel kuritegude kogumi eest ning seejärel määratakse otsuses kindlaks vaid liitkaristuse kandmise aja algus. Juba ärakantud karistuse osa liitkaristusest mahaarvamine ei ole sel juhul lubatud, vaid samaliigilised karistused tasandatakse nende jaoks ühise karistuse kandmise algusaja määramise teel. Liitkaristuse kulgemise alguseks on sel juhul päev, millest alates on arvestatud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise algust. Seega tuleb liitkaristuse kandmise aja alguseks märkida päev, millest alates on süüdistatav pidevalt viibinud vahi all hiljem tuvastatud kuritegude kogumisse kuuluvate kuritegude eest. Sel viisil taastatakse olukord, kui süüdlase hiljem tuvastatud kogumit moodustavaid kuritegusid oleks menetletud koos ja lahendatud ühe kohtuotsusega.

§ 64

lg 1 sätestab, et samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 10. märtsi 2016. a otsuses nr. 3-1-1-20-16 kohtupraktika ühtlustamiseks selgitanud, et

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. V. Gulevichile inkrimineeritud kuritegeliku ühenduse organiseerimine (

§ 256

) ja kannatanu poolt ütluste andmisest aluseta keeldumine (

§ 318

lg 1) on eriliigilised kuriteod, mis on sätestatud karistusseadustiku erinevates koosseisudes.

§ 256näeb karistusena ette viie- kuni viieteistaastase vangistuse.

V. Gulevichile on mõistetud kaheksa aastat vangistust, s.o sanktsiooni keskmises määras. Seetõttu ei pea kohtukolleegium praegusel juhul

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel karistuste katmise põhimõtte kohaldamist põhjendatuks. Eeltoodut arvesse võttes suurendab kohtukolleegium

§ 64lg 1 ja § 65 lg 1 ja alusel V.

Gulevichile Harju Maakohtu

  1. mai
  2. a otsusega mõistetud kaheksa aastast vangistust käesoleva otsusega mõistetud kuue kuu võrra ja mõistab liitkaristuseks kaheksa aastat kuus kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda
  3. august
  5. Viimasena peatub kohtukolleegium menetluskuludel. 7.1 KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskulu süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Kuna praeguses asjas on aga tegemist

§ 65lg 1 kohaselt liitkaristuse hilisema mõistmisega ja Harju Maakohtu 28.

mai

  1. a kohtuotsusega on V. Gulevichilt süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundaraha 1460 eurot juba välja mõistetud, siis teist korda temalt sundraha välja mõista ei saa. Seda asjaolu on selgitanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
  2. mai
  3. a otsuses nr 3-1-1-24-
  4. 7.
  5. Apelleeritud kohtuotsusega jäeti riigi õigusabi korras määratud kaitsjatele vandeadvokaatidele Aivar Ennokile ja Vladimir Sadekovile määratud tasud vastavalt 92,40 eurot 14

(15)ja 513,60 eurot riigi kanda, sest KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse ja mõistab V. Gulevichi talle esitatud süüdistuses süüdi, mõistab kohtukolleegium KrMS § 180 lg 1 alusel määratud kaitsjatele määratud tasu (92,40+513,60) kokku 606,00 eurot välja süüdistavalt. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 3 ja § 340 lg 4 p-st 2 tühistab kohtukolleegium V. Gulevichi suhtes tehtud Harju Maakohtu 7. augusti 2020. a õigeksmõistva kohtuotsuse ja teeb süüdimõistva otsuse. Prokuröri apellatsioon rahuldatakse. /allkirjastatud digitaalselt/ 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.