Obsah (4)

§ 19§ 15§ 10§ 18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse tegemise aeg ja koht 23. september 2021, Tartu Haldusasja number 3-21-295 Haldusasi X. kaebus Eesti Psühholoogide Li

ekomisjoni

1. novembri
2. a otsuse ja
3. jaanuari
4. a vaideotsuse tühistamiseks ning Eesti Psühholoogide Liidu kliinilise psühholoogia

ekomisjoni kohustamiseks otsustada uuesti kaebajale

e andmine Menetlusosalised Kaebaja – X., volitatud esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein Vastustaja – Eesti Psühholoogide Liit, volitatud esindajad vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets ja advokaat Liis Peedu Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta X. kaebus rahuldamata.
2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3. Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga. EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt
4. oktoobril
5. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). 3-21-295 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. X. (kaebaja) esitas MTÜ-le Eesti Psühholoogide Liit
7. augustil 2020.a taotluse Kliiniline psühholoog, tase 7

e saamiseks (dtl 142-211). 2. Eesti Psühholoogide Liidu

ekomisjon otsustas

1. novembri
2. a protokollilise otsusega mitte anda kaebajale taotletud

et (dtl 14). 3. Kaebaja esitas

ekomisjoni otsuse peale vaide, mis jäeti

1. jaanuari
2. a vaideotsusega rahuldamata (dtl 16-22, 35-36).
3. Kaebaja esitas
4. veebruaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Eesti Psühholoogide Liidu kliinilise psühholoogia

ekomisjoni

1. novembri
2. a otsuse ja
3. jaanuari
4. a vaideotsuse tühistamiseks ning Eesti Psühholoogide Liidu kliinilise psühholoogia

ekomisjoni kohustamiseks otsustada uuesti kaebajale

e andmine (dtl 2-13).

1. Tartu Halduskohus võttis
2. veebruari
3. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Eesti Psühholoogide Liidu ja kohustas vastustajat Tartu Halduskohtule esitama kirjalik vastus kaebusele, seisukoht asja läbivaatamise vormi osas ning haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 64-65).
4. Vastustaja esitas
5. märtsil
6. a vastuse kaebusele (dtl 73-84).
7. Tartu Halduskohus otsustas
8. augusti
9. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 137-138).
10. Vastustaja esitas
11. augustil 2021 menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (dtl 213-222).
12. Kaebaja esitas
13. augustil 2021 täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekirja ning kuludokumendid (dtl 224-228, 230-235).
14. Vastustaja esitas
15. septembril 2021 vastuväited kaebaja
16. augusti
17. a seisukohtadele ning täiendava menetluskulude nimekirja koos kuludokumentidega (dtl 237-244). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
18. Kaebaja on taotlenud Eesti Psühholoogide Liidu kliinilise psühholoogia

ekomisjoni

1. novembri
2. a otsuse ja
3. jaanuari
4. a vaideotsuse tühistamist ning Eesti Psühholoogide Liidu kliinilise psühholoogia

ekomisjoni kohustamist otsustada uuesti kaebajale

e andmine, väites kokkuvõtvalt järgmist. 11.

1. Vastustaja
2. novembri
3. a protokolliline otsus, millega jäeti kaebajale andmata Kliiniline psühholoog, tase 7

e, ja vaideotsus riivavad kaebaja subjektiivseid õigusi. 11.2.

eseaduse (

) § 19 lg 5 näeb ette, et hindamiskomisjoni liikmetest ei tohi üle ühe kolmandiku olla selleks hindamiseks või

eeksamiks ettevalmistavaid koolitajaid või vahetult väljaõppe korraldamisega seotud isikuid ja üle ühe kolmandiku ei tohi olla

et taotleva isiku tööandjaga samast asutusest, välja arvatud sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud automaatse testimissüsteemi korral. 2

eseaduse seletuskirjas on selgitatud, et „Lähtudes ISO standardi punktist 5.2.1 peavad hindamiskomisjoni liikmed olema sõltumatud ning vajalike eralaste teadmiste ja kogemustega. ISO standardi punktide 4.2.5 ja 5.2.1 alapunkt e ning punkti 5.2.2 täitmiseks pidas töörühm vajalikuks eelnõus sätestada, et hindamiskomisjoni liikmetest ei tohi üle 1/3 olla vahetult seotud antud eksamiks ettevalmistava koolituse või väljaõppe läbiviimisega ja üle 1/3 olla

etunnistust taotleva isiku tööandjaga samast asutusest, va juhul kui tegemist on automaatse testisüsteemiga. Nimetatud süsteemi kasutamisel ei ole piirangute rakendamine otstarbekas, sest sellisel juhul ei sekku inimene hindamisse, vaid ainult fikseerib tulemused.“ 11.4. Hindamiskomisjoni neljast liikmest kolm, s.o Kirsti Akkermann, Kätlin Anni ja Maarja-Liisa Oitsalu olid vahetult seotud kliinilise psühholoogi

e eksamiks ettevalmistava õppetöö läbiviimisega. Hindamiskomisjoni koosseis on seega olnud olulises mittevastavusest

§ 19lg 5 regulatsiooniga.

Hindamisel ei ole tagatud erapooletust, mille tagamiseks

§ 19lg 5 regulatsioon on sätestatud.

11.5. Kaebaja tõi vastustaja esitatud vaides samuti esile, et hindamiskomisjoni koosseis ei olnud õiguspärane. Vaideotsuses on märgitud, et „väide hindamiskomisjoni koosseisu kohta on eksitav. K. Akkermanni, K. Anni ja M.-L. Oitsalu osalemist õpetajana või korraldajana mõne ülikooli täiendusõppekursuses ei saa käsitelda vahetult selleks hindamiseks ettevalmistamisena. Antud juhul ei tegutse Tartu Ülikool

et andva õppeasutusena.“ Kaebaja on seisukohal, et vastustaja selgitus ei ole seadusega kooskõlas.

§ 19

lg 5 ei tulene, et isikud, kelle arv hindamiskomisjonis on piiratud, peavad olema

et andva õppeasutuse töötajat. Vaideotsuses esitatud väide on mitteasjakohane ka seetõttu, et

e andmisega ei tegele õppeasutused. Seega ei eksisteeri „

et andvat õppeasutust“. Käesoleval juhul on

et andvaks isikuks MTÜ Eesti Psühholoogide Liit. 11.

1. Hindamisstandardis ei ole kirjas, millist osakaalu omavad kompetentside hindamisel kolm erinevat osa, millele hindamisstandardi p-s 2.2 on osundatud. Hindamisstandardist saab järeldada, et tulemus kujuneb hinnangust esitatud näidistele, suulisele eksamiosale ning uuringu- ja sekkumisplaanile. Kuidas nende osade hindamine toimub ja kuidas väljendavad hindajad enda hinnangut, et see oleks teiste hindajate hinnanguga võrreldav, hindamisstandardist ei selgu. Hindamisstandardi põhjal jääb ebaselgeks, kas kõiki hindamiskriteeriume hinnatakse iga kirjaliku töö ja suuliselt vastatu kohta eraldi või mitte. 11.
2. Hindamisstandardist ei selgu, milline on lävend, et lugeda kompetentsid täidetuks ega see, kas komisjoni liikmete poolt antud hinnangud summeeritakse või võetakse aluseks hinnangute keskmine või kohaldatakse mingit muud hindamisviisi. 11.
3. Hindamisstandard ei kajasta tegelikkusele vastavalt nn suulise hindamise läbiviimist. Nimetatud eksami osas saab iga

e taotleja eksamipileti, millel on kirjas kolm küsimust. Vastused nendele küsimustele esitab

e taotleja hindamiskomisjonile esmalt kirjalikult. Seejärel valib hindamiskomisjon nendest küsimustest ühe, mida

e taotleja peab suuliselt vastama. Hindamisstandardist ei nähtu, kuidas toimub kirjalikult ja suuliselt vastatu hindamine. Hindamisstandardis on viidatud vaid suulisele hindamisele. 11.9.

ekomisjoni protokollilise otsuse kohaselt täitis kaebaja kolme kompetentsi: 2.1 (eesmärkide määratlemine), 2.3 (kliinilis-psühholoogiline sekkumine) ja 2.4 (kliinilispsühholoogiliste sekkumiste hindamine) kriteeriumid. Täitmata jäid kompetentsi 2.2 kriteeriumid. Kaebaja on seisukohal, et olukorras, kus ta on täitnud neljast kompetentsist kolme kriteeriumid, on vaid ühe kompetentsi mittetäitmise tõttu

e andmata jätmine ebaproportsionaalne. Hindamisstandardist ei tulene, et kompetentsi 2.2 osakaal hindamisel on suurem kui teistel kompetentsidel. 11.10. Vastustaja poolt välja toodud kompetentsi 2.2 mittevastavus puudutab kompetentsi 6 hindamiskriteeriumist üksnes kahte ning ka neid vaid osaliselt. Seda arvestades on kaebaja hinnangul ebaproportsionaalne ka see, et vastustaja on lugenud kompetentsi 2.2 mittetäidetuks. 3

e mitteandmisega toimuks ülemäärane kaebaja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 19 nimetatud õiguse rikkumine. Kaebajale ei ole seatud ühtegi piirangut, mis seaks kahtluse alla selle, et kaebaja saaks uuesti soovitud

et vastustajalt taotleda. PS § 19 ei taga isikule piiranguteta eneseteostust vaid tagab isikule üleüldise õiguse olla subjekt (nt menetluses). Tulenevalt eeltoodust ei nõustu vastustaja, et käesolevas asjas on ülemäära riivatud kaebaja PS §-st 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele ning vastustaja leiab, et käesoleval ajal on riive proportsionaalne. 12.2. PS § 29 kaitsesse kuulub peaasjalikult isiku õigus endale ise valida töö-, ameti- või

ekoht ning riigi minimaalne ning vaid vajalikul määral sekkumine sellisesse õigusesse. Kuid sätte eesmärgiks ei saa olla isiku vabadus ise täielikult otsustada enda tegevuse sobivuse üle „

et“ või kindlat kvalifikatsiooni vajaval tegevusalal. 12.3. Kliiniline psühholoog, tase 7, on kõrgelt kvalifitseeritud

etase. Sihtasutuse

ekoda

estandardite kodulehel on märgitud, et kliinilise psühholoogi (tase 7)

etegevuse valdkonnaks on tervishoid. See tähendab, et käesolevas asjas on kaebaja PS §-s 29 toodud õiguse piiramine õigustatud võimalike patsientide ohutuse ja heaolu eesmärgil. Kuivõrd kaebaja ei vastanud

eeksami läbiviimise ajal kliinilise psühholoogi (tase 7)

enõuetele, siis ei saanud vastustaja kaebajale vastavat

et anda, sest

e andmisel selleks mittepädevale isikule, võivad sattuda kolmandad isikud ohtu saades oodatud

estandardile mittevastavat nõustamist. 4

etaotlemisel sel korral

et mitte anda ei saa päädida automaatselt sellises riives, mis võiks põhjustada kaebaja PS § 31 õiguse täieliku erosiooni.

etegevusele kehtestatud piirangud on õiguspärased, sest kaitsevad võimalikke patsiente alla

estandardite pakutavast tervishoiuteenusest. 12.5. Kaebaja on seisukohal, et õppeprogrammi „Kliinilise psühholoogi

eaasta“ puhul on tegemist programmiga, mis valmistab psühholooge ette kliinilise psühholoogi

eeksamiks. Vastustaja hinnangul ei saa viidatud õppeprogrammi võrdsustada mitmete teiste

ete puhul eksisteerivate spetsiifiliselt

eeksamiks/hindamiseks ettevalmistavate kursustega (nt „Ettevalmistus täiskasvanute koolitaja

eeksamiks“, „Kinnisvaramaaklerite

eeksamiks ettevalmistus“ jt). Vastustaja seisukohalt on korrektne jääda programmis sõnastatud eesmärkide juurde, mille seas

eeksamiks valmistumist ei ole. Vastavalt "Kliinilise psühholoogi

eaasta" programmi kirjeldusele on tegemist täienduskoolitusega magistriõpingute järgselt. „Kliinilise psühholoogi

eaasta“ programm on oma sisult peaasjalikult juhendatud praktika, mida viiakse läbi mõne tervishoiuteenuse osutaja juures. „Kliinilise psühholoogi

eaasta“ programmi kirjeldusest ei leia ühtegi viidet, et tegemist võiks olla ettevalmistava kursusega kliinilise psühholoogi (tase 7)

eeksami tarbeks. 12.6. Kaebaja väidab, et õppeprogramm „Kliinilise psühholoogi

eaasta“ sisaldab ka kliinilise psühholoogi

eaasta praktikat, mida viib õppeprogrammi kohaselt läbi õppejõud K. Akkermann. Seesugune väide ei ole tõene. Programmi juhina peab K. Akkermann läbirääkimisi tervishoiuasutustega õpilastele praktikakohtade ja juhendajate leidmiseks. K. Akkermann ise ei ole praktikat läbi viinud ega ühtegi selles programmis osalenud praktikanti juhendanud, vaid juhendajateks on olnud akrediteeritud tervishoiuasutustes töötavad

elised kliinilised psühholoogid. 12.

1. Kaebaja väidab, et hindamiskomisjoni liikmed M.-L. Oitsalu ja K. Akkermann olid Tartu Ülikooli ainekursuse „Isiksushäirete hindamine“ õppejõud. See väide kannab endas vaid osalist tõde. K. Akkermann ei osalenud ainekursuse läbiviimises üldse, M.-L. Oitsalu õpetas väikeses mahus ja mitteotsustavas rollis. Nimetatud kursuse vastutav õppejõud oli Maie Kreegipuu, kaasatud oli neli praktiseerivat psühholoogi Eesti erinevatest haiglatest, sh M.-L. Oitsalu. Kursuse raames viidi läbi 48 tundi auditoorset tööd, sh Oitsalu õpetas neist vaid 8 tundi. 12.
2. Vastavalt hindamisstandardi tabelitele 1 ja 2 tõendavad kliinilise psühholoogi

e taotlejad oma teadmisi ja oskusi kokku 46 erialavaldkonnas, mis eeldab õpinguid kokku 360 EAP mahus. On ebaproportsionaalne väita, et osalemine ühe kursuse õpetamisel oleks

eeksamiks ettevalmistamine. 12.9. Kompetentsuse tagamine hindamiskomisjonis on oluline, et tagada

eeksami ja selle tulemuste legitiimsus. Vastustaja töötab selle nimel, et hindamiskomisjon vastaks kõrgeimatele standartidele ning kehtestatud kordadele. Paratamatult, Eesti psühholoogide „turu“ suurust hinnates on võimatu tagada ja välistada

eeksamil osalejate ja hindamiskomisjoni liikmete igasugune varasem kokkupuude ja seda pole ka mõistlik eeldada. 12.10. Juhul, kui

§ 19

lg-s 5 nimetatud piirangut tõlgendada selliselt, nagu seda teeb kaebaja, siis ei saaks sisuliselt mõne aja möödudes enam kliinilise psühholoogi

et väljastada, sest võib tekkida olukord, kus kõik

e- ja hindamiskomisjoni liikmeteks olevad spetsialistid on mingil ajahetkel ja piiratud mahus osalenud (täiend)koolituste ettevalmistamisel või koguni neid koolitusi ise piiratud mahus andnud. 12.11. Lisaks kõigele eeltoodule, vastustajale jääb arusaamatuks, miks ei teavitanud kaebaja enne hindamist, et tal on vastuväited hindamiskomisjoni koosseisule. Kaebajale teatati hindamiskomisjoni koosseisust e-kirjas. Vastustaja hinnangul tulnuks kaebajal hindamiskomisjoni koosseisule esitada enda vastuväited esimesel võimalusel enne eksami 5

eeksami järgselt hindamiskomisjoni koosseisule etteheidete tegemine ei ole õigustatud. (Siiski jääb vastustaja ka enda eeltoodud seisukoha juurde, et

§ 19

lg 5 eesmärgiks ei ole täielikult välistada erialane (koolituslik) kokkupuude

eeksamil osaleja ning hindamiskomisjoni liikmete vahel.) 12.12. Kompetentsuse hindamise aluseks on

estandardi tegevusnäitajate põhjal koostatud hindamiskriteeriumid, mis on

e taotlejale enne hindamist teada ja mis hindamise käigus ei muutu. Seega on kaebaja väited selle kohta, et hindamiskriteeriumid ei olnud talle teada, ebaõiged. 12.13. Hindamisprotseduuri osakaalude väljatoomise nõuet või nõuet esitada spetsiifilisi kirjeldusi selle kohta, kas komisjoniliikmete hinnangud summeeritakse või arvutatakse nende keskmine vms,

e andmist reguleerivatest õigusaktidest ei ilmne. Kui see osutub vajalikuks, tuleks sellised nõuded sätestada kõigi

ete puhul.

ekomisjon saab

e andmiseks esitatud taotluse osas otsuse tegemisel lähtuda vaid sel hetkel kehtivatest

e andmise regulatsioonidest ja Sihtasutuse

ekoda juhendmaterjalidest hindamise kohta, mida vastustaja on ka teinud. 12.14. Vastavalt hindamisstandardi p-le 4 hõlmavad suulise vestluse küsimused psüühikahäirete teoreetilisi mudeleid, hindamis- ja sekkumismeetodeid erinevate häirete korral, tervise-, kliinilise- ja neuropsühholoogia üldteadmisi ning kliinilise psühholoogia metodoloogia, patsiendiga suhtlemise ja

e-eetika üldküsimusi. Hindamisküsimused saadetakse taotlejale koos teatega tema lubamise kohta hindamise teise etappi. Hindamine toimub piletitel esitatud küsimuste alusel, igal piletil on 3 küsimust. Vastustele järgneb kliinilise psühholoogia oluliste teemade ühisarutelu hindamiskomisjoni liikmete ja kahe

e taotleja osavõtul. Hindamisstandardist ei tulene, et suulist vestlust hinnataks teisiti, kui teiste protseduuri osade puhul. 12.15. Ei

estandardist ega hindamisstandardist tulene, et mõne kompetentsi osakaal on hindamisel väiksem kui teistel kompetentsidel. Seega piisab

e andmisest keeldumiseks kasvõi ühe kompetentsi mittevastavusest ning lähtuvalt

estandardist ja hindamisstandardist oli

ekomisjonil võimalik langetada vaid üks otsus, st

et mitte anda. 12.16. Kaebajal jäid täitmata kompetentsi 2.2 (Patsiendi hindamine) kriteeriumid. Vastavalt kliinilise psühholoogi

estandardile on kliinilise psühholoogi töö sisu inimese isiksuseomaduste, psüühiliste protsesside ja probleemide hindamine ja mõõtmine kehaliste ja psüühiliste haiguste ning inimese psühhosotsiaalse funktsioneerimise raskendatuse puhul, psüühika- ja käitumishäirete psühholoogiline diagnostika, toetav psühhoteraapia, nõustamine, konsulteerimine, õpetamine ja nooremate kolleegide töö juhendamine, eksperthinnangute andmine kliinilise psühholoogia valdkonda kuuluvates küsimustes, koostöö teiste erialade spetsialistidega. Seega on patsiendi hindamine sisuliselt märkimisväärselt oluline osa kliinilise psühholoogi tööst. Täitmata kompetentsi puhul ilmnes puudusi nii teoreetilistes teadmistes kui nende rakendamises. Hindamiskomisjoni otsus on protokollis selgelt väljendatud: kompetents 2.2 on tõendamata. Väide selle osalise tõendamise kohta on eksitav. 12.17. Kuna

e- ja hindamiskomisjon saab otsuse teha tuginedes

e andmist ja hindamist reguleerivatele materjalidele ning hindamise käigus kogutud tõendite kogumile, ei oma võimalikud väited kolmandate isikute / teise eriala esindajate hinnangutele kaebuse esitaja kompetentside kohta käesolevas asjas puutumust. 6

e taset

2. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja tühistamis- ja kohustamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirja pandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada (nt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-16-579, p 16).
5. Kuigi kohus selgitas juba
6. augusti
7. a määruses kohtuliku kontrolli ulatusega seonduvat, märgib kohus täiendavalt järgmist.
8. Riigikohus leidis
9. märtsi
10. a otsuses asjas nr 3-3-1-68-12 eksamihinnetega seonduvalt, et pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll on võimalik piiratud ulatuses. Õpiväljundite hindamisel on õppejõul kindlaksmääratud kriteeriumite ulatuses oluline otsustusruum. Kõrgkooli õppeprotsessi jooksul tehtavate hindamisotsuste korral peab kohus saama kontrollida nende läbiviimise ja hindamise menetluslikku külge ning ilmselgeid sisulisi vigu. Asjaolu, et hindamisel on tehtud sisuline viga, peab HKMS § 59 lg 1 ls-st 1 tulenevalt tõendama eksamitulemuse vaidlustaja.
11. Kohus leiab, et analoogselt kõrgharidusega tuleb ka

e andmise menetluses möönda

e andja laia otsustusruumi, kus tuleb arvestada nii õigusliku regulatsiooni hõredust kui ka teatud subjektiivset kaalumisruumi, kas mingi asjaolu on piisavalt tõendatud. Hindamisprotseduuri ja -otsustuste eripära tõttu on piisav kirjalikul eksamitööl vigade äranäitamine või tagantjärele selgituste andmine. Arvestades tagantjärele selgituste andmise lubatavust, arvestab kohus ka vastustaja selgitusi kaebuse väidetele. 18. Kaebaja on seisukohal, et hindamisstandard ei kehtesta piisavalt selgeid, läbipaistvaid ja ettenähtavaid hindamiskriteeriume ning regulatsiooni selleks, et tagada hindamise kontrollitavus. Kaebaja leiab, et kliinilise psühholoogi

e eksami puhul ei ole eksami läbiviimise ja hindamise menetluslik külg kontrollitav. Samuti leiab kaebaja, et tema kompetentsust hinnanud hindamiskomisjoni koosseis ei olnud õiguspärane, vaidlustatud otsus ei ole proportsionaalne ja see ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Vaidlustatud otsus on kaebaja hinnangul õigusvastane ka seetõttu, et vastustaja on ilmselgelt hinnanud tema tööd valesti. Vastustaja kaebajaga ei nõustu. 19.

§ 15

lg 1 ls 1 kohaselt on

e andmine

et taotleva isiku (taotleja) kompetentsuse

estandardis nimetatud nõuetele vastavuse hindamine, mille tulemusena kantakse taotlejale antud

e

eregistrisse.

et andva organina (

e andja) võib tegutseda

easutuse korraldatud avalikul konkursil

enõukogu otsusega võitjaks kuulutatud ja

eregistris sellekohast registreeringut omav juriidiline isik või tema asutus või riigi- või valitsusasutus. Registreerimisel määratakse

estandarditest tulenevad

enimetused ja tasemed, mille suhtes on

e andjal õigus

eid anda (

§ 10lg 1).

Praeguse vaidluse puhul on

et andvaks organiks mittetulundusühingu vormis tegutsev Eesti Psühholoogide Liit. 20. Tervishoiu

enõukogu

1. veebruari
2. a otsusega nr 14 kinnitatud Eesti Psühholoogide Liidu

e andmise kord kliinilise psühholoogia

etele (edaspidi kord) 7

e andmise kord reguleerib ka kliinilise psühholoogi tase 7

e andmise korraldamist (p 1.1. a). Iga

e kompetentsusnõuded on kehtestatud

estandardis (p 1.2.). Korra p-de 2.1.1.

1. kuni 2.1.1.
2. kohaselt on

e „kliiniline psühholoog, tase 7“ taotlemise eeltingimused järgmised: - - - - Magistrikraad psühholoogias, mis on saadud pärast 5-aastast (300 EAP) psühholoogiaõpet. Haridustaseme tõendamiseks tuleb esitada dokumendid bakalaureuse ja magistritaseme õpingute läbimise kohta psühholoogia erialal akrediteeritud õppekava alusel. Läbitud õppekava peab katma kõik õppekava komponendid, mis on esitatud hindamisstandardi tabelites 1 ja 2 ning vastama hindamisstandardi tabelis 3 esitatud proportsioonidele. Tõendamiseks tuleb esitada hariduse analüüsi tabel koos akadeemiliste õiendite koopiate ja täiendusõppe korras läbitud kursuste tunnistuste koopiatega. Kliinilise psühholoogi poolt juhendatud praktika läbimine kliinilise psühholoogia valdkonnas. Praktika kestus on 12 kuud (1500 töötundi) või sellele vastav hulk ainepunkte (60 EAP). Esitada tuleb praktika kokkuvõte ja praktikajuhendaja hinnang praktikandi kompetentside kohta. Nõusolek oma tööalases tegevuses juhinduda

e-eetika nõuetest. Esitada tuleb allkirjastatud eetikavanne.

1. Korra p 3.
2. sätestab, et hindamise korraldus ja tingimused on kirjeldatud hindamisstandardis, mis on leitav

e andja veebilehel www.epl.org.ee. Korra p 7.1. kohaselt moodustab

e andja

e andmise erapooletuse tagamiseks

ekomisjoni.

ekomisjoni volitused kehtivad

e andja

e andmise õiguse kehtivuse lõppemiseni.

ekomisjon töötab välja

ekomisjoni töökorra.

ekomisjon lähtub oma töös

eseadusest,

e andmise korrast ja

ekomisjoni töökorrast,

estandardist jm.

e andja kehtestatud juhenditest.

ekomisjoni tööd korraldab

e andja. 22.

§ 18

lg 1 kohaselt moodustab

e andja

e andmise erapooletuse tagamiseks

ekomisjoni, kuhu kuuluvad selle valdkonna

e andmisest huvitatud osapooled: spetsialistid, tööandjad, töötajad, koolitajad,

e- ja erialaliitude esindajad, vajaduse korral klientide ja tarbijate esindajad, samuti teised huvitatud osapooled.

ekomisjoni 6 liiget olid vaidlusaluste otsuste tegemise ajal Anu Aluoja (koolitaja), Pille-Riin Kaare (tööandja), Tiina Kompus (muu osapool), Mari Männamaa (töötaja/spetsialist), Karin Lätt (töötaja/spetsialist) ja Peeter Pruul (töötaja/spetsialist) (dtl 94, 120).

ekomisjoni liikmed peavad korra p 7.3 kohaselt omama ülevaadet

esüsteemist, kliinilise psühholoogia

ealast ja tegutsema erapooletult. Kaebaja ei väida, et mõni

ekomisjoni liige ei oleks tohtinud osaleda

et taotlevale isikule

e andmise otsustamisel, kuna ta ei vasta

§ 18

lg 3 tingimustele.

ekomisjoni tegevusega seoses heidab kaebaja vastustajale ette eelkõige ebaõiget kaalutlusõiguse teostamist ning põhjendamiskohustuse rikkumist, mitte

ekomisjoni liikmete koosseisu puudusi. 23. Riigikohtu praktikast tuleneb selgelt, et

ekomisjon on ka ilma hindamiskomisjoni otsuse peale kaebust (vaiet) saamata kohustatud

§ 18

lg 2 p‑s 6 antud pädevuse teostamisel kontrollima omal algatusel hindamiskomisjoni otsust sisuliselt.

ekomisjon peab kontrollima, kas hindamiskomisjon on hinnanud

eeksamit õigesti (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-14, p-d 11 ja 13). Riigikohus on märkinud, et kui hindamiskomisjonil ei olnud võimalust

eeksamit positiivselt hinnata, ei ole sellist võimalust ka

ekomisjonil. Sellest saab järeldada, et kui hindamiskomisjonil ei olnud võimalik anda

eeksamil positiivset hinnangut, ei ole sellist võimalust ka

ekomisjonil, sest eksami 8

e eksamiks ettevalmistava õppetöö läbiviimisega. Kaebaja, viidates

§ 19

lg-le 5, on seisukohal, et seadus lubab vaid 1/3 hindamiskomisjoni liikmetest olla selleks hindamiseks või

eeksamiks ettevalmistav koolitaja või vahetult väljaõppe korraldamisega seotud isik. 26. Kohus nõustub vastustajaga, et hindamiskomisjoni moodustamisel tuleb lisaks

§ 19

lg-s 5 nimetatud piirangutele arvestada ka teiste samas sättes nimetatud hindamiskomisjoni koosseisu puudutavate nõuetega, samuti korras nimetatud tingimustega hindamiskomisjoni koosseisu kohta.

§ 19

lg 1 sätestab, et hindamiskomisjon on

ekomisjoni moodustatud komisjon

e taotleja kompetentsuse hindamiseks. Sama sätte lg-te 3 ja 4 kohaselt koosneb hindamiskomisjon vähemalt kolmest liikmest. Kui hindamine toimub eksami vormis automaatse testimissüsteemi kasutamisel, mille puhul inimene eksami hindamisse ei sekku, vaid ainult fikseerib tulemusi, siis võib hindamiskomisjonis olla üks liige. Hindamiskomisjoni liikmed peavad olema sõltumatud ning vajalike erialaste teadmiste ja kogemustega. Hindamiskomisjoni liikmetest ei tohi üle ühe kolmandiku olla selleks hindamiseks või

eeksamiks ettevalmistavaid koolitajaid või vahetult väljaõppe korraldamisega seotud isikuid ja üle ühe kolmandiku ei tohi olla

et taotleva isiku tööandjaga samast asutusest, välja arvatud sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud automaatse testimissüsteemi korral (

§ 19lg 5).

27. Korra p 8.1 näeb ette, et

ekomisjon moodustab

e taotleja kompetentsuse hindamiseks hindamiskomisjoni. Hindamiskomisjon koosneb vähemalt kolmest liikmest. Hindamiskomisjoni liikmete kompetentsus peab kogumis vastama järgmistele nõuetele: a)

ealane kompetentsus (kõigil liikmetel peab olema kehtiv kliinilise psühholoogi

e, vähemalt ühel liikmel peab olema erialapraktika juhendamise ja hindamise kogemus); b)

esüsteemialane kompetentsus; c) hindamisalane kompetentsus (vähemalt ühel komisjoni liikmel peab olema psühholoogia õpetamise ja eksamite läbiviimise kogemus ülikooli tasemel). Kaebaja ei ole väitnud, et hindamiskomisjoni liikmete

ealane,

esüsteemialane ja hindamisalane kompetentsus ei vastanud nõuetele. 28. Kohtu hinnangul on

§ 19

lg 5 eesmärk välistada hindamiskomisjoni koosseisust sellised liikmed, kes on reaalselt ja sisuliselt läbi viinud

eeksamiks ettevalmistavat koolitust ning ei ole sellest tulenevalt sõltumatud. Kohus nõustub vastustajaga, et

§ 19

lg-le 5 kaebaja poolt antud tõlgendus loob ebamõistliku olukorra hindamiskomisjoni moodustamisele, kui

e andja peab hindamiskomisjonist välistama igasuguse erialaspetsiifilise koolituse läbiviinud või selle organiseerimisel osalenud isiku.

-is ja korras sätestatud tingimused seavad hindamiskomisjonile kõrgendatud pädevusmäärad, milliste olemasolul saab isik hindamiskomisjoni tööst osa võtta. Esmaseks kriteeriumiks hindamiskomisjoni liikmete valimisel ja nimetamisel on hindamiskomisjoni liikmete kompetentsus

eeksami toimumise 9

eeksami kvaliteet ja patsientide ohutus

e saanud taotlejate tööle siirdumisel. 29. Eelnevast tulenevalt nõustub kohus vastustajaga ka selles, et tulenevalt

-is ja korras nimetatud hindamiskomisjoni pädevustingimustest, tuleb

§ 19

lg-t 5 tõlgendada just kitsendavalt ning mitte liiga laialt, sest see seaks ebaproportsionaalselt kõrged ning põhjendamatud tingimused hindamiskomisjoni liikmete nimetamiseks. Lisaks sellele annaks liialt lai tõlgendus ebavajalikult soodsa ning seadusandja mõttega kooskõlas mitte oleva aluse vaidlustada hindamise tulemusi põhjendusega, et mõni hindamiskomisjoni liikmetest on kunagi piiratud mahus

et taotleva isiku koolitajaks olnud. 30. Asja materjalidest nähtub, et käesoleval juhul ei ole hindamiskomisjoni ükski liige olnud spetsiaalselt

eeksamiks ettevalmistava kursuse koolitajaks, mistõttu on alusetud kaebaja etteheiteid hindamiskomisjoni koosseisu seadusele vastavuse osas. Vastustaja selgitustest ja asjas esitatud tõenditest järeldub, et õppeprogramm "Kliinilise psühholoogi

eaasta" juhina pidas K. Akkermann läbirääkimisi tervishoiuasutustega õpilastele praktikakohtade ja juhendajate leidmiseks. K. Akkermann ise ei ole praktikat läbi viinud ega ühtegi selles programmis osalenud praktikanti juhendanud, vaid juhendajateks on olnud akrediteeritud tervishoiuasutustes töötavad

elised kliinilised psühholoogid. Vastustaja selgitas ja kaebaja ei ole vastupidist tõendanud, et „Kliinilise psühholoogi

eaasta“ programmi näol on tegemist juhendatud praktikaga, mille käigus harjutatakse haiglas kliiniliseks tööks vajalikke oskusi. Programmi eesmärk on valmistada osalejad ette praktiliseks tööks, mitte

e taotlemiseks. Õppekava läbinud isik peaks omama vajalikke metoodilisi ja praktilisi oskusi, et teha oma tööd ratsionaalselt, süsteemselt ja teadlikult ning on võimeline oma tööd analüüsima ja selle mõju hindama (dtl 24). Kuigi õppeinfos (dtl 23) on märgitud, et täiendusõppeprogramm on seotud

estandardi kliiniline psühholoog tase 7 kompetentsidega, ei ole vastustaja selgituste kohaselt programmi läbimine eeltingimuseks

e taotlemisel.

e taotlemist ei ole programmi eesmärgina nimetatud. "Kliinilise psühholoogi

eaasta" programmi näol on tegemist vaid ühe osaga õppest (hinnanguliselt viiendik kogu õppe ainepunktidest), suurem osa programmist on praktiline kliiniline töö haiglates kogenud kliiniliste psühholoogide juhendamisel, kus keegi hindamiskomisjoni liikmetest ei osalenud, s.t ei juhendanud. 31. Vähesel määral (vaid 15% kogu kursuse mahust) sisaldab „Kliinilise psühholoogi

eaasta“ programm ka teoreetilisi kursusi ning mõnel nendest kursustest mõni hindamiskomisjoni liige õpetas, küll aga ei olnud ka selle õpetamise käigus ainuotsustavas ega määravas rollis (dtl 24). Nt komisjoniliikme K. Anni puhul moodustab tema osalemine

eaasta programmi õpetajana vaid ca 0,2% kogu kliinilise psühholoogi väljaõppe mahust. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga, et on ebaproportsionaalne väita, et sellises ulatuses osalemine õppes oleks

eeksamiks ettevalmistamine. 32. Samuti nähtub asja materjalidest, et K. Akkermann ei osalenud Tartu Ülikooli ainekursuse "Isiksushäirete hindamine" läbiviimises üldse (kuigi õppejõuna on ta koos A. Reimaniga ära märgitud, dtl 26), samas on kursuse sisust nähtav, et õppekava maht oli 156 tundi ning õppejõud olid M. Kreegipuu, I. Suun, M. Salumaa, M.-L- Oitsalu (seega K. Akkermanni õppejõudude hulgas ei olnud, dtl 27). Seejuures on vastustaja selgitanud, et M.-L. Oitsalu õpetas väikeses mahus ja mitteotsustavas rollis. Nimetatud kursuse vastutav õppejõud oli M. Kreegipuu, kaasatud oli neli praktiseerivat psühholoogi Eesti erinevatest haiglatest, sh M.-L. Oitsalu. Kursuse raames viidi läbi 48 tundi auditoorset tööd, sh M.-L. Oitsalu õpetas neist vaid 8 tundi. Vastavalt hindamisstandardi tabelitele 1 ja 2 tõendavad kliinilise psühholoogi

e taotlejad oma teadmisi ja oskusi kokku 46 erialavaldkonnas, mis eeldab õpinguid kokku 360 EAP mahus. 10

eeksamiks ettevalmistamine. 33. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et kaebajat hinnanud hindamiskomisjon oli kooskõlas

§ 19lg-s 5 sätestatud eeldustega.

1. Lisaks märgib kohus, et kaebajale oli juba hiljemalt
2. novembril 2020 teada, kes on hindamiskomisjoni 4 liiget (dtl 86). Iseenesest on õige kaebaja väide, et seadusest ega

e andmise korrast ei tulene, et kui

e taotleja ei esita enne hindamist hindamiskomisjoni koosseisu osas vastuväiteid, siis kaotab ta õiguse hindamiskomisjoni õigusvastasusele tugineda. Asjaolu, et kaebaja ei osanud enne hindamist osundada sellele, et hindamiskomisjoni koosseis ei ole õiguspärane, ei legitimeeri ebaseaduslikku koosseisu ega võta kaebajalt õigust hindamiskomisjoni koosseisu õigusvastasusele tugineda. Samas oleks enne hindamist hindamiskomisjoni koosseisu suhtes vastuväidete esitamine võimaldanud vastustajal hindamiskomisjoni osas seisukohta võtta ning välistatud poleks sellisel juhul ka kohtuvaidluse vältimine. 35. Kaebaja väidab ka, et hindamise läbiviimine ei ole kontrollitav ja läbipaistev. Kohus kaebajaga ei nõustu. 36. Kaebajale antud hinnangu kujunemist on kajastatud hindamiskomisjoni 6. novembri 2020. a protokollis (dtl 88-89), hindamiskomisjoni kirjalikus tagasisides kaebaja näidistöödele (dtl 29, 90),

ekomisjoni

1. novembri
2. a protokollis (dtl 14, 94) ja

ekomisjoni

1. jaanuari
2. a vaideotsuses (dtl 35-36).
3. Hindamiskomisjon hindas

et taotlevate isikute kompetentside vastavust kliinilise psühholoogi 7. taseme

estandardi kompetentside 2.1 (eesmärkide määratlemine), 2.2 (patsiendi hindamine), 2.3 (kliinilis-psühholoogiline sekkumine) ja 2.4 (kliinilispsühholoogiliste sekkumiste hindamine) kriteeriumitele. Hindamiskomisjon leidis, et kaebaja puhul on nõutavad kompetentsid tõendatud vaid osaliselt. Viidatud

1. novembri
2. a protokollis selgitati täiendavalt, et hinnatavale anti näidistööde kohta tagasiside suulise hindamise käigus, ning kirjalik tagasiside lisati protokolli juurde (dtl 90). Selles kirjalikus tagasisides andis hindamiskomisjon hinnangu nii kaebaja kognitiivse funktsiooni uuringule kui isiksuse uuringule. Viidatud on mitmetele probleemidele, sh taustaandmete napp kirjeldamine; uuringus välja toodud meetodite eesmärkide ja läbiviimise tingimuste küsitavus; tulemusi kokkuvõttev tõlgendamine, mis ei lähtu psüühika, psühhopatoloogia ja psühholoogia bioloogiliste aluste teooriatest; selgete diagnostiliste ja diferentsiaal-diagnostiliste hüpoteeside püstitamata jätmine; soovituste küsitavus; hindamise eesmärgi täpsustamata jätmine ja anamneesi ning kaebuste seostamata jätmine; kontseptualiseeringu vasturääkivused; ebakorrektsed järeldused.
3. Kaebajat teavitati
4. novembril 2020 kliinilise psühholoogia

ekomisjoni otsusest kaebajale kliinilise psühholoogi tase 7

et mitte anda (dtl 94). Seejuures võttis

ekomisjon aluseks hindamiskomisjoni

1. novembri
2. a protokolli ning rõhutas järgmist: “X. puhul on täidetud kompetentside 2.1 (eesmärkide määratlemine), 2.3 (kliinilis-psühholoogiline sekkumine) ja 2.4 (kliinilis-psühholoogiliste sekkumiste hindamine) kriteeriumid, ning täitmata kompetentsi 2.2 (patsiendi hindamine) kriteeriumid. Täitmata kompetentsi puhul ilmneb puudusi nii teoreetilistes teadmistes (suulise hindamise punkt „Intelligentsustestide kasutamine kliinilise psühholoogi töös“) kui nende rakendamises. Hinnatavale anti näidistööde kohta tagasiside suulise hindamise käigus, ning kirjalik tagasiside on lisatud käesoleva protokolli juurde.” (dtl 14). 11

e taotlejate hindamiseks on koostatud „Hindamisstandard

estandardi „Kliiniline psühholoog, tase 7“ juurde“ (edaspidi hindamisstandard) (dtl 95115). “Kliiniline psühholoog, tase 7”

e taotlemisel on nõutav kompetentside B.2.1-B.2.6 ja läbiva kompetentsi B.2.21 tõendamine, lisaks on võimalik tõendada valitavaid kompetentse B.2.16 - B.2.20. Selle hindamisstandardi kohaselt koostatakse hindamise teise etapi sooritamise kohta protokoll, mille hindamiskomisjoni esimees esitab

ekomisjonile. Tulemuste põhjal annab hindamiskomisjon

ekomisjonile hinnangu taotleja

ekompetentside kohta. Hindamiskomisjoni protokoll on aluseks

ekomisjonile lõpliku otsuse langetamisel taotlejale

e andmise või mitteandmise kohta.

1. Hindamisstandardi tabeli 4 kohaselt on tegevusnäitaja B.2.2 „patsiendi hindamine“ ning mille kohaselt tuleb: 1) hinnata patsiendi isiksuseomadusi, psüühilisi protsesse ja probleeme, lähtudes psühholoogilise hindamise ning andmete- ja testiteooriast; 2) hinnata patsiendi võimeid, kognitiivseid funktsioone ja probleeme, lähtudes psühholoogilise hindamise ning andmete- ja testiteooriast; 3) hinnata patsienti ümbritsevat keskkonda, lähtudes kliinilise psühholoogia teooriatest; 4) analüüsida ja tõlgendada hindamistulemusi, kontseptualiseerida probleeme, püstitada psühholoogilisi diagnoose, lähtudes psüühika, psühhopatoloogia ja psühholoogia bioloogiliste aluste teooriatest ja kasutades kvalitatiivseid ja andmeanalüüsimeetodeid; 5) püstitada hindamistulemustest lähtudes diagnostilisi ja diferentsiaal-diagnostilisi hüpoteese, lähtudes psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonist; 6) hinnata töövõimet, sõjaväekõlbulikkuse, potentsiaalselt ohtlikes tegevustes osalemise (nt relva kasutamine, autojuhtimine) jm küsimustes. Hindamisstandardis on kõigi 6 tegevusnäitaja kohta kirjas ka hindamiskriteeriumid ja hindamismeetodid (dtl 101-102).
2. Kuigi hindamisstandardis ei ole kirjas, millist osakaalu omavad kompetentside hindamisel erinevad

eeksami osad, on hindamisstandard vastavuses Sihtasutuse

ekoda kehtestatud juhenditega, milliste järgi on vastustaja koostanud ka enda hindamisjuhendi. Vastavalt hindamisstandardile tuleb kliinilise psühholoogi

e tase 7 taotlemisel tõendada kõik kompetentsid B.2.1-B.2.6. Seega pole kohtu hinnangul lõpptulemuse mõttes oluline, kui suures ulatuses vastavad kompetentsid tõendamata jäid või milline oli tõendamata osa osakaal tervikust. Kompetentside tõendamata jätmise, ka osalise, korral ei ole eelnevast tulenevalt

e andmise eeldused täidetud. 43. Asjaolu, et kliinilise psühholoogi tase 7 hindamisel on määratlemata punktisüsteem, milles hinnatakse, ei tähenda, et hindamise menetluslik külg ei ole kontrollitav. Õigusaktidest ega Sihtasutuse

ekoja regulatsioonist ei tulene sellise punkte arvestava hindamise vajadus. Hindamisstandardist on selge, et hindamiskomisjon märgib tabelisse iga kompetentsi kriteeriumi juurde, kas see on täidetud või mitte. Hindamisstandardi järgi ei ole kompetentsi hindamisel kasutusel punktiskaalat, vaid kasutusel on süsteem, mille järgi saab vastata vaid „täidetud“ või „mittetäidetud“, sarnaselt kursustega, mis läbitakse arvestatud / mittearvestatud põhimõttel. 44. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et hindamine on reguleeritud hindamisjuhendis. Välja on toodud milliseid kompetentse hinnatakse, vastavad tegevusnäitajad, hindamiskriteeriumid ja nende hindamismeetodid. Vastavalt hindamisjuhendile hindavad hindamiskomisjoni liikmed 12

estandardile on kõigi hindamiskomisjoni hinnatavate kompetentside puhul tegemist kohustuslike kompetentsidega, siis piisab

e mitteandmiseks vaid ühest puuduvast kompetentsist. Seetõttu ei nõustu kohus kaebajaga, et olukorras, kus ta on täitnud neljast kompetentsist kolme kriteeriumid, on vaid ühe kompetentsi mittetäitmise tõttu

e andmata jätmine ebaproportsionaalne. 45. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude Eesti Psühholoogide Liidu kliinilise psühholoogia

ekomisjoni

1. novembri
2. a otsuse ja
3. jaanuari
4. a vaideotsuse tühistamiseks. Vaideotsus on piisavalt põhjendatud. Vaidlustusviite puudumine on küll formaalne viga, kuid see ei too kaasa vaideotsuse tühistamist.
5. Kaebaja on esitanud ka kohustamisnõude Eesti Psühholoogide Liidu kliinilise psühholoogia

ekomisjoni kohustamiseks otsustada uuesti kaebajale

e andmine. Kohustamisnõude rahuldamise üheks eelduseks on see, et vastustaja on õigusvastaselt keeldunud haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest, olnud tegevusetu või viivitanud. Käesoleval juhul see nii ei ole, mistõttu puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks (riigivastutuse seaduse § 6 lg 1).

1. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega tema menetluskulud jäävad tema enda kanda ning rahuldamata jääb kaebaja taotlus mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1815 eurot.
2. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja on esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid
3. augustil ja
4. septembril
5. Vastustaja taotleb kaebajalt kokku 2280 euro väljamõistmist.
6. Vastustaja menetluskulu väljamõistmine kaebajalt ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Haldusorgani õigusabikulude osas on juba pikaajaliselt välja kujunenud Riigikohtu praktika, et üldjuhul peavad haldusorganid olema võimelised oma haldusakte halduskohtumenetluses iseseisvalt kaitsma, kasutamata advokaadi abi ning seega ei ole nende õigusabikulud põhjendatud. Haldusorgani kasuks on põhjendatud välise õigusabiteenuse kulusid välja mõista juhul, kui kohtuasi väljub tema igapäevase põhitegevuse raamidest (vt nt Riigikohtu
7. juuni
8. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 30;
9. novembri
10. a otsus asjas nr 3-3-1-50-16, p 22). Samuti on Riigikohus leidnud, et ka haldusorganid, kes ei ole riigiasutused ega kohaliku omavalitsuse üksused, peavad olema suutelised oma põhiülesannete raames tehtud otsuseid kohtus ise õigustama (Riigikohtu halduskolleegiumi
11. novembri
12. a otsus nr 3-3-1-5016, p 22).
13. Kuivõrd vastustajale on antud õigus teostada avalikku ülesannet läbi

ete andmise menetluse, on

etaotluste lahendamine vastustaja poolt tavapäraselt läbiviidav haldusmenetlus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 23. augusti 2018. a otsus asjas 3-17-450, p 19). Niisiis ei välju

etaotluste lahendamist puudutav vaidlus vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest. Asjas on vaidluse all olnud kaebajale

e andmata jätmise õiguspärasus. Vastustaja peab olema valmis vajadusel oma tegevust puudutavaid asjaolusid ja oma tegevuse õiguslikku külge kohtus selgitama. Arvestades, et praegune vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamidest, ei ole põhjendatud kaebajalt välja mõista vastustaja menetluskulusid seonduvalt välise õigusabi kasutamisega. Vastustaja menetluskulud jäävad seega samuti tema enda kanda. 13