Obsah (7)

§ 21§ 30§ 29§ 18§ 26§ 2§ 4

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtunik Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest Määruse tegemise koht ja aeg 11. veebruar 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-20-6801 Tsiviilasi Osaühin

) § 24 lg 4).

1. Avaldaja esitas
2. juulil 2020 maakohtule avalduse vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks, paludes ühtlasi määrata kava hindamiseks eksperdid.
3. Saneerimisnõustaja esitas
4. juulil 2020 maakohtule arvamuse saneerimiskava kohta ning taotluse tasu 7488 euro (sh käibemaks) määramiseks. Saneerimisnõustaja arvamuse kohaselt suudab avaldaja saneerimiskava täita ning tema olukorra parandamine ja kasumlikkuse taastamine on kava alusel võimalik. Avaldaja omab oskusteavet ja taristut kehtivate lepingute täitmiseks ning tulevikus planeeritava majandustegevuse laiendamiseks. Saneerimiskavaga kujundatakse ümber kuue võlausaldaja nõuded. Saneerimisnõustajal puudub põhjus kahelda nõuete õiguspärasuses. Avaldaja on vajadusel esitanud nõuet tõendavaid dokumente. 4 Avaldaja on oluline ettevõtja, kuna ta on ainus bituumeni käitlusterminal Põhja-Eestis, mis pakub veo-ja laadimisteenust oma veoautopargi, raudtee, veduri ja laadimisestakaadi ning mahutipargiga. Samalaadseid terminale omavad ettevõtted on pigem ostetud kauba müüjad. Ühtlasi on avaldaja olnud oluline maksumaksja. Samuti on avaldaja oluline tööandja, arvestades tööhõive määra ja töökohtade arvu piirkonnas.
5. Puudutatud isik esitas
6. juulil 2020 maakohtule taotluse avaldaja saneerimiskava kinnitamata jätmiseks. Taotluse kohaselt on puudutatud isiku õigusi saneerimiskava koostamise ja vastuvõtmise käigus rikutud. Avaldaja soovib vältida puudutatud isiku kasuks tehtud kohtuotsuse täitmist. Samas ei ole saneerimisnõustaja pidanud puudutatud isikuga läbirääkimisi nõude ümberkujundamiseks. Lisaks määras saneerimisnõustaja puudutatud isikule häälte arvu ebaõigesti, kuna luges intressinõude kõrvalnõudeks. Põhinõudeks on mh intresside nõuded. Saneerimiskava on vastuoluline ning selles esinevad ebatäpsused muudavad kava tervikuna ebausaldusväärseks. Võlausaldajate rühmade moodustamine on vastuolus

§ 21lg-ga 2.

Saneerimisnõustaja on lugenud põhjendamatult kehtivateks nõueteks A.A. ja WSL Energy OÜ nõuded. Nimetatud isikud on avaldaja lähikondsed ning nende nõuded on näilikud. Isegi kui nende nõuded on õiguspärased, siis on need tekkinud hiljem kui

1. augustil
2. Pankroti korral oleksid need nõuded tagasivõidetavad ning rahuldataks pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 3 sätestatud korras. Seega oleks pidanud nende võlausaldajate nõuded kuuluma eraldi rühma ning rahuldama alles pärast kõikide ülejäänud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Avaldaja varast piisaks ülejäänud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Saneerimiskava täitmise tähtaeg pandipidaja nõude osas ei tohi olla pikem kui üks aasta (PankrS § 182 lg 2). Samuti peab pandipidajale olema tagatud intressi maksmine (PankrS § 182 lg 3). Praegusel juhul on kava täitmise tähtaeg kuus aastat ja intressi puudutatud isik nõuda ei saa. Puudutatud isiku nõue rahuldatakse saneerimismenetluses pikema aja jooksul ja väiksemas ulatuses kui avaldaja pankroti korral. Ainuüksi sellise pankrotihinnangu kohaselt tuleb kava jätta kinnitamata. MAAKOHTU SEISUKOHT
3. Maakohus jättis
4. septembri
5. a määrusega avaldaja avalduse võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks rahuldamata, lõpetas saneerimismenetluse, tühistas
6. mai
7. a määruse p-des 6–10 kohaldatud abinõud ja vabastas saneerimisnõustaja oma ülesannetest. Maakohus määras saneerimisnõustaja tasuks 6912 eurot, millest 6000 eurot hüvitatakse avaldaja poolt kohtu deposiiti makstud rahast ning 912 eurot mõistetakse avaldajalt välja. Sama määrusega jättis maakohus läbi vaatamata puudutatud isiku taotlused kuriteo teate esitamiseks ja avaldaja saneerimisavalduse läbivaatamata jätmiseks. Samuti jättis maakohus läbi vaatamata avaldaja taotluse vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks ja saneerimiskavale hinnangu andmiseks ekspertide nimetamiseks. Maakohus jättis puudutatud isiku menetluskulud 50% ulatuses avaldaja ja 50% ulatuses puudutatud isiku enda kanda ning mõistis avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulud 1957 eurot 86 senti koos kohustusega tasuda viivist menetluskuludelt alates 5 määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus leidis, et avaldaja avaldus võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks tuleb jätta menetlusse võtmata ning saneerimismenetlus tuleb lõpetada (

§ 30lg 6).

Eeldused avalduse rahuldamiseks on täitmata. Saneerimiskava ei vasta

§-s 21 sätestatud nõuetele. On ilmne, et avaldajal puuduvad puudutatud isiku nõude tasumiseks vajalikud likviidsed käibevahendid ning vara müümine tähendaks tema majandustegevuse lõppemist. Avaldaja on aga rajanud jätkusuutliku majandamise ja saneerimiskava täitmise üksnes lootusele enda tegevust laiendada, mis mh hõlmab lubade ja litsentside saamist. See on keerukas, aeganõudev ja finantsiliselt koormav. Avaldaja seadusliku esindaja ebamäärased vastused kohtule viitavad, et tegelikult puudub tal ülevaade ja visioon oleviku ja tuleviku osas. Kui aktiivne võlausaldaja on esitanud oma seisukohti ja avalduses toodud väited ümber lükanud, siis ei piisa avaldajal võlausaldajaga mittenõustumise korral enam oma seisukohtade põhistamisest, vaid ta peaks tõendama, et võlausaldaja väited on ebaõiged. Avaldaja ei ole oluline ettevõtja. Ettevõtja olulisuse hindamise kriteerium on see, kas ja kui oluline koostööpartner ta on teiste lepinguliste suhete osas (riiklikul tasandil). Üksnes lootus, et ta võiks tulevikus saada oluliseks ettevõtjaks, ei ole piisav, et lugeda äriühingut oluliseks ettevõtjaks. Tõendamata on see, et avaldaja oleks osalenud mõnes olulises riigihankes. Samuti ei saa pidada avaldajat oluliseks ainuüksi seetõttu, et on ainus Põhja-Eesti piirkonnas vastava teenuse pakkuja. Seejuures on tõendamata ka väide, et avaldaja on ainus ettevõte Eestis, kes suudab pakkuda vagunitega taristut keemiatoodete käitlemiseks koos vagunite soojendamise ja mahutipargiga. Samuti ei ole avaldaja oluline tööandja. Viis töötajat ei ole oluline tööhõive määr. Avaldajat ei saa pidada oluliseks tööandjaks makstavate tööjõukulude tõttu. Asjaolu, et avaldaja kavatseb palgata üks kuni kaks uut töötajat, ei anna samuti alust lugeda teda oluliseks tööandjaks. Pealegi puudusid avaldajal vajalikud vahendid senistele töötajatele ettenähtud tasude maksmiseks. Täitmata on

§ 29

lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks. Võlausaldajad on saneerimiskavas jaotatud kahe rühma. Pandiga tagatud võlausaldajate rühmas olnud ainus võlausaldaja hääletas kava vastu. Seega ei ole üks rühm saneerimiskava vastu võtnud. Maakohus jättis rahuldamata puudutatud isiku taotluse kuriteo teate esitamiseks. Kohus ei saa praeguses asjas võtta seisukohta tõendi väidetava võltsimise kohta. Kuivõrd kohus rahuldas puudutatud isiku taotluse vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamata jätmiseks, siis avaldaja vastuvõtmata kava kinnitamiseks kui ka ülejäänud puudutatud isiku taotluste lahendamiseks puudus maakohtu arvates vajadus. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 8. Avaldaja palub 21. septembril 2020 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega rahuldada avaldaja avaldus võlausaldajate poolt 6 vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks, saneerimiskava kinnitada ning jätta jõusse 12. mai 2020. a määruse p-des 6–10 kohaldatud abinõud. Kui kohus leiab, et

§ 29

lg 1 p 2 välistab avaldaja avalduse rahuldamise, palub avaldaja tunnistada

§ 29

lg 1 p 2 Eesti Vabariigi põhiseadusega (põhiseadus; PS) vastuolus olevaks, jätta see säte kohaldamata ning edastada määrus Riigikohtule. Menetluskulud palub avaldaja jätta puudutatud isiku kanda. Kui kohus jätab vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamata, palub avaldaja alternatiivselt maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus määras kindlaks puudutatud isiku menetluskulud ja nende jaotuse ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta puudutatud isiku menetluskulud tema enda kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus

§ 30lg 1 p 4 kohaldanud ebaõigesti.

Kohus ei ole hinnanud saneerimise võimalikkust tõenäosuse alusel, vaid viisil, et ettevõtte saneerimise võimalikkuse osas peaksid kõik mõistlikud kahtlused olema kõrvaldatud. Asjas on esitatud piisavalt tõendeid, et avaldaja saneerimine on tõenäoline ja perspektiivikas. Avaldajal puuduvad ajutiselt likviidsed käibevahendid, kuid see on saneerimise teel ületatav. 2019. a-l tekkinud kahjum ei ole tekkinud ettevõtte põhilise majandustegevuse ebaõnnestumisest, vaid kohtulahendist tulenevast erakorralisest kohustusest. Avaldaja ei nõustu maakohtu järeldustega, nagu ei oleks ta oluline ettevõtja ja tööandja. Avaldaja tegevus on Põhja-Eestis ainulaadne ning tema teenuseid vajavad riigile olulised ettevõtjad (nt Pigipada OÜ, Ingle AS, Ragn-Sells AS) ja projektid. Avaldaja on regionaalpoliitilistel põhjustel riigile olulise tähtsusega, olles Lääne-Virumaal arvestatav maksumaksja. Lisaks on avaldaja töötajateks spetsialistid, kellel ei ole lihtne uut tööd leida. Avaldajal on kavatsus töötajate arvu suurendada.

§ 29

lg 1 p 2 teise alternatiivi kohaldamine ja selle alusel saneerimiskava kinnitamata jätmine ei vasta saneerimise eesmärgile. Kava vastu hääletas vaid üks võlausaldaja, kes on käitunud pahauskselt ning avaldaja saneerimist takistanud. Tema huvid ei ole suunatud nõude rahuldamisele, vaid avaldaja tegevuse ülevõtmisele. Saneerimiskava kohtuliku kinnitamise eesmärgiks ongi pahatahtlike ja vastutöötavate võlausaldajate neutraliseerimine. Olukorras, kus rühma kuulunud üks võlausaldaja hääletab ainsana kava vastu ega oma häälte koguarvust olulist osa, tuleb

§ 29

lg 1 p 2 tõlgendada selliselt, et kava kinnitamiseks piisab vähemalt poolte kõikide võlausaldajate häältest. Kui kohus sellega ei nõustu, tuleb viidatud säte jätta kohaldamata ja tunnistada osaliselt PS-ga vastuolus olevaks.

1. Saneerimisnõustaja hinnangul on avaldaja määruskaebus põhjendatud ning see tuleb rahuldada.
2. Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.
3. Puudutatud isik palub
4. oktoobri
5. a vastumääruskaebuses, arvestades selle
6. novembri
7. a täpsustusi, tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p-de 1–2, 4, 6, 8 ja 10 osas, jätta vastu võtmata saneerimiskava kinnitamise avaldus menetlusse võtmata ja saneerimismenetlus lõpetada, saneerimisnõustajale tasu määramata ja tasu katteks hoiustatud raha tagastada mitte varem kui 10 päeva jooksul alates saneerimisavalduse tagamise abinõu 7 tühistava määruse jõustumisest. Ühtlasi palub puudutatud isik tunnistada

§ 18lg 6 PS §-dega 11, 15 ja 24 vastuolus olevaks.

Puudutatud isik palub esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jätta avaldaja kanda ning need avaldajalt välja mõista koos kohustusega tasuda viivist alates kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti palub puudutatud isik kohtumääruse jõustumisel tühistada rakendatud saneerimisavalduse tagamise abinõud. Vastumääruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti jätnud avaldaja

§ 29

alusel esitatud avalduse vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks rahuldamata.

§ 30

lg-te 1 ja 5–6 järgi võib kohus vastava avalduse rahuldada või jätta menetlusse võtmata. Seega oleks kohus pidanud jätma avaldaja avalduse menetlusse võtmata. Samuti on kohus ebaõigesti jätnud puudutatud isiku taotluse saneerimiskava kinnitamata jätmiseks menetlusse võtmata. Puudutatud isik ei ole taotlenud vastuvõtmata saneerimiskava läbi vaatamata jätmist, vaid avaldaja vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmata jätmist.

§ 29

lg 1 p-st 2 tulenevalt puudus avaldajal alus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse esitamiseks. Kuivõrd võlausaldajad on jaotatud rühmadesse, saab vastuvõtmata kava kohtule kinnitamiseks esitada siis, kui selle poolt on hääletanud igas rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest. Praeguses asjas on pandiga tagatud võlausaldajate rühmas olnud ainus võlausaldaja hääletanud kava vastu. Seega on maakohus jätnud õigesti saneerimiskava kinnitamata. Puudutatud isik ei nõustu avaldaja seisukohaga, nagu oleks

§ 29lg 1 p 2 põhiseadusega vastuolus.

Pealegi ei saa pandipidajat asetada saneerimismenetluses halvemasse olukorda, kus ta oleks olnud ilma saneerimiseta.

§ 18lg 6 on vastuolus põhiseadusega.

Võlausaldajal peab olema õigus vaidlustada saneerimisnõustajale tasu määramist, sh tasu suurust. On ebaõiglane, et võlausaldaja ei saa vaidlustada tema õigusi puudutavat otsustust. Samuti puudub objektiivne põhjus, miks peab võlausaldajat kohtlema võlgnikust või saneerimisnõustajast erinevalt ning võlausaldaja kaebeõigus olema piiratud. Saneerimisnõustajale tasu maksmiseks alus puudub ning tasu määramine rikub võlausaldaja huve. Saneerimisnõustaja seaduses sätestatud nõutele mittevastava töö tasustamiseks kulutatav raha tuleb kasutada võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Saneerimisnõustaja ei ole hinnanud ümberkujundatavate nõuete tõendatust ja õiguspärasust, tuvastanud kava realiseerimiseks olulisi asjaolusid (vajalike lubade olemasolu) ega taganud kava õiguspärast kättetoimetamist. Saneerimisnõustaja oleks pidanud kohut ja avaldajat teavitama, et saneerimine on õiguslikult võimatu ega vasta võlausaldajate huvidele, et vältida põhjendamatuid menetluskulusid. Maakohus on jaotanud menetluskulud ebaõigesti ning ületanud diskretsiooni piire. Saneerimisnõustaja kohustuste täitmata jätmise ja avaldaja poolt kohtu eksitamise tõttu pidi puudutatud isik oma õigusi menetluses kaitsma aktiivselt. Puudutatud isikul on õigus nõuda võlgnikult (avaldajalt) kohtuotsusest tulenevat ja pandiga tagatud nõude täitmist. 8

1. Avaldaja palub jätta vastumääruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud puudutatud isiku kanda.
2. Saneerimisnõustaja palub jätta puudutatud isiku vastumääruskaebuse läbi vaatamata osas, milles puudutatud isik vaidlustab maakohtu määruse resolutsiooni p 4 (vastumääruskaebuse p-d 3.3 ja 3.4), kuna võlausaldajal puudub selles osas kaebeõigus, või alternatiivselt jätta kaebus selles osas rahuldamata. Saneerimisnõustaja palub rahuldada vastumääruskaebuse osas, milles puudutatud isik vaidlustab kohtu otsustuse jätta avaldaja vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avaldus rahuldamata ja lõpetada saneerimismenetlus ning teha uus määrus, millega rahuldada vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avaldus ja määrata eksperdid.
3. Maakohus jättis mõlemad määruskaebused rahuldamata ning saatis need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avaldaja avalduse rahuldamata ja läbi vaatamata, puudutatud isiku taotluse saneerimisavalduse läbivaatamata jätmiseks läbi vaatamata ning määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu 5000 eurot ületavas osas, samuti tuleb maakohtu määrus tühistada menetluskulude jaotuse ja sellest tulenevalt ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab avaldaja
5. juuli
6. a avalduse võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks menetlusse võtmata, määrab saneerimisnõustaja tasu suuruseks 5000 eurot, jätab puudutatud isiku maakohtu menetluses kantud menetluskulud täies ulatuses avaldaja kanda ning määrab avaldaja poolt puudutatud isikule hüvitatavate menetluskulude suurusena kindalaks ja mõistab avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja 3915 eurot 72 senti. Lisaks tuleb täiendada maakohtu määruse resolutsiooni maakohtu
7. augusti
8. a määrusega kohaldatud saneerimisavalduse tagamise abinõude rakendamise tühistamise kohta. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata ja vastumääruskaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja §-st 659, esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
9. Avaldaja on

§ 29

lg 1 alusel esitanud avalduse võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks. Maakohus leidis määruse põhjendustes õigesti, et eeldused saneerimiskava kinnitamiseks on täitmata, avaldaja avaldus tuleb jätta menetlusse võtmata ning saneerimismenetlus lõpetada. Siiski on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti

§ 30

lg-t 6, kui jättis avaldaja avalduse vaidlustatud määruse resolutsiooniga (menetlusse võtmata jätmise asemel) rahuldamata ja läbi vaatamata. Kui ettevõtja on esitanud avalduse võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks, saab kohus selle avalduse rahuldada (

§ 30

lg-d 1–2) või jätta menetlusse 9 võtmata ning saneerimismenetluse ennetähtaegselt lõpetada (

§ 30lg 6 ja § 39 lg 2 p 4).

Järelikult ei saanud maakohus jätta avaldust rahuldamata ega läbi vaatamata, vaid

§ 30

lg 6 alusel menetlusse võtmata ning saneerimismenetluse ennetähtaegselt lõpetada. Seega tuleb maakohtu määrus saneerimiskava kinnitamise avalduse rahuldamata jätmise ja läbi vaatamata jätmise osas tühistada ning teha uus määrus, millega jätta avaldus menetlusse võtmata. Samuti on maakohus ekslikult leidnud, et puudutatud isik esitas taotluse avaldaja saneerimisavalduse läbi vaatamata jätmiseks. Puudutatud isik on

§ 26alusel esitanud 13.

juulil 2020 avalduse saneerimiskava kinnitamata jätmiseks (IV kd, tl-d 2–5). Maakohus on sellele avaldusele andnud vaidlustatud määruses ka hinnangu (

§ 30lg 5).

Seega tuleb maakohtu määrus tühistada osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata puudutatud isiku taotluse avaldaja saneerimisavalduse läbi vaatamata jätmiseks.

1. Puudutatud isik on vastumääruskaebuses vaidlustanud saneerimisnõustajale tasu määramise. 17.
2. Avaldaja ja saneerimisnõustaja arvates puudub võlausaldajal saneerimisnõustaja tasu vaidlustamiseks kaebeõigus. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb puudutatud isiku kaebeõigus saneerimisnõustajale tasu määramise osas

§ 30

lg-st 7, mille esimese lause kohaselt võib ettevõtja või võlausaldaja esitada määruskaebuse määruse peale, millega kohus avalduse menetlusse võtab või võtmata jätab. Ringkonnakohus leiab, et

§ 30

lg 7 kohaldub mh juhul, kui kohus lahendab ettevõtja

§ 29

alusel esitatud vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avaldust ning ühtlasi määrab saneerimisnõustajale tasu. Sellises olukorras puudub mõistlik põhjendus, miks ei peaks võlausaldaja saama vaidlustada määrust, millega võib olla tema huve kahjustatud. Võlausaldajal puudub sellises olukorras muu õiguskaitsevahend enda eeldatavate ja seadusega kaitstud õiguste ning huvide kaitseks. Eesti riigisisest õigust tuleb tõlgendada mh kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu

1. juuni
2. aasta direktiiviga (EL) 2019/1023 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv). Selle direktiivi art 27 lg-s 4 on ette nähtud, et liikmesriigil tuleb tagada, et nõustajate tasustamise reeglid on kooskõlas menetluste tõhusa lahendamise eesmärgiga ning kõikide tasustamisalaste vaidluste lahendamiseks on olemas asjakohased menetlused. Olukorras, kus saneerimisnõustaja tasu määramisega on võlausaldaja huve kahjustatud, kuid võlausaldajal selles osas kaebeõigus puudub, ei saaks väita, et oleks tagatud direktiivis ette nähtud asjakohane menetlus vaidluse lahendamiseks. Seega toetab ringkonnakohtu poolt

§ 30lg-le 7 antud tõlgendust ka saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv.

PS § 15 lg 1 ja § 152 lg 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu

1. detsembri
2. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-00, p 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu
3. oktoobri 10
4. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02, p 15). Kuivõrd

§ 18

lg 6 ringkonnakohtu hinnangul võlausaldaja kaebeõiguse osas käesolevas asjas kohaldamisele ei kuulu, puudub kohtul alus kontrollida selle sätte põhiseaduspärasust. 17.2.

§ 18

lg 2 kohaselt on saneerimisnõustajal vabastamise korral õigus saada oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike ja põhjendatud kulutuste eest hüvitist ja tasu oma ülesannete täitmise eest.

§ 18

lg 3 järgi otsustab saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse kohus saneerimisnõustaja tegevuse ja kulutuste aruande alusel. Saneerimisnõustaja on aruande maakohtule esitanud (III kd, tl 92), paludes määrata tasuks 7488 eurot (sh käibemaks) (52 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (lisandub käibemaks)). Maakohus pidas põhjendatuks saneerimisnõustaja toiminguid 48 tunni ulatuses ja tasu 6912 eurot (sh käibemaks). Puudutatud isiku arvates ei ole saneerimisnõustajale tasu määramine põhjendatud, kuna nõustaja rikkus enda seaduses sätestatud kohustusi. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isiku seisukohaga osaliselt. Praeguses asjas ei ole saneerimisnõustajale tasu maksmine välistatud, kuid see peaks olema minimaalne ega pea olema võrreldav eduka saneerimiskava kinnitamise korral makstava tasuga. Saneerimisnõustaja tasu määramisel (

§ 18

lg-d 2 ja 3) ei saa arvestada üksnes seda, kui suur oli saneerimisnõustaja poolt tehtud toimingute ajakulu, vaid ka seda, kas see toiming oli vajalik ja põhjendatud. Saneerimisnõustaja tasu suurust tuleb hinnata kriitiliselt, eelkõige põhjusel, et makseraskustes ettevõtja kulutab põhiliselt seda raha, millest võiks rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kohus peab esmajoones hindama, kas saneerimisnõustaja tasuga ei kahjustata ebamõistlikult ettevõtja võlausaldajate huve. Olukorras, kus saneerimisnõustaja koostab saneerimiskava, mis ei saa kinnitamisele kuuluda, ei saa saneerimisnõustaja kogu tegevust tasustada. Praeguses asjas on kohus jätnud saneerimiskava kinnitamata põhjusel, et esineb alus, mis saneerimiskava kinnitamise välistab (sh saneerimiskava mittevastavus seaduses sätestatud nõuetele, ühtlasi ei ole kavas arvestatud võlausaldaja huvidega). Seega on osa saneerimisnõustaja poolt tehtud tööst osutunud ebavajalikuks ja põhjendamatuks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu poolt määratud saneerimisnõustaja tasu suurus on ebaproportsionaalselt suur ning tasu sellises ulatuses väljamõistmine avaldajalt kahjustab ebamõistlikult võlausaldajate huve. Ringkonnakohtu hinnangul puudub siiski alus vähendada saneerimisnõustaja tasu nullini. 17.

1. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et saneerimisnõustajale tasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus, leiab ringkonnakohus, et saneerimisnõustaja töö oli vajalik ja põhjendatud 5000 euro (sh käibemaks) ulatuses. Summa makstakse välja ettevõtja poolt saneerimisnõustaja tasu katteks kohtu deposiiti tasutud 6000 euro arvelt. Ringkonnakohus lisab, et saneerimisnõustaja tasu suuruse vähendamist eeltoodud põhjustel toetab ka saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi preambula p 89, mille kohaselt tuleks nõustajate suhtes kohaldada järelevalve- ja reguleerimismehhanisme, mis peaksid hõlmama töökohustusi rikkunud nõustajate vastutuse suhtes rakendatavaid tõhusaid meetmeid, näiteks nõustaja tasu vähendamine. Järelikult olukorras, kus saneerimisnõustaja töö on olnud puudustega, esineb ka direktiivi järgi alus saneerimisnõustaja tasu vähendamiseks. 11 17.
2. Avaldajal on õigus esitada taotlus deposiiti saneerimisnõustaja tasu katteks enammakstud raha tagastamiseks (TsMS § 150 lg 7). Puudutatud isik on vastumääruskaebuses esitanud taotluse saneerimisnõustaja tasu katteks hoiustatud raha tagastamiseks avaldajale mitte varem kui 10 päeva jooksul alates saneerimisavalduse tagamise abinõu tühistava määruse jõustumisest. Käesoleva määrusega ei lahenda ringkonnakohus deposiiti kantud raha tagastamise taotlust ning ei saa seetõttu võtta seisukohta ka puudutatud isiku taotluse osas.
3. Nii avaldaja kui ka puudutatud isik on määruskaebustes vaidlustanud menetluskulude jaotuse. Avaldaja hinnangul tuleb jätta puudutatud isiku maakohtus kantud menetluskulud täies ulatuses tema enda kanda, kuid puudutatud isiku arvates tuleb need jätta täies ulatuses avaldaja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud puudutatud isiku seisukoht. TsMS §-st 172 tuleneb kohtule ulatuslik diskretsiooni- ehk kaalutlusõigus menetluskulude jaotamisel. Ringkonnakohtu arvates on maakohus menetluskulude jaotamisel praegusel juhul diskretsiooni piire ületanud. Kulude osalist puudutatud isiku kanda jätmist on maakohus põhjendanud puudutatud isiku tajutava jäikusega ja soovimatusega anda avaldajale võimalust oma kohustusi täita. Maakohtu määrusest ei nähtu samas, kuidas on selline väidetav "jäikus" ja "soovimatus" puudutatud isikule etteheidetav. Puudutatud isik on realiseerinud enda saneerimisseadusest tulenevaid võlausaldaja õigusi ning maakohus ei ole pidanud saneerimisseaduse asjassepuutuvaid sätteid põhiseadusvastaseks. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikuga, et tal puudus kohustus esitatud saneerimiskavaga nõustuda. Maakohus ei ole ka tuvastanud, et puudutatud isik oleks menetlusosalisena kuritarvitanud oma menetlusõigusi. Ringkonnakohtu hinnangul oli ebaõiglane jätta puudutatud isiku menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel osaliselt tema enda kanda olukorras, kus saneerimiskava jäi kinnitamata ja saneerimismenetlus lõpetati ennetähtaegselt. Ringkonnakohus leiab eelmärgitust lähtudes, et maakohtu määrus tuleb menetluskulude jaotuse osas tühistada ning jätta saneerimismenetluse kulud maakohtus TsMS § 172 lg 7 teise lause (koosmõjus

§-ga 4) alusel täies ulatuses avaldaja kanda (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 91;
3. märtsi
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-16, p 30).
5. Maakohus on vaidlustatud määrusega tühistanud maakohtu
6. mai
7. a määruse p-des 6–10 kohaldatud saneerimisavalduse tagamise abinõud, kuid on jätnud tühistamata maakohtu
8. augusti
9. a määrusega kohaldatud abinõud. Puudutatud isik on vastumääruskaebuses esitanud avalduse saneerimisavalduse tagamise abinõude tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrust tuleb selles osas täiendada ning ka
10. augusti
11. a määrusega kohaldatud saneerimisavalduse tagamise abinõud tühistada. TsMS § 4771 lg-st 3 tuleneb, et kui menetluse saab algatada üksnes avalduse alusel, võib kohus esialgset õiguskaitset kohaldada ning esialgse õiguskaitse määruse tühistada või seda muuta üksnes avalduse alusel, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 4771 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse esialgsele õiguskaitsele hagi tagamise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt saab ringkonnakohus saneerimisavalduse tagamise abinõud tühistada (TsMS § 386 lg 4 ja § 377 lg 4). 12
12. Muus osas tuleb jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus järgib nimetatud osas ka maakohtu määruse põhjendusi ega pea TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.
13. Vastusena avaldaja määruskaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 21.
14. Vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse rahuldamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb ettevõtja ja võlausaldajate huve kaaludes. Kõrgema astme kohus saab madalama astme kohtu sellisesse otsustusse sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus diskretsiooni piire ületanud ning on kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et eeldused saneerimiskava kinnitamiseks ei ole täidetud. 21.
15. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud seisukohaga, et vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse esitamiseks ei pea juhul, kui on moodustatud võlausaldajate rühmad,

§ 29

lg 1 p 2 järgi hääletama kava poolt igas rühmas vähemalt pool vastavasse rühma kuuluvatest võlausaldajatest. Maakohus leidis õigesti, et kohus saab võlausaldajate vastuvõtmata kava kinnitada üksnes juhul, kui kava toetab vähemalt pool igasse rühma kuuluvatest võlausaldajatest (

§ 30lg 1 p 6, § 29 lg 1 p 2).

See tähendab, et kui on moodustatud võlausaldajate rühmad, hääletatakse rühmade kaupa ning hääletuskvooti tuleb iga rühma suhtes eraldi arvestada. Üksnes juhul, kui rühmi ei ole moodustatud, saab kohus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitada, kui saneerimiskava poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest. Kui rühmad on moodustatud, saab vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada siis, kui selle poolt hääletas igas rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest (või mõnes rühmas võttis hääletamisest osa alla poole rühma kuuluvatest võlausaldajatest,

§ 29lg 1).

Praeguses asjas hääletasid võlausaldajad saneerimiskava vastuvõtmisel kahes rühmas, kuid esimeses rühmas olev ainus võlausaldaja (puudutatud isik) kava kinnitamist ei toetanud. Seega on täitmata

§ 29

lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse esitamiseks. Järelikult ei olnud avaldajal õigust taotleda kohtult

§-de 29 ja 30 alusel saneerimiskava kinnitamist. 21.3. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja väitega, nagu oleks

§ 29lg 1 p 2 põhiseadusega vastuolus.

Saneerimine on seaduses sätestatud võimalus abinõude rakendamisega ettevõtte majanduslikud raskused ületada (

§ 2

), kuid üksnes

§-des 29 ja 30 sätestatud tingimuste täitmise korral. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mitmes lahendis

§ 29

lg 1 p 2 käsitlenud ning andnud küllaltki üksikasjalikke ja selged juhiseid sätte kohaldamiseks (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 39;
3. märtsi
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-16, p 17). Riigikohus ei ole näinud

§ 29lg 1 p 2 kohaldamise sarnastel juhtumitel sätte vastuolu põhiseadusega.

21.

1. Põhjendatud ei ole avaldaja viide Eesti maksejõuetusmenetluste efektiivsemaks muutmise võimaluste analüüsi lõppraportile (lõppraport), milles on mh hinnatud Eesti saneerimisalast õigusraamistikku, selle toimimist praktikas ning viise ülalviidatud 13 saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi ülevõtmiseks. Lõppraportis on tehtud üksnes ettepanekud saneerimisseaduse muutmise kohta, kuid need ei mõjuta kehtivat seadust ega senist kohtupraktikat. 21.
2. Kuigi avaldajal puudus alus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse esitamiseks, vastab ringkonnakohus lühidalt ka määruskaebuse väidetele

§ 30

lg 1 p-des 4 ja 5 sätestatud eelduste puudumise kohta saneerimiskava kinnitamiseks. 21.5.1. Kohus kinnitab võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava

§ 30

lg 1 p 4 järgi mh juhul, kui saneerimisnõustaja hinnangul on ettevõtte saneerimine tõenäoline. See ei tähenda siiski, et kohus võiks saneerimisnõustaja positiivse hinnangu puhul jätta kava kontrollimata, vaid ta peab hindama kava realistlikkust ja realiseeritavust (vt ka Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 37). Nõustuda ei saa määruskaebuses toodud etteheitega, et maakohus on

§ 30

lg 1 p 4 ebaõigesti kohaldanud ning seetõttu põhjendamatult leidnud, et avaldaja saneerimine ei ole tõenäoline. Maakohus on piisava põhjalikkusega kontrollinud saneerimiskava täitmise tõenäosust ning õigesti leidnud, et puudub veendumus, et avaldaja on võimeline saneerimiskava täitma. Kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et ettevõtte jätkusuutlik majandamine oleks tulevikus tõenäoline. Saneerimiskava on koostatud avaldaja vara ja tuleviku rahavooge silmas pidades. Kava kinnitamisel avaldaja

1. a-l võlausaldajatele väljamakseid ei tee. Edaspidi teeb avaldaja võlausaldajatele väljamakseid üks kord aastas järgmiselt:
2. a-l 136 069 eurot, 2022.–
3. a-l 204 104 eurot, 2024.–
4. a-l 272 138 eurot. Avaldaja on näiteks planeerinud
5. a ja
6. a tuluks 563 484 eurot ning kasumiks 462 684 eurot. Samas ei ole avaldaja saneerimiskavas ega ka määruskaebuses põhistanud, kuidas ta kavatseb likvideerida käibevahendite defitsiidi ning saavutada finantsprognoosis välja toodud majandusnäitajad. Kuigi avaldaja väitel osutab ta praegusel ajal pikaajaliste lepingute alusel teenust bituumeni käitlemiseks ning teenib igakuiselt müügitulu 46 957 eurot ja kasumit 38 557 eurot, siis ainuüksi
7. juuni
8. a seisuga oli avalajal kahjum 235 682 eurot 53 senti (III kd, tl 97). Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu ette toodud andmetest tulenevalt võimalik veenduda saneerimiskava realiseeritavuses ja ettevõtte kasumlikkuse taastamise võimalikkuses. Seda ei tõenda ka määruskaebusele lisatud Eesti Asfaldiliidu poolt koostatud "Asfalt arvudes 2019" (V kd, tl-d 47–54) ja "Riigiteede teehoiukava 2020–2030" (V kd, tl-d 55–67), kuna nendes on välja toodud üksnes üldised planeeritavad taristuprojektid. Neist aga ei selgu, kas ja millises mahus osutaks avaldaja projektidega seotud teenuseid. 21.5.
9. Samuti leidis maakohus õigesti, et avaldaja ei ole oluline ettevõtja ega tööandja

§ 30lg 1 p 5 tähenduses.

Kuigi avaldaja on tegutseb spetsiifilises valdkonnas, siis ei anna asjas esitatud materjalid alust väita, et ta on ainuke vastava teenuse pakkuja Eestis või talle kuuluv vara oleks eriline. Arvestades avaldaja poolt

1. juuni
2. a seisuga makstud tööjõukulusid 8100 eurot 99 senti (III kd, tl 97) ja kavatsust töötajate arvu üksnes kahe töötaja võrra suurendada, puudub alus väita ka, et avaldaja oleks oluline tööandja. 21.
3. Avaldaja määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka selles esitatud muud väited. Enamik avaldaja väitetest lähtuvad eeldusest, et tal oli õigus esitada kohtule avaldus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks. Nagu ringkonnakohus eespool märkis, on avaldaja taoline käsitlus põhjendamatu. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide 14 põhjal selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis annaksid aluse määruskaebuse osaliseks või täielikuks rahuldamiseks.
4. Kuna avaldaja määruskaebust ei rahuldata, avaldust saneerimiskava kinnitamiseks menetlusse ei võeta ning saneerimismenetlus lõpetatakse ennetähtaegselt, jätab ringkonnakohus määruskaebuste menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ning TsMS § 172 lg 7 teise lause ja

§ 4(nende koosmõjus) avaldaja kanda. 23. Ts

MS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg-st 5 tuleneb, et kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. 23.

1. Maakohus on pidanud põhjendatuks puudutatud isiku poolt maakohtus kantud menetluskulude suuruseks 3915 eurot 72 senti (sh käibemaks). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus nii ajakulu kui ka tunnihinna osas, arvestades asja mahtu ning menetluse käiku, õiglane ja põhjendatud. Maakohus on piisava põhjalikkusega kontrollinud puudutatud isiku maakohtus kantud menetluskulude suurust ning õigesti vähendanud toimingute ajakulu vaidlustatud määruses märgitud ulatuses, milles see ei olnud põhjendatud ega vajalik. Maakohtu seisukoha kujunemine on vaidlustatud määruse põhjendustes jälgitav ja arusaadav. Avaldaja ei ole määruskaebuse põhjendustes esitanud iseseisvaid vastuväiteid maakohtu poolt põhjendatuks peetud puudutatud isiku menetluskulude suurusele. Seetõttu tuleb avaldaja määruskaebus jätta rahuldamata ka osas, milles ta vaidlustab kindlaksmääratud puudutatud isiku menetluskulude suuruse. Puudutatud isik on vastumääruskaebuses märkinud, et tema hinnangul olid tema menetluskulud põhjendatud täies ulatuses. Samas ei ole ka puudutatud isik kaebuses välja toonud maakohtu võimalikke kaalutlusvigasid. Eelmärgitut arvestades tuleb avaldaja poolt puudutatud isikule hüvitatavate menetluskulude suurusena maakohtu menetluses kindalaks määrata ning avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja mõista 3915 eurot 72 senti. 23.
2. Määruskaebemenetluses kantud kulude kohta esitas puudutatud isik ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja
3. jaanuaril
4. 23.2.
5. Nimekirjast nähtuvalt on puudutatud isik kandnud määruskaebemenetluses menetluskulusid kokku 4292 eurot (käibemaksuga). Kulud koosnevad lepingulise esindaja kulust (4242 eurot) ja riigilõivust (50 eurot). Puudutatud isiku esindaja vandeadvokaat A. Kasak on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 25 tundi 15 minutit tunnitasuga 140 eurot (lisandub käibemaks). Esindaja on teinud järgmised toimingud: tutvus kohtumäärusega (2 tundi 30 minutit) ja avaldaja määruskaebusega ning kujundas seisukoha (60 minutit), koostas vastumääruskaebuse (8 tundi 15 minutit), ja vastuse määruskaebusele 15 (7 tundi), tutvus saneerimisnõustaja
6. oktoobri
7. a ja
8. oktoobri
9. a seisukohtadega (1 tund 15 minutit), tutvus vastumääruskaebusele esitatud vastusega (30 minutit) ning koostas täiendava seisukoha ja taotluse (4 tundi 45 minutit). Ringkonnakohus leiab, et advokaadi taotluses näidatud ajakulu on põhjendatud ja vajalik osaliselt. Puudutatud isik ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palub ta menetluskulud kindlaks määrata koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Samuti kinnitab võlausaldaja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). 23.2.
10. Saneerimisnõustajal ei ole asja materjalidest nähtuvalt määruskaebemenetluses hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud. 23.2.
11. Avaldaja hinnangul on puudutatud isiku menetluskulud ülepaisutatud ning ei ole taotletud ulatuses põhjendatud ega vajalikud. 23.2.
12. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu
13. veebruari
14. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul tuleks maakohtu määrusega ja avaldaja määruskaebusega tutvumise ning nende osas seisukoha kujundamise ajakulu vaadelda ühiselt puudutatud isiku vastumääruskaebuse ja avaldaja määruskaebuse vastuse koostamise ajakuluga. Ringkonnakohus nõustub, et aega kulub ka menetlusdokumentidega tutvumisele ja nende osas seisukoha kujundamisele, kuid peab seda vastava dokumendi koostamise osaks. Ringkonnakohus leiab, arvestades asja sisu ja mahtu, et põhjendatud ajakulu vastumääruskaebuse koostamisele on 8 tundi ja avaldaja määruskaebuse vastuse koostamisele 5 tundi. Tsiviilasi on küll üle keskmise mahukas, kuid puudutatud isik on avaldaja määruskaebusele esitatud vastuses valdavas osas korranud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud ka eraldi ajakulu saneerimisnõustaja seisukohtadega ja vastumääruskaebuse vastusega tutvumise ning nende osas seisukoha kujundamise eest. Nimetatud ajakulu peaks olema hõlmatud puudutatud isiku
15. novembri
16. a täiendava seisukoha ja taotluse koostamise ajakuluga. Seega on eelnimetatud toimingute põhjendatud ajakulu 4 tundi. Kokkuvõttes saab puudutatud isiku esindaja toimingute põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks määruskaebemenetluses lugeda seega 17 tundi (8+5+4). Puudutatud isik tasus vastumääruskaebuse esitamisel riigilõivu 50 eurot, mis on samuti vajalik ja põhjendatud menetluskulu (TsMS § 138 lg 2 ja § 139 lg 1). Puudutatud isiku esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 140 eurot (lisandub käibemaks) on TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 23.2.
17. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus määruskaebemenetluses tekkinud puudutatud isiku hüvitatavate menetluskulude suuruseks 2906 eurot (17 × 140 × 1,2 + 50) ning mõistab nimetatud summa avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja. 16 23.
18. Mõlema kohtuastme peale kokku tuleb avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja mõista seega 6821 eurot 72 senti (3915,72 + 2906). 23.
19. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt puudutatud isiku taotlusele määruse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 23.
20. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Resolutsioon Riigikohtu 20.10.2021 lahendist: RESOLUTSIOON
21. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
22. veebruari
23. a määrus osas, millega ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu
24. septembri
25. a määruse osas, milles maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu 5000 eurot ületavas osas.
26. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta MV Finantseeringud OÜ määruskaebus Viru Maakohtu
27. septembri
28. a saneerimisnõustaja tasu määramise määruse peale läbi vaatamata ning jätta muutmata Viru Maakohtu
29. septembri
30. a määrus osas, milles maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja Martin Krupi tasu 6912 eurot, millest 6000 eurot hüvitatakse Osaühingu Roodevälja Terminal poolt deposiiti makstud rahast ja 912 eurot tuleb välja mõista Osaühingult Roodevälja Terminal. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
31. Rahuldada saneerimisnõustaja Martin Krupi määruskaebus.
32. Jätta saneerimisnõustaja Martin Krupi määruskaebusega seotud kassatsioonimenetluse kulud MV Finantseeringud OÜ kanda. 2-20-6801 2