KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 30. september 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-17-8381 Kohtuasi X avaldus

) § 123 lg 1 järgi tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(

1. te)hooldusõigust, vanema(
2. te)õigust ja huvi lapsega suhelda, kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt Riigikohtu 09.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teinud otsustuse, mis lähtub laste huvidest. Laste huvid on primaarsed. 18. Kolleegiumi hinnangul on maakohus teinud kõik mõistlikult võimaliku, saavutamaks vanemate kokkulepet, arvestades seejuures vanemate vahel alates 2017. aastast toimunud vaidlusi. Lepitusmenetlus ebaõnnestus, sest kumbki vanem ei olnud nõus oma seisukohtadest loobuma. Kummalegi vanemale ei saa ette heita seda, kui nad kaitsevad laste huve nii, nagu nad ise nendest aru saavad, kuid selle tõttu on laste huvid jäänud tahaplaanile 4 2-17-8381 ning selle jätkumist ei saa lubada. Ringkonnakohus märkis eelnevalt, et laste huvid on primaarsed. Selle tõttu ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et erinevalt 15.04.2019 määruse põhjendustest, tuleb jõuda järeldusele, et 50/50 suhtluskorra teostamine ei ole enam kooskõlas laste huvidega. Taolise suhtluskorra esmaseks eelduseks on, et vanemad suudavad omavahel suhelda ning teevad koostööd – see praegusel juhul puudub ning vaatamata varasematele püüdlustele, ei ole vanemad suutnud pika aja vältel omavahelist koostööd toimima panna. Seejuures ei oma tähtsust, mis põhjusel vanemad ei suuda omavahel koostööd teha. Toimiku materjalidest nähtub kogumis, et vanemate vaidlused on oluliselt kahjustanud laste heaolu, muu hulgas tekitanud lastel füüsilise ja vaimse tervise probleeme. Seetõttu ei ole senisest suhtluskorrast, kus lapsed on võrdse aja mõlema vanema juures, võimalik enam lähtuda. Seega on maakohus õigesti kaalunud, kumma vanemaga on laste huvid parimal viisil kaitstud. Vaheldumisi kummagi vanema juures elamine aitab küll hoida lähedasi suhteid mõlema vanemaga, kuid vanemate pikka aega kestnud ja jätkuvad tülid kahjustavad lapsi. 19. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda selles, et isa soovib osaleda oma laste elus, kuid hooldusõigusasjades tuleb asjaolusid hinnata laste heaolust lähtuvalt ning vanemate õigused ei ole alati lapse õiguste ja huvidega kooskõlas.

§ 119

kohaselt annab kohus otsustusõiguse ühele vanemale juhul, kui vanemad ei suuda lapsele olulistes asjades kokkuleppele jõuda. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et Euroopa Nõukogu 02.10.2015 resolutsiooni kohaselt peavad liikmesriigid seadma eesmärgiks tagada vanemate võrdsus ning p-s 5.5 on välja pakutud, et seaduses peaks olema võimalik vahelduva elukoha printsiibi rakendamine pärast vanemate lahkuminekut, välja arvatud juhtudel, mil ohus oleks lapse heaolu või tegemist oleks perevägivallaga (vt Riigikohtu 07.12.2018 määrust tsiviilasjas nr 2-17-3347, p 23). 20. Maakohus tuvastas, et isa rikkus korduvalt suhtluskorra ettenäinud kohtumäärust. Kõige suurema rikkumisena nägi maakohus laste füüsilist ja vaimset väärkohtlemist, millega ringkonnakohus nõustub. Isa väidab määruskaebuses küll, et on toimunust õppinud, s.h läbinud programmi „Hoolivad isad“, kuid laste seisukohalt ei muuda see varasemat vaimse ja füüsilise vägivalla kasutamist olematuks. Väärkohtlemisega kaasnesid lastele kahjulikud tagajärjed ning lapsed peavad saama neist taastuda. Määruskaebusest ei nähtu, et isa sellega arvestaks või seda teadvustaks. Saue Vallavalitsus on kohtule 08.07.2021 esitatud seisukohas toonud esile, et lapsed vajavad teraapiat ja aega taastumiseks, mitte kahe väga konfliktse vanema vahel pendeldamist (dtl 1036). Olukorras, kus vanematevaheline koostöö puudub täielikult, ei ole jäänud laste huvide kaitseks muud toimivat võimalust, kui piirata ühe vanema isikuhooldusõigust laste ja isa suhtlemise korraldamisel. See ei tähenda aga seda, et emal ei oleks suhtluse korraldamisel rolli.

§ 143

lg 2 kohaselt peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Sellest tulenevalt on ka ema kohustatud käituma selliselt, et laste ja isa suhtlus oleks määrusega kehtestatud viisil võimalik. 21.

§ 137

lg 3 näeb ette, et ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Ka selles osas ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu poolt diskretsioonipiiride ületamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ei ole olulisi erinevusi vanemate pühendumises ning vaimses ja majanduslikus valmisolekus kasvatada lapsi. Siiski arvestades laste varasemat väärkohtlemist isa poolt, ei ole võimalik jõuda 5 2-17-8381 järeldusele, et isa hingeline side lastega on vähemalt sama hea kui ema ja laste omavaheline side. On ebatõenäoline, et laste väärkohtlemine ei mõjutanud laste suhteid isaga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et ema käitumine kahjustab lapsi vähem ja seetõttu oli põhjendatud maakohtu otsus anda hooldusõigus määruses toodud osades üle emale. Maakohtu poolt laste huvide esikohale seadmine ei tähenda ema seisukohtade eelistamist, nagu määruskaebuses ekslikult väidetakse. Maakohtu määratud isa ja laste suhtlemise kord on sisult mõistlik ja põhjendatud.

1. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega nagu oleks maakohtu määrus olnud vastuoluline, maakohtul tulnuks ära kuulata Ö või et maakohus oleks määruse tegemisel lähtunud ema tõendamata väidetest. Määruskaebus sisaldab hulgaliselt emotsionaalseid väited ja hinnanguid (vaatamata sellele, et määruskaebus on esitatud advokaadist esindaja vahendusel), mida ringkonnakohtul ei ole maakohtu määruse seaduslikkusele hinnangu andmisel võimalik kuidagi arvestada. Sinna hulka kuulub ka määruskaebuse p-s 28 jj esitatud sõnumivahetus. Määruskaebusest nähtuvalt ei nõustu isa maakohtu määrusega, kuid ainuüksi mittenõustumine maakohtu seisukohtadega ei ole aluseks määruse muutmisele.
2. Viimasena selgitab ringkonnakohus, et laste vaimse ja füüsilise tervise parimates huvides on olukord, kus mõlemad vanemad panustavad teadlikult ühiste erimeelsuste ületamiseks. Vanemate vastastikune üksteise süüdistamine (mis jätkus ka määruskaebemenetluses esitatud dokumentides), ei aita kaasa probleemide lahendamisele. Mõlemal vanemal tuleb esmalt arvestada laste tunnete ja emotsioonidega ning mõlemad vanemad peavad käituma heas usus ning hoiduma tegevusest, mis kahjustab laste suhet teise vanemaga.
3. Eelnevat arvestades jätab määruskaebuse rahuldamata. ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning
4. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Vanemad ja eestkosteasutused kannavad oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda.
5. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse praeguse määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing 6