Obsah (6)

§ 193§ 390§ 319§ 208§ 199§ 30

1-21-7096 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2021. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-7096 (21730000247) Kohtunik Pavel Gontšarov

§ 193märgitud asjaolusid kriminaalasja algatamiseks.

X kuriteokaebuses puuduvad kuriteo tunnused. X on esitanud konkreetsed asjaolud, millede alusel ta taotleb kriminaalasja algatamist. 10.12.

1. a vigastas X ennast Tallinna Vangla kambris nr 2k- R3-
2. Kinnipeetav oli teinud enda vasakusse käevarde lõike. Kambri põrandal oli vereloik X verest. X avastati seetõttu, et teine kambrikaaslane toodi tagasi samasse kambrisse. X, vaatamata vigastustele, mis viitasid enesetapule, jäeti samasse kambrisse ilma järelevalveta. 11.12.
3. a kl 19.15 helistati kambrist nr R3-18 ja teatati, et kõrvalkambrist R3-17 on kosta veidraid helisid. Kambri visiiri avades nägi valvur suurt vereloiku voodi ees ja käevart voodist välja ulatumas. Kinnipeetava käe peal oli veritsev haav. Kinnipeetav hakkas pidevalt teadvust kaotama. Kinnipeetav ei reageerinud ühelegi sõnale ja jälgimiskambrisse paigaldamise korraldusel paigutati kinnipeetav ümber sunni kasutamisel. 11.12.
4. a viibis X jälgimiskambris, aga tegelikku järelevalvet tema tervisliku seisundi kohta keegi ei teinud. X avastati jälgmiskambri põrandalt. Millistes tingimustes ta jälgimiskambris viibis, ei ole teada. Jääb arusaamatuks, kuidas kaks järgnevatel päevadel toimunud enesetapukatset (enesetapud jäid lõpule viimata ainult seetõttu, et kolmandad isikud reageerisid) ei ole aluseks kriminaalasja alustamisele. X on seisukohal, et tema suhtes on rikutud KarS § 324 ja Kar § 123 lg 1 sätteid. Isikud, kelle suhtes ta taotleb kriminaalmenetluse alustamist:
5. Q – Tallinna Vangla ametnik, kes oli X kontaktisik. Q andis ebarealistlikke lubadusi Xle, mis kokkuvõttes viisid X poolt äärmusliku lahendi, enesetapu katseni.
6. C – Tallinna Vangla ametnik, kes viibis kohal 10.12.
7. a ja rääkis X-ga, kuid ettekandes kirjutatu ei vasta tegelikkusele. Ametnik lubas, et annab info üksuse ülemale, s.o Zle.
8. Z – üksuse juht, kes X-le teadaolevalt ei võtnud tarvitusele mingeid abinõusid, et vältida X poolt korduvat enese kahjustamist või enesetapu ärahoidmist. 4 1-21-7096 Antud asja õiguslikul lahendamisel on küsimus selles, kas Tallinna Vangla on esitanud prokuratuurile kõik asjas tähtsustomavad dokumendid ja kas esitatud dokumendid on tõesed. Esindaja on seisukohal, et tõendeid on esitatud valikuliselt. Prokuratuurile on esitatud neid tõendeid, mis kinnitavad Tallinna Vangla seisukohti ja välja on jäetud X seisukohta pooldavad tõendid. Nii Põhja Ringkonnaprokuratuuri teatises kui ka Riigiprokuratuuri määruses viidatakse ainult Tallinna Vangla poolt esitatud tõenditele (ettekanded töötajatelt, meditsiinilised tõendid jne). Need tõendid aga kahjuks ei näita tegelikkust. Prokuratuuri vastused on koostatud ainult nende materjalide põhjal, mida Tallinna Vangla on esitanud. Omapoolselt ei ole prokuratuur kogunud mingeid tõendeid ega ole kahtlevalt suhtunud Tallinna Vangla poolt esitatud dokumentidesse. Riigiprokuratuuri määruses on märgitud, et meditsiinilisest abist X esialgu keeldus, öeldes, et ta ei jaksa enam olla, sest vangla administratsioon ei ole käitunud nii, nagu tema arvates oleks olnud õige ja õiglane. Eeltoodu kinnitab X väiteid, et enesetapu katseni viisid teda vanglaametnike tegevused. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt olevat X öelnud korrapidaja C-le, et vangla on käitunud õiguspäraselt ja tema käitumine oli rumal. Nii on see paberil. X eitab, et jutuajamine piirdus sellega. X poolt kaebuses esitatu kohaselt C lubas, et asja arutatakse järgmisel päeval üksuse juhiga, s.o Z-ga. See oli ka X rahunemise põhjuseks. Seda aga ei toimunud. Puuduvad tõendid selle kohta, et Z oleks järgmisel päeval X-ga sisuliselt rääkima tulnud. Seda ei teinud ka Q. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt osutati X-le koheselt meditsiinilist abi, kuid X keeldus sellest. Prokuratuur on jätnud järjekordselt tähelepanuta selle, miks X abist keeldus. Samal ajal on dokumentaalselt tõendatud, et X põhjendus oli, et ta soovib surra. Prokuratuur ei ole isegi kaalunud võimalust, et tegemist oli psühhoosis oleva isikuga. Riigiprokuratuuri määruses märgitakse, et psühholoogilise-psühhiaatrilise teenuse osutamine ei olnud vajalik. Põhjendus selles, et Tallinn Vangla meditsiinidokumentides oli kirjutatud, et enesetapud olid mõeldud manipuleerimiseks. See aga ei vasta tõele ja seda kinnitavad ka Tallinna Vangla töötajate ettekanded: 10.12.
9. a avastasid X enesetapu vanglatöötajad, kes viisid teist vangi samasse kambrisse; 11.12.
10. a teatasid naaberkambri elanikud, et kõrvalkambris on midagi kahtlast. Antud andmed välistavad selle, et X manipuleerimise eesmärgil oleks tahtnud sooritada enesetappu. Kolmandate isikute sekkumiseta oleks X oma tegevuses õnnestunud. Prokuratuuril puudusid andmed selle kohta, kas X oli varem püüdnud teha enesetappu. Tallinna Vangla oli teadlik, et X oli varem üritanud enesetappu ja suitsiidimõtted olid tal pikaajalised. Neid tõendeid Tallinna Vangla prokuratuurile ei esitanud. X esitas vastava järelpärimise Tallinna Vanglale ja alles 08.10.
11. a esitas Tallinna Vangla vastava meditsiinikaardi väljavõtte X-le. X esitab vastava tõendi täiendavalt (kiri nr 5-18/21/24493-2). X on oma kaebustes taotlenud Tallinna Vangla turvakaamerate väljanõudmist. X-le neid ei näidatud. Põhja Ringkonnaprokuratuur ja Riigiprokuratuur ei ole pidanud vajalikuks neid välja nõuda, nõustudes Tallinna Vangla selgitusega, et kuna kaamerad asuvad väljaspool kambrit (koridoris) ja enesetapu katseid need ei kajasta. Prokuratuur nõustus ilma igasuguste küsimusteta, et need ei puutu asjasse. Samal ajal Tallinna Vangla, vastates X taotlusele ja selgitus taotlusele 08.08.
12. a, kirjeldab üksikasjaliselt turvakaamera salvestisi (kes ja millal kambri ukse taga käis). Videosalvestused võivad kinnitada seda, et X kambri juures käisid vanglaametnikud ja ka psühholoog, kuid kellegi vanglaametniku kontakt X-ga ei olnud sisuline, st keegi kambri ukse taga käinutest ei saanud või ei tahtnud saada aru X tervislikust olukorrast. Ei nähtu, et psühholoog oleks X-ga rääkinud, samuti ei nähtu, et Q või Z oleks X-ga rääkinud. Vastuses on kellaajaliselt ära märgitud X kambri ukse taga käinud isikud. Tallinna Vangla oma 05.10.
13. a vastuses 2-8/21/16295-4 X-le teatab, et videosalvestused on olemas ja kohtu nõudmisel Tallinna Vangla esitab need kohtule. X taotleb turvasalvestuste väljanõudmist ja uurimist. 5 1-21-7096 Tallinna Vangla poolt prokuratuurile esitatud dokumentide kohaselt Tallinna Vangla ametnikud (ettekanded, tervisedokumendid, jne) on käitunud vastavalt seaduse nõuetele ja mingeid seaduserikkumisi ei ole. X on erineval arvamusel. Ettekannetesse ja vangla paberkandjatesse kantakse andmeid ”kinnipeetava sõnul”, kuid kinnipeetavale dokumente ei tutvustata ja kinnipeetaval on täiesti erinev käsitus sellest, mida vangla töötaja andmetesse kannab. Vangla töötajal on tööülesannetest tulenev õigus kandeid teha, kuid kinnipeetava õigused neid kontrollida on piiratud. Antud kaasus näitab, et kinnipeetav saab sisulisi vastuseid ja dokumente ca 2 kuu pärast. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 09.08.
15. a määruse muutmiseks.
16. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebuse esitaja taotluse osas kaebetähtaja ennistamiseks. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on X esitanud Harju Maakohtule 26.07.
17. a taotluse talle riigi õigusabi korras esindaja määramiseks, et vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist ja vajadusel ka Riigiprokuratuuri määrust. Maakohus jättis esitatud taotluse käiguta ning kohustas isikut esitama tõendid tema majandusliku seisu kohta ning prokuratuuri tehtud lahend. X esitas 31.08.
18. a maakohtule taotluse täienduse, milles märkis, et Riigiprokuratuur tegi 09.08.
19. a määruse, millega jättis rahuldamata tema esitatud kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatisele. Seega märkis ta, et soovib riigi õigusabi korras esindajat Riigiprokuratuuri määrusele kaebuse esitamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Harju Maakohus rahuldas 07.09.
20. a määrusega isiku taotluse ning määras talle õigusabi. Ringkonnakohtule esitatud kaebuse kohaselt sai esindaja asjas tehtud lahenditega tutvuda 20.09.
21. a.

§ 390

lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus käesoleva seadustiku

1. või
2. peatüki sätteid, arvestades käesolevas peatükis sätestatud erisusi.

§ 319lg 5 kohaselt peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega apellatsioonitähtaeg.

Sellisel juhul hakkab apellatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Seega on X jaoks kaebetähtaeg riigi õigusabi taotluse esitamisega peatunud. Esindajale toimetati määrus kätte 20.09.2021. a, millest alates hakkab vastavalt

§ 319lg-le 5 kaebetähtaeg uuesti kulgema.

Kuivõrd Riigiprokuratuuri määrusele saab vastavalt

§ 208

lg-le 1 esitada kaebuse ühe kuu jooksul ning X esindaja kaebus laekus Tallinna Ringkonnakohtule 19.10.

1. a, on kaebus esitatud tähtaegselt ning puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks, nagu seda esindaja oma kaebuses taotleb.
2. Ringkonnakohus selgitab, et kaebuse taotlused materjalide ja tõendite väljanõudmiseks, jäävad tagajärjetuks, kuivõrd Riigiprokuratuuri määrusele esitatud kaebuse lahendamisel on ringkonnakohtul pädevus hinnata seda, kas on alust kriminaalmenetluse alustamiseks või mitte.

§ 193

lg 1 kohaselt alustatakse kriminaalmenetlust, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad

§ 199lg-s 1 sätestatud asjaolud.

Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt

§ 30

lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab 6 1-21-7096 ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Vaid isiku subjektiivne arvamus selle kohta, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks või kellelegi kahtlustuse esitamiseks.

1. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuuri määruses on selgitatud iga isiku suhtes, kelle osas kriminaalmenetluse alustamist taotleti, miks puuduvad alused nende suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks. Kaebuses korratakse juba eelnevalt avaldatud asjaolusid, mis aga ei lükka riigiprokuröri veenvaid põhjendusi ringkonnakohtu hinnangul ümber. Kaebaja hinnangul on Tallinna Vangla esitanud prokuratuurile tõendeid valikuliselt, mis ei näita seega tegelikkust. Prokuratuur aga ei ole kogunud omalt poolt tõendeid ega ole seadnud kahtluse alla Tallinna Vangla poolt esitatut. Ringkonnakohus rõhutab, et käesoleval juhul leidis menetleja, et esitatud kuriteokaebuses avaldatud asjaolude pinnalt ei ole alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Seega ei ole asja sisuliselt menetletud, mistõttu on asjakohatu kaebuse etteheide sellest, et prokuratuur ei ole omalt poolt asjas tõendeid kogunud. Menetlustoiminguid tehakse alles siis, kui kuriteokaebusest nähtub piisavalt andmeid, mis annavad aluse kriminaalmenetluse alustamiseks. Sellest tulenevalt jäävad tagajärjetuks ka kaebuse etteheited videokaamera salvestiste väljanõudmise kohta.
2. Kaebuse esitaja märgib ka, et X-ga ei tuldud päeval pärast enesetapukatset rääkima, kuigi seda lubati teha. Esmalt leiab ringkonnakohus, et tegemist on X nägemusega asjade käigust (st subjektiivne arvamus) ning isegi, kui see vastab tõele, ei saa seda pidada tegevuseks, mis täidaks mõne kuriteokoosseisu. Selgusetuks jääb, kuidas mõjutab riigiprokuröri lõppjäreldust kaebuse etteheide, et prokuratuur ei ole kaalunud võimalust, kas tegemist oli psühhoosis isikuga. Märkida tuleb aga seda, et kuna ühtegi viidet sellele ei kuriteokaebuses ega selle lisades pole, puudus ka alus sellist asja eeldada või kaaluda. Arusaamatu on ka kaebuse põhjendus sellest, miks ei saa pidada X enesetapukatseid manipuleerimiseks. Asjaolu, et tema seisund avastati kolmandate isikute poolt, ei lükka sellist seisukohta kuidagi ümber. Vastupidi, ringkonnakohtu hinnangul annab kaebuses endas avaldatu just alust sellise seisukohaga nõustuda, kuivõrd kaebaja märgib, et X avaldas, et ei jaksa enam olla, sest vangla administratsioon ei ole käitunud nii, nagu tema arvates oleks olnud õige ja õiglane. Selline seisukoht sisuliselt kinnitab, et X arvates tuleb käituda vanglaametnikel tema ootuste kohaselt ja nii, nagu tema arvab õige olema, vastasel juhul proovib ta endalt elu võtta, mis aga on ka ringkonnakohtu hinnangul manipuleeriv käitumine. Samuti pole kaebaja selgitanud, kuidas peaks mõjutama asja lahendamist väide, et prokuratuuril puudusid andmed selle kohta, kas X on varem püüdnud teha enesetappu. Kuigi kaebaja märgib, et esitab kohtule tõendina X meditsiinikaardi, ei ole viidatud kuupäeva ja numbriga dokumenti kaebusele lisatud. Seega jäävad väited varasemate enesetapukatsete kohta ka paljasõnaliseks.
3. Kaebaja leiab, et vanglalt tuleb nõuda välja videokaamera salvestised, kust nähtub, et X kambri juures käisid vanglaametnikud ja psühholoog, kuid kontakt X-ga ei olnud sisuline. Arusaamatu on, kuidas vastav asjaolu peaks nähtuma valvekaamerate salvestistelt. Seda, mida isikud rääkisid, pole võimalik tuvastada kaamerate salvestistelt, seega ka seda, kas vestlus oli sisuline või mitte, nagu kaebaja märgib. Nagu eelnevalt ka märgitud, ei ole ringkonnakohtul käesoleva menetluse raames pädevust nõuda salvestisi vanglalt välja.
4. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 208lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 09.08.2021.

a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. 7 1-21-7096 /allkirjastatud digitaalselt/ 8