Obsah (10)

§ 430§ 231§ 657§ 24§ 25§ 23§ 392§ 442§ 652§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 430tähenduses, kuid mille kohta kohus teeb otsuse, on Eesti õiguspraktikas uudne.

Veelgi ekstreemsem on kohtu arvamus, et tegemist oli tõenäoliselt ka hagi õigeksvõtuga. Abikaasad saavad ühisvara jagamise lepingu sõlmida PKS § 26 lg 1 teise lause ja § 37 lg 1 esimese lause järgi üksnes siis, kui varaühisuse varasuhe on lõppenud. Antud juhul lõppes varasuhe alles abielu lahutamisel kohtuotsusega X. Seega ei saa kohtumenetluses esitatud seisukohti kuidagi käsitleda vastastikuste tahteavaldustena ega vastavat kohtuotsust abikaasade tehingut kinnitava dokumendina. X kinnisasja omandikuuluvuse määratlemisel ei olnud tegemist hagi õigeksvõtu ega poolte kokkuleppega. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kostja II on menetluses eelnevalt põhistanud, et märkused

1. novembri 2007 sõlmitud abieluvaralepingu kohta ei ole asjakohased. Kostja II on selgitanud, et leping sõlmiti kostja I ema E.E. testamendi täitmiseks, mille kohaselt sai kostja II ½ kinnistu omanikuks kuni F.F. 18-aastaseks saamiseni. Maakohus on jätnud kostja II poolt esitatud tõendid hindamata.
2. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks ning menetluskulude hageja kanda jätmist. Kostja I ühineb kostja II apellatsioonkaebuses toodud seisukohtadega. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Kohus ei ole selgitanud, et kostjal I tuleb tõendada X kinnisasja väärtust. Pooled ei ole sõlminud tehingut ega kompromissi. X kinnisasi kuulub kostja II lahusvarasse. See oli perekonnaringis üldteada tõsiasi, mida kostja I ei ole kohtumenetluses vaidlustanud. Tegemist on faktilise asjaolu omaksvõtuga

§ 231lg 2 tähenduses.

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ja taotleb nende rahuldamata jätmist. Hageja jääb seisukoha juurde, et tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tehtud otsusest nähtuvalt on haginõue ühisvara jagamiseks lahendatud sisuliselt poolte vahelise kompromissiga. Kohus on ühisvara jagamise haginõuet lahendades rikkunud TSÜS § 88 lg-st 1 tulenevalt käsutuskeeldu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tulevad jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
3. mai 2020 otsus muutmata (

§ 657lg 1 p 1).

Ükski apellatsioonkaebustes esitatud põhjendus ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele

1. Kostja II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 11.
2. Kostja II väitel ei olnud maakohus asja lahendamisel erapooletu ning juba eelmenetluses tõstatas ta vastava põhjendatud kahtluse. Kostja II seisukoha kohaselt väljendus maakohtu erapooletus järgmises: 6 1) juba eelmenetluses märkis maakohus, et „kostjad on tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX sisuliselt sõlminud ühisvara jagamise kokkuleppe“ ning kohtuistungil 20.03.2019 esitatud vastuväited kohtuniku tegevusele ja viited erapooletuse puudumisele jättis maakohus tähelepanuta; 2) maakohus jättis eelarvamusest tulenevalt tähelepanuta kõik kostjate vastuväited ja argumendid, mis puudutasid ühisvara jagamise kokkulepet; 3) maakohus jagas ebaõigesti ja ebaõiglaselt tõendamiskoormise X kinnisasja lahusvara hulka kuulumise osas ning jättis alusetult rahuldamata tunnistaja ülekuulamise taotluse. 11.1.
3. Kuigi kostja II ei ole oma apellatsioonkaebuses selgelt väljendanud, et ta nõuab asja lahendanud kohtuniku taandamist, saaksid tema kahtlused kohtuniku erapooletuse kohta olla aluseks kohtuniku taandamisele. Samas juhul, kui eelnimetatud kostja II väited ei anna alust kohtuniku taandamisele, siis iseseisvalt ei ole need aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Tulenevalt

§ 24

lg-st 1 ja § 23 p-st 7 võib menetlusosaline nõuda kohtuniku taandamist, kui esineb muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses.

§ 25

lg 1 kohaselt ei või menetlusosaline kohtuniku taandamise avaldust esitada

§ 23

p-s 7 ettenähtud juhul, kui ta on osalenud kohtuistungil või pärast kohtuniku nime teadasaamist esitanud kohtule sisulise taotluse, ilma et ta oleks taandamisavaldust esitanud. Antud juhul ei nähtu asja materjalidest, et kostja II või kostja I oleks esitanud maakohtule kohtuniku taandamisavalduse (

§ 24lg 2).

Kostjad osalesid eelistungil 20.03.2019 (II kd tl 95-100) ning ei ole kohtuniku taandamisavaldust esitanud. Kostja I on küll eelistungil märkinud, et „/…/ tekib kahtlus kui erapooletu kohus on.“, kuid samas on eelistung jätkunud ning kostja I ja kostja II ei ole selgelt väljendanud, et nad (või kumbki neist) soovib esitada kohtuniku taandamisavaldust. Seega lähtudes

25 lg-s 1 sätestatust on kostjad kaotanud õiguse esitada taandamisavaldust. 11.1.2. Lisaks eeltoodule isegi kui käsitleda apellatsioonkaebuses esitatud kostja II väiteid kohtuniku erapoolikuse kohta taandamisavaldusena, siis leiab ringkonnakohus, et need ei ole aluseks kohtuniku taandamisele

§ 23p 7 alusel.

Asjaolu, et kohtunik on täites eelmenetluse ülesandeid (

§ 392

) märkinud kohtu kirjalikus selgituses menetlusosalistele 09.11.2018 (II kd tl 85) muuhulgas, et kostjad on tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX sisuliselt sõlminud ühisvara jagamise kokkuleppe, ei anna alust väita kohtuniku erapoolikust

§ 23

p 7 mõttes.

§ 442

lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kostja väited seonduvalt sellega, et 1) maakohus jättis eelarvamusest tulenevalt tähelepanuta kõik kostjate vastuväited ja argumendid, mis puudutasid ühisvara jagamise kokkulepet, ning 2) jagas ebaõigesti ja ebaõiglaselt tõendamiskoormise X kinnisasja lahusvara hulka kuulumise osas ja jättis alusetult rahuldamata tunnistaja ülekuulamise taotluse, võib olla seotud maakohtu poolt

§ 442

lg 8 rikkumisega, kuid nimetatud väited ei tõenda kohtuniku erapoolikust asja läbivaatamisel. Lähtudes eeltoodust on ringkonnakohus seisukohal, et käesolevas asjas ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kahelda kohtuniku erapooletuses ja oleksid aluseks kohtuniku taandamisele. 11.

1. Kostja II seisukoha kohaselt kuulub X kinnistu (registriosa nr X) lahusvarana talle. Nimetatud asjaolu on kostja II väitel tõendatud tsiviilasjas nr 2-15-12591 tehtud kohtuotsusega. Samuti jättis maakohus alusetult rahuldamata tema taotluse kuulata üle tunnistaja, kes teab kostja II lahusvara arvel X kinnisasja ostmisega seotud asjaolusid, s.o tunnistaja ütlused kinnitaksid X kinnistu kuulumist lahusvarana kostjale II. 7 11.2.
2. Kostja I ja kostja II abiellusid X ning nende abielu lahutati Tartu Maakohtu X kohtuotsusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX (jõustus X). Kinnistusraamatu kohaselt on X kinnistu (registriosa nr X) omanik kostja I alates 14.01.2004 ning keelumärge kinnisasja käsutamise ja võõrandamise keelamise tagamiseks on Eesti Vabariik kasuks sisse kantud 19.03.2007 (I kd, tl 21-22). Seega omandati X kinnistu abielu kestel ning kinnistu suhtes kehtib ühisvara eeldus ning kostja II, väites vastupidist, pidi ühisvara eelduse ümber lükkama. Antud juhul ei ole kostja II tõendanud, et X kinnistu on tema lahusvara, sest on väidetavalt omandatud lahusvara arvelt. Kostja II poolt viidatud Tartu Maakohtu X kohtuotsuses puuduvad igasugused põhjendused, miks pooled jõudsid kokkuleppele, et tegemist on kostja II lahusvaraga, kuigi kinnistusraamatu kohaselt on omanikuna märgitud kostja I. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et
3. detsembri 2003 notariaalse lepingu (I kd, tl 116-124) kohaselt ostis kostja I X kinnistust 27,74 ha suuruse osa ning tasus selle eest. Kuna kostja I ja kostja II olid abielus, siis tekkis kinnistule ühisomand. Isegi kui õige oleks kostja II väide, et tema lahusvara kasutati kinnistu ostmisel, siis ei muudaks see ühisvarasse kuuluvat X kinnistut kostja II lahusvaraks, vaid võiks olla aluseks kinnistu jagamisel võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks. 11.2.
4. Maakohus on õigustatult jätnud rahuldamata kostja II taotluse G.G. (kostja II õde) tunnistajana ülekuulamiseks. Kostja väitel annaks tunnistaja ütlusi selle kohta, et vanemad kinkisid kostjale II raha, mille eest osteti X kinnistu. Ringkonnakohus selgitas käesoleva otsuse eelmises punktis, et X kinnistu kuulus ühisvarasse ja kostja II väidetav lahusvara kasutamine ühisvara omandamisel võib anda aluse kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest, kuid ei anna alust tuvastada, et X kinnistu oli kostja II lahusvara. Kostja II ei ole esitanud asjas abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise nõuet ning seetõttu ei ole tunnistaja ülekuulamise taotlus asjakohane. 11.
5. Hageja sissenõudjana on esitanud ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise hagi TMS § 187 ja § 190 alusel. TMS § 187 lg 1 esimese lause kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise alus on sätestatud TMS §-s 190 ja selle kohaselt võib kohus tunnistada kehtetuks ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud pärast täitemenetluse alustamist. Kostja II on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et kostjad ei ole tsiviilasjas nr X-XXXXXX sõlminud ühisvara jagamise kokkulepet ning seetõttu ei ole ka tehingut, mida täitemenetluses tagasi võita. 11.
6. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et Tartu Maakohtu X otsuses tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX on sisuliselt tegemist abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppega, mis on TMS § 187 ja 190 alusel tagasivõidetav. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 34 ja 36, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Ringkonnakohus märgib, et iseenesest õige on kostja II seisukoht, et leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (VÕS § 9 lg 1), kuid pooled võivad menetluse kestel vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel sõlmida ühisvara jagamise kokkuleppe ka sel teel, et kostja ei vaidle vastu hageja poolt esitatud ühisvara nõudele (nõustub sellega) ja kohus jagab vara hageja soovitud viisil. Kuigi tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX ei ole vormistatud kompromissi, on siiski sisuliselt toimunud ühisvara jagamine poolte kokkuleppe kohaselt. 8 Siinkohal märgib ringkonnakohus, et arusaamatuks jääb kostja II väide, et tahteavaldusi ühisvara jagamiseks ei saa teha enne, kui abielu on lahutatud. Eeldatavasti saab siiski tahteavaldusi teha, kuid need muutuvad kehtivaks siis, kui varaühisuse varasuhe on lõppenud. Asjakohatu on apellatsioonkaebuses esitatud väited, et 1) on üldteada, et abieluvaralistes suhetes esindab mees tihti naist, ja 2) tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX oli tegemist abieluasjaga, mistõttu tuleb eeldada, et kohus on poolte poolt esitatud asjaolusid ja väiteid põhjalikult uurinud. 11.
7. Lisaks sellele, et maakohus on ühisvara jaganud poolte kokkulepitud viisil märgib ringkonnakohus, et Tartu Maakohtu X otsusega on jagatud mh kinnistud nr X (X) ja nr X (X), milledel oli ning on jätkuvalt kehtiv käsutamise keelumärge Eesti Vabariigi kasuks. Kuna TsÜS § 88 lg 1 alusel on käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing tühine, siis ei ole antud juhul võimalik Tartu Maakohtu X otsuse alusel kinnistusraamatusse teha kandeid kinnistute registriosa nr X (X) ja registriosa nr X (X) osas. Seega ei ole Tartu Maakohtu X otsus osaliselt täidetav (asjaõiguslepingut nimetatud kinnistute osas on tühised) ning ühisvara selles osas on reaalselt jagamata. Lähtudes eeltoodust on ringkonnakohtu arvates võimalik kohaldada tehingu tagasivõitmise regulatsiooni käesolevas asjas vaatamata sellele, et ühisvara on jagatud kohtuotsusega. 11.
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et antud asjas on täidetud TMS §-s 187 ja §-s 190 sätestatud eeldused ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmiseks, ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kuna tehingu kehtetus hõlmab nii tühisust kui tühistamist, siis ei ole vaja eraldi tuvastada kinnistute registriosa nr X (X) ja registriosa nr X (X) osas asjaõiguslepingute tühisust.
9. Kostja I apellatsioonkaebus jääb samuti rahuldamata ning vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 12.
10. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja I ühinenud kostja II apellatsioonkaebuses toodud seisukohtadega. Ringkonnakohus vastas kostja II apellatsioonkaebuses toodud seisukohtadele käesoleva otsuse p-s 11 ning ei korda neid. 12.
11. Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust ega asunud üllatuslikult seisukohale X kinnistu väärtuse osas. Kostjal I oli menetluse kestel soovi korral võimalik esitada omapoolseid tõendeid kinnistu väärtuse kohta ja ta on seda ka teinud. Asjaolu, et maakohus on X kinnistu väärtuse osas asunud seisukohale, et kostjad ei esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks asuda seisukohale, et kinnistu väärtus on väiksem kui hageja arvestatud 63 52 eurot 76 senti, puutub tõendite hindamisse (kostja I oli eelnevalt esitanud tõendi X kinnistu väärtuse kohta).
12. Kostja esitas 23.11.2020 taotluse võtta asja materjalide juurde MTA teade 11.10.
13. Ringkonnakohus jätab taotluse

§ 652lg-s 3 sätestatud aluste puudumise tõttu rahuldamata.

14. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad hageja menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171

lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Üllar Roostoja Viivi Tomson 9