Obsah (8)

§ 230§ 436§ 173§ 162§ 174§ 175§ 218§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Margit Vutt Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2021, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-8481 Tsiviilasi T. Õ. (Õ. ) hagi xxxxx

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 436lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1).

1. Hageja nõuab kostjalt töötasu ja puhkusetasu, mida ta enda sõnul sai vähem, võrreldes sellega, mida ta oleks pidanud saama kostjaga sõlmitud tegeliku töötasukokkuleppe järgi. Hageja väidab, et tema ja tööandja vaheline kokkulepe töölepingu sõlmimisel oli see, et tema brutotöötasu saab olema 5,50 eurot tunnis. Samuti väidab hageja, et alates
2. a oktoobrist pidi hageja brutotöötasu olema 6 eurot tunnis. Töötaja väitel maksti talle osa töötasust autokompensatsioonina. Tööandja töötaja seisukohaga ei nõustu. Tema väitel leppisid pooled lisaks töötasule kokku, et tööandja hüvitab töötajale isikliku sõiduauto kasutamise. Kohtu arvates võib hageja väiteid mõista kahel viisil. Esiteks väidab hageja, et tema tegelik kokkulepitud töötasu pidanuks olema suurem kui see, mis nähtub töölepingust. Teiseks võib hageja väiteid mõista ka nii, et tema arvates pidanuks tööandja võtma ületunnitöö ja pühade ajal töötamise eest makstud tasu ning puhkusetasu arvutamisel arvesse lisaks töölepingus märgitud töötasule ka isikliku auto kasutamise kompensatsiooni.
3. Hageja nõude aluseks on TLS § 28 lg 2 p 2, mille kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töö eest tasu kokkulepitud tingimustel. Samuti on hageja nõude aluseks TLS § 44 lg 7, mille kohaselt maksab tööandja ületunnitöö hüvitamisel rahas töötajale 1,5-kordset töötasu, 3 2-21-8481 ja TLS § 45 lg 2, mis näeb ette, et kui tööaeg langeb riigipühale, maksab tööandja töö eest 2kordset töötasu. TLS § 70 lg 1 näeb ette, et töötajal on õigus saada TLS § 29 lg-s 8 sätestatud korras (ehk siis keskmise töötasu alusel) arvutatud puhkusetasu. Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse
4. juuni
5. a määrusega nr
6. Viidatud määruse § 2 lg 1 kohaselt võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad ja sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt arvutatakse keskmine töötasu selle arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud ja sissenõutavaks muutunud töötasust.
7. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid
8. mail 2019 töölepingu, mille kohaselt asus töötaja tööandja juurde tööle kaupluse juhataja-klienditeenindajana. Seda asjaolu tõendavad ka asjas tõendina esitatud tööleping nr 3413 (tl 44) ja hageja ametijuhend (tl 43). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kõnealune tööleping lõppes
9. veebruaril
10. See nähtub ka hageja töölepingu lõpetamise avaldusest (tl 45).
11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja pidi maksma hagejale brutotöötasu sellises suuruses, nagu see on ette nähtud töölepingus ehk 3,8 eurot tunnis, või oli poolte vahel kokkulepe, et kostja maksab hagejale alguses 5,5 euro suurust ja hiljem 6 euro suurust brutotöötasu. Hageja nõuded on tingitud sellest, et tema arvates pidanuks kostja arvutama nii ületunnitöötasu kui ka riigipühade ajal töötatud aja eest makstava tasu, samuti puhkusetasu tegelikult kokkulepitud brutotöötasu järgi, aga kostja arvutas neid töölepingus kirjas oleva töötasu järgi.
12. Hageja on väitnud nii seda, et tal oli juba alates töölepingu sõlmimisest kokkulepe, et kostja maksab talle brutotunnitasu 5,5 eurot tunnis kui ka seda, et töölepingus märgitust suurem tasu lepiti hiljem eraldi kokku.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 6.1 järgi (tl 44 pöördel) oli hageja brutotöötasu 3,80 eurot tunnis, Seega pidanuks hageja tõendama, et tegelik tunnitasukokkulepe oli teistsugune kui töölepingu järgi.

1. TLS § 4 lg 1 kohaselt kohaldatakse töölepingu sõlmimisele ka võlaõigusseaduses sätestatut. TLS §-st 12 tulenevalt saab töötasu kokkulepet muuta vaid poolte kokkuleppel. Töölepingu muutmise kokkulepe on oma olemuselt leping. Võlaõigusseaduse § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Eeltoodust tulenevalt peab selleks, et lugeda hageja brutotöötasu suuruseks vastavalt 5,5 ja 6 eurot tunnis, olema poolte vahel selline kokkulepe. Kuna töölepingust sellist kokkulepet ei nähtu, tuleb kindlaks teha, kas poolte vahel võib olla muul viisil kokku lepitud suurem töötasu, kui see nähtub töölepingust.
2. Igasuguse kokkuleppe sõlmimine eeldab vastastikuste tahteavalduste vahetamist. Tahteavalduste tegemist, kehtivaks muutumist ja tõlgendamist reguleerivad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 67-
3. TsÜS § 67 lg 1 kohaselt on tahteavaldus niisugune tahteväljendus, mis on suunatud mingi õigusliku tagajärje kaasatoomisele. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse üldjuhul teha mistahes viisil, sh suuliselt.
4. Hageja on tõendina esitanud e-kirjavahetuse xxxxxxxxx (tl 2-5), millest hageja arvates nähtub eelnimetatud tasukokkulepete olemasolu.
5. detsembril 2020 on xxxxxxxx hagejale saadetud e-kirjas märkinud, et „Hetkel oleme kokku leppinud vastavalt 5,50 eurot Väimela ja 6 eurot Nooruse brutotund koos sõiduga“ (tl 2). TsÜS § 75 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui 4 2-21-8481 tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Eeltoodu tähendab, et selleks, et teha kindlaks, kas kostja töötaja xxxxxxxx on ka tegelikult väljendanud tahet maksta hagejale vastavalt 5,5 ja 6 euro suurust brutotunnitasu, tuleb kõigepealt teha kindlaks, milline oli seejuures tema tahe.
6. Kohtu arvates ei tulene eelnimetatud e-kirjast, et xxxxxxxx oleks soovinud leppida hagejaga kokku töölepinguga võrreldes suurema töötasu, vaid selles kirjas selgitab xxxxxxxx hagejale, et 5,5 ja 6 eurot on kogusumma, mida kostja saab kokku kulutada hagejale töötasu maksmisele ja muude hüvede andmisele ja et see summa sisaldab nii töötasu kui ka hagejale makstavat isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist („brutotund koos sõiduga“). Hageja
7. detsembri
8. a e-kirjast (tl 4) nähtub, et tegelikult on ka hageja ise mõistnud kostja töötaja saadetud e-kirja just selliselt, kuna selles e-kirjas kirjutab hageja: „Kirjas oli, et saame rääkida netotund 6,90 koos sõiduga, sellega oleksin nõus“.
9. Eelviidatud tõlgendus vastab kohtu arvates ka mõistliku isiku arusaamisele sellest, mida võis kostja töötaja e-kirjaga väljendada. Hagejaga sarnane mõistlik isik ei saanud eelviidatud e-kirjast järeldada, et ta on kostjaga sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt on tema brutotunnitasu (kas siis tagasiulatuvalt või edaspidi) 5,5 ja 6 eurot. Kohtu arvates on eluliselt usutav kostja selgitus, et väikeses äriühingus peab tööandja iga töötaja kohta pidama kogukulu arvestust ja et sellise kogukulu hulka kuulub nii töötasu ja lisatasu kui ka isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsioon. Iseenesest on õige hageja väide, et töösuhet reguleerivad õigusaktid ei näe ette sellist mõistet nagu kogukulu, kuid tegu on majandusliku mõistega, mida kostja võib ja isegi peab kasutama, selleks, et tema majandustegevus oleks jätkusuutlik. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja esitatud e-kirjavahetus ei tõenda, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud mingi kokkulepe, mille kohaselt oli hageja brutotunnitasu vastavalt 5,5 ja 6 eurot. Vastupidi, hageja enda esitatud palgateatistest (tl 6-18) nähtub, et hageja brutotunnitasu on kogu aeg olnud 3,8 eurot.
10. Kostja on tuginenud ka sellele, et isegi kui xxxxxxxx oleks sõlminud hagejaga eraldi töötasukokkuleppe, ei oleks see kehtiv, kuna xxxxxxxxx ei olnud õigust kostjat selliste tehingute tegemisel esindada. Hageja seevastu leiab, et kostja juhatus pidi xxxxxxxxx sõlmitud kokkuleppest teadma, kuna juhatuse liikmed olid lisatud e-kirja koopiasaajate hulka. Kuna kohus tuvastas eelnevalt, et xxxxxxxxx e-kirjas väljendatu ei olnud töötasukokkulepe, siis ei pea kohus menetlusökonoomiast tulenevalt vajalikuks analüüsida, kas xxxxxxxxx oli õigus kostja nimel palgakokkuleppeid sõlmida.
11. Kohtu arvates võib hageja esitatud asjaoludest välja lugeda ka seda, et hageja arvates oli poolte vahel sõlmitud niisugune kokkulepe, et osaliselt makstakse hagejale töötasu asemel autokompensatsiooni. Hageja on allkirjastanud ja esitanud kostjale sõidupäevikud (tl 48-55) ning nendes on sõidupäeviku pidamise põhjuseks märgitud sobiva bussiühenduse puudumine. Hageja on hagiavalduses ise kinnitanud, et ta kasutas isiklikku autot tööl käimiseks.
12. Kostja on tõenditena esitanud hageja
13. a mai, juuni, juuli, oktoobri, novembri ja detsembri ning
14. a jaanuari, veebruari, aprilli, mai, juuni, augusti, novembri ja detsembri sõidupäevikud (tl 49-55), millest saab järeldada, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud TLS § 29 lg 4 kohane kokkulepe hagejale lisahüve andmiseks. Sama nähtub ka kostja tehtud sõiduauto kasutamise kompensatsiooni väljamaksetest hagejale (hageja pangaväljavõte, tl 21).
15. Hageja väite, et isikliku auto kasutamise kompensatsioon pidi tegelikult olema töötasu, lükkab ümber ka see, et kogu töölepingu kehtivuse ajal ei ole töötaja tööandjale väljendanud, et talle on töötasu makstud vähem, kui ta oleks pidanud saama. Hageja esitatud e-kirjad kinnitavad pigem seda, et hageja pidi mõistma, et ta saab tööandjalt nii töötasu kui ka isikliku 5 2-21-8481 auto kasutamise kompensatsiooni. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjas tõendatud, et hageja ja kostja oleksid isikliku auto kasutamise kompensatsiooni maksmise kokkuleppega varjanud tegelikku töötasukokkulepet.
16. Hageja on esitanud tõendina ka
17. a oktoobrikuu sõidupäeviku (tl 63) ja väidab, et sellesse sõidupäevikusse on lisatud 292 kilomeetrit kostja käsul ja et tegelikult ta Tartus käinud ei ole. Kohus märgib, et eelnimetatud sõidupäevik ei kinnita samuti hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid ehk seda, et tegelik töötasukokkulepe oleks olnud teistsugune kui töölepingus märgitud. Kui hageja on sõidupäevikus näidanud sõite, mida tegelikult ei ole olnud, võib see tähendada, et kostja on maksnud hagejale sõitude eest, mida ei ole toimunud, mh võib see kujutada endast maksuõiguslikku rikkumist. Kuid eelnev ei tähenda, et kostja pidanuks ületunnitöö ja pühade ajal töötamise tasustamisel ning puhkusetasu maksmisel võtma arvesse ka autokompensatsiooni. Nagu eespool märgitud, võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse vaid töötasuna teenitud summasid (vt otsuse p 6).
18. Hageja on tõendina esitanud ka kõneregistri väljavõtte (tl 66), millest nähtub, et hageja on veebruaris helistanud kostja juhatuse liikmele ja et kostja juhatuse liige on helistanud hagejale. Sellest väljavõttest ei ole aga võimalik järeldada ei seda, millise aasta veebruariga on tegemist ega ka seda, mis põhjusel väidetavad kõned toimusid. Hageja väidab, et kostja juhatuse liige üritas hagejat veenda, et ta ei pöörduks töövaidluskomisjoni ja pakkus kokkulepet. Eeltoodud asjaolu näitab kohtu arvates üksnes seda, et poolte vahel oli vaidlus. Vaidluse vältimiseks kokkuleppe pakkumine ei ole kostjale aga etteheidetav.
19. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja vahel oli kokkulepe, et hageja brutotöötasu oleks olnud vastavalt 5,5 eurot ja 6 eurot tunnis, mistõttu on kostja hagejale töötasu ning puhkusetasu maksnud välja nii, nagu seadus ette näeb. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata. MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE 22.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda (

§ 162lg 1).

23.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja palub hagejalt välja mõista 225 euro suuruse lepingulise esindaja kulu. Sellele summale ei lisandu käibemaksu. 24.

§ 175

lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§ 218kohaselt.

Kostjat on menetluses esindanud

§ 218kohane lepinguline esindaja.

1. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale osutatud õigusabi 2,5 tunni hinnaga 90 eurot tund, seega on kostja menetluskulud kokku 225 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tehtud toiminguteks hagiavaldusega tutvumine, nõupidamine kliendiga ja vastuse koostamine.
2. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu on mõistliku suurusega ning taotletavad menetluskulud on ka mahult põhjendatud ja vajalikud, mistõttu tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 225 euro suurune õigusabikulu. Kostja on kinnitanud, et kõik taotletavad menetluskulud seonduvad vaid käesoleva tsiviilasjaga. 6 2-21-8481 27.

§ 177

lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on sellise taotluse ka esitanud, seega tuleb hagejal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt kohtunik 7