← Eesti

3-21-826/5

Obsah (11)§ 21§ 17§ 6§ 28§ 25§ 26§ 31§ 3§ 2§ 15§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Otsuse tegemise aeg ja koht 27.09.2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-826 Haldusasi Xi kaebus Sotsiaalkindlustusame

) § 25 lg 1 kohaselt taotleb peretoetusi last kasvatav vanem, mis tähendab, et peretoetusi on õigustatud taotlema eelkõige vanem, kes last kasvatab. Juhul kui 3-21-826 lapsevanemad ei jõua lapsetoetuse saamises kokkuleppele, saab SKA lähtuda asjaolust, kumb vanem tegeleb rohkem laste kasvatamise ja nende eest hoolitsemisega.

§ 21

lg 1 alusel on lasterikka pere toetuse saamise õigus ühel vanemal, kes kasvatab peres kolme või enamat last, kes vastavad

§ 17lg-s 1 või 2 sätestatud tingimustele.

Laste C, B ja A kasvatamiseks saab lasterikka pere toetust laste ema. Xil on alates 01.11.2017 osaline hooldusõigus. Eelnevast tulenevalt on SKA seisukohal, et puudub alus lasterikka pere toetuse osaliseks määramiseks Xile.

  1. X esitas 19.04.2021 Tallinna Halduskohtusse kaebuse SKA 19.03.2021 otsuse tühistamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata tema 17.02.2021 taotlus uuesti läbi.
  2. Halduskohus võttis 20.04.2021 kaebuse menetlusse SKA 19.03.2021 otsuse tühistamise nõudes ning SKA kohustamisnõudes. Kohus tunnistas vastustajaks SKA, kes esitas oma seisukohad kohtule 17.05.2021 ja 16.07.
  4. Tallinna Halduskohus otsustas 03.08.2021 määrusega vaadata kaebuse läbi kirjalikus menetluses. Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks määras kohus 27.09.2021 kell 16.
  5. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja seisukoht
  6. SKA otsus ei ole antud kehtiva õiguse alusel ja on materiaalselt õigusvastane.

§ 6

lg 1 sätestab, et perehüvitiste taotlemiseks esitab sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud isik taotluse SKA-le, välja arvatud juhul, kui peretoetused on määratud

§ 28lõikes 6 sätestatud alusel.

Kui vanemad soovivad hüvitise saamise õigust kasutada kordamööda, esitab hüvitise uus taotleja taotluse, millel on seni hüvitist saanud isiku nõusolek. Riigikohtu üldkogu otsus tunnistas põhiseadusvastaseks ja kehtetuks

§ 6

lg 1 teise lause osas, milles see säte ei võimalda SKA-l ilma seni toetust saava vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad vanemad saavad ühise lapse eest lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kordamööda, kui see laps kasvab kordamööda ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres. 7. Vastustaja tegi olulise kaalutlusvea, kuna ei analüüsinud kõiki võimalusi lasterikka pere toetuse määramiseks, ning tegi sel põhjusel vale otsuse. Praegusel juhul ei ole vahet, kas tegemist on täieliku või osalise hooldusõigusega. Peretoetust (sh lapsetoetust) taotleb last kasvatav vanem (

§ 25

), kelleks on üldjuhul lapse vanem, kuid

§ 17

lg 1 järgi on lapsetoetuse saamise õigus lapsel (Tartu Halduskohtu otsus nr 3-19-1136). Seega ei näe seadus ega kohtupraktika ette, et täielik hooldusõigus oleks lasterikka pere toetuse saamise eelduseks. 8. Vastustaja eksis väites, justkui ei saaks kaebajale määrata lasterikka pere toetust põhjusel, et

sätestab, et lasterikka pere toetuse saamise õigus on ühel vanemal.

§ 6lg 1 sätestab sõnaselgelt, et toetust on võimalik saada kordamööda.

Riigikohus selgitas, et hüvitise saamise õiguse kordamööda kasutamine

§ 6

lg 1 järgi tähendab selle vanema perioodilist vahetumist, kelle kaudu lapsetoetus jõuab lapseni, ja seda, et lasterikka pere toetus jõuab kordamööda mõlema pere lasteni. Sättes nimetatud “kordamööda“ tähendab vaheldumisi mingi pikema aja kestel (Riigikohtu otsus nr 3-18-1672, p 28 ja 43). Lisaks selgitas Riigikohus, et

§ 6

lg 1 teine lause kehtestab hüvitise kordamööda saamise õiguse selleks, et saavutada

§-s 15 sätestatud eesmärk, milleks lahus elavate vanemate puhul on hüvitise jõudmine mõlema pere lasteni ajal, mil nad hüvitist vajavad (Riigikohtu otsus nr 3-18-1672, p 28).

§ 6

lg 1 teine lause välistas lapsetoetuse kordamööda kasutamise võimaluse andmise ühist last kordamööda kasvatavatele vanematele, kui ühise lapse eest seni hüvitist saav vanem ei anna enda soovi väljendavat nõusolekut.

§ 6

lg 1 teine lause rikkus lasterikka pere toetuse puhul hüvitist mitte saava vanema võrdsuspõhiõigust, kui ühine laps kasvab ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres (Riigikohtu otsus nr 3-18-1672, p 29, 34 ja 36). 9. Kaebaja selgitas vastustajale, et lapsed elavad kaebaja juures ca 30,9% keskmiselt, kusjuures mõned kuud on lapsed 50% kaebaja hooldusel (nt suvekuud ja sõltuvalt aastast kas jaanuar ja 2

(6)3-21-826 aprill või oktoober ja detsember). Lapsed kasvavad väga pika aja kestel kaebaja juures ning sellest tulenevalt on kaebajal õigus lasterikka pere toetuse osale (kas või vastavalt laste kaebaja juures viibimise %-le). Vastustaja seisukoht 10. Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb kaebusele vastu. 11.

§ 25

lg 1 kohaselt taotleb peretoetusi last kasvatav vanem.

§ 25

lg 1 ja § 21 lg 1 kohaselt on peretoetuste saamise eelduseks lapse/laste kasvatamine. Kui laps kasvab võrdselt mõlema lahus elava vanema juures, arvatakse laps ühe vanema pere koosseisu vastavalt vanematevahelisele kokkuleppele (

§ 26lg 3).

Antud juhul ei kasva lapsed võrdselt mõlema vanema juures. Peretoetusi ühe ja sama lapse eest saab taotleda üks lastevanematest ja samaaegselt mõlemale vanemale peretoetusi maksta ei saa. Kui lapsevanemad kokkuleppele ei jõua, saab vastustaja lähtuda sellest, kumb vanem lapse kasvatamisega rohkem tegeleb ehk kumma vanema peres laps kauem on. 12. Lapsetoetus ja lasterikka pere toetus on määratud ja neid makstakse laste emale. Vanematel on võimalik senist peretoetuse saajat vahetada, kui uus taotleja esitab vastava taotluse ja senine saaja annab nõusoleku (

§ 6lg 1 teine lause).

Riigikohtu üldkogu 19.10.2020 lahendiga asjas nr 3-18-1672 tunnistati põhiseadusvastaseks ja kehtetuks

§ 6

lg 1 teine lause osas, milles see säte ei võimalda SKA-l ilma seni toetust saava vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad vanemad saavad ühise lapse eest lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kordamööda, kui see laps kasvab kordamööda ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres. Suhtluskorra alusel otsustades ei kasva lapsed ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres. Ka kaebaja sõnul on lapsed kaebajaga ca 30,9% keskmiselt. Seega Riigikohtu poolt loodud võimalusele vastustaja antud juhul tugineda ei saa, st puudub võimalus maksta kaebajale ja laste emale lasterikka pere toetust kordamööda. 13. Kaebaja leiab, et kuna lapsed on ca 30,9% keskmiselt tema peres, siis peaks ta saama proportsionaalse osa lasterikka pere toetustest.

sellist võimalust ette ei näe. Lasterikka pere toetusele on õigus ühel vanematest ning samaaegselt seda toetust mõlemale vanemale maksta ei saa. Sellise lahenduseni ei ole jõutud ka Riigikohtu lahendis asjas nr 3-18-1672. Iga kuu makstava toetuse maksmine lõpetatakse peretoetuse saamise õiguse lõppemisele järgnevast kuust (

§ 31

). Vastustaja ei näe seadusest tulenevat alust, et lõpetada lasterikka pere toetuse maksmine alates märtsist 2021 terve kuu eest või osalises summas ehk 30,9% ulatuses laste emale ning seejärel määrata see kaebajale. See eeldaks seaduse regulatsiooni muutmist. Vastustaja ei nõustu kaebajaga nagu oleks vastustaja teinud kaalutlusvea, kuna ei analüüsinud kõiki võimalusi lasterikka pere toetuse määramiseks.

ei anna vastustajale õigust määrata lasterikka pere toetust samaaegselt samade laste mõlemale vanemale, sh ka mitte toetust vanemate vahel jagades.

  1. Lisaks tekib küsimus, kuidas vanemate osakaalu määrata. Kaebaja on esitanud tabeli, kuidas ta jõudis 30,9%-ni. Samas ei ole tõendatud, kas tegelikkuses olukord ka selline oli nagu tabelis kirjas. Ning lisaks on määrav, kelle hoole all on lapsed alates märtsist 2021, sest sellest ajast taotleb kaebaja lasterikka pere toetust. Selleks, et lõpetada kellelegi toetuse määramine mingis ulatuses peaks lõpetamisel ka põhjendama, miks just sellises summas. Samas, arvestades, et vastustajal ei ole nii või teisiti võimalik lasterikka pere toetust vanemate vahel jagada, ei olnud menetluses vajalik täpset % arvutust uurida. Lisaks märgib vastustaja, et vanematevahelise vaidluse korral saab vastustaja lähtuda kohtu määratud suhtluskorrast, selleks, et hinnata vanemate osakaalu laste kasvatamisel. See välistab ka vajaduse asuda tuvastama, kus lapsed tegelikult mingil perioodil olid (juhul kui vanemad selles osas üksmeelel ei ole) või on tulevikus.
  2. Kaebuses toob kaebaja välja, et seadus ega kohtupraktika ei näe ette, et täielik hooldusõigus oleks lasterikka pere toetuse saamise eelduseks. Vastustaja nõustub sellega. Sellist väidet ei ole vaidlustatud otsuses ka toodud. Kohus lõpetas laste vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt laste 3

(6)3-21-826 suhtes ning andis laste emale üle ainuhooldusõiguse laste viibimiskoha valiku osas ning määras laste ja kaebaja suhtluskorra. Suhtluskorra kohaselt aga on kaebaja osakaal laste kasvatamisel väiksem kui laste emal, mistõttu puudub seadusest tulenev alus peretoetuste kaebajale määramiseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  1. Leian, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
  2. Kaebaja esitas SKA-le taotluse perehüvitiste seadusega sätestatud lasterikka pere toetuse saamiseks. Kaebajal on Y kolm ühist alla 16-aastast last, kelle kasvatamise eest makstakse lasterikka pere toetust Y. Kaebajal on laste suhtes osaline hooldusõigus, mis tähendab, et laste emal on ainuhooldusõigus laste viibimiskoha valiku osas ning kohtu poolt on määratud laste ja kaebaja suhtluskord.1 Puudub vaidlus, et kohtu poolt määratud suhtluskorra kohaselt on kaebaja osakaal kõigi kolme lapse kasvatamisel väiksem (ligikaudu 1/3 ajast) kui laste emal. Kaebaja toob ka ise SKA-le esitatud taotluses2 ja kaebuses välja, et lapsed veedavad tema juures keskmiselt 30,9% ajast (
  3. ja
  4. aasta koondandmed3). Taotluse esitamisele vahetult eelnenud
  5. aasta jaanuari ja veebruari osas kaebaja andmeid ei esitanud, kuid ei väitnud ka kaebuses, et tema osakaal laste kasvatamisel oleks muutunud võrreldes eelmiste aastatega.
  6. Tulenevalt

§ 21

lg-st 1 on lasterikka pere toetuse saamise õigus ühel vanemal, kes kasvatab peres kolme või enamat last. Lasterikka pere toetus on

§ 3lg 2 ning § 16 lg 1 punkti 5 kohaselt perehüvitis.

Lasterikka pere toetuse kui üht liiki perehüvitise taotlemist reguleerib

§ 6

lg 1, mis sätestab, et perehüvitiste taotlemiseks tuleb esitada taotlus SKA-le, välja arvatud juhul, kui peretoetused on määratud

§ 28lg-s 6 sätestatud alusel.

Sama sätte kohaselt olukorras, kus vanemad soovivad hüvitise saamise õigust kasutada kordamööda, esitab hüvitise uus taotleja taotluse, millel on seni hüvitist saanud isiku nõusolek. Riigikohtu üldkogu 19.10.2020 otsusega nr 3-18-1672 tunnistati põhiseadusvastaseks ja kehtetuks

§ 6

lg 1 teine lause osas, milles see ei võimalda SKA-l ilma seni toetust saava vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad vanemad saavad ühise lapse eest lasterikka pere toetust kordamööda, kui see laps kasvab kordamööda ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres. 19. Seega tuleneb kehtivast õigusest, et kahele vanemale korraga lasterikka pere toetust ei määrata ning toetust on võimalik maksta samaaegselt vaid ühele vanemale. See tähendab muu hulgas seda, et SKA-l ei ole seadusest tulenevat alust määrata kaebajale ja laste emale korraga lasterikka pere toetust, makstes seda kummalegi vastavalt laste kasvatamise osakaalule, st praegusel juhul vastavalt 1/3 ja 2/3 toetuse summast. Kehtiva regulatsiooni kohaselt sõltub lasterikka pere toetuse saamine ühise lapse eest makstavast lapsetoetusest. Kaebaja ei taotle muude perehüvitiste, sh lastetoetuse maksmist talle, kuna poole lastetoetuse osa võrra vähendati Tartu Ringkonnakohtu jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-17-3364 lastele elatise maksmise kohustust. Seega kaebaja nõusolekul on lastetoetused määratud laste emale Y, mistõttu on praegusel juhul ka lasterikka pere toetuse saajaks laste ema (

§ 28lg 6).

Sel põhjusel on ka SKA vaidlusaluses otsuses leidnud, et kuna lasterikka pere toetus on juba määratud laste emale, siis puudub alus toetuse osaliseks määramiseks kaebajale. 20. Poolte vaheline vaidlus seisneb selles, kas SKA oleks pidanud hoolimata

§ 6

lg 1 teises lauses nimetatud seni toetust saava vanema nõusoleku puudumisest kaaluma täiendavalt võimalusi kaebajale lasterikka pere toetuse määramiseks. Kaebaja toetub oma põhjendustes Riigikohtu üldkogu otsusele nr 3-18-1672, millega tunnistati

§ 6lg 1 teine lause osaliselt 1 Kaebuse lisa 4. Kaebuse lisa 1. 3 Kaebuse lisa 3. 2 4

(6)3-21-826 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks, ning leiab, et SKA on jätnud arvestamata sellega, et toetust on võimalik maksta vanematele kordamööda. Möönan, et SKA ei ole vaidlustatud otsuses eraldi selgitanud

§ 6

lg-st 1 tulenevat võimalust lasterikka pere toetuse maksmiseks toetust saama õigustatud isikutele toetuse maksmiseks kordamööda ning selle eelduseks olevaid tingimusi. Rõhutan, et

§ 6

lg 1 teine lause on endiselt kehtiv olukorras, kus lapsed ei kasva kordamööda ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres. Sellisel juhul on SKA-l võimalik lahus elavatele vanematele määrata kordamööda lasterikka pere toetust ikkagi üksnes seni toetust saava vanema nõusolekul. Nagu juba eespool välja tõin, siis puudub praeguses asjas vaidlus, et lapsed ei kasva kummagi vanema juures ligikaudu võrdse aja kestel. Kuivõrd SKA-le esitatud taotluse ja sellele lisatud ning ka kohtule esitatud

  1. ja
  2. aasta suhtluspäevade arvu arvestades kasvasid lapsed kaebaja juures keskmiselt 30,9% ajast, mis tähendab, et ema juures olid lapsed 69,1% ajast. Samasugune suhtluspäevade vahekord nähtub ka Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2017 määrusega nr 2-15-23444 kinnitatud suhtluskorrast. Olukorras, kus lapsed kasvavad ühe vanema juures vähem kui kolmandiku ajast ning ajavahemikud kummagi vanema juures on väga erinevad, ei ole tegemist Riigikohtu üldkogu otsuses tingimuseks seatud ligikaudu võrdse ajaga ning üldkohtu otsusest tulenev võimalus määrata toetus ilma seni toetust saava vanema nõusolekuta ei ole praegusel juhul kohaldatav. Seda on Riigikohus selgelt rõhutanud ka oma 07.04.2020 kohtumääruse nr 3-18-1672 punktis
  3. 21.

§ 2

sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine. Peretoetuste eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (

§ 15

) ning selleks on

§ 16lg 1 punkti 5 kohaselt ettenähtud iga kuu makstav lasterikka pere toetus.

Lasterikka pere toetuse kordamööda kasutamise eesmärk on, et see toetus jõuaks kõigi lasteni sel ajal, kui pere, kus nad kasvavad, vastab lasterikka pere materiaalsele tunnusele (vt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-18-1672, punkt 28).

§ 6

lg 1 teine lause on säte, mis kehtestab hüvitise kordamööda saamise õiguse selleks, et saavutada

§-s 15 sätestatud eesmärk, milleks lahus elavate vanemate puhul on hüvitise jõudmine mõlema pere lasteni ajal, mil nad hüvitist vajavad. Leian, et

§-st 15 tulenevat eesmärki on praegusel juhul võimalik saavutada ka olukorras, kus lasterikka pere toetust makstakse vanemale, kelle juures lapsed kasvavad suurema osa ajast, st laste emale. Kuna tegemist on vanemate kolme ühise lapsega, siis jõuab lasterikka pere toetus kõigi lasteni ka juhul kui toetust makstakse üksnes emale, arvestades, et lapsed kasvavad emaga ligikaudu 70% ajast. 22. Praeguses olukorras, kus vanemad ei kasvata ühiseid lapsi võrdse ajalise osakaaluga, ei ole SKA-l seaduslikku alust otsustamaks kummale vanematest lasterikka pere toetus määrata. Kehtiv

-i regulatsioon ei anna SKA-le ka juhiseid toimimiseks, kui seni toetust saanud vanem

§ 6lg 1 teises lauses nimetatud nõusolekut ei anna.

Sellise nõusoleku asendamine ei ole ka SKA pädevuses. Kohtupraktikas on kaheldud ka võimalikkuses asendada teise vanema nõusolek maakohtu kohtulahendiga, kuivõrd sellise nõude aluseks oleva kohustava normi leidmine materiaalõigusest võib olla raskendatud (vt nt Riigikohtu 19.10.2020 otsus nr 3-18-1672, punktid 31–32; Riigikohtu 27.06.2018 otsus nr 3-15-2595, punkt 18 ja selles viidatud kohtupraktika). 23. Siiski ei ole kaebaja võimalus saada osa lasterikka pere toetusest olematu, olenemata sellest, et

-i regulatsiooni alusel ei ole põhjendatud määrata talle lasterikka pere toetust osaliselt ega kordamööda laste emaga. Sellisel juhul võib olla õigustatud perehüvitisi mitte saavalt vanemalt elatise väljamõistmisel riiklike peretoetuste arvesse võtmine, kuna laste kasvatamise ajaline proportsioon ei võimalda kehtiva regulatsiooni alusel SKA-l kaebajale lasterikka pere toetust maksta. Kaebajal on juba ka taotlenud elatise kohustuse proportsionaalset vähendamist, kuid 4 Kaebuse lisa 4. 5

(6)3-21-826 Tartu Ringkonnakohus jättis 16.02.2018 otsusega nr 2-17-3364 kaebajalt väljamõistetava elatise lasterikka pere toetuse arvelt vähendamata, viidates, et kuivõrd laste põhielukoht ja ühine majapidamine on laste ema juures, kelle varaline seisund on kaebajaga võrreldes tagasihoidlikum, ei ole põhjendatud elatise vähendamine lasterikka pere toetuse arvelt (otsuse punkt 8.3).
  1. Nõustun kaebajaga, et asjakohatu on SKA otsuse põhjendustes toodud asjaolu, et kaebajal on laste suhtes osaline hooldusõigus. Vastuses kaebusele selgitas vastustaja, et ei ole otsuses väitnud, et lasterikka pere toetuse saamise eelduseks oleks täielik hooldusõigus. Vastustaja selgituse kohaselt arvestati otsustamisel sellega, et kohus andis laste emale üle ainuhooldusõiguse laste viibimiskoha valiku osas ning määras laste ja kaebaja suhtluskorra, mille kohaselt on kaebaja osakaal laste kasvatamisel väiksem kui laste emal, mistõttu puudub seadusest tulenev alus peretoetuste kaebajale määramiseks. Möönan, et SKA otsuses esitatud põhjendused on napid, kuid otsuses on siiski selgitatud, et lasterikka pere toetuse saamise õigus on ühel vanemal ning praegusel juhul on lasterikka pere toetus juba määratud ühiste laste emale ning puudub seadusest tulenev alus toetuse osaliseks määramiseks kaebajale. Kaebaja taotles lasterikka pere toetuse osalist väljamaksmist summas 92,70 eurot kuus proportsionaalselt ajaga, mil lapsed kasvavad tema juures, alates
  2. aasta märtsist. Arvestades taotluse sisu ja eesmärki, on SKA otsuse põhjendused minu hinnangul piisavad.
  3. Kokkuvõtvalt olen seisukohal, et SKA otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kehtiv õigus ei võimalda SKA-l määrata lasterikka pere toetust osaliselt teatud ulatuses igakuiselt kaebajale või maksta lasterikka pere toetust vanematele kordamööda ilma seni toetust saanud vanema nõusolekuta kui vanemad ei kasvata lapsi ligikaudu võrdse aja ulatuses. Kuna tühistamisnõue jääb rahuldamata, siis puudub alus kohustada SKA-d vaatama kaebaja lasterikka pere toetuse taotlust uuesti läbi.
  4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
  5. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel andmesubjektide eraelu kaitseks kõigi otsuses mainitud isikute nimed tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.