4-21-2845/8

4-21-2845 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2021. a Tallinn Väärteoasja number 4-21-2845 (2302,21,007505) Kohtunik Märt Toming Ilja Naljotovi kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 17.06.2021 otsusele nr 2302,21,007505 Ilja Naljotovi karistamises LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 500 eurot. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: Ilja Naljotov, ik: 38503073731, elukoht xxx Kaitsja: Georgi Džaniašvili, Leadlex OÜ, Liikuri 41/320, Tallinn Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Ilja Naljotovi kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 17.06.2021 otsusele nr 2302,21,007505 Ilja Naljotovi karistamises LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 500 eurot, osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. 2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 17.06.2021 otsus nr 2302,21,007505 Ilja Naljotovi karistamises LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 500 eurot, osaliselt, s.o karistuse täitmise tähtaja, s.o täitmise lõpptähtaja 13.07.2021 osas. Muus osas jätta otsus muutmata ja tühistamata. 3. Teha põhikaristuse täitmise tähtaja osas uus otsus ja määrata, et vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv kogusummas 500 eurot tuleb KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 50 euro kaupa kuus tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220215048504. 1 4. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 21.09.2021. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 21.10.2021. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 22.10.2021. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 17.06.2021 otsusega nr 2302,21,007505 karistati Ilja Naljotovit LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 500 eurot selles, et Ilja Naljotov 28.05.2021 kella 08:01 paiku Mustakivi teel, Laagna tee ja Peterburi tee vahel, suunaga Peterburi tee poole, juhtis mootorsõidukit kiirusega 99+/-7 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 42 km/h, rikkudes LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud nõuet ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse I. Asjaolud 1.1 17.06.2021.a tegi Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs kaevatava otsuse. Otsuse vaidlustamise viimaseks kuupäevaks on kindlaks määratud 13.07.2021.a 1.2 Vastavalt 17.06.2021.a otsusele on kaebaja 28.05.2021.a juhtinud mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 99+/-7 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 42 km/h., mida ta on protokolli koostamisel tunnistanud, ehk kaebaja tegevustes oli „Lubatud sõidukiiruse ületamine 41 kuni 60 km/h“ rikkumine (alus. Liiklusseadus § 15 lg 1 p 2), mida kvalifitseeritakse Liiklusseaduse § 227 lg 3 kohaselt. 1.3 Väärteomenetleja arvamusel, arvestades väärteo eripära sõltub süü suurus kiirusmõõteseadmega mõõdetud sõiduki liikumiskiirusest, ehk numbrilisest näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk LS § 227 lg 3 (suurima lubatud sõidukiiruse ületamine 41-60 km/h). LS § 227 lg 3, kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. 1.4 17.06.2021.a tehtud otsuse kohaselt, ei ole menetlusosaline/kaebaja koostatud protokollile vastulauset esitanud. 1.5 Ilja Naljotov (edaspidi Kaebaja) pöördub Harju Maakohtu (edaspidi Kohus) poole kaebusega seoses 17.06.2021 a. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse (edaspidi Politsei) otsusega väärteoasjas nr. 2302,21,007505. II. Kaebuse faktilised asjaolud ja õiguslik põhjendus 2.1 Faktilised asjaolud 2 2.1.1 17.06.2021.a juhtis Kaebaja mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 99+/-7 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 42 km/h., kiiruse ületamise fakti on Kaebaja protokolli koostamisel tunnistanud. 2.1.2 Käesoleva kaebuse esitamine põhineb eelkõige asjaolule, et kaebajal puuduvad vahendid 17.06.2021 otsusest tuleneva kindlaks määratud trahvi tasumiseks. Kaebaja selgitab, et tema on ülalpidamisel kaks alaealine last - xxx ja xxx xxx, kes elavad koos Kaebaja endise abikaasaga (s.o xx xxx – xxx) xxx linnas. Kuivõrd lapsed ei ela Kaebajaga koos, ei tähenda seda, et Kaebajal on äravõetud või piiratud ülalpidamiskohustus. Ülalpidamiskohustuse õigeaegse ja korraliku täitmisele viitab tsiviilasjas nr 2-18-9553 sõlmitud pooltevaheline kompromiss, mille kohaselt on Kaebaja kohustatud iga lapse kohta tasuda elatist 150.00 eurot kuus (kokku 300.00 eurot, Lisa1 ja 2) kuni laste täisealiseks saamiseni. Kaebaja sissetulek on natuke suurem kui TMS § 132 tulenev kuupalga alammäär koos mittearestitava osaga kahe ülalpeetavate võrra, mistõttu ei ole kaebajal võimalik tasuda 17.06.2021 kindlaks määratud trahvi. Kaebaja selgitab, et rahaliste vahendite olemasolu on tema ja tema laste jaoks olulisem kui juhtimisõiguse olemasolu, mistõttu selgitab Kaebaja et kuivõrd LS § 227 lg 3, kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni, siis palub Kaebaja kohtul jätta talle rahaline trahv määramata ning selle esemel palub ta rakendada lisakaristuse ning võtta temalt juhtimisõiguse ära perioodiks alates kohtuotsuse jõustumist kuni mitte rohkem kui 3ks kuuks. 2.1.3 Ülalmainitud asjaolude arvesse võtmisel ja arvestades Kaebaja poolt toodud faktidest muudab rahatrahvi nõudmine tema elu ja elatumist võimatuks, mistõttu palub Kaebaja rakendada juhtimisõiguse äravõtmist. 2.1.4 Kaebaja siiralt kahetseb oma 28.05.2021.a tegevust. Kaebuse vahendusel peab Kaebaja vajalikuks märkida, et ta ei ole kuritahtlik rikkuja ega sõidukijuht ega ka varasemad karistused, mis on tema poolt täidetud, ei anna alust arvata, et Kaebaja ei muuda oma käitumist liikluses ja juhtimisõiguse äravõtmine ei mõjuta teda. Ülaltooduga arvestades, palub Kaebaja:     läbi vaadata 13.07.2021.a kaebus ning võtta arvesse kõik kaebuses toodud asjaolud, mis on nii väärteomenetluse kaebuse läbi vaatamiseks kui ka otsuse langetamiseks asjakohased; tühistada 17.06.2021.a Politsei- ja Piirivalveameti otsus väärteoasjas nr. 2302,21,007505 ning teha uus otsus, mille kohaselt määrata karistusena üksnes juhtimisõiguse äravõtmist kuni 3.kuuks; jätta 17.06.2021.a otsusega välja mõistetud rahatrahv summas 500.00 eurot nõudmata, mis on Kaebaja sissetulekuid arvestades üleliigne ja koormav; läbi vaadata 13.07.2021.a kaebus kirjalikus menetluses kaebuse esitaja kohtusse välja kutsumata vastavalt KrMS §7 lg 3. Kohtuvälise menetleja esindaja kirjalik seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrulltalituse liikluspolitseinik Jaan Meresmäe on 28.05.2021.a. koostanud väärteoprotokolli selle kohta, et Ilja Naljotov juhtis 28.05.2021.a. kella 08:01 ajal Tallinnas Mustakivi teel Laagna tee ja Peterburi tee vahel suunaga Peterburi tee poole mootorsõidukit xxx registreerimismärgiga xxx kiirusega 99+- 7 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 42 km/h. 3 Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub Ilja Naljotov muuta talle Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs’i otsusega väärteoasjas nr 2302,21,007505 määratud karistust – rahatrahv summas 500 eurot, asendades selle mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, kuna puuduvad vahendid rahatrahvi tasumiseks. Ilja Naljotov selgitab, et tema ülalpidamisel on kaks alaealist last, sissetulek on aga natuke suurem kui TMS §-st 132 tulenev kuupalga alammäär koos mittearestitava osaga kahe ülalpeetava kohta, mistõttu ei ole tal võimalik määratud rahatrahvi tasuda; kahetseb toimepandud väärtegu. Liiklusseaduse § 227 lg. 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 punkt 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Väärteo eripära arvestades, sõltub süü suurus kiirusmõõteseadmega mõõdetud sõiduki liikumiskiirusest ehk numbrilisest näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk LS § 227 lg 3. Käesoleval juhul võib LS § 227 lg 3 sätestatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamise määra (42 km/

1. h)arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on suur. On üldteada, et suurel kiirusel mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Ületades aga suurimat lubatud sõidukiirust asulasisesel ja suure liiklustihedusega teel, seadis Ilja Naljotov reaalsesse ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega, võtnud arvesse kõiki karistuse mõistmisel olulisi asjaolusid, sh karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning rikkuja isikut ning lähtunud karistuse valikul võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid menetluse käigus ei tuvastatud; vastulauset menetlusalune isik ei esitanud. Karistuse eesmärk ei ole anda võimalus menetlusalusele isikule valida temale meelepärasem ja sobilikum karistus. Samuti ei pea ega saagi karistus olla kerge ja mugav kanda. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõikidele liiklejatele näidata, et liiklusreeglite eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kui isikul on õigus oma teo võimalike tagajärgedega mitte arvestada ning seada sellise hoolimatusega ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervis ja vara, on kohtuvälisel menetlejal õigus määrata rikkujale selline karistus, mis on vastavuses tema poolt toimepandud teo raskusega. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu, üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi õiguskuulekalt käituma. Eeltoodust tulenevalt asub kohtuväline menetleja seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad ning palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Arvestades Ilja Naljotov’i selgitusi oma majandusliku olukorra kohta, ei vaidle kohtuväline menetleja vastu, kui kohus määrab rahatrahvi tasumisele ositi. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et soovib kaebuse lahendamist kirjalikus menetlus. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega 4 kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise videosalvestisest nähtub, et kaebuse esitaja Ilja Naljotovi juhitud sõiduki xxx reg. märk xxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 28.05.2021 kella 08:01 ajal mõõtevahendit Stalker DSR 2X. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 99 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/-7 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 92 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 42 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja xxx xxx, kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-21/00051), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 3 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulasisesel teel mitte vähem kui 42 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/
2. h)mitte vähem kui 42 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). 5 Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 500 eurot. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 42 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusalune isik oli ilmselgelt teadlik sellest, et läbitaval teelõigul on maksimaalseks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h, on tegu toime pandud eesmärgipäraselt, s.o isik seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, seega on tegu toime pandud kavatsetult. Sellisel määral lubatud sõidukiirust ületada tähelepanematusest ei ole lihtsalt võimalik, kuivõrd lubatud sõidukiirust ületati peaaegu kahekordselt. Menetlusalune isik kiiruse ületamise fakti eitanud ei ole. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 42 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Seejuures võib LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt lisakaristusena ära võtta ka juhtimisõiguse kolmest kuust kuni kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 3 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et mõõdetavate suuruste korral sõltub süü suurus numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut). Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on alla keskmise, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 3 nimetatud vahemikku, s.o 41-60 km/h, silmas pidades ületatud alammääras, s.o 42 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt 6 võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kahetsust avaldas menetlusaluse isiku eest tema kaitsja, kes koostas kaebuse. Kohus leiab, et avaldatud kahetsust ei saa kergendava asjaoluna arvestada automaatselt, vaid menetleja peab selle kahetsuse siiruses veenduma. Kohus ei pea menetlusaluse isiku eest kaitsja poolt avaldatud kahetsust võimalikuks siirana võtta ega arvestada seda avaldatud kahetsust kergendava asjaoluna, mis võiks mõjutada kohtuvälise menetleja otsusega kohaldatud põhikaristuse määra. Eelkõige võtab kohus aluseks kaebuse esitaja objektiivse käitumise väärteo toimepanemisel. Menetlusalune isik peeti väärteo toimepanemiselt kinni lubatud sõidukiiruse märkimisväärse ületamise eest. Selline käitumine näitab üheselt tema üleolevat ja negatiivset suhtumist õiguskorda ning tema suhtumist liikluskorda ja ohutusse, samuti teadmisesse teo keelatusest. Isikule koostatud väärteoprotokollist ei nähtu menetlusaluse isiku kahetsust, vastupidi, menetlusalune isik on märkinud, et ta ei nõustu ei protokolli ega rikkumisega. Väärteoasjas leiduvast politseiametniku rinnakaamera salvestisest nähtub pigem menetlusaluse isiku üleolev suhtumine teda peatanud politseiametnikesse ja temale süüks arvatud väärteosse ning selline käitumine ja suhtumine näitavad ilmselgelt kahetsuse puudumist. Kahetsust on avaldatud alles kaitsja koostatud ja kohtule esitatud kaebuses. Seega on kahetsus omistatav vaid kaitsjale ja see kahetsus on tekkinud pärast karistamisotsusest teadasaamist. Kohtu arvates on kahetsus kantud vaid ühest eesmärgist ja selleks on kaebemenetlusega menetlusaluse isiku jaoks sobivama karistuse saavutamine, ehk rahatrahvi asendamine juhtimisõiguse äravõtmisega. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal puuduvad kehtivad karistused. Kohus leiab, et sellise asjaoluga on kohtuväline menetleja ka arvestanud, kuivõrd kehtivate karistuste olemasolul olnuks ilmselgelt ka karistus rangem ja oleks kohaldatud ka lisakaristust, ehk juhtimisõiguse äravõtmist. Seega kohaldatakse üldjuhul juhtimisõiguse äravõtmist siis, kui isikul on kehtivad karistused samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ja varasemad rahatrahvid ei ole isikut mõjutanud. Käesoleval juhul on aga tegemist isikuga, kellel kehtivaid karistusi ei ole. Seega ei ole ka eripreventiivset alust juhtimisõigust esimese väärteo toimepanemise tõttu ka ära võtta. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Antud juhul ületas menetlusalune isik asulasisesel teel sõidukiirust 42 km/h, millega pani ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mis näitab juhi hoolimatust nii liiklusohutusse kui ka kõigisse teistesse liiklejatesse. Kõike eelnevat arvesse võttes nõustub kohus kohtuvälise menetlja määratud karistusega ning leiab, et karistust võib pidada proportsionaalseks nii isiku süü suurusest kui üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ning arvestab võimalusega, et sanktsiooni keskmist määra veidi ületav karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuses on menetlusalune isik taotlenud rahatrahvi asendamist juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, kuna mõistetud rahatrahv 500 eurot on kaebuse esitaja sissetulekuid arvestades üleliigne ja koormav. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja avaldatud seisukohaga, et karistuse eesmärk ei ole anda võimalust menetlusalusele isikule valida temale meelepärasem ja sobilikum karistus ning karistus ei pea ega saagi olla kerge ja mugav kanda. Menetlusalune isik, omades juhtimisõigust, oli teadlik, et liiklusnõuete rikkumiste eest on ettenähtud karistused, sh rahalised karistused, kuid otsustas siiski lubatud kiiruse piirmäära märgatavalt, s.o 42 km/h, ületada. Seega kohus ei pea põhjendatuks karistuse liigi muutmist menetlusalusele isikule sobivamaks 7 ja mugavamaks. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena või ka arest. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema ülalpidamisel olevate lähedaste olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ning temal säiliks võimalus oma rahalisi kohustusi täita. Süüks arvatud väärteo toimepanemise ajal olid menetlusalusele teada nii tema sissetuleku suurus kui ka temal lasuvate rahaliste kohustuste suurus ja need asjaolud ei tulnud talle üllatusena, kuivõrd kaebusele lisatud kohtumäärusest tulenevalt olid menetlusalusele isikule tema rahaliste kohustuste suurused teada mitu aastat enne väärteo toimepanemist. Samamoodi olid talle teada tema rahalised võimalused oma kohustuste täitmisel. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Lisaks eelmärgitule peab kohus vajalikuks märkida, et VTMS 132 p 2 annab maakohtule kaebust läbi vaadates tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kuna LS 227 lg 3 näeb karistustena ette kolme alternatiivset karistuse liiki, siis on kõige kergemaks karistuse liigiks rahatrahv, sellele järgnevalt on rangemaks karistuse liigiks eriõiguse äravõtmine ning kõige rangemaks karistuse liigiks vabaduse võtmisega seotud arest. Seega juba VTMS 132 p 2 sätestatud põhimõte, et uue otsusega ei saa kohus kohtuvälise menetleja otsust tühistades menetlusaluse isiku olukorda raskendada, välistab rahatrahvi asendamise juhtimisõiguse äravõtmisega ja seda ka juhul, kui seda taotleb kaebuse esitaja ise. Seega saab kohus kohtuvälise menetleja otsust tühistades ja uut otsust tehes vaid kergendada menetlusaluse isiku olukorda, kuid mitte raskendada. Arvestades aga kaebuse esitaja süü suurust, samuti eri- ja üldpreventiivseid asjaolusid, ei pea kohus võimalikuks kohtuvälise menetleja määratud karistust kergendada. Seega saaks kohus kaebuse esitaja olukorda, jättes karistuse muutmata, kergendada vaid juhul, kui määrab rahatrahvi tasumise ositi, leevendades sellega süüdlase olukorda rahaliste kohustuste täitmise tähtaja osas. Vastavalt KarS § 66 lg 2 ja 3 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. Seega saaks rahatrahvi ositi määramist kohaldada vaid juhul, kui kohtuväline menetleja või kohus teeb esimese karistusotsuse. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte sõnastusest järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada rahatrahvi ositi tasumise põhjendatus. Käesoleval juhul on menetlusalune isik kohtule kaebuses avaldanud, et tal on ülalpidamisel kaks alaealist last ja ta sissetulek on natukene suurem kui TMS § 132 tulenev kuupalga alammäär koos mittearestitava osaga kahe ülalpeetava kohta, mistõttu ei ole tal võimalik määratud rahatrahvi tasuda. Kaebuse lisana 2 on esitatud 22.08.2018 kohtumäärus nr 2-18-9553, millega on kinnitatud kompromiss, mille kohaselt Ilja Naljotov maksab xx xx ja xxx xxx igakuist elatist 150 eurot, kokku 300 eurot. Lisana 1 on kohtule esitatud konto väljavõte, millest nähtub vaid, et 2021 aastal on tehtud ülekandeid xxx xxx selgitustega „alimendid“, kuid väljavõttest ei nähtu mitte ühtegi summat. Seejuures ei ole kaebuse esitaja kohtule esitanud ühtegi sissetulekuid puudutavat tõendit, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et esitatud väide on tõendamata. Seega kaebuse esitaja väited trahvi tasumiseks ebapiisava sissetuleku kohta on jäetud tõendamata. Kohtul ei ole veendumust selles, et kaebuse esitaja majanduslik olukord on niivõrd halb, et ei võimalda määratud rahatrahvi tasuda. Arvestades esitatud kaebust peab kohus võimalikuks muuta vaidlustatud otsust vaid määratud rahatrahvi tasumise tähtaja osas, pidades kaebuses esitatud, kuid tõendamata väiteid piisavalt mõjuvateks, et määrata rahatrahvi tasumine ositi 10 kuu jooksul. Seetõttu tühistab kohus vaidlustatud otsuse osaliselt, s.o otsuse täitmise tähtaja osas ning määrab uue otsusega menetlusalusele isikule uue tähtaja rahatrahvi tasumiseks, määrates vaidlustatud otsusega määratud rahatrahvi tasumise ositi, võimaldades määratud rahatrahvi ositi tasumise 10 kuu jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast. Kohus peab 8 vajalikuks kaebuse esitajale selgitada, et vastavalt KarRegS § 24 lg 1 p 1 sätetele kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse arhiivi kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest on möödunud üks aasta. Seega mida kiiremini kaebuse esitaja määratud rahatrahvi täies ulatuses ära tasub, seda varem algab karistusandmete kustumise tähtaeg. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisulise tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks, kuid kohus peab võimalikuks põhikaristuse täitmise osas otsust muuta ja võimaldada isikul tasuda rahatrahv ositi. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9