Obsah (15)

§ 1043§ 1045§ 76§ 100§ 101§ 108§ 396§ 398§ 179§ 178§ 200§ 271§ 288§ 1050§ 137

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2021, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-9402 Tsiviilasja hind 9337 eurot Tsivi

§ 1043

lg 1 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise 5 2-17-9402 eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p-s 5 on sätestatud, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hagejad on tõendanud, et kostjad põhjustasid kahju õigusvastaselt, vabanevad kostjad vastutusest juhul, kui nad tõendavad mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2- 1-127-08, p 15; 20.04.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12).

1. Esmalt käsitleb kohus seda, kas tõendatud on teo olemasolu. Vaidlus puudub selles, et kostja II võttis pärandaja arvelduskontolt välja 12 000 eurot. Seega on tõendatud teo olemasolu vähemalt kostja I korral. Kostja I vastuväidete kohaselt ei ole tõendatud teo olemasolu kostja I õiguseellase korral, kuna J V ise raha välja ei võtnud ega kihutanud ka kostjat II seda tegu tegema. Kohus ei nõustu kostja I vastuväidetega. Vaidlust ei ole, et kostja II võttis raha välja J V soovil. See asjaolu on tõendatud ka Politsei- ja Piirivalveameti 05.06.
2. a teatisega (I kd, tl 19-20), mille kohaselt võttis kostja II J V palvel pärandaja kontolt 12 000 eurot ning andis selle sularahana üle J Vle ning sellest oli teadlik ka kostja I. Samast teatisest nähtub, et raha väljavõtmist J V palvel kinnitas ka kostja I, kes viibis ka raha üleandmise ajal kohal.

§ 1045

lg-st 4 tuleneb, et kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine loetakse võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Teole kihutaja teoks on teo täideviija psüühiline mõjutamine, et ta paneks toime õigusvastase teo. Teole kaasaaitamine võib seisneda nt teo toimepanemise vahendi andmises või nõu andmises, kuidas tegu teha või varjata (vt Riigikohtu 01.02.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-15-13216, p 19). Kohus leiab, et isikut, kelle soovil raha arvelduskontolt välja võeti ning kellele raha üle anti, tuleb käsitleda teole kihutajana. Esitatud tõendite kohaselt ei toimunud raha väljavõtmine kostja II, vaid J V initsiatiivil. Kohtu hinnangul on ülimalt tõenäoline, et J V poolse soovi avaldamata jätmisel oleks raha jäänud kas üldse välja võtmata või siis oleks võetud välja vaid ulatuses, mida kostja II pidas vajalikuks eluasemega seotud kulude katmiseks. Kuna J Vd tuleb käsitleda teole kihutajana, vastutab ta

§ 1045

lg 4 alusel samadel alustel võimaliku kahju tekitajaga (kui kahju tekitamine on tõendatud) ning võimaliku kahju eest ei vastuta kostja II ainuisikuliselt. Seega on tõendatud teo olemasolu ka kostja I vastutuse alusena. 11. Järgmisena annab kohus hinnangu sellele, kas hagejatel esines kahju. Hagejad on käsitlenud kahjuna 9337 eurot, milline summa oli pärandaja arvelduskontol. Kuna pärandvara on pärandi avanemisel pärijatele ehk hagejatele üle läinud, oli neile üle läinud ka nõudeõigus krediidiasutuse vastu pangakontol asuva summa ulatuses. Hagejatele on tekkinud kahju 9337 eurot nende omandiõiguse rikkumisega, omandiõigust rikuti rahasumma arvelduskontolt väljavõtmisega. Hagejad on vähendanud kahjunõuet 575 euro võrra. Hagejatel võib seega olla kostja II vastu nõue

§ 1043

ja

§ 1045lg 1 p 5 alusel.

Kohtu hinnangul ei välista nõuet kostja II vastu asjaolu, et kostja II andis raha edasi J Vle.

1. Kohtu hinnangul esineb ka põhjuslik seos kostjate tegevuse ja hagejatele tekkinud kahju vahel. Kui kostja I õiguseellane ei oleks kostjat II teole kihutanud ja kostja II ei oleks arvelduskontolt raha välja võtnud, siis ei oleks hagejatele antud kahju tekkinud, s.o nende omandiõigus oleks jäänud rikkumata. 6 2-17-9402
2. Kostjate vastutus kahju tekkimise eest ei ole absoluutne. Hagejad on toonud välja, et kostjad on tekitanud kahju õigusvastaselt, rikkudes hagejate asjaõigusseadusest tulenevat omandiõigust. Kohtu hinnangul on antud väide tõendamist leidnud. Vaidlus puudub selles, et pärandvara hulka kuulus pangakontol oleva raha ulatuses nõudeõigus krediidiasutuse vastu, et see õigus läks pärandi avanemisel üle pärijatele. Kohtu hinnangul tuleb raha arvelduskontolt äravõtmist käsitleda hagejate omandiõiguse rikkumisena. Kuivõrd kahju tekitaja ning teole kihutaja tegevus rikkus hagejate omandiõigust, oli tegemist kahju õigusvastase tekitamisega.
3. Kui ei esineks

§ 1045

lg 1 p 5 alust, s.o et õigusvastasus tulenes omandiõiguse rikkumisest, siis saaks hagi rahuldada ka teisel alusel, jõudes järeldusele, et tegemist oli kostjate poolt seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega (

§ 1045lg 1 p 7).

Hageja on välja toonud, et tegemist oli pärandvaraga ning kostjatel ei olnud seaduslikku alust selle valdamiseks ja käsutamiseks. PärS § 146 lg-st 1 tuleneb, et isik, kes valdab pärijana pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima, on kohustatud pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale pärandvara välja andma. Kohus nõustub hagejate käsitlusega, mille kohaselt tuleb seda sätet tõlgendada nii, et pärandvara on kohustatud välja andma iga isik, kes valdab pärandvara, kuid ei ole õigustatud seda pärima. Sealjuures tuleb arvestada PärS § 146 lg-st 3 tulenevaid erandeid. Kuna kostja II valdas pärandvara, kuid ei olnud õigustatud seda pärima, samuti valdas pärandvara kostja I õiguseellane, omamata pärimisõigust, siis oli mõlemal isikul kohustus pärandvara pärijatele välja anda (välja arvatud pärandaja matuse kulude ulatuses, sellest hiljem). Seega on kostjad rikkunud seadusest tulenevat kohustust ning tegemist oli kahju õigusvastase tekitamisega.

1. Kui hagejad on tõendanud, et kostjad põhjustasid kahju õigusvastaselt, vabanevad kostjad vastutusest juhul, kui nad tõendavad mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2- 1-127-08, p 15; 20.04.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Kostjad on tuginenud sellele, et üheks õigusvastasust välistavaks asjaoluks oli see, et J V oli PärS § 146 lg 3 alusel õigustatud üleantavast pärandvarast maha arvama J V kantud pärandaja matuse kulud. Praegusel juhul puudub vaidlus, et matusekulud tasus kostja I ning J V hüvitas need kulud kostjale I. Seega võiks pärandvara väljaandmise nõue olla põhjendamata matusekulude ulatuses.
2. Menetlus on lõppenud osa matusekulu, s.o (993+120+450) 1563 euro ulatuses (I kd, tl 8788, 105). Hagejad on vähendanud menetlusse jäänud nõuet 9337 eurot matusekulu 575 euro ulatuses, pidades eluliselt usutavaks järgmist urnimatusega seotud matusekulu: haua kaevamine 80 eurot, haua kaunistamine 95 eurot, viiuldaja 50 eurot ning hauakivi 350 eurot. Vaidlus on hauakivi maksumuses 350 eurot ületavas osas, s.o (700-350) 350 euro osas, samuti urnimatusega seotud annetuse kulus 300 eurot. Ühegi nimetatud kulu kohta tõendeid esitatud ei ole.
3. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks konkreetse hauakivi maksumus koos paigaldusega. Kostja I väidete kohaselt soovis J V oma poja hauale korralikku graniidist hauakivi ning sellise hauakivi maksumus oli 700 eurot. Kostja I selgituse kohaselt ei ole kivi maksumuse kohta tõendit võimalik esitada, kuna see tasuti sularahas. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et hauakivi tellimisel ei ole võimalik saada maksedokumenti. Samuti puudub kohtul võimalus võrrelda väidetavalt sarnaste hauakivide hindu - kostja I on küll esitanud tõendid erinevate muude hauakivide kohta, kuid kohtul puudub võimalus võrrelda, kas R V hauakivi on sarnane, võrdluses esitatud hauakividega. Hagejad on nõustunud väitega, et ajutine hauaplaat vahetati korraliku kivi vastu välja. Hagejate hinnangul ei peaks n-ö keskmise hauakivi maksumus koos graveerimise ja paigaldusega ületama 350 eurot. Kohus leiab esmalt, et kostjad ei ole tõendanud kulu 700 euro 7 2-17-9402 kandmist. Tegemist ei saa olla asjaoluga, mille tõendamine on ülemäära raske- piisaks hauakivi valmistajalt maksedokumendi küsimisest. Kohtu hinnangul ei saa pidada ilmseks ja tõendamist mitte vajavaks, et olemasoleva hauakivi maksumus (koos graveerimise ja paigaldusega) oli just 700 eurot. Seetõttu loeb kohus hauakivi maksumuse tõendatuks üksnes 350 euro ulatuses, s.o hagejate poolt omaks võetud summas.
4. Kostja I on toonud matusekuluna välja ka 300 euro suuruse annetuse kirikule urnimatuse läbiviimise eest. Kostja I selgituse kohaselt on tegemist üldteada oleva asjaoluga, et kirikuõpetaja poolt matuse läbiviimisel tehakse kirikule annetus. Kostja I on antud väite tõendamiseks esitanud ka xxx koguduse praosti artikli (II kd, tl 71 pöördel-73), milles on selgitatud, et inimesed soovivad aastakümnete pikkuse piirkondliku tava kohaselt ulatada pärast matust või muud talitust ümbrikus annetust. Samuti on xxx õpetaja väitnud artiklis (II kd, tl 73 pöördel-74 pöördel), et annetuse suurus on igas koguduses erinev ja tihti on koguduse juhatus need ka kinnitanud, aga alati ka mitte; annetuse suurus oleneb annetaja enda südame soovist ja võimalustest. Kohus nõustub hagejatega selles, et annetuse tegemine on vabatahtlik. Samas peab kohus üldtuntuks kirikliku matuse läbiviimisel kirikule annetuse tegemist, see on tava PärS § 131 lg 1 esimese lause tähenduses. Kohtu hinnangul ei ole iseenesest mõistetav, et annetuse tegemisel ei ole võimalik saada kuludokumenti. Ka kostja I viidatud artiklis (II kd, tl 72) on välja toodud, et ümbrikus annetuse saamisel kirjutatakse annetajale tšekk ning annetus igal juhul registreeritakse. Annetuse tegemisel ülekandega on samuti lihtne esitada tõend. Samas on eluliselt usutav, et antud juhul annetus väidetud summas tehti. Annetuse tegemise põhjendatus oleks võinud olla kahtluse all, kui pärandajal selleks vara puudus. Praegusel juhul ei ole välja toodud, et pärandaja kohustused ületasid tema vara ning taoliseks annetuseks vara puudus. Kohus nõustub siiski osaliselt hagejate seisukohaga annetuse suuruse põhjendatuse osas. Kohus märgib, et annetuse tegemise vajaduse ja suuruse üle otsustajaks oli J V ning hagejatega tuleb nõustuda selles, et annetaja südame soov ei pea vastama mitte pärijate, vaid pigem J V enda rahalistele võimalustele. Seega ei pruugi olla põhjendatud igas suuruses annetus. Viidatud artiklis (II kd, tl 71 pöördel-73 pöördel) on välja toodud, et aastal 2014 oli xxx koguduses soovitav annetus krematooriumis matusetalituse pidamise eest 70 eurot, kalmistul 80 ning kirikus koos organisti, küünalde ja ruumiga 200 eurot. Vaidluse all ei ole, et tegemist oli urnimatuse kuluga. xxx arvest (I kd, tl 87) nähtub, et R V ärasaatmine koos xxx kabeli rendi, matusekõne ja muusikaga oli juba toimunud. Urnimatus toimus pärast eelviidatud tseremooniat ning lahkunu tuhastamist. Kohus loeb üldtuntuks, et urni muldasängitamine toimub üldjuhul väiksema tseremooniana lähemate pereliikmete ringis. Seega peab kohus põhjendatuks tavale vastava summa määramisel lähtuda kostja I esitatud tõendist (II kd, tl 71pöördel-73 pöördel), lugedes kalmistul toimuva matuse põhjendatud annetuse summaks 80 eurot.
5. Kokku loeb kohus, et lisaks 575 eurole, mille ulatuses on hagejad täiendavaid matusekulusid tunnistanud ja oma nõuet vähendanud, saab matusekulusid lugeda põhjendatuks veel 80 euro ulatuses. Selle summa oli matusekulu kandnud J V õigustatud PärS § 146 lg 3 alusel pärijatele pärandvara väljaandmisel maha arvestama. Ülejäänud vara väljaandmisest ei saanud J V ja kostja II PärS § 146 lg 3 alusel keelduda.
6. Järgnevalt käsitleb kohus, kas esines alus kostjate poolt ka ülejäänud summa (8762-80) 8682 euro välja andmata jätmiseks. Kostjad on esitanud hagejate nõudele vastuväite, tuginedes sellele, et J V ja kostja II tegutsesid hagejate nimel käsundita asjaajajatena. Kui on tõendatud käsundita asjaajamise eeldused, siis saaks kostjate vastuväited hagejate nõudele lugeda põhjendatuks ning tegemist oleks sel juhul õigusvastasust välistava asjaoluga. Esmalt käsitleb 8 2-17-9402 kohus seda, kas pärandajal võis olla kohustusi, mille kostja I õiguseellane ja kostja II käsundita asjaajajatena täitsid.
7. Kostja I väidete kohaselt tasus J V R V laenukohustuse J V ees. Laenukohustuse suurus oli 246 eurot. Vaidluse all ei ole, et pärandajale kuulus kinnisasi registriosa numbriga xxx (I kd, tl 101). J V tasus R V eest kinnisasjaga seonduvad kulud (maamaks, xxx liikmemaks) kokku 246 eurot (I kd, tl 93-100, 136 pöördel-137 pöördel, 139-139 pöördel). Kohus märgib, et osad esitatud kuludokumendid on esitatud topelt, esitatud kuludokumentidega (I kd, tl 93-100) on tõendatud kokku kinnisasjaga 3847 EEK tasumine, mis vastab 245,87 eurole.
8. Kostjate väidete kohaselt oli J V ja pärandaja vahel sõlmitud tähtajatu laenuleping. Kostja I selgituse kohaselt on perekondlikes suhetes tavapärane, et vajadusel aidatakse üksteist rahaliselt ning üldjuhul tehakse seda tingimusel, et saadud rahaline abi makstakse kunagi tulevikus tagasi, olemuselt on selline võlasuhe käsitletav tähtajatu tasuta laenuna. R V kohustus tagastama laenu siis, kui tal tekivad selleks rahalised võimalused.
9. Sellise laenulepingu olemasolu kohta on andnud ütlusi V V (II kd, tl 140-142) 04.08.2021 kohtuistungil. Kohus ei nõustu hagejate kriitikaga selles osas, et kuna V V oli J V abikaasa ja R V ema, samuti kostja I emana kostjale I väga lähedane isik, ei saa teda pidada antud olukorras piisavalt usaldusväärseks tunnistajaks. Kohus leiab, et tunnistaja on ka kummalegi hagejale vanaemana eelduslikult lähedane isik. Ainuüksi sugulussuhtest ei saa tuletada tunnistaja ebausaldusväärsust. Samuti ei jäänud kohtule kohtuistungil antud tunnistaja ütluste pinnalt muljet tunnistaja ebausaldusväärsusest. Tunnistaja ütlused olid kooskõlas asjas esitatud tõendite ning poolte väidetega. Tunnistaja ütluste kohaselt ei tasunud R V temale kuuluva suvila maamaksu ja muid sinna juurde kuuluvaid makseid. Teatised tulid R V sissekirjutuse järgsele aadressile, s.o V V aadressile. V V andis teatised R V kätte. Hiljem J V palus, et tunnistaja ei annaks enam teatisi R V kätte, kuna viimane jätab kõik maksmata ja siis tekivad viivised. Edaspidi andis tunnistaja kõik teatised J V kätte, kes maksis kõik suvilaga seonduvad maksed. V Vle ütluste kohaselt oli R V J Vle palju võlgu ning J V korrutas, et poeg ei jõuagi enam neid summasid kinni maksta. Tunnistaja ütluste kohaselt lubas R V tasuda J Vle kõik summad, mis ta on kas J V käest võtnud või mida on J V tema jaoks kulutanud. Suurem osa isale võlgu olevatest summadest jäi tasumata. Tunnistajale teadaolevalt oli kokkulepe, et R V kohustus tagastama laenu siis, kui tal selleks rahalised võimalused tekivad. Tunnistajale ei ole teada, et R V oleks kohustuse täitnud. 24.

§ 76

lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 396

lg-s 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi lg-s 2 on sätestatud, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.

1. Kohtu hinnangul ei saa lugeda väiteid laenulepingu kohta tõendatuks. Laenulepingu olemasolule viitab vaid vaidlusväline asjaolu, et J V tasus pärandaja eest suvilaga seotud makseid, samuti tunnistaja ütlused selle kohta, et temale teadaolevalt lubas pärandaja tasutud summad maksta tagasi siis, kui tal on see rahaliselt võimalik. Samas ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et väidetavas laenusuhtes eksisteeris tegelikult laenu tagastamise kohustus. Ei ole 9 2-17-9402 esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et J V oleks tegelikkuses laenu tagasi nõudnud või et pärandaja oleks asunud laenu tagasi maksmise kohustust täitma. Pärandaja arvelduskontol oli 19.11.2016 (s.o pärandi avanemise seisuga) 15 343,47 eurot, mis menetluse kestel väljatoodud asjaoluna oli tal saadud temale kuulunud kinnisasja võõrandamisest. Kostja I väite kohaselt ei olnud pärandaja usaldusväärne isik, kes oleks asunud võimaluste tekkimisel oma kohustusi täitma. Kohtu hinnangul seab see väide suuresti kahtluse alla väite laenulepingu olemasolu kohta- ei ole eluliselt usutav, et väidetavad laenulepingu pooled käsitlesid ise omavahelist õigussuhet tähtajatu laenulepinguna.
2. Kohus märgib, et kui tegemist oleks olnud laenulepinguga, mille täitmist laenu andnud pool soovis, siis jääb arusaamatuks, miks ei asunud J V kohustuse täitmist nõudma R V eluajal. Hagejad on välja toonud, et R V surm ei olnud ootamatu, tema tervislik seisund avastati juba mõned kuud enne surma ning peatselt saabuv surm oli ette teada. Kostja I on 31.01.2018 istungil selgitanud, et R V oli isaga lähedane oma elu viimasel poolel aastal, oma haiguse tõttu; R oli alkohoolik, tal oli diabeet, öeldi, kui jätkab joomist, siis sureb. Seega pidi J Vle olema üsna ilmne, et R V tervisliku ja varalise seisundi olulist paranemist ei ole ilmselt oodata.
3. Kostja I on 31.01.2018 kohtuistungil selgitanud, et suvilakrundi kinkis J V R Vle, kuid krunti kasutas vaid J V ise (I kd, tl 127). Eeltoodu pinnalt on eluliselt usutav, et suvilaga seoses kantud kohustused ei kuulunud laenulepingu alusel hüvitamisele, vaid kulutused kanti seetõttu, et J Vl soovis ise suvilat kasutada
4. Isegi, kui tähtajatu laenulepingu olemasolu oleks tõendatud, siis ei tähendaks see, et laenu tagastamist võib nõuda igal ajal, s.o et J V poolt väidetavalt täidetud kohustus oli muutunud sissenõutavaks.

§ 398

lg-s 1 on sätestatud, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Kostjad ei ole väitnud, et laenuleping on üles öeldud ning laenu tagastamist on taotletud. Taolised asjaolud ei nähtu kohtule ka menetlusdokumentidest. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kostjate vastuväited, mille kohaselt oli pärandajal laenulepingust tulenev kohustus J V ees, mille J V oleks saanud käsundita asjaajamise korras täita, ei ole põhjendatud. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud laenulepingust tuleneva kohustuse olemasolu, ei käsitle kohus ka seda, kas väidetav kohustus võis olla aegunud. Kostjad ei ole tuginenud sellele, et suvilaga seotud tasutud maksed võlgnes pärandaja J Vle mõnel muul õiguslikul alusel. 29. Kostja I esitas 26.01.2021 menetlusdokumendis alternatiivselt tasaarvestuse vastuväite suvilaga seonduva kulu 246 euro osas. Kostja I leiab, et J Vl oli sellises suuruses laenulepingust tulenev nõue pärandaja vastu.

§ 179

lg-s 1 on sätestatud, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

§ 178järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.

Tasaarvestuse piirangud on sätestatud muu hulgas

§ 200

lg-s 4, mille kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohus ei leidnud, et kostjate väited tähtajatu laenulepingu olemasolu kohta oleks tõendatud. Seega ei saa kohus lugeda tõendatuks ka kostja I nõude olemasolu. Kostja I ei ole tuginenud sellele, et pärandaja oli J V ees kohustus muul alusel. Kohus nõustub hagejatega selles, et kui kohustus eksisteeriks muul alusel, siis oleks see igal juhul aegunud. Seega ei ole tasaarvestuse vastuväide põhjendatud. 10 2-17-9402 30. Kostjate vastuväidete kohaselt tasus kostja II käsundita asjaajajana pärandaja üürilepingust tulenevaid kohustusi kokku 2000 eurot (kostja II täpsustus 25.01.2021 menetlusdokumendis). J V andis selleks kostjale II tagasi kostja II poolt eelnevalt J Vle antud 12 000 eurost 2000 eurot. Kostja II on 31.01.2018 kohtuistungil kinnitanud, et xxx üürikorteris elasid R V ja kostja II kahekesi (I kd, tl 126 pöördel), samuti on kostja II kinnitanud, et ta elas korraga kahes kohas, s.o lisaks xxx korterile oli tal ka korter xxx. Vaidlus puudub selles, et xxx korteris elas pärandaja. Vaidlus puudub ka selles, et üürileping oli sõlmitud üürileandja ning kostja II vahel ning pärandaja ei olnud üürilepingu pooleks. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja II ning üürileandja vahel sõlmitud üürilepingust sai tuleneda pärandajale kohustusi. 31.

§ 271

järgi kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Üürilepingust saab seega tuleneda kohustusi vaid üürilepingu pooltele. Seega said üürilepingust tulenevad kohustused olla üksnes üürilepingu poolte kohustused, üürilepingust pärandajale kohustusi tuleneda ei saanud ning pärandajal ei saanud olla üürilepingust tulenevaid kohustusi üürileandja ees. 32. Pärandajal võis olla kohustus kostja II ees juhul, kui eksisteeris kokkulepe, millega pärandaja kohustus hüvitama kostjale II viimase poolt tasutud üürimaksed ja muud korteriomandiga seotud kulutused. Kokkuleppe sisuks võiks kohtu hinnangul olla kinnisasja allüürile andmine. Üürnik võib

§ 288

lg 1 järgi anda üürileandja nõusolekul asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. Kostjad ei ole otseselt tuginenud sellele, et pärandaja ja kostja II vahel oli sõlmitud allüürileping, samuti ei ole välja toodud sellise nõudealuse asjaolusid. Välja ei ole toodud ka seda, kas kostjal II oli üldse üürileandja nõusolek allüürile andmiseks. Kohtu hinnangul ei ole aallüürile andmise lepingu olemasolu tõendatud. Taolise kokkuleppe olemasolu kohta puuduvad igasugused tõendid. Samuti ei saa taolise kokkuleppe olemasolu tuletada kostjate vastuväidetest, mille kohaselt ei oleks ükski mõistlik üürileandja R V endaga üürlepingut sõlminud. Kohtu hinnangul ei ole ka ilmne, et R V ei oleks saanud ise üürilepingut sõlmida või muul viisil endale eluaset soetada. Esitatud tõenditest „kireva mineviku“ kohta (II kd, tl 104-106) nähtub küll intsident aastal 2013 ning artiklites on viidatud ka kuritegelikule minevikule. Samas toimus korteri üürimine aastal 2016 ning eeldada ei saa, et halb kuulsus takistab elu lõpuni igasuguste üürilepingute sõlmimist. Kohus ei pea ka eluliselt usutavaks, et absoluutselt iga üürileandja kontrollib põhjalikult üürniku tausta ning aastatetaguste probleemide korral keeldub üürilepingu sõlmimisest. Pärandaja kontol olevatest vahenditest oleks piisanud vähemalt üüri maksmiseks. Kohus märgib, et kui lugeda usutavaks väite, mille kohaselt ei oleks ükski mõistlik üürileandja üürinud taolisele „kireva minevikuga“ isikule korterit- isiku vähese usaldusväärsuse tõttu, siis tuleb pidada sama usutavaks seda, et kostjal II oli sama vähe alust usaldada R V poolt väidetavate kohustuste täitmist ning sõlmida R Vga allüürileping. Ka see vähendab kohtu hinnangul oluliselt kostjate vastuväidete usaldusväärsust. Ka asjaolust, et viidatud korteris elas R V, ei saa tuletada allüürilepingu olemasolu. Kohtu hinnangul ei ole võimalik lugeda kostja II nõuet R V ees tõendatuks ka muudel õiguslikel alustel. 33. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et põhjendatud ei ole kostjate vastuväited, mille kohaselt oli pärandajal korteriomandiga seonduvalt kohustus kostja II ees, mille kostja II oleks saanud käsundita asjaajamise korras täita. Kohus märgib, et kui väited pärandaja olemasolevate sissenõutavaks muutunud kohustuste olemasolu kohta oleks osutunud tõendatuks, siis võinuks olla tegemist käsundita asjaajamise olukorraga. Kuna pärijale lähevad üle nii pärandaja õigused kui ka kohustused, oleks pärijatel tulnud sissenõutavaks muutunud kohustused täita ning 11 2-17-9402 seetõttu olnuks võimalik lugeda, et kostja I õiguseellane ning kostja II tegutsesid käsundita asjaajajana. Seda vaid eeldusel, et käsundita asjaajatel oli tahe tegutseda hagejate kasuks. Praegusel juhul tuleb nõustuda hagejatega selles, et kostja I õiguseellasel ja kostjal II puudus tahe tegutseda hagejate kasuks, nad tegutsesid üksnes endi kasuks, s.o täites neid kohustusi, mida arvasid pärandajal nende endi suhtes olevat. 34. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et J Vl ja kostjal II puudus õiguslik alus keelduda pärijatele nende vara väljaandmisest kokku summas (8762-80) 8682 eurot. Seega ei esinenud selles ulatuses õigusvastasust välistavaid asjaolusid. 35.

§ 1050

lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kohtu hinnangul ei ole kostjad tõendanud, et J V ja kostja II ei ole kahju tekitamises süüdi. Kostja I on J V õigusjärglane. Kohus leiab, et deliktilise vastutuse kohaldamise eeldused on täidetud seega mõlema kostja puhul. 36. Järgnevalt käsitleb kohus seda, kas hagejate nõue on põhjendatud selles summas mõlema kostja vastu täies ulatuses solidaarselt või on kostjate vastutuse määr erinev.

§ 137

lg-s 1 on sätestatud, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Kohtu hinnangul puuduvad praegu kaalukad asjaolud, mis annaks aluse jõuda järeldusele, et kostjate vastutuse ulatus peaks olema erinev. Seetõttu leiab kohus, et kostjate vastutus on kogu kahju 8682 euro ulatuses solidaarne. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja 8682 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.
2. Hageja I hagis kostja I vastu sundosa nõudes on hagi jäänud täies ulatuses rahuldamata. Kohus jätab sundosa nõudes kostja I menetluskulud täies ulatuses hageja I kanda.
3. Hagejad on pakkunud 20.01.2021 kompromissi sõlmimist selliselt, et kostjad maksavad hagejatele 8762 eurot. Kohus rahuldas hagi kostjate vastu 8682 euro ulatuses, mis on ligilähedaselt sarnane hagejate kompromissiettepanekuga. Kohus jätab TsMS § 163 lg 2 alusel hagejate nõudes kostjate vastu menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
4. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus TsMS § 174 lg 4 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus märgib, et menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine 12 2-17-9402 eeldab, et pooled toovad välja menetluskulude taotluses eraldi sundosa nõudega ja kahju hüvitamise nõudega seotud menetluskulu.
5. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 13