Obsah (5)

§ 121§ 43§ 77§ 89§ 175

KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Määruse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-2214 Haldusasi X kaebus Tallinna Vangl

) § 121 lg 2 punkti 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 6.

1. VÕS § 758 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes ning seega on võimalik teatud ulatuses kohaldada ka käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. VÕS § 621 lg 1 esimese lause järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, kuid sama lõike teise lause järgi, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Riigikohus on VÕS § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (vt Tartu Maakohtu 06.03.2020 otsuse punkt 8 tsiviilasjas nr 2-19-14978 ja seal viidatud Riigikohtu 26.09.2019 lahend asjas nr 2-19-1366, punkt 10; 13.06.2018 otsus asjas nr 2-15-123028, punkt 21.3). Riigikohtu üldkogu märkis eespool viidatud määruse nr 3-21-30 punktis 26 ka seda, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse, viidates mh VÕS §-le
2. 6.
3. Kohtupraktikat arvestades kehtib ka praeguses asjas seisukoht, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi kohaldada. Seega kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda endale meelepärast ravi ehk et tema psühhiaatrilisi probleeme ravitaks tingimata väljaspool Tallinna Vanglat teistes asutustes. Nagu nähtub Tallinna Vangla 08.10.2021 vastusest kohtunõudele, siis otsustab vanglas isiku psühhiaatriahaiglasse suunamise vajaduse psühhiaater, kuid kaebaja 2 puhul pole sellist vajadust praeguse seisuga tuvastatud. Kui psühhiaater leiab, et kaebaja ei vaja statsionaarset psühhiaatrilist ravi, siis ei saa kaebaja seda nõuda ega kohus kohustada vanglat (vanglaarsti kaudu) kaebajat psühhiaatriakliinikusse ega Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda paigutama. 6.
4. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal õigus nõuda endale meelepärase ravi kohaldamist ning sellise kaebuse võib kohus tagastada

§ 121lg 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

7. Kaebus oleks lubamatu ka juhul, kui tõlgendada kaebust selliselt, et see oleks kohustamiskaebus kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamiseks. 7.1.

§ 121

lg 1 punkti 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Vastavalt

§ 121

lg 2 punktile 1 võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 7.

1. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 8 järgi paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab, kuid sama määruse § 10 ning § 2 lg 2 järgi otsustab ümberpaigutamise Justiitsministeerium. Seega on tegemist mitmeastmelise haldusmenetlusega. Nimetatud sätetest tulenevalt puudub kinnipeetaval õigus taotleda enda ümberpaigutamist (vt Riigikohtu 02.06.2010 määrus nr 3-3-1-30-10, punkt 12). Viidatud määruses on Riigikohus selgitanud aga ka seda, et välistatud ei ole kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks (sama määruse punkt 13). 7.
2. VangS § 11 lg 5 kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule

-s sätestatud alustel ja korras tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega, arvestades VangS § 11 lg-s 5 sätestatut, on kinnipeetaval kohustamisnõude esitamisel vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus (Riigikohtu 17.06.2015 määrus nr 3-3-1-24-15, punkt 17).

§-st 47 tuleneb, et kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. 7.

1. Tallinna Vangla esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja on esitanud vanglale taotlusi enda ümberpaigutamiseks, kuid kohtule ei nähtu, et vangla oleks taotlused lahendanud. Seega on praeguseks tekkinud olukord, kus ei ole kehtivat vangla sisulist otsust kaebaja ümberpaigutamise taotluse kohta. Järelikult puudub hetkel nii vangla direktori otsus, mille peale kaebaja saaks esitada vangla kaudu vaide Justiitsministeeriumile, kui ka Justiitsministeeriumi vaideotsus. Ehkki Tallinna Vangla edastas kohtule ka oma 09.09.2021 vastuse, siis ei nähtu, et sellele vastusele oleks kaebaja esitanud vaide ning läbinud selle edasiseks kohtus vaidlustamiseks kohustusliku kohtueelse menetluse. 3 7.
2. Eeltoodust nähtub, et kaebajal on läbimata VangS § 11 lg-s 5 ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus. Seega ei oleks ka nõue Tallinna Vangla kohustamiseks algatada ümberpaigutamise menetlus lubatav ning kaebus tuleks selles osas

§ 121lg 1 punkti 4 alusel tagastada.

8. Kuigi

§ 43lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse.

9. Tulenevalt

§ 77

lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 punktiga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselgelt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna praeguse haldusasja erinevates menetlusdokumentides ja tõendites on läbivalt kajastatud kaebaja terviseandmeid, peab kohus põhjendatuks kuulutada menetluse tema eraelu kaitseks tervikuna kinniseks. Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku eraelu kaitseks.

§ 89

lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga. 10. Kaebaja eraelu kaitseks asendab kohus asjas tehtava lahendi avaldamisel tema nime tähemärgiga ning avaldab määruse üksnes osaliselt (

§ 175lg-d 3 ja 4).

(allkirjastatud digitaalselt) 4