) § 18 alusel. Vähenenud töövõimega inimestele osutatakse palgatoetuse teenust soodsamatel tingimustel sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 27.03.2015 käskkirja nr 57 „Tööturiteenuste osutamine töövõimereformi sihtrühmale“ alusel. (käskkiri nr 57, raamtekst muudetud sotsiaalministri 30.09.2019 käskkirjaga nr 61). Vastustaja sõlmis
ja käskkirja nr 57 alusel kaebajaga 28.02.2019 halduslepingu palgatoetuse maksmiseks. Palgatoetusega võeti alates 04.03.2019 määramata ajaks tööle X. Perioodi 04.03.2019-31.03.2020 eest maksis vastustaja kaebajale palgatoetust summas 4845,51 eurot. 8.2
lg 1 kohaselt nõuab töötukassa
Kuna kaebajaga sõlmiti haldusleping soodsamatel tingimustel, kui
, siis tuleb lisaks
-ile lähtuda ka käskkirjas nr 57 sätestatust. Käskkirja p 7.2.4.20 alusel tuleb tööandjal tagastada palgatoetus täies ulatuses, kui töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne kahe aasta möödumist töölepingu sõlmimisest või vähemalt kuuekuulise tähtajaga töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne tähtaega, välja arvatud juhul, kui töötajaga on tööleping üles öeldud TLS § 88 lg 1 alusel. Sama on sätestatud ka halduslepingu punktis 4.1. 8.3 Kuivõrd kaebaja töösuhe X kestis vähem, kui palgatoetuse maksmise tingimusena ette nähtud kaks aastat, algatas vastustaja kaebaja suhtes tagasinõude menetluse kogu väljamakstud palgatoetuse 4845,51 euro ulatuses ning koostas 24.03.2021 tagasinõude. 8.4 Kaebaja ei täitnud halduslepingu punktis 3.4.6 toodud kohustust teatada koheselt vastustajale allkirjastatud teatega töölepingu lõpetamisest enne kahe aasta möödumist töösuhte algusest, näidates teatel ära töölepingu lõpetamise kuupäeva ning õigusliku aluse viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile. Kaebaja seda ei teinud, mistõttu puudus vastustajal võimalus juhtida täiendavalt tema tähelepanu asjaolule, et kui töösuhe lõpeb tööandja algatusel koondamise tõttu enne kahe aasta möödumist töölepingu sõlmimisest, on tööandja kohustatud tagastama palgatoetuse kogu ulatuses. Vastustaja hinnangul saanuks kaebaja vältida töötaja koondamist ning sellega kaasnevat tagasinõuet, kui ta oleks kasutanud TLS § 37 lõikes 1 sätestatud võimalust. 8.5 Nii
lg 1 kui ka käskkirja nr 57 punkt 7.2.4.20 on imperatiivsed sätted ega anna vastustajale võimalust kaaluda, kas palgatoetust nõuda tagasi või mitte. Samuti pole vastustajal võimalik kaaluda
lõikes 13 sätestatud võimalust tagasinõudest loobumiseks, kuna töölepingu lõpetamise asjaolud seda ei võimalda. Tööleping lõpetati 17.10.2020 ehk pärast eriolukorra lõppemist (17.05.2020), mistõttu ei saa töölepingu lõpetamist pidada eriolukorrast tulenevaks. 8.6 Kui kaebaja oleks teavitanud vastustajat X koondamisest, oleks vastustaja saanud juhtida kaebaja tähelepanu nii poolte vahel sõlmitud halduslepingule kui ka käskkirjast nr 57 ja
-ist tulenevatele sätetele, mis käsitlevad palgatoetuse tagasinõudmist. 8.7 Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja viited Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-51-13 asjakohased.
lg 1 kohaselt nõuab vastustaja
lõikes 9, § 19 lõigetes 8 ja 81 ning § 20 lõikes 5 nimetatud juhtudel tööturuteenuse osutamiseks kulunud summad tagasi. 20.01.2019 jõustus
redaktsioon, mille kohaselt puudub vastustajal kaalutlusõigus palgatoetuse tagasinõude osas. Eelnõu seletuskirja (641 SE) kohaselt täiendati
uue lõikega 11, mille kohaselt kohaldatakse kaalutlusõigust tööturuteenuste- ja toetuste seaduse § 41 lõikes 1 nimetamata tööturuteenuste kulu tagasinõudmisel. Eeltoodust tulenevalt on vastustajal kaalutlusõigus
lg-s 11 nimetatud tööturuteenuste kulu tagasinõudmisel, kuid
Nimetatud muudatus viidi seadusesse sisse tulenevalt kaebaja poolt viidatud Riigikohtu otsusest. 3
lg 13 kolmas lause sätestab, et sama lõike esimeses lauses sätestatud erisust võib kohaldada kuni 180 kalendripäeva jooksul eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemisest arvates. Seega sai
lg-st 13 tagasinõudest loobumist rakendada ainult juhtumitele, kus palgatoetusega tööle võetud töötaja koondati eriolukorra ajal ning 180 päeva jooksul arvates eriolukorra lõppemisest (17.05.2020 + 180 päeva). Vastustaja sai kaebaja ja X vahelisest töölepingu lõpetamisest teada 19.11.2020 ning kaebaja esitas selgituse töölepingu lõpetamise kohta 24.11.
lg 13 sätestatud tähtaeg oli selleks ajaks kui vastustaja 17.10.2020 toimunud koondamisest teada sai, juba möödunud. Vastustaja rõhutab, et ei nõua kaebajalt temale välja makstud palgatoetust tagasi koondamisest teavitamata jätmise tõttu, vaid seetõttu, et ta lõpetas töölepingu tööandja algatusel enne käskkirjas sätestatud tähtaja möödumist. 8.9 Nii
lg 1 kui ka käskkirja nr 57 punkt 7.2.4.20 on imperatiivsed sätted ega anna vastustajale võimalust kaaluda, kas palgatoetust nõuda tagasi või mitte. KOHTU PÕHJENDUSED
lg 1 järgi on palgatoetus tööandjale töötu töölerakendamiseks makstav toetus, lg 4 kohaselt sõlmib Eesti Töötukassa palgatoetuse maksmiseks käesoleva seaduse paragrahvis 3 nimetatud isikuga lepingu, millega määratakse kindlaks andmed palgatoetusega tööle rakendatava isiku kohta, palgatoetuse maksmise periood, eeldatav töötasu suurus ühes kuus, tööandja kohustused ja lepingu lõppemine. Vähenenud töövõimega inimesele osutatakse palgatoetuse teenust tervise- ja tööministri 27.03.2015 käskkirja nr 57 alusel. 11.
lg 9 sätestab, et tööandja tagastab palgatoetuse täies ulatuses, kui töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne ühe aasta möödumist töölepingu sõlmimisest või alla aastase tähtajaga töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne tähtaega, välja arvatud juhul, kui töötajaga on tööleping üles öeldud töölepingu seaduse § 88 lg 1 alusel. Tööandja tagastab palgatoetusena välja makstud puhkusetasu, mis on talle töölepingu seaduse § 66 kohaselt riigieelarvest hüvitatud. Kuna kaebajaga sõlmiti haldusleping soodsamatel tingimustel tervise- ja tööministri käskkirja nr 57 „Tööturuteenuste osutamine töövõimereformi sihtrühmale“ (https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/ESF/57_lisa.pdf) alusel, siis kuuluvad toetuse tagasinõudmisel kohaldamisele nimetatud käskkirjast tulenevad erisused. Käskkiri nr 57 on ühtlasi halduslepingu sõlmimise aluseks. Käskkirja punkti 1.2.1 kohaselt on toetuse andmise eesmärgiks vähenenud töövõimega inimeste tööturule aitamine ja seal püsimise toetamine; inimeste olemasoleva töövõime säilitamine ja parandamine; vähenenud töövõimega töötuks jäämise ennetamine läbi aktiivse tööturumeetme osutamise. Käskkirja punkti 2.2.1 kohaselt on palgatoetus tööandjale vähenenud töövõimega inimeste töölerakendamiseks makstav toetus. Käskkirja punkti 7.2.4.20 kohaselt tuleb tööandjal tagastada palgatoetus täies ulatuses, kui töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne kahe aasta möödumist töölepingu sõlmimisest või vähemalt kuuekuulise tähtajaga töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne tähtaega, välja arvatud juhul, kui töötajaga on tööleping üles öeldud TLS § 88 lg 1 alusel. Sama on sätestatud ka halduslepingu punktis 4.1. 4
lg 1 koostoimes käskkirja nr 57 punktiga 7.2.4.20 on imperatiivsed sätted, mis ei anna vastustajale võimalust kaaluda, kas nõuda palgatoetus tagasi või mitte. Samuti ei anna sätted kaalutlust tagasi nõutava summa vähendamiseks. Erisäteteks seonduvalt eriolukorra, sõjaseisukorra ja erakorralise olukorraga on
13. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vastustajal puudus kaalutlusõigus otsustamaks, kas loobuda palgatoetuse tagasinõude õigusest või mitte. 13.1
lg 1 kohaselt nõuab Eesti Töötukassa käesoleva seaduse § 18 lõikes 9, § 19 lõigetes 8 ja 81 ning § 20 lõikes 5 nimetatud juhtudel tööturuteenuste osutamiseks kulunud summad tagasi. Nimetatud üldprintsiibist sätestavad erandid
lg 12 ja 13, millest praeguse vaidluse kontekstis on asjakohane lg 13, kuivõrd kaebaja väidab, et töölepingu lõpetamine oli tingitud COVID 19 viiruse levikuga tingitud asjaoludega ning peale eriolukorra lõppemist tema majandustegevus kohe ei taastunud. Kaebaja on välja toonud, et viiruse leviku negatiivsed tagajärjed jõudsid ettevõtteni 2020. aasta sügisel. Vastustaja viitab põhjendatult asjaolule, et antud vaidluses ei ole asjakohane tuua paralleeli Riigikohtu otsusega haldusasjas nr 33-1-51-13, kuivõrd
lg 11 kehtestati 20.01.2019 just nimelt viidatud kohtulahendile tuginedes ja eesmärgiga kõrvaldada
13.2
lg 13 esimene lause sätestab, et Eesti Töötukassa võib eriolukorrast, erakorralisest seisukorrast või sõjaseisukorrast tulenevalt raskustesse sattunud isikute puhul käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 11 nimetatud summade tagasinõudmisest loobuda, välja arvatud juhul, kui summad on välja makstud seoses eriolukorraks, erakorraliseks seisukorraks või sõjaseisukorraks kehtestatud tööturutoetustega. Sama sätte kolmas lause sätestab, et käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud erisust võib kohaldada kuni 180 kalendripäeva jooksul eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemisest arvates. 13.3 Vabariigi Valitsuse poolt 12.03.2020 välja kuulutatud eriolukord lõppes 17.05.
lg-st 13 tulenevalt on töötukassa kaalutlusõiguse teostamine palgatoetuse tagasinõudmise õiguse teostamisest loobumise otsustamisel piiratud 180 päevaga arvates eriolukorra lõppemisest, st vastustaja sai kaaluda palgatoetuse tagasinõudmisest loobumist kuni 13.11.2020 (17.05.2020 + 180). Sellest tulenevalt pidi kaebaja täitma nõuetekohaselt halduslepingu punktis 3.4.6 toodud kohustust teavitada vastustajat koheselt töölepingu lõpetamisest töötajaga, kes võeti halduslepingu alusel tööle. Kuivõrd kaebaja seda võimalust ei kasutanud, siis möödus
lg-s 13 sätestatud tähtaeg kaebajast tulenevatel asjaoludel ning vastustajal puudus peale 13.11.2020 võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks. Seega ei saanud vastustaja ka loobuda tagasinõudest ega kaaluda tagasinõude vähendamist 1200 euroni. 13.4 Ehkki kohus leidis, et vastustajal kaalutlusõigus puudus, siis juhib kohus tähelepanu asjaolule, et kaebaja 2020 majandusaasta aruanne ei kinnita seda, et töölepingu lõpetamine oli tingitud eriolukorrast tulenevatest asjaoludest. Nimelt nähtub kaebaja poolt esitatud 2020 majandusaasta aruandest, et kaebaja käibe langus algas juba 2019 aastal, mil see oli -10,5%, 2020 aastal oli see -6,5 %. Samuti on kaebaja maksevõime taseme langus ja tulu vähenemine ja sellest tingitud kahjumi tekkimine toimunud just peamisel 2019 aastal, mitte 2020. aastal. Sellest järelduvalt ei ole ettevõtte majandustegevuses toimunud muutused põhjustatud mitte COVID 19 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.