← Eesti

3-21-2301/12

Obsah (5)§ 15§ 16§ 17§ 18§ 28

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Janar Jäätma Määruse tegemise aeg ja koht 04.11.2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-2301 Haldusasi XX kaebus MTÜ Eesti Taristuehituse Liit 09.09.202

) § 14); põhiharidus (

§ 15

); keskharidus (

§ 16

); kõrgharidus (

§ 17

); täiendusharidus (

§ 18

). Haridust, mis põhineb üldkeskharidusel, kuid mida riiklikult ei tunnustata kõrgharidusena, loetakse kesk- ja kõrghariduse vahepealseks hariduseks ja seda nimetatakse keskerihariduseks (

§ 17lg 3).

17.

  1. Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne
  2. a
  3. augustit endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 06.06.2005 määrusega nr 120 (

§ 28lg 22).

Kui isikule on omistatud lõputunnistus või diplom põhiharidusel põhineva keskerihariduse omandamise kohta, loetakse see vastavaks keskharidusele (määrus nr 120 § 9 p 6). Keskeriharidust ei saa lugeda rakenduskõrgharidusele vastavaks, kuna see pole kutsekõrgharidus, diplomiõpe ega rakenduskõrgharidusõpe (vt määrus nr 120 § 10). Keskeriharidus ei ole kõrghariduse esimese astme õpe. 17.3. Kaebajale 25.02.1994 väljastatud diplom ei tõenda kõrghariduse omandamist. Kaebaja diplom vastab määruse nr 120 § 9 p-le 6, s.t ta on omandanud põhiharidusel põhineva keskerihariduse. Kaebaja asus õppima TKTK-sse pärast põhikooli lõppu, kuid kõrgharidust saab omandada keskhariduse baasil (vt

§ 16lg-d 2 ja 3).

Kaebajale väljastatud diplom tõendab seda, et kaebajal on põhiharidusel põhinev keskeriharidus, mis vastab keskharidusele. Kuna kaebaja pole läbinud vähemalt kõrghariduse õppe esimest astet, ei saa tema haridust võrdsustada rakenduskõrgharidusega. Keskerihariduse võrdsustamine rakenduskõrgharidusega ei vastaks kvalifikatsiooniraamistiku mõttele ega eesmärgile ehk sellele, et kõrgema hariduse omandanud inimene paikneb kvalifikatsiooniraamistiku kõrgemal tasemel (vt ka KutS § 4). Asjaolu, et üks õppeasutus reorganiseeriti ümber teiseks ning märgiti, et edaspidi toimub õppeasutuses rakenduskõrghariduse õpe, ei järeldu, et kaebaja oleks omandanud rakenduskõrghariduse. Kaebaja omandas õppeasutuse reorganiseerimise üleminekuperioodil endiselt selle hariduse (s.o keskerihariduse), mida ta kooli astudes õppima asus (läbitud ainete kohta vt kaebaja õppeedukuse raamatut). 5

(7)3-21-2301 17.
  1. Teistsugusele järelduseni ei vii ka määruse nr 120 § 14 lg 3, mille kohaselt üldkeskharidusel põhineva keskerihariduse õppekava, mille nominaalkestus on vähemalt 2 aastat ja 6 kuud, läbinud isikul on õigus kandideerida rakenduskõrgharidust eeldavale töö- või ametikohale. Kaebaja omandas
  2. a-l põhihariduse baasil keskerihariduse ning see vastab määruse nr 120 § 9 p-le
  3. Haridus ei sõltu mitte õppeasutusest, vaid läbitud õppekavast. Asjaolust, et kaebaja on enda teadmisi täiendanud ja ta omab pikaajalist tööalast kogemust, ei järeldu, et kesk(eri)haridus tuleb võrdsustada rakenduskõrgharidusega. Kaebaja pole teadmisi omandanud rakenduskõrghariduse õppekava alusel. 17.
  4. Kuna kaebaja pole standardi p A.6, KAK p 2.10 ja KAK lisa 1 p 2.2.2 alap (c) mõttes rakenduskõrgharidust omandanud, on vastustaja õigesti keeldunud kaebajale
  5. taseme kutse väljastamisest. Kaebaja pole võrreldes haldusasja nr 3-18-1432 aluseks olnud asjaoludele esitanud uusi asjaolusid (nt, et ta on omandanud vahepealsel ajal vastava kõrghariduse), mis annaksid aluse teistsuguseks järelduseks.
  6. Praegusel juhul pole EÕK kohaldamiseks piisavat alust põhjusel, et kaebaja on esitanud õiguslikke väiteid selle kohta, et määrus nr 61, standard ja KAK on põhiseadusega vastuolus. 18.
  7. Riigikohus asus seisukohale, et hariduse ja töökogemuse nõuded, millele vastavuse korral on võimalik isikule kutse anda (kvalifikatsiooninõuded), peavad kehtiva seaduse järgi sisalduma ministri määruses. Kui minister ei pea otstarbekaks määruse põhitekstis kvalifikatsiooninõudeid üksikasjalikult kirjeldada, siis on võimalik kaaluda nn staatilise viitenormi kasutamist. Sellisel juhul tuleks määrusega heaks kiita kutsestandardi mingis versioonis sisalduvad kvalifikatsiooninõuded või osa neist, inkorporeerides osutatud nõuded sel viisil määrusesse. Määrusest peab üheselt selguma, millise kutsestandardi millised nõuded on üle võetud. Huvitatud isikul peab olema võimalik määruse kaudu jõuda liigse pingutuseta nõueteni, mis peavad olema täidetud, et omandada vajalik kutse ehitusvaldkonna tegevusaladel pädeva isikuna tegutsemiseks (Riigikohtu üldkogu 17.05.2021 otsus asjas nr 3-18-1432, p 35). Praegusel juhul on määruse nr 61 § 1 lg 1 ja määruse nr 61 lisaga kui nn staatilise viitenormiga kutsestandardi kindlad versioonid heaks kiidetud. Seeläbi on diplomeeritud teedeinseneri
  8. taseme standard ja KAK muudetud õiguslikult siduvaks ning viitenormi tõttu tuleb neid pidada materiaalses mõttes õigusnormideks. Viitenormi kaudu pole määrusandja delegeerinud õigusnormi loomise kohustust standardi ja KAK-i andjale. 18.
  9. Vaidlusalused standardi ja KAK-i reeglid on avaldatud ning üldsusele kättesaadavaks tehtud aadressil: kutseregister.ee. Nende aktidega tutvumine pole muudetud isikute jaoks ebamõistlikult koormavaks, seejuures on need kättesaadavad tasuta. Halduskohtu mainitud hüpoteetiline olukord, et aktidega tutvumine on seatud sõltuvusse veebilehe toimimisest, pole piisav, et jaatada nende mittekättesaadavust. Halduskohus pole väitnud, et veebileht ei toimiks ning kaebajal puudus nendele juurdepääs ja ta ei saanud nendega tutvuda. 18.
  10. Ehitamisega seotud teatud tegevusaladel saab pädeva isikuna tegutseda vaid siis, kui isiku kvalifikatsiooni tõendab haridusel ja töökogemusel põhinev kutse või muu õigusakti kohane pädevustunnistus (EhS § 24 lg 1). Selline kvalifikatsiooninõue riivab kaebaja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (põhiseadus § 29 lg 1, kutsevabadus) ning õigust tegelda ettevõtlusega (põhiseadus § 31, ettevõtlusvabadus). Hariduslike teadmiste omandamist aga ei saa pidada iseseisvalt põhiseadusega vastuolus olevaks. Sedalaadi piirangut on põhimõtteliselt võimalik õigustada muu hulgas osadel ehitusvaldkonna tegevusaladel tegutsemisega kaasnevate riskidega inimeste elule, tervisele ja varale ning keskkonnale, mille hulka on võimalik lugeda ka teedeehitus (vt ka Riigikohtu üldkogu 17.05.2021 otsus asjas nr 36
(7)3-21-2301 18-1432, p-d 28 ja 30). Seadusandjal on lubatav kehtestada teatud ühiskonnaelu valdkondades tegutsemiseks kõrgemaid standardeid, sh haridusnõudeid, tagamaks üldine ohutus ja inimeste turvalisus. 18.
  1. EhS jõustus 01.07.
  2. Kvalifikatsiooninõuete jõustumise osas nägi seadusandja ette erinormi. Isik, kes võis enne EhS-i jõustumist tegutseda ehitusalal ja kelle oskuste ja teadmiste kohta esitatakse EhS-ga täiendavaid nõudeid, võis jätkata oma majandus- ja kutsetegevust seni kehtinud eeltingimuste täitmise korral ehituse tegevusalal kuni 30.06.2018 (EhSRS § 16 lg 1 p 3). Esialgse hinnangu kohaselt pole kvalifikatsiooninõuet Eesti õiguskorda seega jõustatud ülemäära kiirustades. Arvestada tuleb ka praeguse asja eripäradega, kus kaebajale on olnud tagatud kuni käesoleva määruse tegemise ajani ligemale 6 aasta jooksul võimalus jätkata
  3. taseme kutse alusel oma tegevust. Arvestades EhS-i jõustumisest möödunud aega, oli kaebajale tagatud piisav võimalus, omandamaks nõutava taseme haridus, et taotleda
  4. taseme kutset. Nende küsimuste lahendamine ja tegevuste korraldamine oli kaebaja enda tegevussfääris.
  5. Kuigi ehitusvaldkonnas pädeva isiku kutsest ilmajäämine võib isiku elukutse- või ettevõtlusvabadust osades olukordades väga intensiivselt riivata, tuleb arvestada alljärgnevate asjaoludega. Haldusasjast nr 3-18-1432 võib järeldada, et kaebajal on võimalik kohtumenetluse ajaks taotleda
  6. taseme kutset, mis tähendab, et tal on võimalik teatud ulatuses jätkata oma senise tegevusega. Kaebaja teostab oma elukutse- või ettevõtlusvabadust Osaühing Viamer Grupp kaudu. Äriregistri andmete kohaselt on kaebaja viidatud osaühingu ainuosanik, sh juhatuse liige. Kui kaebajale kuuluvas äriühingus ei ole peale tema teisi
  7. taseme kutset omavaid inimesi, on kaebajal kui juhatuse liikmel võimalik korraldada äriühingu tegevus selliselt, et sellise kvalifikatsiooninõudega inimene äriühingus tegutseks. Kaebaja põhistused pole praeguses olukorras sedavõrd kaalukad, et õigustada ka käesolevas vaidluses kohtumenetluse ajaks esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kaebaja ei ole esialgse õiguskaitse taotluses esitanud põhistusi ja asjaolusid, millest nähtuks, et kaebaja elukutse- või ettevõtlusvabadus, sh sissetuleku kadumine oleks tõsiselt ohustatud.
  8. Haldusasi nr 3-21-2301 erineb haldusasjas nr 3-18-1432 selle poolest, et kohtul on kindlam veendumus kaebaja hariduseelduse täidetavuse küsimuses. Hariduseelduse nõude täitmata jätmise tõttu ei ole kaebajal subjektiivset õigust diplomeeritud teedeinseneri
  9. taseme saamiseks. Standard ja KAK on staatilise viitenormi alusel muudetud määruse osaks.
  10. Teedeehituses kutse omamise kohustuse eesmärk on kaitsta inimeste elu, tervist ja vara ning keskkonda ehitusvaldkonnas tegutsemisega kaasnevate riskide eest (vt ka Riigikohtu üldkogu 17.05.2021 otsus asjas nr 3-18-1432, p-d 30 ja 52). Samuti on avalikes huvides see, et kutsete andmine toimuks kooskõlas kehtiva õigusega. Ka avalik huvi kaalub esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise üles.
  11. Eeltoodust tulenevalt ei oma ringkonnakohtu hinnangul kaebus sellisel tasemel eduväljavaateid, et kohaldada kaebaja õiguste kaitseks esialgset õiguskaitset kohtumenetluse ajaks. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu määruse ja jätab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.