← Eesti

1-19-1495/55

Obsah (4)§ 64§ 68§ 74§ 75

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 17. august 2021 Kohtuasja number 1-19-1495 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kohtuasi süüdimõistetu Mehis Saare (isikuko

) § 184 lg 2 p 2, § 188 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 189 lg 1 järgi.

§ 64lg 1 alusel mõisteti M.

Saarele liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka M.

Saare kahtlustatavana kinnipidamise aeg ning kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat 5 kuud ja 27 päeva vangistust.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi 3 aasta ning 6 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. Katseajal kohustati M. Saart järgima

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ning lisaks keelati tal

§ 75

lg 2 p 21 alusel narkootiliste või psühhotroopsete ainete omamine ja tarvitamine.

  1. Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametnik esitas
  2. mail 2020 Tartu Maakohtule erakorralise ettekande, milles tegi ettepaneku pöörata M. Saarele mõistetud vangistus täitmisele. 1

(6)
  1. Tartu Maakohus jättis
  2. juuni 2020 määrusega erakorralise ettekande rahuldamata ning pikendas M. Saare katseaega 2 kuu võrra, s.o kuni
  3. detsembrini
  5. Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametnik esitas
  6. juunil 2021 Tartu Maakohtule M. Saare suhtes uue erakorralise ettekande. Selle ettekande esitamise põhjuseks olid järgmised asjaolud:
  7. mail 2021 tuvastati M. Saarel narkootiliste ainete tarvitamine;
  8. juuni 2021 seisuga ei elanud M. Saar oma alalises elukohas; M. Saar hoidus kriminaalhooldusest kõrvale, olles ametnikele kättesaamatu. Kuna kriminaalhooldusametniku hinnangul ei anna käitumiskontroll M. Saare puhul tulemust ja temaga ei ole võimalik koostööd jätkata, tegi kriminaalhooldusametnik ettepaneku pöörata M. Saarele mõistetud vangistus täitmisele. Vaidlustatud kohtumäärus
  9. Tartu Maakohus rahuldas
  10. juuni 2021 määrusega kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande ja pööras M. Saarele mõistetud vangistuse kandmata osa täitmisele. Kohtumääruse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
  12. mail 2021 tuvastati, et M. Saar tarvitas narkootikume (tetrahüdrokannabinoid, THC) ning Politsei- ja Piirivalveamet algatas selles osas ka väärteomenetluse. Kohus luges uimastite tarvitamise äärmiselt taunitavaks. M. Saar ei ilmunud
  13. mail 2021 registreerimisele, kuid saatis ilmumata jäämise kohta kriminaalhooldajale haiguslehe.
  14. juunil 2021 ei olnud võimalik teostada M. Saare kohustuste kontrolli, kuna ta ei ela määratud elukohas. Hooldusametnik püüdis M. Saarele helistada
  15. ja
  16. juunil 2021, kuid M. Saar ei olnud kättesaadav.
  17. juunil 2021 võttis M. Saar ametnikuga ühendust ja selgitas, et viibib Tallinnas elukaaslase juures. Kohtuistungil märkis M. Saar, et peab hakkama uut elukohta otsima. Seega puudub tal hetkel alaline elukoht ning ta ei ela määratud elukohas. Olukorras, kus M. Saar viibib pikaajaliselt elukaaslase juures Tallinnas, oleks ta pidanud kriminaalhooldusametnikku sellest teavitama. Asjaolu, et M. Saar on tarvitanud narkootilisi aineid, võib viidata sellele, et ta ei ole loobunud narkootiliste ainete tarvitamisest. Ametnikel ei ole õnnestunud M. Saare suhtes kontrolli teostada, mistõttu on kohtul alust arvata, et M. Saar hoiab teadlikult kriminaalhooldusest kõrvale. Kriminaalhooldusametniku väitel on erialaarst tuvastanud M. Saarel sõltuvusprobleemi narkootikumidest. Kuna M. Saar seda sõltuvust kohtuistungil ei tunnistanud, on tal suur oht kuritegelikule teele tagasi pöördumiseks.
  18. Kohtu hinnangul ei ole võimalik anda M. Saarele uut võimalust karistuse kandmise jätkamiseks vabaduses. Kohus on varasemalt M. Saare katseaega pikendanud, kuid M. Saar on jätkanud kriminaalhoolduse nõuete rikkumist. Sisuliselt M. Saar temale kohtuotsusega pandud kohustusi ei täida. M. Saarele anti võimalus oma käitumist kriminaalhoolduse ajal parandada, kuid seda ta teinud ei ole. Narkootiliste ainete tarvitamine on kriminogeense riskiga. On põhjendatud ja ainuvõimalik pöörata M. Saare karistus täitmisele. Süüdimõistetu ei ole näidanud, et ta suudaks ja tahaks alluda kriminaalhoolduse nõuetele ning olla ametnikele kättesaadav, et oleks võimalik kriminaalhooldust sisuliselt läbi viia. Seetõttu rahuldab kohus erakorralise ettekande ning pöörab M. Saare vangistuse täitmisele. Määruskaebus
  19. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. Saare kaitsja vandeadvokaat Margo Normann. Kaitsja taotleb

§ 75

lg 1 väära kohaldamise ja menetlusnormide (kriminaalmenetluse seadustiku § 145 lg 3 p 1) olulise rikkumise tõttu maakohtu määruse tühistamist, kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande rahuldamata jätmist ning kohustada M. Saart

§ 75lg 3 asuda kahe nädala jooksul pärast määruse jõustumist 2

(6)ambulatoorsele narkootiliste ainete sõltuvusravile. Kaebuse argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
  1. Kaitsja hinnangul on kriminaalhooldusametniku ettekande põhjendused senise kriminaalhoolduse kokkuvõtte osas äärmiselt segased ja M. Saarele etteheidetavad kontrollnõuete rikkumised laialivalguvad. Etteheide
  2. aprilli 2020 registreerimiskohustuse rikkumise kohta on kummaline. Ametnik selgitas, et soovis
  3. aprillil 2020 kell 8.30 M. Saart teavitada, et registreerimist eriolukorra tõttu ei toimu, kuid M. Saar kõnele ei vastanud. Seega sisuliselt heidab hooldaja ette registreerimiskohustuse mittetäitmist eriolukorra ajal ja selle kohustuse mittetäitmist, mida kriminaalhooldaja ise ei soovinud.
  4. mail 2020 ei täitnud M. Saar registreerimiskohustust telefoni teel ja kriminaalhooldaja koostas erakorralise ettekande. Kohus seda ei rahuldanud, kuid pikendas M. Saare katseaega kahe kuu võrra.
  5. septembri 2020 registreerimiskohustust ei täitnud M. Saar haigestumise tõttu ja esitatud on ka vastav tõend.
  6. novembril 2020 sai kriminaalhooldaja väidetavalt Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikust teada, et M. Saarele pandi mitmeid vaimse tervisega seotud diagnoose ja et M. Saarel on sõltuvus narkootilistest või psühhotroopsetest ainetest. Samas sõltuvusprobleemist teada saades mingeid abinõusid (näiteks kohustus asuda ravile, programmi läbimine jms) täiendavate kohustuste määramiseks kriminaalhooldaja ette ei võtnud.
  7. mail 2021 tuvastati M. Saarel THC tarvitamise tunnused, kuid nimetatud rikkumise kohta ei ole väärteomenetluse otsust tehtud.
  8. mail 2021 ei täitnud M. Saar registreerimiskohustust haiguse tõttu ja haigusleht on kriminaalhooldajale esitatud.
  9. juunil 2021 teostati elukoha kontroll XXX. Kuna M. Saart seal ei olnud, leidis kriminaalhooldaja, et puudub teadmine, kus M. Saar elab. Samas on tuvastatud, et M. Saar viibis haiguslehel ja uue elukaaslase juures Tallinnas (vähem kui 15 päeva).
  10. juunil 2021 oli kriminaalhooldajal telefoniühendus, mille käigus sai ta teada, et M. Saar on haige ja viibib haigena Tallinnas oma uue elukaaslase juures. Kärmelt luges kriminaalhooldaja tuvastatuks

§ 75lg 1 p 4 rikkumise, pööramata tähelepanu sellele, et M.

Saar ei pidanudki kriminaalhooldajalt elukohast lahkumise luba küsima.

  1. Kohtu põhjendustesse on lisatud isegi mõjuvatel põhjustel (haiguslehe olemasolul) toimunud väidetav registreerimiskohustuse rikkumine. Kohtu olulisim etteheide M. Saarele on aga see, et M. Saar tarvitas
  2. mail 2021 tetrahüdrokannabinoidi. Tegemist on küll rikkumisega, kuid sõltuvushaige on mõistlik ja võimalik saata ravile. Kuna tegemist on diagnoositud haigusega, siis sellega võitlemine läbi karistusõiguslike meetmete ei ole õiglane ega proportsionaalne. Kui sõltuvushaige on ühe aasta jooksul korra tarvitanud enda tarbeks kanepit, on üldpilt pigem positiivne kui vääramatult negatiivne.
  3. Kriminaalhooldaja on väga pealiskaudselt lähenenud M. Saare terviseprobleemidele, märkides ainult, et M. Saarele pandi mitmeid vaimse tervisega seotud diagnoose. Selgelt on ettekandes tunda suunatus ainult karistusõiguslike meetmete kohaldamisele. Kahjuks ei ole ka kohus M. Saare tervislikule seisundile mingit tähelepanu pööranud. M. Saarel on diagnoositud järgmised RHK-10 (XXX) klassifitseeritud seisundid: F70.1 – XXX; F81.3 – XXX; Z73.1 – XXX; Z62.8 – XXX; F18.26 – XXX.
  4. M. Saar ei ole sooritanud katseajal uusi süütegusid. Seega üldine preventiivne eesmärk, s.o ühiskonnaohtlikest tegudest hoidumine on saavutatud. Kaitsja arvates ei ole vangistuse kohaldamine vastavuses M. Saare tervisliku seisundiga ega etteheidetava rikkumise tühisuse mõistes kohane. Antud tüüpi diagnoosidega isikutele on omane lugemis- ja kirjutamisoskuse puudulikkus. M. Saare kirjutamisoskuse puudulikkus nähtub ka kriminaalhooldaja erakorralise ettekande lisadest. Kriminaalhooldaja telefonikõnedele mittevastamine kui kontrollnõuete rikkumine on kaitsja arvates üldse küsitav selles mõttes, kas sellised telefonikõned tehti ja kas 3

(6)ei esinenud tehnilisi probleeme kõne kättesaadavuse osas. Lisaks ei ole

§-s 75 telefonilise kättesaadavuse kontrollnõuet sätestatud. 13. Kokkuvõtvalt on tuvastatud üks kanepi tarvitamine (väärteomenetlus ei ole siiski lõpule viidud) ja haigena määratud elukohast eemal viibimine

75 lg 1 p 4 alusel. Kaitsja arvates ei ole

§ 75

lg 1 p-s 4 sätestatud nõude rikkumine tõendatud, sest isik viibis 2 nädalat haigena uue elukaaslase juures, kuid seadus eeldab kriminaalhooldaja eelnevat luba eemalviibimisele kauem kui 15 päeva. Kaks nädalat ei võrdu 15 päevaga. Kriminaalhooldaja luba ei olnud vajalik ja tegemist ei ole

§ 75lg 1 p 4 rikkumisega.

Väär on kohtu seisukoht, et kui isik viibis pikaajaliselt elukaaslase juures Tallinnas, oleks ta pidanud kriminaalhooldusametnikku sellest teavitama. Ringkonnakohtu seisukoht 14. Kui süüdimõistetu ei järgi katseajal kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või paneb toime tema karistamise aluseks olnud kuriteoga samalaadse väärteo, võib kohus tulenevalt

§ 74

lg-st 4 kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel määrata täiendavaid kohustusi vastavalt

§ 75

lg-s 2 sätestatule, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele. Viidatud sätte kohaselt on kohus õigustatud ja peabki arvestama süüdimõistetu käitumist katseajal tervikuna. Samas on kohus seotud siiski erakorralise ettekande raamidega ega või hinnata rikkumisi, mida erakorralises ettekandes ette ei heideta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni 2013 määrus asjas nr 3-1-1-61-13, p 9.2).
  2. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et kriminaalhooldusametniku erakorraline ettekanne jääb M. Saarele etteheidetavate rikkumiste osas mõneti ebaselgeks. Selgelt on aru saada, et kriminaalhooldusametnik heidab M. Saarele ette

§ 75lg 2 p 21 alusel määratud narkootikumide tarvitamise keelu rikkumist.

Ebaselgeks jääb aga see, milliseid kontrollnõudeid M. Saar kriminaalhooldusametniku hinnangul rikkus. Erakorralise ettekande esitamise põhjusena on lisaks narkootikumide tarvitamise keelu rikkumisele märgitud see, et 9. juuni 2021 seisuga ei elanud M. Saar oma alalises elukohas ning hoidus kriminaalhooldusest kõrvale, olles ametnikele kättesaamatu. Selline tegevus võiks kujutada endast

§ 75lg 1 ps 1 või p-des 3 ja 4 sätestatud kontrollnõuete rikkumist.

Erakorralises ettekandes on viidatud kõigile neile alustele. Seega näib, et kriminaalhooldaja meelest rikkus M. Saar kõiki nimetatud kohustusi – samas siiski kriminaalhooldaja arusaam päris üheselt selge pole. Ka maakohus on jäänud selles osas ebamääraseks. Ringkonnakohus aga leiab, et üheselt pole tuvastatud ei

§ 75lg 1 p 1, 3 ega ka 4 rikkumist.

Kohustus alluda kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas (

§ 75lg 1 p 3) ei tähenda seda, et hooldusalune peab kogu aeg kodus olema.

Tal pole isegi automaatselt keelatud mõnda aega kodunt eemal elamine:

§ 75

lg 1 p 4 kohaselt on süüdlasel selleks vaja kriminaalhooldaja luba vaid siis, kui ta läheb Eesti piires kodunt ära enamaks kui 15 päevaks. Praegu pole täpselt selgeks tehtud, kui kaua M. Saar talle määratud elukohast eemal viibis. On viiteid tema ca kahe nädalasele ära olekule. Kaks nädalat aga tähendab vähem kui 15 päeva. Et elukohaga seoses ühestki rikkumisest kõneleda ei saa, ei tähenda aga seda, et maakohtu määrus on tarvis automaatselt tühistada. 16. Maakohus tuvastas M. Saare poolse

§ 75

lg 2 p 21 järgse narkootikumide tarvitamise keelu rikkumise ning selles osas vaidlust ei ole: ka M. Saar ise tunnistab kanepi tarvitamist ja rikkumist kinnitab ka

  1. mai 2021 narkootikumide tarvitamise kontrollimise protokoll. Uimastite tarvitamiseks M. Saarel mingit mõjuvat põhjust ei olnud. Tegemist oli teise samalaadse rikkumisega katseajal: esmakordselt tarvitas M. Saar katseajal uimasteid
  2. aasta jaanuaris. 4

(6)
  1. Lisaks sellele tuvastas Tartu Maakohus oma
  2. juuni 2020 määruses, et M. Saar rikkus
  3. aprillil ja
  4. mail 2020 registreerimiskohustust. Niisugune hinnang on korrektne. On ilmne, et sisse magamist (
  5. aprill 2020) ei saa pidada registreerimata ilmumisele jätmise mõjuvaks põhjuseks. Ka on korrektne lugeda rikkumiseks kokkulepitud ajal telefonile mitte vastamist. Seadus ei täpsusta, kuidas registreerimiskohtust täpselt täita tuleb. Seetõttu on seda võimalik teha ka telefoni teel – eriti veel pandeemia ajal. Liiatigi on ju registreerimiskohustuse täitmine telefonile vastates hooldusalusele märksa mugavam kui kriminaalhooldusosakonda minemine.
  6. Järgnevalt tuleb otsustada, kas M. Saare saatmine vanglasse kahel korral narkootikumide tarvitamise keelu rikkumise ja kahel korral registreerimiskohustuse mitte täitmise eest on õige. Iseenesest tuleks kõne alla ka katseaja pikendamine või lisakohustuste määramine.
  7. Katseaja pikendamine ei ole otstarbekas, kuna ei ole alust arvata, et see paneks M. Saart oma käitumist muutma: tõenäoliselt jätkaks ta rikkumisi ka katseaja pikendamisel. Seda enam, et korra on tema katseaega juba pikendatud, kuid see oodatud tulemust ei andnud.
  8. Kaitsja hinnangul tuleks M. Saarele määrata sõltuvusravile allumise lisakohustus. See aga oleks problemaatiline juba seetõttu, et M. Saar oma uimastiprobleemi ei tunnista. Niisugusel juhul pole põhjust uskuda, et ravi osutuks tõhusaks.
  9. Lisaks aga on oluline see, et M. Saare narkoprobleem näib väga tõsine ja seetõttu ei pruugiks M. Saar olla suuteline uimastitest hoiduma. Seepärast võiks narkootikumide tarvitamise keelu alal hoidmine tähendada seda, et M. Saarelt nõutakse võimatut. Seda aga riik põhiseaduse §-s 10 sätestatud inimväärikuse põhimõttest tulenevalt teha ei tohi. Seetõttu on tõsiste uimastisõltlaste puhul eeskätt kaks võimalust. Üks võimalus on inimese saatmine vanglasse: seal ta narkootikume tarvitada ei saa. Teine võimalus on mitte kehtestada uimastitega seotud kohustusi (eeskätt uimastite tarvitamise keeldu). Teisena nimetatud tee saab aga valida vaid siis, kui inimesest lähtuv uute kuritegude oht on väike – ja seda ka arvestades asjaolu, et tõenäoliselt tarvitab hooldusalune vähemalt aeg-ajalt narkootikume.
  10. M. Saare puhul on uimastite tarvitamise keelu tühistamine (ja kriminaalhoolduse jätkamine) problemaatiline juba menetluslikel põhjustel:

§ 74

lg 4 ei näe ette võimalust, et katseaja tingimuste rikkumisele reageeritakse tingimuste lõdvendamisega. Ent isegi kui see formaalselt võimalik oleks, ei saaks nii talitada sisulistel põhjustel. Kui kriminaalhooldust kohaldataks näiteks maksupetturi või korruptandi suhtes, ei pruugiks uimastite tarvitamine kätkeda endas märkimisväärset kuritegude ohtu: narkootikumid ei mänginud ju aset leidnud kuritegude puhul rolli. M. Saarega on aga olukord teistsugune. Kõige olulisem on see, et M. Saar kannab praegust vangistust mitmete narkokuritegude eest. Lisaks sellele on ta pannud toime korduvalt selliseid kuritegusid, mida sooritavad uimastisõltlased narkootikumide jaoks raha hankimiseks: varguseid. Need asjaolud on sedavõrd alarmeerivad, et ei võimalda pidada M. Saarest tulenevat uute kuritegude ohtu madalaks – seda ka sõltumata sellest, et katseajal pole M. Saar kuritegusid toime pannud.

  1. Narkootikumidega seoses väärib tähelepanu ka M. Saare enda poolt maakohtu istungil avaldatu, et ta tarvitas katseajal narkootilist ainet seltskonna mõjul ning endal tal piisavat iseloomu ei ole. Vangistuses aga oleks ta narkootikumidest ja nendega seotud seltskonnast eemal, saaks seal ehk oma probleemkäitumist adekvaatsemalt hinnata ning vajadusel läbida ka sõltuvusteemalisi tegevusi.
  2. Lisaks sellele tuleb arvesse võtta M. Saare vaimseid probleeme. Need ei kõnele aga mitte katseaja jätkamise poolt – nagu leiab kaitsja –, vaid hoopiski selle vastu. Katseajale ja käitumiskontrollile allumine nõuab mõningast distsiplineeritust ja järjepidevust. Mida pikem 5

(6)katseaeg on, seda suurem tähtsus neil omadustel on. Seepärast pole pikk katseaeg intellektihäirega ja isiksusprobleemidega inimesele reeglina sobiv meede: ta ei saa talle esitatavate nõuete täitmisega hakkama. Nii on ka M. Saarega.
  1. Kokkuvõtvalt tulebki leida, et M. Saare puhul on katseaja jätkamine välistatud: senine katseaeg annab alust prognoosida, et eelkõige M. Saare narkoprobleemid, aga ka tema isiksuse eripärad toovad endaga kaasa uued katseaja tingimuste rikkumised. Peamine on aga see, et needsamad tegurid kätkevad endas ka märkimisväärset uute kuritegude ohtu: eeskätt võib M. Saar panna toime uimastikuritegusid või nendega seotud kuritegusid (nt varguseid).
  2. Toodud põhjustel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  3. juuni 2021 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.