lg 1, 2, § 8 lg 1, 2 järgi tuleb lepingut täita vastavalt lepingus ja seaduses kokkulepitule ja hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Kohustuse rikkumine on
järgi kohustuse täitmata jätmine, osaliselt täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Kui võlgnik rikub kohustust, on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult
lg 1 p 1, 6, § 113 lg 1, § 108 lg 1 järgi kohustuse täitmist, lepingus kokkulepitud viivist.
lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Deklaratiivse võlatunnistuse (§ 30 lg 1 lause II pool) eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. 4
lg 1 sätestab, laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud, lg 2 sätestab, et kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. Võlatunnistus, võla suurus Kohtule on hageja esitanud väljavõtte enda pangakontost, millest nähtub, et 23.04.2019 kandis hageja kostjale üle 10000 € selgitusega „Laen. Tagasimakse tähtaeg 12.05.19“. ja kostja on 17.05.2019 maksnud hagejale tagasi 3000 € selgitusega „Laen. Tagasimakse tähtaeg 12.05.19 tagastus I osa.“ Kostja on vastuses hagile märkinud, et ta sai 10000 € kuigi hageja pidi üle kandma hoopis kokkuleppe kohaselt 7000 €. Seega ei ole vaidluse all asjaolu, et poolte vahel oli kokkulepe selles, et hageja annab kostjale laenu ja kostja soovib hagejalt saada laenu ning pooltel oli sõlmitud 2019.a. aprillis
Kuivõrd hageja on kostjale laenu üle kandnud 10 000 €, siis ei ole vaidlust ka selles, et kostja on laenu hagejalt kätte saanud. Kostja väide, et hageja kandis omaalgatuslikult üle 10 000 € 7000 € asemel, ei tähenda, et pooltel polnuks olnud laenusuhet, ka ei võimalda märgitud vastuväide järeldada, et pooltel ei olnud kokkulepet selle kohta, et hageja annab laenu mitte 10 000 € vaid 7000 €. Hageja poolt kohtule esitatud pangakonto väljavõtte, mille kohaselt pärast 23.04.2019 tehtud 10 000 € ülekannet kostjale, on kostja tagastanud hagejale veidi vähem kui kuu aja pärast ehk 17.05.2019 laenu tagastusest I osa 3000 €, kinnitab seda, et kostja aktsepteeris laenu 10000 €, vastasel korral saanuks ta ebaõigesti enammakstud rahasumma koheselt hagejale tagastada. Sellist selgitust aga maksedokumendis pole. Kostja sõnumitest 23.04.19 hageja seaduslikule esindajale Raido Matsikule, nähtub, et kostja on kirjutanud oma konto numbri ja summa 7000 €. Järgnevas sõnumivahetuses 23.04.19 (kostja 09.03.20 lisa 2, tl 21), milles hageja on kirjutanud, et ta kannab üle 10 ja kostja küsib, et „kas said tehtud“, ei nähtu mitte kuskilt, et seda 10000 € kostja ei vaja või et see on ülearu või vale summa. Nii leiab kohus, et kostja vastuväide, et poolte vahel ei olnud kehtivat laenulepingut summale 10000 €, ei ole õige ega tõendatud. Hageja poolt kohtule esitatud dokumendist 09.07.19 (tl 7, hagi lisa 3) nähtub, et kostja R U lubab tasuda võla Ehton OÜ-le summas 7700 € 12.07.19 ülekandega Ehton OÜ pagankontole. Vaidlust polnud selles, et pooled sõlmisid märgitud dokumendi ja kostja võttis endale kohustuse hagejale tasuda Ehton OÜ- le 7700 €. Seega on viidatud dokumendis võetud kohustus ja lubadus see hagejale tasuda deklaratiivne võlatunnistus
Võlatunnistusest nähtuvalt peab kostja tasuma hagejale 7700 €, millest hagi asjaolude kohaselt on 700 € intress. Kostja ei ole väitnud, et see 700 €, mis ületab laenu 7000 €, oleks oma sisult muu kohustus. Seega on pooled kokku leppinud, 5
ÜS § 90 lg 1 võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. TsÜS § § 99 p 1 järgi võib ähvarduse või vägivalla korral tehtud tehingu tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Nagu kohus ülalpool märkis, on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja on oma vastustes 09.03.2020 ja 14.04.20 viidanud sellele, et ta tühistab märgitud võlatunnistuse. Võlatunnistusest nähtuvalt on see antud 09.07.19 ning kostja väidete kohaselt andis ta võlatunnistuse hageja sunni, ähvarduse ja hirmu tõttu. Seega pidi ta olema väidetavast sunnist, ähvardusest teadlik võlatunnistust andes 09.07.
lg1, 2, § 30 lg 1 järgi kohustus tasuda hagejale 4000 € võlga ja 700 € intressi.
lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kostja väide, et nõue pole muutunud sissenõutavaks, ei ole õige, sest võlatunnistusest nähtuvalt pidi kostja kohustuse täitma 12.07.19. Seega muutus kostja kohustus hageja ees sissenõutavaks 12.07.19. Koostööleping, leppetrahv, tasaarvestus
lg 1 järgi sõlmitakse leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe, lg 2 sätestab, et pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai.
lg 1 sätestab, et lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kostja väitis, et leping sõlmiti kirjalikult ja hageja on sellele ka alla kirjutanud, kuid hageja leiab, et seda pole talle allkirjastatult tagasi saadetud ja ta arvas, et leping pole sõlmitud. Kostja esitas kohtule lepingu, millest nähtuvalt on 12.04.2019 W OÜ (rendileandja), E E OÜ (vahendaja) ja hageja Ehton OÜ (kasutajaettevõte) sõlminud kolmepoolse tööjõu rendilepingu nr. xxx, mille järgi kasutajaettevõte ehk hageja rendib vahendaja vahendusel rendileandjalt töömehed vastava ametipositsiooni täitmiseks. Esitatud dokumendi kohaselt on poolte esindajad sellele digitaalselt alla kirjutanud (tl k 17-19), sealjuureson hageja sellele alla kirjutanud esimesena 11.04.19 (tlk 19), seejärel teised lepinguosaliste esindajad, W OÜ esindaja on kõige hiljem alla kirjutanud 7
Õige on siinkohal kostja väide, et hageja on oma 23.04.2020 vastuses märkinud, et leping on sõlmitud ja õige on kostja vastuväide, et leping on poolte poolt alla kirjutatud, kuid kooskõlas
lg 1, 2 tuli lepingu osalistel need tahteavaldused teineteisega vahetada ehk et lepinguga seotud tahteavaldused oleksid vahetatud ja et teisele poolele oleks teada, et leping on sõlmitud ning lepingust tulenevad kohustused on pooltel tekkinud. Kostja poolt kohtule esitatid sõnumivahetusest hageja seadusliku esindajaga nähtub, et hageja seaduslik esindaja ja kostja vahetavad arvamusi perioodil 18.03.19 09.04.19 selle kohta, millised võiksid olla võimalikud tööd ja makstav tasu. Teisisõnu pidasid hageja seaduslik esindaja ja kostja lepingulisi läbirääkimisi, kuid sõnumitest ei nähtu, et läbirääkimistes oleks osalenud koostöölepingu kolmanda osalise ehk W OÜ esindaja. Kostja kirjutas 09.04.19 sõnumis, et saatis hagejale lepingu drafti ja ootab tagasisidet ja kui sobib, et hageja kirjutaks alla. 16.04.19 on kostja kirjutanud hageja seaduslikule esindajale, et üks küsimus on lahtine „mis puudutab tunnitööde hinda (15 €/h +km) ja kas see on aktsepteeritav“. Sellele on hageja seaduslik esindaja vastanud 17.04, et 15 on palju, pigem 13 ja sellele järgneb kostja 17.04 vastus, kus ta pärib veel infot montaažitoode kohta. Ka sellele järgneb 17.04 hageja seadusliku esindajaga kirjavahetus töötasu suuruse ja tehtava töö aja ja montaažitööde kohta. Nii pidasid pooled kirjavahetust lepinguga seotud tööde ja nende tasude osas ka siis kui hageja oli juba 11.04.19 vaidlusalusele lepingule alla kirjutanud ning W OÜ esindaja vastavalt viimasena 16.04.19 alla kirjutanud. Mitte kuskilt eelviidatud sõnumivahetusest ei nähtu, et kostja oleks kinnitanud, et tema ise on E E OÜ nimelt ja et W OÜ esindaja oleks lepingule juba alla kirjutanud ning allkirjastatud leping oleks hagejale saadetud. Nii pole kostja tõendanud, et ta oleks kostja ja W OÜ poolt allkirjastatud lepingu hagejale saatnud. Kostja on esitanud kohtule W OÜ seadusliku esindaja kirja (tlk 77), mille järgi oli poolte vahel vaidlusalune leping nr xxx sõlmitud 12.04.19 ja hageja tellis suuliselt lepingu alusel tööjõudu ning talle broneeriti ka 20 müüriladujat, kes pidid 20.05.19 alustama tööd, kuid hageja ei rakendanud neid tööle. Kuigi hageja arvates on märgitud tõend ebausaldusväärne, puudub kohtul alus selles kahelda. Nimelt, nagu kohus tuvastas, oli leping allkirjastatud kõigi osaliste poolt, ja kuigi asjas pole tõendeid, et allkirjastatud leping oleks hagejale saadetud, kinnitab kohtu hinnangul W OÜ seadusliku esindaja kiri kostja väidet, et hageja oli tegelikult teadlik sellest, et E E OÜ ja W OÜ on lepingule alla kirjutanud ehk et viimased on oma tahteavalduse andnud lepingu sõlmimiseks. Seega leiab kohus, et asjas on tõendatud, et leping on
lg 1 järgi sõlmitud ning et leping on pooltele siduv
Kostja on tõendanud kohtule W OÜ seadusliku esindaja 11.09.2020 kirjaga (tlk 77), et hageja tellis suuliselt lepingu alusel tööjõudu ning talle broneeriti ka 20 müüriladujat, kes pidid 20.05.19 alustama tööd, kuid hageja ei rakendanud neid tööle. Seega pole õige hageja väide, et hageja ei vajanud renditööjõudu ning samas on tõendatud kostja väide, et hageja ei rakendanud renditööjõudu tööle. Kostja täpsustas 14.09.2020 (vt ka kohtu kiri 14.08.2020), et ta on omandanud vaidlusalusest lepingust nr xxx tuleneva E E OÜ nõude hageja vastu ja kui kohus 8
lg 1, § 101 lg 1 p 6 järgi.
lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi saab nõuda näiteks mitterahalise kohustuse rikkumise korral.
lg 2 sätestab, et kui õigustatud pool ei nõua leppetrahvi viivitamatult arvates kohustuse rikkumisest teadasaamisest, kaotab ta leppetrahvi nõudeõiguse. Vaidlusaluse lepingu p 5.1 sätestab, et kasutajaettevõte ehk hageja kohustub tasuma viivist 50% lepingus märgitud m2 hinnast iga töötaja kohta, 10m2 eest päevas, iga järgneva päeva eest, mis on üle läinud 3-st tööpäevast, kui kasutajaettevõte ei ole endale tellitud tööjõudu suutnud tööle rakendada vastavalt lepingus märgitud 3 tööpäeva jooksul. Viidatud lepingu p 5.1 sätestatud viivis ei rakendu mitte rahalise kohustuse rikkumise eest vaid mitterahalise kohustuse rikkumise eest ja seega on tegemist mitte viivisega
lg 1 järgi vaid leppetrahviga
Nii ei ole õige kostja seisukoht, et lepingu p 5.1 sätestatu on viivis ja kohus nõustub hagejaga, et see on leppetrahv. Kostja on kohtule esitanud W OÜ seadusliku esindaja kirjaga (tl 77) tõendanud, et hageja tellis suuliselt lepingu alusel tööjõudu ning talle broneeriti 20 müüriladujat, kes pidid 20.05.19 alustama tööd, kuid hageja ei rakendanud neid tööle. Seega pidi E E OÜ-le kui vahendajale olema selge juba 20.05.19, et hageja rikub väidetavalt lepingut, kuid E E OÜ esitas viivsenõude lepingu p 5.1 järgi, mis antud juhul on leppetrahvi nõue ja mida kostja soovib tasaarvestada, esmakordselt vastavalt kostja vastuses märgitule 27.11.19 ja teist korda 15.12.19 (kostja 09.03.20 vastuse lisa 6, 7 tl 26, 28). Kostja väide, et koostööleping on endiselt kehtiv ja seetõttu on leppetrahvi nõude esitamine poole aasta jooksul pärast rikkumist tehtud mõistliku aja jooksul ehk mis on 1/20 aegumise tähtajast, ei ole õige ega ole kooskõlas
Nii leiab kohus, et E E OÜ oli lepingu p-st 5.1 tuleneva leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud 27.11.19, mil ta oma väidetava nõude esitas hagejale. Eeltoodu tõttu puudub vajadus anda hinnangut poolte väidetele sellest, kas hageja tegelikult rikkus koostöölepingut või ei. Lisaks ei ole vajadust anda hinnangut kostja viidatud vahendustasu suurusele koostöölepingu p 7, 7.2.1 järgi, sest sellest tulenevat nõuet pole kostja tasaarvestanud (kostja 14.09.2020 vastus).
lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist, lg 2 sätestab, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või 9
lg 4 ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja on 14.09.2020 menetlusdokumendis väitnud, et ta tasaarvestab lepingu p 5.1. tuleneva leppetrahvi, mille ta nõudega omandas, märkimata konkreetselt selle summat oma 14.09.2020 vastuses. Oma esialgses vastuses (vastuse p 14 eelviimane lause) on ta nimetanud selleks 11500 €. Käesoleval juhul leidis kohus, et E E OÜ oli vaidlusalusest koostöölepingu p –st 5.1 tuleneva leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud ja seega ei saa kostja, kes on väidetavalt omandanud vaidlusalusest lepingu p 5.1 tuleneva leppetrahvi nõude hageja vastu, tasaarvestada seda leppetrahvi nõuet
Selle tõttu ei lõpe ka hageja nõue kostja tasaarvestuse tulemusel vastavalt
Kokkuvõte Kohus tuvastas, et kostjal oli võlatunnistuse järgi kohustus tasuda hagejale 4700 € (võlg 4000 € + 700 € intress). Vaidlust ei olnud selles, et kostja pole hagejale maksnud 4000 €. Seega rikub kostja
Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda
lg 1 p , § 108 lg 1,§ 30 lg 1, § 76 lg 1, 2 alusel kohustuse täitmist, hagi kuulub osalisele rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 4700 €. Muud väiteid Kohtul ei ole vaja anda hinnangut kostja esitatud nõude loovutamise lepingule (tl 2330), kuivõrd selle üle sisuline vaidlus puudus. Samuti ei oma vaidluses tähtsust asjaolul, kas ja millistel põhjustel kohtusid kostja ja hageja seaduslik esindaja ja kas viimane soovis ja millisel eesmärgil soovis kanda E E OÜ arvele 30 000 € ning kas kostja sellega nõustus või ei, sest nendest asjaoludes tulenevaid nõudeid ei ole esitatud. Ka ei oma tähtsust mis eesmärgil sõlmisid pooled laenulepingu, seetõttu ei oma tähtsust kostja väited sellest, et kuivõrd ta teadis koostöölepingut ja et hageja hakkab seda täitma, vastasel korral poleks ta raha lasknud hagejal üle kanda endale. Menetluskulude jaotus, suurus TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi kuulus rahuldamisele 61%. Nii jäävad hageja menetluskulud kostja kanda 61% ulatuses ja kostja menetluskulud hageja kanda 39% ulatuses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, e kui menetlusosaline 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.