A) lubas 26.03.2021 korraldusega nr 1-3/21/130 täiendava heidutusmeetmena väljaspool jahiaega Harjumaal, Lääne-Virumaal, Ida-Virumaal, Jõgevamaal ja Tartumaal küttida kokku 1000 hanelist (650 suur-laukhane, 350 valgepõsk-laglet) korralduse lisas 1 nimetatud põllumassiividel ajavahemikul 26.03.2021–30.04.
A 26.03.2021 korralduse kehtivus 30 päevaks. Korralduse piiratud kehtivusaega arvestades ei ole kaebuse eesmärki võimalik saavutada muul viisil kui esialgse õiguskaitse rakendamisega. 3. Tallinna Halduskohus võttis 09.04.2021 määrusega EOÜ kaebuse menetlusse ja peatas
A 26.03.2021 korralduse kehtivuse ajutiselt kuni 15.04.
lg 1 p 4 alusel ja jätta menetluskulud
Kuigi vaidlus ei jõudnud kaebuse sisulise arutamiseni, pidasid nii haldus- kui ka ringkonnakohus kaebust perspektiivikaks. Seega oli kaebuse esitamine põhjendatud kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni esindatava avaliku huvi kaitseks. Kaebaja menetluskuludeks on riigilõiv 30 eurot ja esindajakulu 3195 eurot, mis vastab esindaja 17,75 töötunnile tunnihinnaga 180 eurot (sh käibemaks). 6. Keskkonnaamet palus 20.05.2021 seisukohas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamise korral ei pea vastustaja
lg 6 järgi menetluskulusid kandma, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. KeA 26.03.2021 korralduse kehtetuks muutumine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (vrd Riigikohtu 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10). Üksnes sellest, et kohtud pidasid esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel kaebust perspektiivikaks, ei saa järeldada, et kaebus oleks tulnud rahuldada.
lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale õigusvastase haldustegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud. Kui
lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamine ei olnud tingitud ühestki vastustaja tegevusest pärast kaebuse esitamist, tuleb menetluskulud jaotada
lg 4 järgi ehk jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2021 määrus nr 3-20-1613, p 10). 7. Tallinna Halduskohus lõpetas 24.05.2021 määrusega haldusasja menetluse ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2030 eurot (resolutsiooni p 2). Vaidlustatud haldusaktide kehtivus on lõppenud ja neil ei säili mingit mõju ega praktilist tähendust, mistõttu 2
Seega tuleb menetlus analoogia korras lõpetada
lg 1 p 4 alusel (vt Riigikohtu 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 11; 13.11.2014 otsus nr 3-3-1-44-14, p 12). Viidatud lahenditest ei tulene, et haldusakti kehtivuse lõppemise korral
lg 1 p 4 analoogia alusel menetluse lõpetamisel ei oleks
Haldusakti lühikesest kehtivusajast tulenevalt saavutas kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamisega oma kaebuse eesmärgi, kuid seda põhjusel, et kaebust ei olnud alust pidada perspektiivituks ning kaebajal esines esialgse õiguskaitse vajadus ja asjas ei esinenud esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmist õigustavaid kaalukamaid huve. Kaebaja pöördus kohtusse keskkonnaorganisatsioonina avaliku huvi kaitseks ja seega oleks ebaõiglane jätta kulud üksnes kaebaja kanda isegi juhul, kui
A-lt tuleb mõista välja kaebaja tasutud riigilõiv 30 eurot ning põhjendatud ja vajalikud esindajakulud, mille suurus on vaidluse keskmist keerukust, asja mahtu ja esialgse õiguskaitse menetlusega piirdumist arvestades 2000 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. Keskkonnaamet palub 04.06.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu 24.05.2021 määruse resolutsiooni p 2 ja uue määrusega jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus on ekslikult samastanud haldusakti kehtivuse lõppemise ja kehtetuks tunnistamise.
lg 6 alusel saab vastustajalt menetluskulud välja mõista vaid juhul, kui vaidlustatud haldusaktide kehtivuse lõppemine on tingitud vastustaja tegevusest. Vastustaja ei pea kandma menetluskulusid, kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega, vaid muude asjaoludega (nt oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega kohtusse pöördumist, avalikkuse tugev vastuseis). Seos kaebuse esitamise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise vahel võib ilmneda näiteks siis, kui haldusorgan hakkab haldusakti vaidlustamise tõttu asjaolusid täiendavalt uurima ning tunnistab haldusakti kehtetuks asjaolude tõttu, mis tegelikkuses eksisteerisid juba haldusakti andmise ajal ja mida haldusorgan oleks haldusakti andmise ajal pidanud teadma, kuid uurimiskohustuse rikkumise tõttu nendega ei arvestanud. Menetluskulude kandmisest vabanemiseks tuleb vastustajal ära näidata, et haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2020 määrus nr 3-19-1997, p 15). Praeguses asjas ei ole vaidlust, et KeA 26.03.2021 korraldus kehtis kuni 30.04.2021, mistõttu ei olnud selle kehtivuse lõppemine seotud kaebuse esitamisega, kuna korraldus oleks kaebuse esitamisest olenemata kaotanud kehtivuse 30.04.2021. Halduskohus ei saanud Riigikohtu 28.10.2020 määruses nr 3-20-580 mingite seisukohtade puudumisest järeldada, et vastustajalt saab menetluskulud mõista välja
lg 6 alusel, vaid järeldused tulnuks siduda konkreetse üksikjuhtumi asjaoludega (vt ka õiguskantsleri 26.05.2021 kiri nr 7-4/210389/2103596 p 6). Kuna
lg 6 eesmärk on hüvitada haldusorgani õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (vt Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12) ning vastustaja korralduse õigusvastasus jäi tuvastamata, ei saanud menetluskulusid
lg 1 p 4 kohaldamisel peaksid menetluskulude jaotusele kehtima muud reeglid kui tavapäraselt rakenduv
lg-st 6 ning mõistis õigesti kaebaja menetluskulud (osaliselt) vastustajalt välja. Kui nõustuda vastustaja tõlgendusega, et tema ei pea menetluskulusid kandma, kuna haldusakti kehtivuse lõppemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, siis tähendaks see, et piiratud kehtivusajaga haldusaktide üle peetavates vaidlustes jääksid tühistamiskaebuse menetluse lõpetamisel alati menetluskulud kaebaja kanda, sõltumata kaebuse põhjendatusest, või tuleks kohtumenetlust jätkata tuvastamisnõudega ainuüksi menetluskulude õiglase jaotuse tagamiseks. Esimesel juhul oleks tegemist olulise takistusega õiguste kaitseks kohtusse pöördumisel ja teine lahendus oleks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Eesmärgipärane on tõlgendada
lg-t 6 viisil, et selle alusel on võimalik mõista vastustajalt menetluskulud välja ka siis, kui menetlus lõpetatakse haldusakti kehtivuse lõppemise tõttu. Vajaduse korral saab kohus piirata välja mõistetavaid kulusid
lg 11 analoogia alusel (nt jätta täiesti põhjendamatu kaebuse puhul menetluskulud kaebaja enda kanda, kaebuse osalise põhjendatuse korral mõista kulud vastustajalt välja osaliselt ning põhjendatud kaebuse korral mõista vastustajalt välja kõik kaebaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud). Praeguses vaidluses leidsid kohtud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel, et kaebus on perspektiivikas (vt ka Tallinna Halduskohtu 15.04.2021 määruse p 2.4.4 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 määruse p 13), mistõttu oli põhjendatud mõista
lg 6 alusel kaebaja menetluskulud vastustajalt välja, ilma neid
Kaebaja palub täiendavalt mõista tema kasuks vastustajalt välja määruskaebusele vastamisega seotud menetluskulu 540 eurot (koos käibemaksuga summa). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Halduskohus lõpetas haldusasja menetluse
A 26.03.2021 korralduse nr 1-3/21/130 (muudetud 01.04.2021 korraldusega nr 1-3/21/139) kehtivusaja lõppemist otstarbekaks jätkata
Kuna määruskaebus puudutab üksnes menetluskulude jaotust, siis ei analüüsi ringkonnakohus, kas halduskohus lõpetas menetluse
11.
lg 1 p 4 alusel haldusasja menetluse lõpetamise korral peab menetluskulud
lg 6 kohaselt kandma vastustaja, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.
lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (vt Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12). Vastustaja ei peaks
lg 6 alusel kandma kaebaja menetluskulusid juhul, kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega (st tegemist ei olnud sisuliselt kaebuse õigeksvõtmisega), vaid selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse pöördumist (nt Riigikohtu 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2021 määrus nr 3-21-259, p 9; 05.03.2021 määrus nr 3-20-1613, p 10; 11.08.2020 määrus nr 3-19-1997, p 15; 07.02.2020 määrus nr 3-19-2125, p 13; Tartu Ringkonnakohtu 09.07.2020 määrus nr 3-20538, p 15). 12. Praegusel juhul pöördus EOÜ kui keskkonnaorganisatsioon kaebusega halduskohtusse avaliku huvi kaitseks (
A 26.03.2021 korralduse tühistamist. Kaebuse peamiseks eesmärgiks oli hoida ära vaidlustatud haldusaktiga lubatud haneliste küttimine 26.03.2021–30.04.2021, et vältida selle 4
A 26.03.2021 korralduse kehtivus kuni 30.04.2021 ehk selle kehtivusaja möödumiseni ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.04.2021 määrusega KeA määruskaebuse rahuldamata, siis saavutas kaebaja oma kaebusega taotletud eesmärgi. Kaebaja 19.05.2021 taotluse kohaselt tuleb menetluskulud jätta
A vaidles 20.05.2021 seisukohas menetluse lõpetamise kohta menetluskulude
lg 6 alusel tema kanda jätmisele vastu, sest vaidlustatud haldusakti kehtivuse lõppemine ei olnud seotud vastustaja tegevusega. 13. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud halduskohus jätta kaebaja menetluskulusid
lg 6 alusel vastustaja kanda, sest nagu eespool viidatud lahendites märgitud, eeldab nimetatud sätte kohaldamine, et vastustaja on oma tegevusega sisuliselt kaebuse õigeks võtnud. Teistsugust järeldust ei saa teha asjaolust, et Riigikohus ei ole 28.10.2020 määruses nr 3-20580 eraldi käsitlenud, millise sätte alusel tuleks
Ehkki esialgse õiguskaitse kohaldamine olukorras, kus kaebaja saavutaks seeläbi kaebuse eesmärgi juba enne asja sisulist läbivaatamist, eeldab mh seda, et kohus on hinnanud kaebuse edulootuse küllaltki suureks, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine siiski võrdsustatav vaidluse sisulise lahendamisega (s.o kaebuse rahuldamisega). Samamoodi ei oleks kohtul võimalik otsustada kaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse üle menetluskulude väljamõistmise (sh nende
Kuivõrd kaebajal oli võimalik minna pärast vaidlustatud haldusakti kehtivuse lõppemist tühistamisnõudelt üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele ning saavutada kaebuse rahuldamise korral enda menetluskulude hüvitamine, ei ole põhjust rääkida kohtusse pöördumise õiguse piiramisest. Kuigi menetluse jätkamine olnuks menetlusosaliste ja kohtute jaoks mõistagi koormavam, võrreldes menetluse lõpetamisega, ei anna see siiski alust mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulusid, ilma et eelnevalt oleks tuvastatud, kas kaebus on üldse sisuliselt põhjendatud.
lg 2 alusel tuvastamiskaebusele üleminekut otstarbekaks, ei saanud kaebaja selle kohtunõude põhjal siiski eeldada, et menetluse lõpetamise korral jäävad menetluskulud vastustaja kanda (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2021 määrus nr 3-20-1613, p 13). 5
lg 6 ei ole praeguses asjas kohaldatav, pidanuks halduskohus jätma menetluskulud
Kaebaja menetluskulude vastustajalt välja mõistmise aluseks ei saa olla kohtu hinnang, et kulude kaebaja enda kanda jätmine oleks ebaõiglane, vaid menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmiseks peab alati olema seaduslik alus.
lg 11 võimaldab äärmise ebaõigluse motiivil üksnes jätta vastaspoole kulud kohustatud poolelt välja mõistmata, kuid mitte vastupidi. Halduskohus on lisaks eksinud, mõistes vastustajalt kaebaja kasuks välja asjas tasutud riigilõivu, sest
lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamise korral tuleb tasutud riigilõiv kaebajale
A määruskaebus rahuldada ja Tallinna Halduskohtu 24.05.2021 määruse resolutsiooni p 2 tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega tagastab EOÜ kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt Advokaadibüroo WALLESS OÜ poolt 08.04.2021 tasutud riigilõivu 30 eurot
lg 5 p 4 ja lg 8 alusel selle maksnud isikule ning jätab muus osas menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kaebaja esindajakulud jäävad tema enda kanda
lg 4 alusel ja vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda
18. Kaebaja on palunud mõista vastustajalt tema kasuks täiendavalt välja määruskaebuse menetlusega seotud esindajakulud 540 eurot (sh käibemaks 90 eurot), mis vastab esindajate 3 töötunnile tunnihinnaga 150 eurot (ilma käibemaksuta). Kulude kandmise kohustuse tekkimine on advokaadibüroo arvega nõuetekohaselt tõendatud. Kuna ringkonnakohus rahuldas KeA määruskaebuse ja jättis kaebaja esindajakulud
lg 4 alusel tema enda kanda, siis jäävad
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.