Obsah (5)

§ 109§ 118§ 104§ 28§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-20-1625 Otsuse kuupäev 21. september 2021 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Nikolai Lilitškini kaebus Tartu Vangla vast

) § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. 6

1. Kohtu hinnangul on praeguse kohtuasja asjaoludel piisav teha kindlaks vastustaja tegevuse õigusvastasus. Vastustaja tegevus ei põhjustanud kaebajale raskeid tagajärgi. Vastustaja tõi välja, et kaebajal oli vaidlusalusel perioodil kambris üks paar saapaid, kaks paari plätusid ja ühed spordijalanõud. See tähendab, et jalanõude puudumine ei saanud põhjustada kaebajale takistusi igapäevases elus. Kaebaja sai liikuda siseruumides ja käia jalutuskäikudel. Kaebajal olid olemas aastaajale vastavad jalanõud. Kohus möönab, et otsuse punktis 1 kirjeldatud haldusmenetlus võis tekitada kaebajas pahameelt. Tegemist ei ole siiski sedavõrd intensiivse kaebaja õiguste riivega, et see tingiks kahju hüvitamise rahas.
2. Arvestada tuleb seda, et kaebajal oli oma osa kahju tekkimises. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli alusel peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Põhiseaduse § 6 ja § 52 alusel on Eesti riigikeel ja riigiasutuste asjaajamiskeel eesti keel. Põhiseaduse § 55 alusel on Eestis viibivad teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda. Kaebajal on õigus selles, et eesti keelt võib selle kõnelejate arvu poolest pidada maailma mastaabis väikeseks keeleks. Seda olulisem on Eesti riigi ülesanne eesti keelt hoida ja kaitsta. Kui kaebajalt nõutakse avalduste esitamist eesti keeles, siis ei ole tegemist kaebaja diskrimineerimisega, vaid põhiseaduslike väärtuste kaitsega. Kohtute infosüsteemis kättesaadavate andmete põhjal on kaebaja kodakondsus määratlemata ja ta elab juba aastaid Eestis. Kaebajal on vähemalt alates
3. aastast olnud elukoht Tartu linnas (tl 146). See, et kaebaja elukohaks on Eesti Vabariik, on kaebaja enda valik. Samas on kaebaja suhtumine eesti keelde rõhutatult pahatahtlik - kaebaja nimetab kaebuses eesti keelt kohalikuks surnud keeleks, mida kusagil maailmas ei kasutata ja väidab, et nõue esitada avaldus eesti keeles tähendab, et kaebajat sunniti kirjutama kalade keeles ja teda koheldi kui looma või kaupa. Kui kaebaja ei ole Eestis elatud aja jooksul õppinud eesti keelt isegi niipalju, et ta suudaks selles keeles kirjutada avalduse jalanõude saamiseks ja lattu paigutamiseks, siis saab selle põhjuseks olla üksnes kaebaja soovimatus või isegi pahatahtlikkus. See tähendab, et otsuse punktis 1 kirjeldatud olukorra tekkimises oli osa kaebajal.
4. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus ei määra kaebajale rahalist hüvitist, kuid tuvastab, et viivitamine kaebaja jalatsite lattu paigutamise ja väljastamisega 19.04.2020 31.08.2020 oli õigusvastane. Menetluskulud, muud taotlused, selgitused 22.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (vt ka otsuse punkti 23). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 7 23. Kohus vabastas kaebaja 19.02.2021.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (

§ 118lg 3).

Vastustajal

§ 104lg 10 alusel riigilõivu tasumise kohustust ei ole.

Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.

1. Kaebaja avaldas 26.08.2021.a avalduses rahulolematust sellega, et tal puudub võimalus isiklikult pöörduda selles asjas avatud kohtusse ja olla ärakuulatud ja küsitletud kohtus avalikult. Kohus mõistab seda vastuväitena asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kohus jätab vastuväite rahuldamata. Kohus jääb 12.08.2021.a määruse põhjenduste juurde ja ei korda neid.
2. Kaebaja esitas 18.08.2021 taotluse kaebuse ärakirja saamiseks. Kohus jätab

§ 28lg 1 ja 2 alusel taotluse rahuldamata.

Kohtupraktika põhjal ei ole menetlusosalisel õigust saada menetlusdokumentidest ärakirju, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib ilmselgelt pidada pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Praegusel juhul on tegemist dokumendiga, mille kaebaja ise koostas ja kohtule edastas. Kohus saatis kaebajale asjaolude ja poolte seisukohtade kokkuvõtte, kaebaja sai selle kätte 17.08.2021. Kokkuvõte kajastas ka kaebuse sisu sellisena, nagu see oli - kaebaja esitas kaebuse algselt poolel leheküljel (tl 1). Kaebuse ärakirja puudumine ei saanud kahjustada kaebaja menetluslikke õigusi, kuna kaebaja esitas 26.08.2021 kohtule ulatuslikud täiendavad seisukohad. 26.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 8