1-10-4562/19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.detsember 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 14.detsember 2010.a. Kriminaalasja number 1-10-4562 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Malle Preimer ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus R.U süüdistuses KarS § 200 lg 1 ja 25 lg 2 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu otsus 24.september 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav R.U Prokurör Diana Helila Süüdistatav R.U (ankeetandmed otsuses,) Kaitsja Adv. Owe Ladva Harju Maakohtu otsus 24.septembrist 2010.a. R.U suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Harju Maakohtu kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 24.septembri 2010.a. kohtuotsusega tunnistada süüdi R.U KarS § 200 lg 1-25 lg 2 järgi ja karistada teda 3-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega Harju Maakohtu 06.04.2009 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (ärakandmata karistus 1 aasta 1 kuu 28 päeva vangistust) ning liitkaristuseks mõista 4 (neli) aastat 1 (üks) kuu 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Kars § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise algust lugeda kinnipidamise päevast 07.10.2009.a. R.U mõisteti süüdi selles, et tema 07.10.2009.a. ajavahemikus kella 16.37 kuni 16.48 tungis Tallinnas, XXXX XXX XX asuva M. taguses parklas võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eemärgil juhiukse poolse esiklaasi lõhkumise teel T. K. T. kuuluvasse sõiduautosse Volkswagen Golf re. nr. XXX-XXX, mille salongist võttis ja peitis endale põue järgmised esemed: navigatsiooniseadme firmalt „Garmin“ maksumusega 4524 kr., Nokia autolaadija maksumusega 78 kr., naiste päikeseprillid maksumusega 1185.60 kr., firma Leathermann multitööriista nahast kotis maksumusega 1872 kr. – kokku asju 7659.60 krooni väärtuses. Kui kell 16.48 tuli auto juurde auto omanik T. K. T. koos abikaasa, R. T., kes küsis autos viibinud R.U-lt , mida too autos teeb, püüdis R.U koos autost varastatud esemetega põgeneda, lüües tema lahkumist takistada püüdnud R. T. 3 korda rusikaga näo piirkonda, tekitades R. T. kehavigastustena marrastused parema kulmu kohale ja alahuule vasakule poole. Vaatamata tarvitatud vägivallale õnnestus R. T. siiski R.U kohapeal kinni pidada ning politseile üle anda. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonides taotleb süüdistatav maakohtu otsuse tühistamist tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas ja uue otsusega enda süüdimõistmist KarS prg. 199 ja 121 järgi. Ta väidab, et esialgselt oli tema käitumine ka selliselt kvalifitseeritud, kuid kohus saatis kriminaalasja täiendavale uurimisele. Täiendavat uurimist aga ei toimunud. Ta kuulati ainult üle veelkord kahtlustatavana ja seda juba KarS prg. 200 järgi esitatud kahtlustuses. See toimus 16.10.2009.a. ja peale seda ei tehtud ühtegi uurimistoimingut. Ta taotles videokaamerate lindistuste läbivaatamist, milliseid on sündmuskoha läheduses 5 tükki, kuid seda ei tehtud. Toimiku materjalidega tutvustati teda pool aastat peale sündmust ning enne kohut ei teadnud ta isegi ei kannatanu ega tunnistaja poolt antud ütluste sisu. Palub arvestada asjaolu, et kannatanu haaras temast seljatagant kinni ja tema ei teadnud, kellega tegu ja kannatanu lõi ise temast haarates oma pea vastu teda. Tunnistaja ei näinud aga lööke vaid ainult seda, et ta tõstis käe. Tema püüdis varastatud asju taskust kätte saada ja tagastada, kuid kannatanu toppis neid tagasi temale põue. Ta ei eita, et võis kannatanule valu tekitada aga seda mitte vara omastamise eesmärgil, kannatanu tekitas temale valu ja tal oli hirm oma elu pärast ja võis ettevaatamatusest oma peaga või küünarnukiga kannatanut riivata. Palub arvestada ka seda, et autost varastatud asjad kuulusid kannatanule mitte tema mehele. Taotleb seoses kuriteo ümberkvalifitseerimisega ka karistuse kergendamist. Seejuures märgib, et kohus on ka ise otsuses märkinud, et peab vajalikuks karistada sanktsiooni miinimummäära piirides. Sanktsiooni miinimum on aga 2 aastat. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. Käesolevas kriminaalasjas on tõesti kriminaaltoimik mitmel korral kohtust prokuratuurile tagastatud ja seda seaduslikel alustel. Esmakordselt tagastati toimik seoses sellega, et kohus ei pidanud võimalikuks arutada kriminaalasja kiirmenetluses kuna tõendamiseseme asjaolud ei olnud kohtule selged. Seejärel loobus süüdistatav lühimenetlusest ja hiljem ka kokkuleppemenetlusest. Kohtukolleegium selgitab, et tegemist ei ole täiendavale uurimisele saatmisega nagu seda märgib oma apellatsioonis süüdistatav. Kehtivas kriminaalmenetluses ei ole enam sellist toimingut nagu seda oli kriminaalasja saatmine täiendavale eeluurimisele. Asjaolu, et prokuratuur samade asjaolude pinnalt kvalifitseeris süüdistatava poolt toimepandu erinevatel aegadel erinevalt, ei mõjuta samuti kohtukolleegiumi seisukohast kohtuotsuse seaduslikkust. Maakohus, arutades kriminaalasja esitatud süüdistuses võinuks ka omal algatusel kuriteo ümber kvalifitseerida, kui oleks leidnud, et süüdistatava käitumises ei ole röövimise süüteokoosseisu vaid tegemist on eraldi vargusena ja kehalise väärkohtlemisena kvalifitseeritud kuritegudega. Oluline on, et maakohtu seisukoht süüdistatava käitumisele antud juriidilise hinnangu osas on motiveeritud. Samuti ei mõjuta kohtuotsuse seaduslikkust asjaolu, et süüdistatav sai kannatanute ja tunnistaja ütlustest teada alles kohtus. Kriminaaltoimiku materjalide tutvustamine süüdistatavale toimub kaitsja vahendusel, mistõttu ei saa seda, et süüdistatav ei olnud toimiku materjalidega tuttav, ette heita maakohtule. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on süüdistatava käitumisele andnud õige juriidilise hinnangu. Apellatsioonis esitatud taotlus süüdistatava käitumise ümberkvalifitseerimiseks KarS prg. 199 ja 121 järgi on põhjendamata. Tuvastatud on ja seda ei vaidlusta ka süüdistatav, et ta tungis kannatanu autosse ja võttis sealt endale võõraid asju ja jõudis väiksemamõõdulised põue pista. Sel momendil tulid auto juurde omanikud ning püüdsid vargust takistada. Kohtukolleegium märgib, et selleks momendiks ei olnud veel vargus lõpule viidud kuna süüdlasel ei olnud veel tekkinud tegelikku võimu võõra vara üle- ta ei saanud seda veel enda äranägemisel kasutada ja käsutada. Kui selles kuriteostaadiumis hakkab süüdlane võõra vara valduse kehtestamise eesmärgil kasutama vägivalda, kasvab salajane vargus üle röövimiseks. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi. Kui süüdlane saab kasutatud vägivalla mõjul vara enda valdusesse, on röövimine lõpule viidud, kui aga süüdlasel ei õnnestu võõra varaga lahkuda ja ta peetakse enne selle enda valdusesse saamist, kuid peale vägivalla kasutamist kinni, jääb röövimine katsestaadiumisse. Tulenevalt KarS § 200 lg-s 1 sätestatust moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis tuleb lugeda täidetuks, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: a) isiku suhtes kasutati vägivalda; b) vägivalda kasutati asja hõivamiseks. Nii lõpuleviidud kui ka katse staadiumi jäänud röövimise korral peab tuvastama, et isikul oli vägivalla abil enda valdusesse saadud vallasasja suhtes omastamise eesmärk. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul on tõendamist leidnud asjaolu, et R.U oli vägivalla kasutamisel eesmärk võõra vara omastamiseks. Süüdistatava väide, et ta ei püüdnud kannatanu käest vabaneda füüsilist vägivalda kasutades eesmärgiga võõrast vara omastada, on paljasõnaline. Tõsiseltvõetavaks ja veenvaks ei pea kohtukolleegium väidet, et süüdistatav võttis juba enne vastupanu osutamist põuest ja taskust kannatanu asjad välja, kuid kannatanu toppis neid vägisi temale tagasi. Kannatanu ei saanud olla kindel, et tema poolt alustatud süüdlase kinnipidamine kuni politsei saabumiseni ka õnnestub ja süüdlane ei põgene tema käest ja seetõttu ei ole eluliselt usutav, et ta oleks süüdlase poolt juba tagastatud esemeid hakanud vägisi süüdlasele tagasi toppima ja seega loonud võimaluse nendega põgenemiseks. On selge, et kannatanu tegutses eelkõige eesmärgiga äravõetud asjad süüdlase käest kätte saada. R.U olid kõik võimalused ajal, mil ta istus autos ja auto juurde tulid kannatanud, võõrad asjad taskutest ja põuest autosse jätta ja ilma nendeta püüda põgeneda. Tema aga alustas vastupanu osutamist ja vägivalla kasutamist olukorras, kus tema käes olid võõrad asjad. Süüdistatav on ise maakohtu istungil tunnistanud: „Võtsid väikesed asjad, mis sattusid ette. Ma ei saanud ju autost välja kastiga, kui omanik juba oli juures. ….tahtsin teiselt poolt autost välja, aga mees haaras kas jopest või pükstest.“ Kohtukolleegium leiab, et maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses tuvastanud süüdistatava poolt kasutatud vägivalla asjaolud – millisel eesmärgil ja millist konkreetset vägivalda süüdistatav kasutas – kõigi tõendite põhjaliku analüüsi ja hindamise teel ning põhjalikult ka motiveerinud oma sellekohast seisukohta. Kohtukolleegium nõustub nende maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning ei pea vajalikuks korrata oma otsuses, millised konkreetsed vägivallateod süüdistatava poolt olid toime pandud. Omalt poolt lisab kohtukolleegium vaid seda, et põhjendatud on maakohtu poolt konkreetsete asjaolude tuvastamisel just kannatanute ütlustele tuginemine. Kannatanutel ei saanud olla mingit huvi anda selles osas süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi kuna nende olukorda ei mõjuta mingilgi määral, s.h. ka materiaalses mõttes, süüdistatava käitumisele antud juriidiline hinnang. Arusaamatuks jääb apellandi taotlus arvestada tema käitumisele juriidilise hinnangu andmisel asjaolu, et varastatud asjad kuulusid kannatanule, mitte tema mehele. Käesoleval juhul on mõlemad isikud tunnistatud kannatanuks ja seda põhjendatult. KrMS prg. 37 lg 1 kohaselt on kannatanuks nii see isik, kellele on kuriteoga tekitatud varalist kahju, kui ka see, kellele on tekitatud füüsilist kahju. Röövimise puhul ei ole oluline, et varaline ja füüsiline kahju oleks tekitatud ühele ja samale isikule. R.U-le karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud kõiki KarS prg. 56 sätestatud asjaolusid, põhjendanud konkreetset karistusmäära ja ka vangistuse reaalse kohaldamise vajadust. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaks aluse kergendada vaidlustaud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistust. Maakohus on oma otsuses märkinud, et mõistab karistuse, mis jääb sanktsiooni miinimummäära piiridesse, mitte miinimummääras nagu seda väidab apellant. Kohtukolleegiumi arvates on 3 aastat vangistust miinimummäära piiridesse jääv karistus, kui arvestada, et miinimummääraks on 2 aastat ja maksimaalne karistus on 10 aastat vangistust. Kuna R.U pani kuriteo toime temale kohtu poolt eelmise kohtuotsusega määratud katseajal, siis on põhjendatud ka tema suhtes KarS prg. 65 lg 2 sätete kohaldamine ja liitkaristuse mõistmisel ärakandmata karistuse täielik liitmine uue kuriteo eest mõistetud karistusele. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 24.septembrist 2010.a. R.U suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Paavo Randma Malle Preimer