lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: R.B , ik: XXX, elukoht: Xxxx, Tallinn, Harju maakond. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Rahuldada R.B kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 18.04.2017 otsusele nr 2317,17,002657 R.B karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse määra ja lisakaristuse määra osas. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 18.04.2017 otsus nr 2317,17,002657 R.B karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse määra ja lisakaristuse määra osas.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 27.03.2017 kell 08:50 juhtis Tallinnas, Sõpruse pst 237 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,55 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebuses taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist ning rahatrahvi määramist õiglases suuruses ning anda võimalus tasuda määratud rahatrahv osade kaupa või alternatiivselt juhul, kui kohus jätab kaebaja taotluse rahuldamata mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tühistamise osas, taotleb määrata LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ning vähendada rahatrahvi ja määrata LS § 224 lg 2 alusel rahatrahvi 150 trahviühiku ulatuses, so 600 eurot ning anda võimalus tasuda määratud rahatrahv osade kaupa. Kokkuvõtvalt on kaebuses märgitud, et vastulauset ei ole menetlusalune isik esitanud, kuid kaebuse esitajale ei selgitatud õigust esitada kohtuvälisele menetlejale vastulauset ja tõendeid 15 päeva jooksul alates väärteoprotokolli kättesaamisest. Need selgitused olid väärteoprotokolli teisel küljel ning eesti keeles ning ei olnud kaebajale arusaadavad. Otsuse tegemisel ei ole arvestatud väärteo asjaolusid. 26.03.2017 tarbis kaebuse esitaja natuke õlut ning ei plaaninud kuhugi sõita. 27.03.2017 kutsuti kaebuse esitajat tööle varem kui tavaliselt. Kaebuse esitaja ei rohkem alkoholi 8 tunni jooksul ei tarvitanud. Kaebuse esitajal mõõdeti alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,55 mg/l. Kaebuse esitajat karistati rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, mis on vaid 75 trahviühiku võrra väiksem kui maksimaalne sanktsioon LS § 224 lg 2 järgi. Lisaks sellele võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus viieks kuuks. Kaebuse esitaja töökoht, mis on ainuke sissetulekute allikas, on otseselt seotud auto juhtimisega. Kaebuse esitajal on alaealine laps ning kaebuse esitaja on abikaasast lahutatud. Seega on kaebuse esitajal ülalpidamiskohustus. Peale abielu lahutust üürib kaebuse 2 esitaja korterit, mis on 250 eurot, millele lisanduvad telefoni- ja kommunaalmaksed. Kaebuse esitajale jääb vaid 250 eurot, mistõttu ei ole kaebuse esitaja võimeline tasuma 900 eurost trahvi hiljemalt 12.05.2017. Kaebuse esitajal teisi sissetulekuid ei ole. Seega ei ole karistus täidetav. Juhtimisõiguse äravõtmise tõttu jääb aga kaebuse esitaja sissetulekuta. Kaebuse esitajal tuvastati alkoholisisaldus 0,55 mg/l, mis on umbes pool LS § 224 lg 2 maksimaalsest määrast. Seetõttu tuleks karistust vähendada keskmise määrani, so 150 trahviühikuni. Põhikaristus ja lisakaristus peavad kogumis vastama toimepandud teo raskusele. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Seoses R.B kaebusega kohtuvälise menetleja otsuse peale, edastab kohtuväline menetleja väärteoasja nr 2317,17,002657 toimiku. Kohtuväline nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Toimik palutakse vajaduse möödudes tagastada. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on liiklusreegleid kehtestades näinud ette piirmäärad ja kohustused. Piirmäär on oma sisult võimalik maksimaalne määr, mida mitte mingil juhul ei tohi ületada ja kohustus oma sisult nõue, mida mingil juhul ei tohi täitmata jätta. LS § 69 lg 3 sätestatu kohaselt mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem, seejuures ei sisalda antud seadus erandeid, mis võimaldaksid sätestatud nõuetest kõrvale kalduda. Menetlusaluse isiku organismis olnud alkoholikogus oli niivõrd suur, et see pidi olema tema poolt tajutav ja ei saanud märkamatuks jääda. Kohtuväline menetleja peab oluliseks rõhutada, et liiklusreeglid on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks. Keelatuseisundis mootorsõiduki juhtimine on üks massiliselt toimepandud liiklusväärtegudest ja seega sellele järgnev sanktsioon peab vastama teo tõsidusele. Karistuse määramisel on menetleja lisaks eelpool toodule lähtunud ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes tahtlikult rikuvad liikluskorda tagavaid õigusnorme. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärteo iseloomu, leiab menetleja, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt üksnes rahatrahv menetlusalust isikut liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni. Üldpreventsiooni arvestades leiab menetleja, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Menetleja arvates tuleb enamohtlikke süütegusid toime pannud isik tema suhtes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kohaldades liiklusest kõrvaldada. Lähtudes eelpool toodust asub menetleja seisukohale, et põhikaristusena rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena 5 kuuks mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise kohaldamine kitsendab mõõdukalt isiku võimalusi heaolu saavutamisel. Eripreventiivselt aitab selline karistus menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et liiklusreeglite eiramine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja, et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Rahatrahvi ositi tasumisele määramisele kohtuväline menetleja vastu ei vaidle, karistuse osas palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. 3 Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 17.03.2017.a kell 09.19 kuni 09:28 R.B seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 nr ARDM-0085, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-16-00156). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,63 mg ja 0,60 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,55 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Andres Hallop, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,55 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Menetlusalune isik ülekuulamise protokollis on menetlusalune isik märkinud, et juhtis 27.03.2017 sõidukit 287BLB olles ebakaines olekus. Eelmine päev õhtul jõi õlut umbes 2 l. Hommikul arvas, et on kaine ja selle pärast sõitis. Väga kahetseb oma tegu. Tunnistajana üle kuulatud Liivi Leukmann-Sügis ütluste kohaselt liikus politseisõiduk milles viibis tunnistaja, liiklusõnnetuse sündmuskohale. Liikudes Sõpruse puiesteel Sütiste tee poole märkas paremal rajal sõitvat Jeep Cherokeed reg. märgiga 287BLB, mis järsult hakkas reastuma vasakpoolsele 4 sõidurajale ning olles peaaegu põhjustanud liiklusõnnetuse. Siiski liikus ta oma sõidurajale tagasi ja kokkupõrget ei toimunud. Otsustasid kontrollida juhti ja tema joovet. Peatasid sõiduki ja paariline kontrollis joovet indikaatorvahendiga, mille näit oli 0,55 mg/l. Taolistest menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustest ning menetlusaluse isiku seisundi tuvastamise kohta koostatud menetlusdokumentidest saab järeldada, et liiklusohtliku olukorra põhjustanud ja vaidlusalust sõidukit juhtinud isikuks oli menetlusalune isik, kelle väljahingatavas õhus tuvastati lubatud alkoholipiirmäära ületamine. Kohus peab väärteoasjas leiduvatest menetlusdokumentidest vajalikuks viidata menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollile, millest nähtuvalt on menetlusalune isik omakäeliselt oma ütlused kirja pannud, kirjutades need eesti keeles. Lisaks sellele on menetlusalusele isikule tutvustatud tema õigusi, mis on nii väärteoprotokolli pöördel kui ka eraldi lehel ning mõlemale lehele on menetlusalune isik alla kirjutanud eestikeelsete õigustega tutvumise kohta. Seega on menetlusalune isik suhelnud politseiametnikega eesti keeles, kirjutanud ütlused eesti keeles ning tutvunud õigustega, mis olid samuti eesti keeles, kuigi olnuks võimalik tutvuda õigustega ka vene keeles. Taolistest andmetest teeb kohus järelduse, et kaebuses märgitu, mille kohaselt kaebuse esitajale ei tutvustatud väärteoprotokolli pöördel märgitud õigust esitada vastulauset ja et need õigused olid eesti keeles, mis kaebuse esitajale ei olnud arusaadavad, tuleb jätta tähelepanuta. Üheski menetlusdokumendis ei leidu märget, et menetlusalune isik ei valda eesti keelt ja taotleb tõlgi kaasamist. Vastupidi, menetlusalune isik on tutvunud eestikeelsete dokumentidega ja ise kirjutanud eesti keeles. Seega valdas menetlusalune isik eesti keelt piisavalt hästi, et menetlustoimingus tõlgi osavõtuta osaleda. Kuivõrd väärteoprotokolli koopia anti menetlusalusele isikule kätte, oli tal ka piisavalt võimalusi veel kord selle protokolliga tutvuda. Kui menetlusalune isik ei ole vaevunud temale kätte antud väärteoprotokolliga tutvuda, ei saa seda ette heita kohtuvälisele menetlejale. Asjaolul, et vaidlustatud otsuses on märgitud, et menetlusalune isik ei ole vastulauset esitanud, ei ole mingit sisulist tähtsust. Tegemist ei ole kohtuvälise menetleja etteheitega menetlusalusele isikule, vaid kohtuvälise menetleja märkega selle kohta, et vastulauset ei ole esitatud. Vastulause esitamise puhul pidanuks kohtuväline menetleja märkima, miks ta vastulauses esitatuga ei arvesta. Käesoleval juhul selleks vajadus puudus, mistõttu märgitigi, et vastulauset ei ole esitatud. Kuivõrd vastulauset ega tõendeid ei esitatud, et saanud kohtuväline menetleja ka arvestada ei menetlusaluse isiku töökoha erisuste, ülalpidamiskohustuse ja isiku majandusliku olukorraga. Kui kaebuse esitaja asub neid andmeid esitama alles kaebemenetluses, siis ei saa kohtuvälisele menetlejale seda ette heita, et menetlusalune isik jättis oma õigused realiseerimata. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega ja tunnistaja ütlustega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,55 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Kaebuses on küll püütud leida võimalust viidata sellele, et kohtuväline menetleja ei ole menetlusalusele isikule õigusi tutvustanud, kuid ometigi on menetlusalune isik oma 5 allkirjaga kinnitanud, et ta on õigustega tutvunud. Seetõttu jätab kohus viited menetlusaluse isiku õiguste rikkumisele tähelepanuta. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja R.B-le määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras. Lisakaristust on kohaldatud mõningal määral alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,55 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra ületav, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,55 mg/l, mis vastab kergele joobele. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,20 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus, pidas menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Menetlusaluse isiku ütlustest ja kaebuse väidetest tulenevalt tarvitas menetlusalune isik kaks liitrit õlut ja pärast seda ta 8 tunni jooksul alkoholi ei tarvitanud. Kohus leiab, et need väited ei saa olla omavahel kooskõlas, kuivõrd juhul, kui menetlusalune isik oleks tarvitanud kaks liitrit õlut, pidanuks tema väljahingatavas õhus 8 tunni möödudes olema alkoholisisaldus oluliselt väiksem. Seega saab järeldada, et kas menetlusalune isik tarvitas alkoholi oluliselt rohkem või see tarvitatud õlu ei olnud kangusega 5 mahuprotsenti, vaid oluliselt suurem või oli alkoholi tarvitamisest sõiduki juhtimisele asumiseni möödunud oluliselt vähem kui kaheksa tundi. Ükskõik millise variandi puhul oli menetlusalune isik teadlik eelnevast alkoholi tarvitamisest ja ei saanud kindel olla oma kainuses. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et R. LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates R.B süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 6 mitte vähem kui 0,55 mg/l. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Teadlikult juhile keelatud seisundis olles mootorsõiduki juhtima asumine näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Kuivõrd tuvastatud alkoholisisaldus on LS § 224 lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära keskmist määra mõningal määral ületavas määras, siis tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata mõningal määral keskmisest suuremaks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kohtuväline menetleja tuvastanud kergendava asjaoluna kahetsuse ning raskendavaid asjaolusid tuvastanud ei ole. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle puudumist. Seetõttu tuleb arvesse võtta ka süüteole eelnenud perioodil määratud karistusi ja tema käitumist liikluses üldises plaanis. Kui vaadata väärteoasjas leiduvaid Karistusregistri andmeid, siis tuleb tunnistada, et kaebuse esitajat ei ole varem karistatud LS § 224 ettenähtud süüteo toimepanemise eest. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on teda vähem kui kaks kuud enne menetlusesemeks olevat väärtegu karistatud liiklusalase väärteo eest rahatrahviga 16 eurot ja päev pärast menetlusesemeks olevat väärtegu samuti liiklusalase väärteo eest rahatrahviga 40 eurot. Mõlemad karistused on kehtivad. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida, mida menetlusalune isik aga ei teinud. Kohtu hinnangul tuleb eeltoodud põhjendustel määrata menetlusalusele isikule karistus ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra ületavas määras. Kohtuväline menetleja on määranud põhikaristuse tunduvalt üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, pigem ülemmäära lähedases määras, mis menetlusaluse isiku süü suurusest ja eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtudes on põhjendamatult range. Kohtuväline menetleja on küll tuvastanud karistust kergendava asjaolu, kuid määratud karistusest ei saa teha järeldust, et sellega oleks arvestatud. Seega kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on süü suuruse ja muude karistust mõjutavate tegurite mõttes ebaproportsionaalne. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud põhikaristust tuleb mõnevõrra kergendada ning menetlusalusele isikule saab karistuse mõista vastavalt menetlusaluse isiku süüle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra mõningal määral ületavas määras. Lisakaristuse määramisse puutuvalt peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud keskmist mõningal määral ületavana LS § 224 lg 2 mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude osas on kohus märkinud juba eespool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib 7 ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,55 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmises määras. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et on selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuna menetlusaluse isiku käitumine on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 mitte lg 1 järgi, siis on tegemist ka piirmäära olulise ületamisega, samuti hoolimatu suhtumisega oma teosse, mida kohus analüüsis juba ülalpool. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka menetlusaluse isiku väärteole eelneval ja järgneval ajal liikluses juhina käitumise tõttu. Sellisele seisukohale jõudmiseks annavad tuge ka kaebuse esitaja karistusandmed, millest nähtuvad kehtivad karistused liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest nii enne menetlusesemeks olevat väärtegu kui ka pärast seda. Nendest karistustest saab järeldada, et menetlusalune isik on jätkuvalt liikluses hooletu ega soovi järgida liiklusnõudeid ja eelnenud rahatrahv teda õiguskuulekusele ei sundinud. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ja vajalik ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kaebuse esitamise põhiliseks põhjuseks on kohaldatud lisakaristuse tühistamine, kuivõrd menetlusalune isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks, kuna ta on autojuht, mis on tema põhiliseks sissetulekuallikaks. Sissetulekuallika säilimine tagaks temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmise, sh ka lapse ülalpidamiskohustuse täitmise. Kohus leiab, et see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, kuid see põhjendus ei ole lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus nii tööülesannete kui ka temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmiseks vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema 8 olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest või eelnevast alkoholi tarvitamisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks ning lisakaristuse kohaldamise vajalikkust toetab ka ülaltoodud kohtupraktika seisukoht. Puutuvalt aga lisakaristuse määra leiab kohus, et arvestades menetlusaluse isiku keskmisest natuke suuremat süüd, kergendava asjaolu olemasolu ning seda, et menetlusalusel isikul on kehtivad liiklusalased väärteokaristused väärtegude eest, mille eest ei ole juhtimisõiguse äravõtmist ei põhi- ega lisakaristusena ette nähtud, siis on lisakaristust sanktsiooni keskmise määra lähedases määras määrates ilmselgelt lähtutud eripreventiivsest eesmärgist, mis aga kohtu arvates seda eesmärki täita ei saa. Menetlusaluse isiku kehtivad väärteokaristused on määratud vähetähtsate väärtegude toimepanemise eest, mis on oma sisult erinevad ning need väärteod ei näita menetlusalust isikut süsteemse liiklusrikkujana, mis eeldaks karistuse karmistamist eesmärgiga kinnistada isikus keelunormi kehtivusest arusaamist. Sellest tulenevalt ei vasta määratud lisakaristus kohtu arvates isiku süüle ja karistuse eesmärkidele ning menetlusaluse isiku isikule, mistõttu peab kohus vajalikuks kergendada ka menetlusalusele isikule määratud lisakaristust, mõistes selle ettenähtud sanktsiooni alammääras. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhi- ja lisakaristust, mis tingib vaidlustatud otsuse osalise tühistamise kohaldatud põhi- ja lisakaristuse määra osas. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.