) § 120, § 121 ja § 136 lg 1 järgi lühimenetluses. Prokuröri abi Natalia Duškina Süüdistatav V.O isikukood: XXX; kodakondsus: määratlemata; emakeel: vene keel; kesk-eri haridus; töökoht enne kinnipidamist: XXX; elukoht: XXX; viibimiskoht Vanglas (kannab karistust). Kriminaalkorras karistatud: - - 13.06.1996 Lääne-Viru Maakohtu otsuse alusel KrK § 140 lg 2 p 2 järgi tingimisi vabadusekaotusega 1 aasta ja 2 kuud, katseaja pikkus 1 aasta ja 6 kuud; 28.09.1998 Harju Maakohtu otsuse alusel KrK § 107 lg 2 p 1 järgi vabadusekaotusega 6 aastat; 12.05.2004 Tartu Maakohtu otsuse alusel
lg 1, § 323 järgi vangistusega 1 aasta ja 8 kuud,
lg 2 alusel liideti 28.09.1998 Harju Maakohtu otsuse alusel mõistetud ja ärakandmata karistus. Lõplik karistus 3 aastat, 2 kuud ja 27 päeva (vabanes karistuse kandmiselt 16.03.2007); 14.12.2007 Harju Maakohtu otsuse alusel
, § 74 järgi tingimisi vangistusega 3 kuud ja 10 päeva, katseaja pikkus 1 aasta ja 6 kuud; 1421.05.2008 Harju Maakohtu otsuse alusel
järgi vangistusega 9 kuud.
lg 2 järgi liideti 14.12.2007 Harju Maakohtu otsuse alusel mõistetud ja ärakandmata 2 - karistus. Lõplik karistus 10 kuud ja 8 päeva (vabanes karistuse kandmiselt 03.12.2008); 10.11.2010 Harju Maakohtu otsuse alusel
, § 120, § 74 järgi tingimisi vangistusega 1 aasta, katseaja pikkus 3 aastat (katseaja lõpp 09.11.2013); 12.12.2011 Harju Maakohtu otsuse alusel
järgi vangistusega 4 kuud,
lg 2 järgi liideti 10.11.2010 Harju Maakohtu otsuse alusel mõistetud ja ärakandmata karistus. Lõplik karistus 1 aasta, 3 kuud ja 27 päeva, mis asendati
24.04.2013 Harju Maakohtu määruse alusel pöörati täitmisele karistus 4 kuud ja 5 päeva, mida kannab alates 24.04.
2. Süüdi mõista V.O
3. Süüdi mõista V.O
4.
lg 1 järgi lugeda V.O-le mõistetud üksikkaristustest kergemad kaetuks raskeimaga. Mõista V.O-le liitkaristus – 2 (kahe) aasta pikkune vangistus. 5. KrMS § 238 lg 2 järgi vähendada V.O-le mõistetud liitkaristust 1/3 võrra. V.O tuleb ära kanda 1 (ühe) aasta ja 4 (nelja) kuu pikkune vangistus. 6.
lg 1 järgi lugeda V.O poolt eelvangistuses viibitud aeg 22 (kakskümmend kaks) päeva karistusaja hulka. V.O tuleb ära kanda 1 (ühe) aasta, 3 (kolme) kuu ja 8 (kaheksa) päeva pikkune vangistus. 7.
lg 2 järgi suurendada V.O-le käesoleva kohtuotsuse alusel mõistetud karistust Harju Maakohtu 12.12.2011 otsuse alusel mõistetud ja ärakandmata karistuse 4 (nelja) kuu ja 5 (viie) päeva võrra. Mõista V.O-le lõplik liitkaristus: 1 (üks) aasta, 7 (seitse) kuud ja 13 (kolmteist) päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda 24.04.
Samuti tema 24.03.2013 kella 15.00 paiku aadressil XXX ähvardas oma abikaasat XXX tapmisega, öeldes, et kui viimane helistab juhtunu pärast politseisse, siis pärast vabanemist tapab V.O ta ära. Kuna V.O oli XXXvahetult enne ähvardamist kehaliselt väärkohelnud ning XXX´i peksmise eest 12.12.11 Harju Maakohtu poolt karistatud
Samuti tema, ajavahemikul 02-03.04.2013 täpselt tuvastamata kuupäeval õhtul kella 22.00 paiku aadressil XXX asuva maja juures, läks oma abikaasa XXXjuurde ning ähvardas teda tapmisega, öeldes, et pussitab ta surnuks, hoides samal ajal kätt jope taskus. XXXhakkas selg ees taganema ja XXX maja otsani ning nähes busspeatusesse sõitmas bussi nr 67, jooksis bussi. V.O jälitas teda ja läks samuti bussi ning kui XXXkaassõitjatel abi palus, siis V.O väljus järgmises peatuses. Kuna eelnevalt oli V.O XXXsuhtes pannud korduvalt toime kehalisi väärkohtlemisi, siis XXXvõttis esitatud ähvardust reaalsena ja tundis ohtu oma elule ning seega oli tal alust karta ähvarduse täideviimist. Seega, V.O pani toime teise inimese ähvardamise, mis seisnes tapmisega ähvardamises ning ähvarduse täideviimist oli alust karta, see on
Samuti tema 05.04.2013 õhtusel ajal täpselt tuvastamata kellaajal s, Sinimäe tänaval oleva mahajäetud hoone lähedal tiris XXX auto – Opel registrinumbriga XXX- suunas, kuigi XXXavaldas korduvalt, et ei sõida temaga kuhugi ja rabeles lahti, kuid V.O haaras uuesti tal käest ning tiris teda auto suunas. XXXsamal ajal anus, et V.O teda rahule jätaks. V.O surus XXXjõuga auto tahaistmele, lukustas ukse ning hoidis uksenuppu kinni, mille tõttu XXXei saanud autost vabatahtlikult väljuda ning selliselt sõitsid nad Peterburi maanteele, sealt Maardu suunas ja pärast Pirita jõe silda pööras V.O paremale tupiktänavasse viivale kruusateele, kust XXXsõitvast autost välja hüppas. Seega, V.O pani toime teise inimese vabaduse võtmise seadusliku aluseta, mis on
Kohtuistungil esitatud ja uuritud tõendid: Kohtuistungil avaldas süüdistatav, et ta soovib jääda eeluurimisel räägitu juurde. - Kannatanu XXXütlused /tl 3-8, 51-54 ja 77-84, 103-105/ Ida- Keskhaigla tõend (epikriis) 24.03.13 t.l. 15 Tunnistaja XXX ütlused /tl 31-34/ Asitõendi vaatlusprotokoll /tl 43-47, 116-119/. Kannatanu läbivaatuse protokoll koos fototabeliga /tl 55-60/ Tunnistaja XXX ütlused /tl 85-89/ Tunnistaja XXX ütlused /tl 90-93/ Tunnistaja XXX ütlused /tl 94-97/ 5 - Tunnistaja XXX ütlused /tl 99-102/ Kahtlustatava V.O ülekuulamise protokollid t.l. 27-30,35-38, 68-71, 106-109 Lasnamäe LOV Sotiaalhoolekande osakonna vastus ( t.l. 111-113) Kohtu seisukoht: Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja kontrollinud kriminaalasjas toodud tõendeid leiab, et süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning tema süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud kriminaalasjas esitatud ja istungil uuritud tõenditega. Kohtu hinnangul ei esine kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid. KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Kohus märgib esmalt, et riiklik süüdistaja on süüdistusaktis tõendina esitanud ka Lasnamäe Linnaosa Valitsuse Sotsiaalhoolekande osakonna 23.04.2013 vastuse järelepärimisele. Järelepärimises on osakonna juhataja kirjeldanud perekonna laste toimetulekut ning andnud hinnangu, et kannatanu XXXkoostöövalmidus on kõrge, samuti tegeleb osakond aktiivselt perekonnaga edasi. Kohtu hinnangul ei sisalda vastus järelepärimisele sellise kaaluga tõendusteavet, millest saaks otsuse tegemisel juhinduda. 24.03.2013 episood (V.O-le esitatud süüdistus
ja § 120 järgi): Süüdistatav V.O tunnistas ennast kohtuistungil talle esitatud süüdistuses
Eeluurimisel on kannatanu oma süüd 24.03.2013 episoodis eitanud (tl 29-30). V.O ei tunnistanud ennast süüdi talle esitatud süüdistuses
Ida- Keskhaigla 24.03.2013 tõendi kohaselt on kannatanu XXX 24.03.2013 tuvastatud pindmine peavigastus, pealaenaha pindmine vigastus. Tõendist nähtuvalt on kannatanu avaldanud, et tal on mõõdukas peavalu; arsti ettekirjutuse kohaselt on kannatanule määratud valuvaigistid. Kannatanu on arstile avaldanud, et kehavigastused tekitas abikaasa. Kannatanu XXXon andnud ütlusi, et ta oli 24.03.2013 kodus, kui tal tekkis abikaasaga konflikt: V.O soovis sigarette ning käskis tal sigarettide ostmiseks minna raha laenama või telefoni pantima. Kannatanu viis telefoni pandimajja, ostis sigarette ja toitu ning naasis koju. Kodus hakkas V.O karjuma ning asju kappidest välja loopima ning sundis teda asju prügikonteinerisse viima. Kuni ta kilekotte välja viis, määrisid lapsed end maas olnud kreemiga kokku. Ta võttis lapse, läks vannituppa pesema. V.O tuli vannituppa, hakkas karjuma ning lõi teda 2 korda rusikaga alakõhtu, võttis kaelast kinni ja lõi 2 korda peaga vastu seina. Pärast vannitoast lahkumist ähvardas V.O , et juhul, kui kannatanu helistab politseisse, siis pussitab ta kannatanu pärast välja saamist surnuks. Kannatanu rahustas lapse maha ja istus diivanil. V.O väljus magamistoast, hakkas karjuma, et kannatanu jätkaks asjade väljaviimist. Kannatanu võttis kilekotid, läks tänavale. Oma korrusele minnes astus ta naabri juurde korterist nr 40 ning palus telefoni, et emale helistada. Kui ema tuli, helistasid nad politseisse, politsei kutsus kiirabi. Tunnistaja XXXkinnitab kannatanu ütlusi selles, et 24.03.2013 lõuna ajal tuli XXXnutetud näo ja ehmunud olekuga tema ukse taha. Tunnistaja ütluste kohaselt kirjeldas XXXtalle, et tema abikaasa Ljoha otsis puuri, ei leidnud, läks endast välja ja hakkas asju kappidest välja loopima ning sundis XXX mittevajalikke asju prügikasti viima. XXXpakkus tunnistajale vihikuid, tunnistaja oli nõus need võtma. XXXtuli uuesti alles umbes 1h hiljem, kannatanu nuttis ja rääkis, et abikaasa oli ta 2 6 korda peaga vastu seina löönud, tal käib pea ringi ja valutab. Tunnistaja selgitas, et soovitas XXX politseisse helistada, sest kartis XXXpärast: ta teadis, et XXXabikaasa on tingimisi karistatud. Tunnistaja ütluste kohaselt ütles XXXtalle, et abikaasa oli ähvardanud ta ära tappa, juhul, kui ta helistab politseisse. Tunnistaja selgitas, et kannatanu helistas 3 korral oma emale ning küsis tunnistajalt, kas ta kutsub kohe politsei või ootab oma ema ära. Tunnistaja soovitas kannatanul viimase ema ära oodata. Tunnistaja XXXkinnitab kannatanu XXXja tunnistaja XXXütlusi selles, et 2013 märtsi lõpus helistas talle tütar, kannatanu XXX, ütles et tal on väga halb ja palus kiiresti tulla. Tunnistaja ei mäleta, milliselt abonendilt tütar helistas. Ta sõitis tütre juurde. Maja juurde jõudes nägi ta prügikonteinerite juures lasteasju, need olid tütre laste asjad. Kohe nägi ta ka tütart tulemas, tütrel oli 2 kotti. Tütar oli näost kahvatu ning ütles, et V.O oli käskinud asjad kappidest ära visata. Ta küsis, kas tütrel on halb, tütar vajus kokku. Teab, et tütre abikaasa V.O oli tütre vannitoas peaga vastu seina löönud. Tunnistaja nägi, et tütrel olid pealael juuksed verised ja kui ta tahtis katsuda, siis tütar keelas, sest tal oli valus. Ta helistas kiirabisse, kuid kiirabi juba tuli, sest keegi oli neid eelnevalt kutsunud. Kohale tuli ka politsei ning tütre abikaasa V.O viidi minema. 26.03.2013 asitõendi vaatlusprotokollis sisaldub 24.03.2013 kannatanu poolt kella 15.16 politsei juhtimiskeskusele tehtud kõnesalvestuse mahakirjutus, mille kohaselt kutsub kannatanu politsei, sest abikaasa lõi ta peaga vastu seina. Samuti avaldab kannatanu, et abikaasa lubas ta noaga surnuks pussitada, kui ta politsei kutsub. Kannatanu avaldab politseile abikaasa nime (so V.O) ja viimase isikukoodi. Kohtu hinnangul on kannatanu XXXja tunnistajad XXXning XXXandnud toimunu osas riimuvaid ütlusi; kannatanu XXXosundab asjaolule, et talle tekitas tervisekahjustused V.O, kes ise seda ei eita. Kannatanul on tuvastatud tervisekahjustused, kannatanu on kurtnud valu nii tunnistajatele kui teda läbi vaadanud arstile. Seega on kohtule esitatud ja istungil uuritud tõenditega kohtu arvates küllaldaselt tõendatud, et 24.03.2013 kella 15.00 paiku pani V.O toime XXXkehalise väärkohtlemise, mille tõttu kannatanu tundis valu. V.O tegevus 24.03.2013 episoodis on õigesti kvalifitseeritud
Kannatanu ähvardamise osas on V.O eeluurimisel avaldanud, et ta võis kannatanut tüli käigus küll solvata, kuid ta ei ähvardanud kannatanut tapmise või kehavigastuse tekitamisega. Kohus märgib, et süüdistatava ütlused ei riimu kannatanu XXXja tunnistaja XXXütlustega. Tunnistaja XXXütlustest nähtuvalt rääkis XXXtalle toimunust (so ähvardamisest) vahetult pärast sündmust, kannatanu nuttis ja oli endast väljas. Seega oli kannatanu alles toimunu mõju all ning tunnistaja XXXütlused kannatanu XXXähvardamise osas on kohtu hinnangul iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 2-1 p 2 järgi. Kriminaalasjas on üle kuulatud ka tunnistaja XXX, kes on andnud ütlusi selle kohta, et on kannatanu XXXsõbranna. Tunnistaja mäletab, et 2013 märtsis helistas talle õhtusel ajal XXXning rääkis, et abikaasa oli teda mitu korda kõhtu ja peaga vastu seina löönud. V.O oli kinni peetud ning XXXsai korraks koju minna, kuid kui V.O vabastati, tuli kannatanu koos lastega kohe tema juurde elama. XXXkartis kodus olla, sest kartis oma abikaasat; XXXei julgenud isegi lapsi üksi lasteaeda viia, nad käisid koos. Iga kord, kui nad majast väljusid, vaatas XXX, ega abikaasat lähedal ei ole. Kannatanu XXXon 05.04.2013 ülekuulamisel avaldanud, et tegi abikaasa kohta avalduse ning sellest ajast peale elab eraldi, sest kardab abikaasat, kuna viimane lubas ta ära tappa (pussitada). Eeltoodu alusel on kohtu hinnangul küllaldaselt tõendatud, et 24.03.2013 ähvardas V.O oma abikaasat XXX tapmisega ning kannatanu võttis neid ähvardusi reaalsena. Seega on A. 7 V.O tegevus õigesti kvalifitseeritud
Kohus märgib, et ähvardustele eelnes füüsiline vägivald, ähvarduste järgselt võttis kannatanu koheselt tarvitusele meetmed: lahkus oma ja V.O ühisest kodust koos lastega sõbranna juurde. Kannatanu XXXja tunnistaja XXX ütlustega on tõendatud, et XXXpidevalt kartis. Kohtu hinnangul pani V.O kuriteo toime otsese tahtlusega. 02.04.2012-03.04.2013 episood (V.O-le esitatud süüdistus
järgi): Kannatanu XXXütluste kohaselt tuli ta 02 või 03 aprilli õhtul kodu suunas. Vahetult enne trepikoja juurde jõudmist, umbes kella 22.00 paiku jooksis ootamatult tema suunas V.O, kes ütles talle: „kas sa tahad mind istuma panna? Ma pussitan su surnuks“. Sel hetkel hoidis V.O oma vasakut kätt jope taskus, ta ei teadnud, mis V.O seal olla võis. Ähvardus ehmatas teda väga, ta hakkas selg ees taganema ja ta ütles abikaasale, et viimane ei läheneks. Ta võttis ähvardusi reaalselt, kardab nende täideviimist. Ta võttis telefoni, et politseisse helistada, kuid V.O nõudis telefoni, sest see olevat tema raha eest ostetud. Ta jõudis taganedes Raadiku 8/2 maja otsani, nägi et peatusesse jõuab buss nr 67. Ta hüppas bussi, V.O jooksis talle järele. Ta palus bussis viibijatelt abi. V.O juurde tulid ühed noormehed ja ütlesid: „mees, kas sa tahad endale probleeme“. Abikaasa ei vastanud, läks uste juurde ja väljus järgmises peatuses. Tema väljus järgmises peatuses, helistas sõbranna XXX , kes lubas talle vastu tulla. Sõbranna tuli vastu, nad sõitsid kodu poole, väljusid Raadiku peatuses ning läksid tema majast mööda, tuli ei põlenud. Nad nägid G4S turvameest, kes käib õhtuti kontrollkäigul. Ta palus, et turvamees saadaks nad sõbranna korterini ning ta selgitas juhtunut. Hiljem nägi ta aknast, et V.O sõitis maaalusesse parklasse. Tunnistaja XXX kinnitab kannatanu ütlusi selles, et aprilli alguses otsustas XXXilma temata poodi minna. Poest tagasi tulles olevat V.O XXX trepikoja ees oodanud. XXXhelistas talle, nuttis ja palus, et nad kokku saaks, et kannatanu saaks tagasi sõbranna juurde minna. XXXrääkis, et V.O oli lubanud ta ära tappa. XXXoli bussi peale jooksnud, abikaasa jälitas teda, kuid 3 kaasreisijat olid V.O bussist välja saatnud. Ta kohtus XXX Pikri peatuses, XXXtuli jooksuga, kannatanu oli nutetud näoga, kartis ja värises. Nad läksid koos tunnistaja maja juurde, nad mõlemad kartsid. Majade vahel käib turvamees kontrollimas, nad rääkisid turvamehele juhtunust ja palusid, et turvamees saadaks nad korterisse. Koju jõudes nägid nad, kuidas Aleksei autio sõitis maja all olevasse garaaži. Tunnistaja XXXkinnitab XXXja XXX ütlusi selles, et ta töötab G4S turvatöötajana, tema töökohustuste hulka kuulub XXXmajas korra hoidmine. 2013 märtsi lõpus või aprilli alguses, vist 23.00 – 24.00 oli ta tööl ja tegi kontrollkäiku. Tema juurde tulid 2 naisterahvast, kes palusid, et ta saadaks nad korteri ukse taha. Naised rääkisid, et lühemat kasvu naise mees oli naist ähvardanud ja naine kardab koju minna. Ta sai naise jutust aru, et see oli ennast sõbranna juures varjanud, mees oli jälitanud ja ähvardanud. Oli näha, et naine oli hirmunud. Süüdistatav V.O ei eita, et kohtus oma abikaasaga – ta oli üritanud naisele helistada, lõpuks sai teada, et naine on sõbranna juures. Ta üritas XXX rahulikult rääkida, tema naist ei ähvardanud. Bussist väljus ta ise, vabatahtlikult. Kohtu hinnangul on tunnistajate XXX, XXXütlustega tõendatud, et XXXrääkis neile V.O poolsest ähvardamisest vahetult peale sündmust. Mõlemad tunnistajad märkisid, et kannatanu oli hirmunud, värises. Seega oli kannatanu alles toimunu mõju all. Kohtu hinnangul saab tunnistajate XXX ja XXXütlusi arvestada iseseisva tõendina KrMS § § 66 lg 2-1 p 2 alusel; tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kannatanu oli V.O ähvarduste tõttu hirmunud ja kartis, so võttis abikaasa sõnu tõesena. Kohtul ei ole seega alust kahelda ka kannatanu XXXütlustes selle kohta, et abikaasa V.O teda ähvardas ning selles, et kannatanu võttis ähvardusi 8 reaalsena. Kohus märgib, et kannatanu oli abikaasa juurest ära kolinud põhjusel, et kartis. Samuti on käesolevas kriminaalasjas tõendatud, et V.O oli eelnevalt kannatanu suhtes tarvitanud vägivalda. Kohtu hinnangul on V.O tegevus 02.04-03.04.2013 episoodis tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud
05.04.2013 episood (V.O-le esitatud süüdistus
, § 136 lg 1 järgi): Kannatanu XXXon andnud 05.04.2013 ütlusi ja 10.04.2013 täiendavaid ütlusi selle kohta, et elab abikaasast V.O-st eraldi, põhjuseks on perevägivald, mille kohta on ta esitanud ka avaldused. Viimane avaldus oli 2 nädalat tagasi, alates sellest ajast elab ta abikaasast eraldi, sest kardab. 05.04.2013 kella 17.35 paiku tabas abikaasa ta hetkel, kui ta oli läinud lasteaeda. Abikaasa tuli oma sõidukiga Opel Vectra r/n XXX, oli viisakas ja korrektne ning avaldas, et neil on vaja rääkida. Ta oli nõus ja istus koos lastega autosse. Nad läksid Ümera 27 Hesburgerisse ja istusid mõnda aega rahulikult, kuid mees hakkas end järk-järgult „üles kruvima“. Ta soovis koos lastega lahkuda, kuid mees ei lasknud. V.O pani lapsed ise autosse istuma ja tahtis tema samuti autosse panna, kuid ta keeldus. Autos olid nende lapsed ning seetõttu tuli tal autosse istuda; kuna lapsed olid autos, siis ta ise istus autosse, sest kartis laste pärast. V.O sõitis Hesburgeri juurest eemale, tee ääres asuva majajäetud ehitise juurde. Selle hoone juures abikaasa peatus, tiris ta kapuutsipidi autost välja ja hakkas käsi väänama. Abikaasa tegevus tekitas suurt füüsilist valu. V.O tahtis, et ta tuleks koos lastega tagasi XXXkorterisse. Kannatanul oli taskus gaasiballoon, ta üritas seda kasutada, kuid V.O võttis ballooni ära ja pritsis talle silma. Ta tundis valu ja kukkus isegi maha. Lapsed olid sel ajal autos ja nutsid. V.O käskis tal autosse istuda ja koju sõita, kuid ta kartis. nägi mööduvat sõiduautot ning palus selles sõitnud isikutelt abi, kuid auto sõitis minema. V.O jõudis talle järele, haaras jope kapuutsist kinni, hakkas uuesti käsi väänama ja kägistama, tekitades suurt valu. Ta ei suutnud abikaasale vastu hakata, sest viimane on temast tunduvalt tugevam. V.O tiris ta autosse ja hakkas sõitma. Abikaasa jõudis välja Peterburi teele, keeras vasakule, sõitis Maardu poole, üle Pirita jõe silla ja keeras paremale, mingile teele. Kannatanu andis ütlusi, et oli väga ehmunud ja arvas, et abikaasa võib ta tappa ning viib kolkasse. Nad sõitsid väikesest, rohelisest autost mööda; autos istus 3 noormeest. Ta tegi autoukse lahti, hüppas käigu pealt välja. Ta jooksis rohelise auto juurde abi paluma – ta palus meestel politsei välja kutsuda. Noormehed ajasid ta minema. V.O püüdis ta uuesti kinni, väänas käsi ja kägistas. Tal õnnestus vabaneda, ta jooksis Peterburi tee poole. 9 Ta nägi, et V.O jõudis oma auto juurde ja liikus autoga tagurdades tema järel. Ta jõudis tee juurde, jooksis üle silla ja hakkas autosid peatama. Peatus Volvo, ta palus abi ja meesterahvas kutsus politsei välja. Kannatanu istus mehe autosse ja palus uksed lukustada. V.O lõpetas jälitamise, nähes, et ta istus autosse. Ise ta ei näinud, kuid mees, kelle autosse ta istus, ütles talle, et V.O sõiduk liikus Maardu poole. Ta jõudis politsei tuleku ära oodata ja ta viidi politseijaoskonda. Alguses üritas ta ise politseiga rääkida, telefon oli valjuhääldi peal, kuid ta oli endast väljas. Tunnistaja XXXkinnitab kannatanu ütlusi selles, et ta sõitis 05.04.2013 õhtul oma autoga, tumesinise Volvoga mööda Peterburi mnt Maardu suunas. Vahetult enne Pirita jõe silda märkas ta üle lumevalli sõiduteele tormavat naisterahvast, kes hakkas mööduvaid autosid peatama. Ta peatus, naine hüppas autosse ja palus vene keeles autouksed lukustada. Naine oli endast väljas, hüsteerias, nuttis ja selgitas, et tema endine abikaasa oli teda kägistanud. Naine palus politsei välja kutsuda, osundas üle Pirita jõe seisvale Opelile ning selgitas, et tema eksabikaasa on lastega seal. Tunnistaja helistas politseisse, telefon oli käed vabad režiimis, alguses püüdis naine politseiga rääkida, kuid kuna naine oli nii endast väljas, siis rääkis tema politseile juhtunust. Nad jäid politseid ootama, ta märkas, et naise eksabikaasa hakkas autoga Maardu poole liikuma. Naine rääkis talle, et eksmees oli kägistanud ja kahel korral kätte saanud. Veel rääkis naine, et oli juba varem ühes teises autos (auto parkis) olnud inimestelt abi palunud, aga tal oli kästud ära minna. Ta nägi, et naisel olid näos punased laigud, üks silm oli naisel punane ja jooksis vett. Naine rääkis kägistamisest, gaasitamisest ei rääkinud. Nad muretsesid rohkem laste pärast, sest naine rääkis, et mees oli joobes olnud. 26.04.2013 asitõendi vaatlusprotokollis on vaadeldud CD-d millel on salvestatud 05.04.2013 kella 19.03.47 Põhja Prefektuuri juhtimiskeskusesse, politsei hädaabinumbrile 110 telefoninumbrilt 5025458 tehtud kõne ja politsei juhtimiskeskusest 05.04.2013 kella 19.29.37 tagasi helistatud kõne. Protokollis sisalduva mahakirjutuse kohaselt helistab politseisse isik, kes selgitab, et on vaja välja kutsuda politsei, sest tema eksmees röövis ta, mehe autos on lapsed, mees üritas teda kägistada, prokuratuuris on kallaletungide kohta avaldused. Politsei palub naisel normaalselt rääkida, mitte nutta. Edasi räägib meesterahvas, kes selgitab, et naisterahvas pidas tee ääres auto kinni, naise endine mees oli naist peksnud vms. Nad seisavad Iru ja Pirita silla juures. Mehel on lapsed ka autos. Edasi võtab politsei naise eksabikaasa autonumbri ning palub mehel kohale jääda. Edasi helistab politsei mehe numbril, küsib Tatjanat, kõnes selgitab politsei kannatanu ja tunnistaja täpset viibimiskohta. 26.04.2013 asitõendi vaatlusprotokoll kinnitab kannatanu ja tunnistaja ütlusi selles, mis puudutab politsei väljakutsumisega seotud asjaolusid; tunnistaja XXXkirjeldab kõnes seda, mida kannatanu talle autosse sisenedes rääkis, sama on tunnistaja rääkinud ka ülekuulamisel. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et tunnistaja XXXütlused on usaldusväärsed. Samuti nähtub nii tunnistaja kui kannatanu ütlustest, et kannatanu rääkis tunnistaja XXXabikaasa poolsest vägivallast vahetult peale sündmusi. Seega saab tunnistaja XXXütlusi kohtu hinnangul lugeda iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 2-1 p 2 järgi. 05.04.2013 sündmusi on oma ütlustes kirjeldanud ka tunnistaja XXX, kelle ütlustest nähtub fakt, mida ei vaidlusta ei süüdistatav ega kannatanu – nimelt see, et kannatanu ja süüdistatav kohtusid Hesburgeris. Tunnistaja XXX ütlustest nähtuvalt helistas talle kannatanu seejärel umbes 1h hiljem, nuttis ja rääkis, et V.O üritas teda kägistada. 05.04.2013 isiku läbivaatuse protokolli kohaselt on 05.04.2013 kella 21.42 läbi vaadatud XXX. Vaatlusega tuvastati, et kannatanul paistsid järgmised vigastused: kaelal paistsid punetused, vasakul randmel oli sinikas; vasaku silma all oli väike kriimustus; silma ümber ja näol oli valgunud kosmeetika laik. Kannatanu riietus oli paljudes kohtades määrdunud. Kohus märgib, et kannatanul on 05.04.2013 õhtul, so peaaegu vahetult peale väidetavat 10 kuriteosündmust, tuvastatud vigastused, mille paiknemine (kaelal, randmel, silma ümber) ühtib kannatanu kirjeldustega V.O poolse vägivalla kohta (so kägistamine, kätest väänamine). V.O ei tunnistanud ennast kohtuistungil talle esitatud süüdistuses süüdi. Uusi ütlusi süüdistatav kohtuistungil anda ei soovinud. Eeluurimisel on V.O andnud ütlusi selle kohta, et XXXistus ise autosse, mingit ähvardamist ei olnud. Nad autos riidlesid – ta tahtis lastega jalutada, kuid Tatjana keeldus. XXXtahtis autoukse lahti teha, sellepärast ta pidurdas – see oli kuskil enne Peterburi mnt. Autost väljudes nägi ta, et XXX on käes gaasiballoon, mille kannatanu suunas tema peale. XXXvajutas nupule ja ta sai gaasi näkku. Pärast seda lasi ta XXXlahti, hõõrus silmi, vaatas kannatanu poole ja nägi, et XXXoli ka gaasi näkku saanud – kannatanul olid silmad kinni ja ta nuttis. XXXpalus end koju viia. Nad sõitsid tagasi Lasnamäe poole, kuid Peterburi mntle lähenedes hakkas XXXjälle järsku ust lahti tegema, karjudes kuhu ta läheb. Ta üritas ust sulgeda, sõitis Pirita suunas ja otsis kohta, kus ohutult peatuda. Nad peatusid ja XXXjooksis minema. V.O selgitas, et oli väga libe, kannatanu kukkus ja ta haaras abikaasa käest või riietest. XXX ta autosse ei vedanud, kannatanu istus ise autosse. Ei mäleta, kas abikaasa ütles, et ei tule autosse, vist ei öelnud. Sõidukil on kesklukk, mis vahel töötab, vahel mitte. Kannatanu on antud episoodi kohta andnud ütlusi 05.04.2013 ja 10.04.2013. Hilisemal ülekuulamisel on XXXoma ütlusi täpsustanud. 05.04.2013 kannatanu ülekuulamise protokolli päisest nähtuvalt kuulati kannatanu 05.04.2013 sündmuste osas üle samal õhtul, kella 20.05. 26.04.2013 asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt tegi kannatanu tunnistaja XXXmobiiltelefonilt kõne politsei juhtimiskeskusesse kella 19.03.47. Seega andis kannatanu ütlusi toimunu kohta võrdlemisi vahetult peale sündmusi. Kohtu arvates on eluliselt usutav, et kannatanu mentaalne tasakaal oli 05.04.2013 ütluste andmisel enam häiritud ning kohus peab võimalikuks, et rahunenuna võis kannatanu täpsustada sündmuste kronoloogiat ja detaile 10.04.2013 ülekuulamisel. Isikulise tõendiallika usaldusväärsust tuleb hinnata koos teiste tõenditega. Kõrvutades XXXütlusi tunnistaja XXXütlustega ja asitõendi vaatlusprotokolliga ning mingil määral ka tunnistaja XXX ütlustega, tuleb nentida, et kannatanu poolt kirjeldatud sündmused oma põhisisult riimuvad teiste asjas kogutud tõenditega. V.O-le on esitatud süüdistus
järgi, mis süüdistuse teksti kohaselt hõlmavad järgmisi tegusid: V.O lasi kannatanule gaasi näkku, haaras kõrist, kägistas ja tiris kätest. Kägistamisest rääkis kannatanu tunnistaja XXXja hiljem tunnistaja XXXle. Kohtul ei ole alust kahelda, et V.O tõepoolest kannatanut kägistas, sest lisaks kannatanu ja tunnistaja ütlustele tuvastati kannatanu läbivaatusel tema kaela piirkonnas kägistamisele/haaramisele iseloomulikud jäljed. Kätest haaramise kohta ei ole kannatanu tunnistajatele rääkinud, kuid kannatanu ütlused sellise tegevuse kohta riimuvad tema läbivaatusel tuvastatud ja fototabelis kajastatud vigastustega (sinikad randmel). V.O eitas kannatanule gaasi näkku laskmist. Antud vahejuhtumit kirjeldab üksnes kannatanu, tunnistaja XXXsõnul XXXtalle sellest ei rääkinud, kuid tunnistaja märkis, et omavahelises vestluses kannatanuga oli jutuajamise raskuskeskmeks mure kannatanu laste pärast. On arusaadav, et kannatanu sündmuste keerises nuttis. Nutmisele viitab ka tunnistaja E. Narusk, kes selgitas, et naine oli hüsteeriline ja nuttis; isiku läbivaatuse protokollist ja fototabelist on näha, et kannatanu näol olid tõenäoliselt pisaratest tingitud, laialivalgunud kosmeetika laigud. Kohtu hinnangul väärib antud olukorras erilist tähelepanu tunnistaja XXXmärkus selle kohta, et naisel ( XXX) olid näos punased laigud, üks silm oli punane ja jooksis vett. Tunnistajale ei jäänud seega märkamatuks asjaolu, et kannatanu silm jooksis vett, so tunnistaja ei viidanud sellele, et kannatanu nuttis. Samuti on eluliselt usutav, et inimene ei ole võimeline nutma nii, et pisarad jooksevad vaid ühest silmast. Seega on mõistlik eeldada, et kannatanul jooksis vesi ühest silmast muul põhjusel kui kurbus ja/või muu hetkel tajutav mentaalne seisund. V.O ütlused ei ole kohtu jaoks usaldusväärsed: isiku ütlused ei riimu teiste asjas kogutud tõenditega ja on ennastõigustavad. Seega asub kohus seisukohale, et XXXütlused selles, et rüseluse käigus lasi V.O talle gaasi näkku, on õiged. 11 Kannatanu XXXütlustega on tõendatud, et V.O poolsed vägivallateod põhjustasid talle valu. Vaadates isiku läbivaatusel tuvastatut, tuleb kohtul kannatanuga nõustuda: kannatanul fikseeritud vigastused viitavad üheselt asjaolule, et vigastuste tekkemomendil tunneb inimene kahtlemata valu, samuti põhjustab valu gaasi silma/silmapiirkonda laskmine. V.O-le on esitatud ka süüdistus
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis riikliku süüdistaja hinnangul seisnes selles, et V.O surus kannatanu jõuga auto tagaistmele, lukustas ukse ning hoidis uksenuppu kinni, mille tõttu XXXei saanud autost vabatahtlikult väljuda. Kohus möönab, et vabaduse võtmine võib teatud juhul moodustada ideaalkogumi tervisevastaste kuritegudega – antud juhul siis
§-ga 121. Sellisel juhul on vabaduse võtmiseks kasutatud füüsilist vägivalda. Konkreetses kriminaalasjas leiab kohus, et käesoleval juhul annavad kohtuliku uurimise käigus tuvastatud faktilised asjaolud alust väita, et tegemist ei ole ideaalkogumiga ja V.O-le süüksarvatavaid tegusid tuleb karistusõiguslikus mõttes käsitleda iseseisvatena. Kannatanu 05.04.2013 ja 10.04.2013 ütlustes nähtub asjaolu, et 05.04.2013 istus kannatanu esmalt abikaasa autosse ilma vägivalla ja sunnita. Kannatanu sõnul ei olnud tal muud valikut, sest kartis juba autos istuvate laste turvalisuse pärast, kuid muu sunni kohta kannatanu ütlusi ei anna. Seega võib möönda, et kannatanu autosse minek ei olnud päris vabatahtlik, kuid karistusõiguslikku järelmit V.O tegevus kaasa ei too (ja samuti ei ole isikule selles faktis esitatud ka süüdistust). Edasi selgitas kannatanu, et abikaasa peatus mahajäänud maja juures, tiris ta kapuutsipidi autost välja ja väänas käsi. 05.04.2013 sündmuste edasist kulgu hinnates tuleb nentida, et kannatanu soov lahkuda sündmuskohalt oli suuresti tingitud V.O poolsest vägivallast, mille kohus on juba eelnevalt subsumeerinud
Samuti tuleb kannatanu ütluste pinnalt asuda seisukohale, et XXXtegi omalt poolt mõistlikke ja antud tingimustes optimaalseid pingutusi äraminemiseks. 10.04.2013 on kannatanu selgitanud, et V.O surus ta auto tagaistmele, ära ta joosta ei jõudnud, sest silmad kipitasid gaasist. Kohtu hinnangul oli V.O kannatanu ütlustest nähtuvalt kavatsus 05.04.2013 XXXviia mahajäetud hoone juurde ning seal füüsilist vägivalda appi võttes soov mõjutada abikaasat koos lastega koju tagasi tulema. Kohtu arvates nähtub kannatanu kirjeldatust üheselt, et V.O ei olnud esialgu, sündmuskohale saabudes, kavatsust kannatanu vabadust piirata. Miks V.O seda siiski tegi, ei saa kohus hinnata põhjusel, et isik ei ole asjas andnud ütlusi, mida saaks nende usaldusväärsuse tõttu tõendina arvestada. Kohus märgib, et kannatanu ei ole andnud ütlusi selle kohta, et autosse surumine oleks talle valu põhjustanud, kannatanu üksnes selgitas, et ta ei jõudnud ära joosta. Kannatanu ütlusi selle kohta, et tal ei olnud jõudu lahkumiseks, tuleb võtta tõesena: kannatanu ütlustest nähtuvalt pani süüdistatav ta tagaistmele ja läks ise juhikohale; hiljem on kannatanu kirjeldanud, et autost lahkumise takistamiseks hoidis süüdistatav uksenuppu all. Seega ei olnud kõikide eelduste kohaselt auto uksed peale kannatanu sõidukisse surumist lukustatud ja XXX võis teoreetiliselt olla (tõsi, küll piiratud) aeg autost väljuda hetkel, kui süüdistatav istus juhikohale. Kannatanu seda ei teinud, põhjendades olukorda silmade kipitamisega. Gaasi silmalaskmist selleks, et kannatanu ei saaks sõidukist iseseisvalt lahkuda, tuleb tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt üheselt eitada. Seega eelnes XXXautosse paigutamisele küll teatav vägivald, kuid kohtu arvates ei olnud vägivald
Kohus ei hakka peatuma sellel, miks tahte vastaselt sõidukisse paigutatud isikuga sõidu alustamist tuleb käsitleda vabaduse võtmisena põhjusel, et see on kohtu arvates ilmselge. XXXütlustest nähtuvalt hoidis V.O uksenuppu all ja hakkas tagurdama, ta korraks rahunes, arvates, et abikaasa viib ta koju. Järelikult ei saanud XXXsõidukist väljuda nii selle liikumise kui uste lukus hoidmise tõttu ning leppis teataval määral oma olukorraga, kuid samas viitas kannatanu, et avastas pea kohe 12 selle, et nad liiguvad talle tundmatus suunas ning ta hüppas käigu pealt välja. Eeltoodu pinnalt tuleb siiski V.O tegevust käsitleda kannatanu vabaduse võtmisena põhjusel, et isik tegi endast kõik oleneva, takistamaks kannatanul väljuda. Mittemingisugust seaduslikku alust XXXvabaduse võtmiseks ja piiramiseks süüdistataval ei olnud ja V.O tegevus tuleb kvalifitseerida
Kohtu hinnangul pani V.O teo toime otsese tahtlusega: sündmuste jada pinnalt võib järeldada, et süüdistatav soovis kannatanu liikumisvabadust takistades oma sõidukisse paigutada. Kohtu hinnangul pani V.O toime õigusvastased teod, tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. V.O on süüvõimeline ning
lg 1 alusel arvestab kohus kohtualuse süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib isikule mõista rahalise karistuse või kuni 3 aastase vangistuse.
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib isikule mõista rahalise karistuse või kuni 1 aastase vangistuse.
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib isikule mõista rahalise karistuse või kuni 5 aastase vangistuse. Kuigi
§-de 121, 120 ja 136 lg 1 sanktsioonid võimaldavad süüdistatavale mõista ka rahalise karistuse, on see kohtu hinnangul käesolevas asjas täielikult välistatud V.O kuritegeliku aktiivsuse tõttu. Sisuliselt on V.O oma abikaasat mitu korda füüsiliselt rünnanud, hoidnud kannatanut ähvardustega pideva hirmu all ning 05.04.2013 võttis süüdistatav kannatanult seadusliku aluseta vabaduse. V.O on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest. V.O on karistatud nii tingimusliku kui reraalse vangistusega. Isiku andmeid tema karistatuse kohta hinnates tuleb kahetsusväärselt asuda seisukohale, et V.O-le eelnevalt mõistetud karistused ei ole täitnud oma põhieesmärki, so mõjutada isikut uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Isikule 12.12.2011 Harju Maakohtu otsuse alusel antud võimalus (so üldkasuliku tööga asendatud karistus) jäi samuti tagajärjetuks: V.O rikkus katseaja tingimusi ning jätkas kuritegude toimepanemist. Eeltoodu alusel tuleb kohtu arvates V.O karistada reaalse vangistusega. V.O tunnistas end osaliselt süüdi, so
Süüdistatav kahetses oma viimases sõnas füüsilist väärkohtlemist, kuid kohtu hinnangul ei olnud kahetsus siiras; kuigi süüdistatav palus kannatanult vabandust ja kahetses, ei suutnud V.O hoiduda kannatanut mustamast („..ma küsisin, kus on lapsed, ma sain aru, et ta kusagile neid jättis, inimese juurde kes tarvitab alkoholi…“).
ja §136 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises V.O end süüdi ei tunnistanud ning sellest tulenevalt ka oma tegusid ei kahetsenud. Karistust raskendavaks asjaoluks on kuritegude toime panemine temast perekondlikus sõltuvuses oleva abikaasa suhtes: XXXkasvatas poolte ühiseid, alaealisi lapsi.
järgi karistust määrates arvestab kohus, et V.O pani teod toime otsese tahtlusega; 24.03.2013 lõi süüdistatav kannatanut peaga vastu seina, 05.04.2013 kägistas, haaras kätest ja pritsis gaasi näkku. Kannatanul tekkisid V.O tegevuse tagajärjel vigastused, 13 eriti taunitav on V.O käitumine 24.03.2013 – on mõistetav, et kannatanu löömisel peaga vastu seina võivad olla tõsised tagajärjed. Samuti ei ole V.O poolsel vägivallal 24.03.2013 muud motiivi kui kohtule arusaamatuks jäänud rahulolematus kannatanuga. Kannatanu poolt kirjeldatud olukord näitab V.O kui põhjuseta vägivaldsusele kalduvat ja despootlikku isikut. Eeltoodu alusel leiab kohus, et V.O tuleb karistada
keskmisest sanktsioonimäärast ülespoole jääva karistusega.
järgi karistust määrates arvestab kohus, et V.O pani teod toime otsese tahtlusega, tema süü leidis tõendamist 2-s episoodis. Arvestades ajalist faktorit tuleb asuda seisukohale, et süüdistatava tegevus kannatanu ähvardamisel oli võrdlemisi järjepidev ning mõlemal korral ähvardas süüdistatav kannatanut raskeima võimaliku tagajärjega, so süüdistatav lubas nii 24.03.2013 kui 02.04-03.04.2013 kannatanut surmaga. Eeltoodu alusel leiab kohus, et V.O tuleb
järgi keskmises sanktsioonimääras.
lg 1 järgi karistust määrates arvestab kohus, et V.O pani teo toime otsese tahtlusega. Samas võib karistuse mõista alla keskmist sanktsioonimäära vaatamata asjaolule, et süüdistatav oma tegu ei tunnista: kannatanult vabaduse võtmine ja selle piiramise aeg ei olnud märkimisväärselt pikk, samuti ei kavatsenud V.O kannatanut sündmuskohale viies tõenäoliselt tema vabadust võtta. V.O-le liitkaristuse määramisel arvestab kohus Ringkonnakohtu
Süüdi mõista V.O
Süüdi mõista V.O
lg 1 järgi ja karistada vangistusega 1 (üks) aasta.
lg 1 järgi lugeda V.O-le mõistetud üksikkaristustest kergemad kaetuks raskeimaga. Mõista V.O-le liitkaristus – 2 (kahe) aasta pikkune vangistus. KrMS § 238 lg 2 järgi vähendada V.O-le mõistetud liitkaristust 1/3 võrra. V.O tuleb ära kanda 1 (ühe) aasta ja 4 (nelja) kuu pikkune vangistus.
lg 1 järgi lugeda V.O poolt eelvangistuses viibitud aeg 22 (kakskümmend kaks) päeva karistusaja hulka. V.O tuleb ära kanda 1 (ühe) aasta, 3 (kolme) kuu ja 8 (kaheksa) päeva pikkune vangistus.
lg 2 järgi suurendada V.O-le käesoleva kohtuotsuse alusel mõistetud karistust Harju Maakohtu 12.12.2011 otsuse alusel mõistetud ja ärakandmata karistuse 4 (nelja) kuu 14 ja 5 (viie) päeva võrra. Mõista V.O-le lõplik liitkaristus: 1 (üks) aasta, 7 (seitse) kuud ja 13 (kolmteist) päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda 24.04.2013. Asitõendid: Kriminaalasja juurde on asitõendina võetud 2 CD plaati helisalvestistega. Asitõendid on kriminaalasja juures, need toimikut oluliselt ei koorma ning kohtu hinnangul võib CD plaadid KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde. Menetluskulud: KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha II astme kuriteo korral 1,5 palga alammäära; Vabariigi Valitsuse 10.01.2013.a. määrusega nr 6 kehtestati töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 1,90 eurot tunnis ja 320 eurot kuus. Seega on sundraha II astme kuriteo toimepanemise korral 480,00 eurot. Väljamõistmisele kuulub ka riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasud KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel; kaitsja on esitanud taotluse 194,40 euro riigi õigusabi tasu hüvitamises, kaitsja taotlused on rahuldatud. Samuti kuulub väljamõistmisele kaitsjale koopia tegemise kulu KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel s.o. 0,45 eurot. Kohtumenetluse pooled ei taotlenud kohtult menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist. Seega mõistab kohus V.O-lt välja menetluskulud täies ulatuses. Samas leiab kohus, et põhjendatud on menetluskulude ajatamine. Menetluskulude ajatamine on põhjendatud juhul, kui nende tasumine ajatamise perioodi jooksul on tõenäoline. Arvestades menetluskulude suurust, ei ole süüdistataval võimalik kohtukulude kohene tasumine. Kohtu hinnangul on oluline, et menetluskulud saaksid riigile mõistliku aja jooksul hüvitatud. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab V.O-lt riigieelarve tuludesse sundraha 480,00 eurot. Sundraha tuleb tasuda 10 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, igakuise maksega mitte vähem kui 48,00 eurot. Kohus mõistab V.O-lt riigieelarve tuludesse menetluskulu kokku 194,25 eurot so kaitsjatasu ja koopiakulu. Menetluskulu tuleb tasuda 10 kuu jooksul selliselt, et 9 kuud tuleb tasuda 16 eurot ning 10-ndal kuul tasuda 18,25 eurot. Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 AS SEB pangas või nr 221023778606 AS Swedbank pangas või nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal. Maksekorraldusele märkida viitenumber – 2800049777 ja selgitus „menetluskulud“, „sundraha“, „kaitsjatasu“, „ekspertiisitasu“ vastavalt sellele, mida tasutakse. Tasumist tõendav maksekorraldus esitada Harju Maakohtu kriminaalkantseleile. Kohtunik: /allkiri//pitsat/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.